Rahvusvaheline kohtumine. Need sõnad tekitavad kujutluse millestki suurejoonelisest pidulikkust. Noorte heliloojate rahvusvahelised kohtumised, mida regulaarselt korraldab NSV Liidu heliloojate liidu väliskomisjon ning millest seni viimane Bulgaaria nõukogude noorte heliloojate kohtumine toimus Tallinnas maikuu viimasel nädalal on kavandatud teisiti. Siin ei ole suuri saale ja pikki pidukõnesid, vaid asjalik tööõhkkond, ühine muusika kuulamine ja arutamine vaidlusest kõiki huvitavatel teemadel. Osavõtjate ringi ei ole ühel kohtumisel kuigi suur, et saaksid tõepoolest tekkida isiklikud kontaktid, et igaühel oleks võimalik oma mõtted välja öelda. Seekord oli külalisi Bulgaariast viis ja vennasvabariikidest kaheksa. NSV Liidu heliloojate liidu väliskomisjoni vanemkonsultant Vladimir Logatšov. Loomulikult on nii meie kui Bulgaaria noored heliloojad selle kohtumisega väga rahul sest see on kõige huvitavam suhtlemisvorm, mis üldse võib noorte heliloojate jaoks olla. Ei ole ju nii sageli võimalust koguneda ja kuulata üksteise muusikat ka meie nõukogude heliloojaid kes elavad eri linnades, üksteisest kaugel. Kuulates üksteise muusikat, toimub mingi vastastikune rikastumine. Puhkesid vaidlused, mis olid väga elavad ja huvitavad isegi liigutavad. Külaliste vastuvõtjad olid meie noored heliloojad üks organisaator-ist, Alo Põldmäe. Selline rahvusvaheline kohtumine sellisel tasandil on meil esmakordne. Ja kuna see oli Bulgaaria Nõukogude noorte heliloojate 10. kohtumine juba järjekorra numbri erg siis oli meil ikka omajagu vastutust ka, et see asi ikkagi läheks õieti käima ja toimuksid asjalikud diskussioonid, et ühesõnaga kõik oleks nii-öelda tipp-topp. Seda toredam on siiski seda nädalat lõpetades mõelda tagasi et juurde saanud terve hulga sõpru endale, et on olnud väga palju meeldivaid kohtumisi, meeldivaid arutelusid. Selle ürituse kõige tähtsam moment ongi see, et elavas kontaktis kuulates muusikat ja seda muusikat just arutades vaieldes selgub nii mõnigi moment kompositsioonitehnika osas esteetiliste vaadete osas rahvuslike koolkondade osas ja nii nagu siin diskussioonides eriti teravalt tõusis esile folkloori ja kaasaegse helilooja vahekord selle lühikese ajaga on võimatu neid keerulisi probleeme selgeks rääkida, kuid alus sellisele diskussioonile ja vastastikusele muljete vahetamisele ja minu arust selline elav kontakt on ikka väga vajalik. Heliloojatele. Selliseid üritusi võiks palju rohkem toimuda, sest see annab kahtlemata igale osavõtjale midagi nii-öelda kõrva taha panemiseks. Ja omavaheline sõprus on väga suures. Andkem siis nüüd sõna külalistele Bulgaariast katkenud Stefan Dragostiinovi sümfooniast number kolm. Palusin muusikateadlasel mania fotodel rääkida pisut Bulgaaria heliloojate peamistest probleemidest ja otsingusuundadest. Kui kõnelda ainult noortest, Nende peamine probleem on oma stiili leidmine ja minu meelest on nad selles edukad. Peamine suund on kirjutada orkestriteoseid ja lahendada orkestraalse stiili probleeme. Kõige silmapaistvamad saavutused on Stefan Ragostiinovil, keda huvitab see, mis on tehtud kogu Euroopa muusikas ja see, mis on meie folklooris. Tema lähenemine, folkloorilen, uudne, ta ei kasuta tsitaate. Kuid tema teostus on tuntav folkloorihingus. Ta on süvenenud selle olemusse ja katsub seda üle kanda oma muusikasse. Palju häid saavutusi orkestrimuusikas on ka moosida spašovil angel tabakovil, Aleksander kandovil ja teistel Nad katsetavad eri stiilides ühtesid huvitavad neobaroksed vormid, teised teevad kõike intuitiivsel põhimõttel. Kreemid