1940.-te aastate teisel poolel, kui NSV Liidus puhkes džässivastane kampaania, kogus Uno Naissoo enda ümber noori džässihuvilisi põrandaalusesse gruppi ingliskeelse nimega Swing. Kõlab et samal ajal oli Ameerikas svingmuusika taandumas. Uue suuna piibobjees. Taheti hoida kõrgel vana hea sving, hiilib puu. Swing klapp, kasutad igalühendid s see oli asjalikult, tunnetades enese kohta eesti džässis talletanud oma kroonika varamu kõvakaanelisse nahka köidetud almanahhi. Selles on 223 lehekülge teksti, 1940.-te aastate lõpul valitsenud olude ja arusaamade tõetruud peegeldust. Almanahh äratab ellu kogu pöördelise ajajärgu. Millal keegi ei teadnud, mida toob tulevik. Teati vaid üht. Me ajame oma asja edasi, kui otse ei saa, siis läheme ringi. Toon siinkohal almanahhi sissejuhatava soneti noore Heldur Karmo sulest. Luuletuses mainitakse konkreetseid inimesi, olgu selgitatud, kes on kes. Ustus, Ustus, Agur, Peeter, Peeter, Saul, Sass, Aleksander Rjabov, krut, Herbert krutab, Ellen Ellen münt, Peeter kaks viimast olid lauljad heas sonetivormis, luuletus kõlab nõnda. Siin mängib Naissoo esinduskvartett, kas mingit serenaadi või kavati ei rohkem just Gilles biliku Hoti soliidsus, kus on ainult meelte bet. Saebustus, topelt Krihve, nõnda et kõik teised võivad panna pillid kotti. Näe, Peeter vaikselt ohkab, õiget sotti, ei taipa sassi ja pühib higi, vett. Ning Naissoo surub, tõmbab lõõtsapilli ja pahatihti mängib sõrmed villi just oma kirjutatud hullust noodist. Kui ka Ellen sünget sõna prahti meelt heites püüdvat mõtestada, lahti. Ja kulgeb mäng kui tõmmatuna soodist. Jah, mäng, see tõuseb kõrgemasse sfääri, ei taipa seda, loll lihtsurelik, kes kuulab, kuulab nägu, murelik kvartett, kui mängib disi atmosfääri on piibop, sõnnik, fakt, kuid taimeäri. Ja see on juba ultramoodne trikk, ent rämpsuks siiski jääb ja imelik Pop sellisena ülistust ei vääri. On nii, detsembris taas saab kaunis juuli Est seeski juba tunda värskeid tuuli. Ja vend sa seda paablit armasta, sest piim, miski on kuskilt ühendatud. Et pärast põrgut otse taeva satud nii müginastki, kord saab muusika. Ehkki luuletus oli kirjutatud väikese naljana, leiame siit ka tõetera nimis Vingla polnud valitud juhuslikult, vaid rõhutas ühenduse muusikalist eelistust. Piibop on paha, swing hea. Just neil aastail hakkas saali paakeri disi keeli lesbi ja teiste algatatud uus džässisuund viibop esialgu Riibop üle maailma levima ja tõi esile luuletuses mainitud pala.