on kõigil erinevad ja kõik nad töötavad valitud suundades. Hästi palju kirjutatakse ka koorimuusikat ja kammermuusikat, kuid mulle tundub, et seal ei ole saavutused nii suurel lavamuusikast väärib tõsist tähelepanu vaid spashovi kammerooper nõiutu. Kuid sellest on seni vaid kontsertettekandes olnud võimalik katkendeid kuulda, sest meie ooperiteatrid seni noorte loomingu vastu huvi ei ole ilmutanud ja selle tõttu luuakse selles žanris ka vähe. Posid ars passovi loomingust kuulame osa tema trios tšellole, orelile ja impanitele. Spassolit hindasid kõik kohtumisest osavõtjad kui väga huvitavat autorit. Temast alustas ka Alo Põldmäe. Bulgaaria programmist rääkides jäi kõige eredamalt meelde võib-olla rosodors passof. Tema oli mitme teosega esindatud, sellepärast saime temast kõige parema pildi. Sügav filosoofiline mõtlemine, tema trio, et kõigile väga sümpaatse mulje huvitav helilooja oli Phillip Pavlov, ta on suurepärane pianist ise. Temalt kuulsin väga tugevat teost lastekoorile ja orkestrile pühendatud fašistlikust ikkest vabanemise 35. aastapäeval. Filipp Pavlov näitas ise veel oma lastepalade tsüklites. Kõigile jätsin eks väga toreda mulje. Huvitavad teosed olid Aleksander. Diskussiooni käigus tekkis küsimus folkloorist tundused tulgaarlaste teoses, nii rikkalikus Bulgaaria folklooris on niivõrd palju tahke ja justkui otseselt oli vähe, nendel on seda kajastust, kuid bulgaarlased rõhutasid, et nad kirjevad oma teostes näidata mitte niivõrd seda otsest rahvamuusika tsitaati kui seda vaimu, mis sealses rahvaloomingus on ja vulgaar. Popäeva Tuudis nende heliloojate taotlusi, nende otsinguid ja kõiki neid nähtusi, mis nende lammudes on, püüdis serveerida meile arusaadavalt ja, ja põhjendada neid taotlusi. Ja minu arust see on suurepärane näide, kuidas muusikateadlane võib aidata kaasa nende teoste levikule ja propageerimisele. Ja nüüd kuulame Dimitar Nicolawi kantaati number kaks sügismotiivid. Muusikateadlane Bakuust tendisse Mihhanov. Kui muusikateadlast huvitab praegusel etapil muusika arengu probleem, stiili probleem, erinevate koolkondade tekkimine ja areng, sealhulgas oma aserbaidžaani muusikas. Siin näiteks Bulgaaria heliloojad rõhutasid ühel või teisel puhul, et mõni probleem on omane just Bulgaaria muusikale. Kontrollisime seda oma kogemuste põhjal ja osutus, et on väga palju ühiseid probleeme, ülesandeid, mis seisavad praegu kõigi muusikute ees. Iga rahvuskultuuri tekkimisele on oma spetsiifilised omadused. Aserbaidžaani heliloojate koolkonda arvestatakse 1908.-st taastast kuivalmis Hadžibekovi esimene ooper-le, liia mets. Null. Selle 70 aasta jooksul on eri etappidel olnud erinevad ülesanded. Kõigepealt tõestada, et helilooming on professionaalne kunst. Seejärel avardada žanripiire, luua oma sümfoonia oma kvartett, oma balleti ja nii edasi. Seitsmekümnendail kaheksakümnendail aastail on saanud selgeks, et aserbaidžaani muusikakultuur läheneb järjest üle maa ilmsetele protsessidele. Üha enam kerkib ülesandeid seavad paljude maade heliloojate ees elades ükskõik millises maakera punktis võib kaasaja inimene omada mingil määral ettekujutus sellest, mida on tehtud ja tehakse mujal. Ja ka ajalises tagasivaates. Orienteerumine selles kõiges on raske ja väga oluline on suhtumine oma rahvuslikest traditsioonidesse sest ka need on ju pidevas muutumises, mitte kivistunud nähtus. On saabunud aeg mingiks radikaalseks muutuseks suhtumises rahvuslikku pärandisse rahvuslike joonte avamisse. Noorteotsingud on sellel alal eriti aktiivsed. Uus muusika on suur probleem kogu tsiviliseeritud maailmas. Sest lõhe heliloojate muusikalise keele kiire ja tormilise evolutsiooni ja publikutaseme vahel pidevalt suureneb ja alles seitsmekümnendail aastail. Paljud heliloojad on jõudnud arusaamisele, et puhtkompositsiooni probleemide kõrvale on ilmunud teine probleem side publikuga. Selle lahendamiseks on vaja palju mõelda. Üheks teoseks, mis äratas kuulajais kõige enam vastakaid mõtteid oli aserbaidžaani, helilooja Chevanšerguliievi sonaat viiulile ja Saasile. Kuuleme sellest teist osa. Muide, rahvapillil mängib autor ise. Pulgaarlaste vaateid rahvamuusika kasutamisele oleme täna juba kuulnud. Nemad olid ka kõige ägedamad oponendid kuliierile hinnati küll huvitavat ämbrite sidumist ja teose terviklikkust, kuid mitmedki bulgaarlased väitsid, et teos jääb neile täiesti mõistetamatuks, kuna kuulub teise kultuuripiirkonda ja ei saagi seega olla mõistetav on nagu võõras keeles. Ent säranžeerguliiev ise. Üks kõige teravam probleem, mille üle diskuteeriti oli muusikalise keele probleem. Kas sa selle folkloori-le lähenemise probleem helilooja loomingus? Minu positsioon selles küsimuses on niisugune, et kuna kaasaegsed heliloojad on tehniliselt väga tugevasti varustatud, siis folkloori teise pilguga vaatamine selle süvakihtide omandamine võib viia muusikas uutele kvaliteedi hüpetele. Pärast neid jutuajamisi kisub eriti töö juurde. Veendunud selles, mida ta räägib, peab seda ka oma tööga tõestama. Ma asun tagasi jõudes veel suurema energiaga oma mõtete elluviimisele, mida ma siin püüdsin kaitsta. Ma olen uurinud aserbaidžaani Ashuugide väga vana kultuuri muusikalist süsteemi kuid ei julge öelda, et ma olen seda põhjani tundma õppinud. Võib-olla sellepärast mu teos ei jõudnudki pärale, et ma ei tunne seda veel küllalt hästi. See on minu kui helilooja viga, mitte idamaa kultuuri või aserbaidžaani muusika koolkonna viga. Ma taipasin seda siin ja oma edaspidistes teostes võtan seda arvesse. Muidugi on hea meel, et mu muusikaosale kuula eest meeldis aga peamine rõõm on, et ei olnud selles suhtes ükskõik. Seid ükskõiksus on kõige halvem, parem juba nahutada saada. See innustab, näidates, et olen õigel teel kuigi alles päris selle alguses, kas mul õnnestub pärale jõuda või ei, seda näitab tulevik. Kuid see sõit oli mulle väga kasulik. Kuulame ühte osa Sergei Žukovi tsüklist viis ukraina lauluhäälele ja kammeransamblile. Ja Alo Põldmäe Väga huvitavaid teoseid kuulsime just rahvusliku muusika, uusi vaatevinkleid demonstreerisid meile näiteks huvitavat lähenemist folkloori-le ja kaasakompositsioonitehnika pikale ja nende kahe momendi ühendamist demonstreeris tulit kuliieff Aserbaidžaanist, šahhindi Tadžikis, Taanist samuti väga huvitav teos oli Moskva helilooja Sergei Žukovi tsükkel viis ukraina laulu instrumentaalansambli saatel. Isiklikult mulle see helilooja sai lähedaseks, sest mina leidsin Sergei Žukovi loomingust paralleele, mingit mõttelaadi oma loominguga huvitavat. Heliloojad olid veel Sergei Liimoff väga noor helilooja Leningradist kes on väga mastaapse mõtlemisega ja Toman demonstreeritud sümfoonia on selline nagu kosmoloogiline teos mis püüab haarata kõiki maailma probleeme. Muidugi ta võib-olla püüdis liiga palju ühe teose jooksul lahendada noored heliloojad vaatavad maailma kui kui ühtset tervikut ja püüavad lahendada selle oma muusikaga. Selliseid inimkonna ees seisvaid probleeme. Sergei Belyymobi sümfoonia on seni veel ette kandmata, autor tutvustas seda ise klaveril. Nii ei saanud muidugi õiget muljet sellest kõlapildist, mida helilooja on taotlenud, sest teos on suurele koosseisule, seal on Osiga, elektronmuusikaga. Kestab terve tunni. Seegi on katse ühendada hommikuma ja õhtuma muusikakultuure ühes teoses. Eesti noortel heliloojatel oli sellel kohtumisel väga suur osa mitte üksnes korraldajatena, vaid ka muusikaga olid nad arvukalt esindatud René Eespere, Raimo Kangro, Alo Põldmäe, Rein Rannap ja Lepo Sumera. Rõõmu teeb see, et mõlema külje eest pälvis pererahvas külaliste siira kiituse ja tänu teoste arutelul märgiti, et kuigi kõik autorid on noored, on igaühel siiski oma erinev nägu. Heliloojaisiksus ja loomingulaad, tugev rahvuslik eripära. Kuulakem, teist osa interluudiumiashamboor, Alo Põldmäe süüdist loarylossid, mille kohta paljud ütlesid lühida ja viimasel ajal küllalt harva kõlava iseloomustuse väga ilus muusika ja prantsuse rasva viisigatketest hoolimata ikkagi eesti muusika. Dengisse nihanud. Eesti heliloojate teosed olid väga professionaalselt kirjutatud just omas ajas mis puutub statistikasse ja muusse säärasesse. Eriti tahaks esile tõsta Renee eespereteost Ave paater. Raimo Kangro Kontsert kahele klaverile ja kammerorkestrile on oma kolmeaastase eluea jooksul jõudnud kõlada juba mitmetes saalides. Tema on ka autor, keda meie Bulgaaria külalised varem teadsid. Oli see ju ikkagi 10. kohtumine ja osavõtjad viivad iga kord koju kuhjaga muljeid ja võimaluse korral ka helilinte ning plaate et kuuldud kolleegidega jagada. Mania Botova. Raimo Kangro ja Talipsahhithi olid mulle varem tuntud. Nad püsivad kindlalt valitud teel. Kui rahvuslikud koolkonnad formeeruvad selliste heliloojate najal, on see garantii selle muusika tulevikule. Tutvusin Lepo Sumera muusikaga, kes seni on Bulgaarias täiesti tundmatu. Väga huvitav helilooja, kes kirjutab targalt. Kuni võib muusika kohta öelda ja väga läbimõeldult. Võiksin kõigi kohta öelda väga palju heada. Kuulen esimest osa Alley frot Kangro kontserdist kahele klaverile. Loomulikult ei kuulatud viis päeva järjest hommikust õhtuni ainult muusikat ega vaieldud erialastes küsimustes. Külalistele tutvustati vana ja uut linna vabaõhumuuseumipurjespordikeskus, multifilme käidi väikese korstnapühkija etendusel Estonias. Ja see kõik oli külalistele väga huvitav ning ka muusika seisukohast oluline. Posiderzbasson, kes on õppinud Moskva konservatooriumis? Tundub, et kõige olulisem on oli see, et tutvusime eesti heliloojatega. Tutvusime maagaasi, kus meid kõik üllatas ja väga meeldis. Nõukogude muusikaga olin mingil määral muidugi kursis, kuid peamiselt vene heliloojatega eesti muusikast teadsin väga vähe. Nüüd avanes minu jaoks uus huvitav maailm sest igal rahval on oma elutunnetus oma kujutlusmaailm. Muusika, mis siin tehakse, tundub mulle väga peenekoeline ja sügav vastab inimese olemusele, avab rahva hinge. On tunda, et see maa ja tema muusika on üks. Tänan selle ilusa nädala eest. Kõik oli kõige parem. Enne kui lõpetan saateosaga Lepo Sumera olümpiamuusikast, mille ta esitas külalistele kuulamiseks veel mõni sõna arvamustest selle teose kohta märgiti, et 99 protsenti helilooja-ist on niisugustel puhkudel kasutanud fanfaarset kõla. Siin aga nautor lähenenud teemale sootuks oma rada ja saavutanud tulemuse, mis mõjub kujundlikult originaalselt, suge stiilselt pidulikult ja rituaalselt. Kabulgaarlane Filipp Pavlov, kes üldiselt lahkasvaid klaverimuusikat ei saanud sellest mööda minna. Eriti tõstis ta esile finaali öeldes alati lõpetamisel jääb midagi ilusat hinge ja uue kohtumise lootus. Just niisuguse tundega mindi ka noorte heliloojate Tallinna kohtumiselt lahku.