Ligi kaks ja pool 1000 aastat tagasi kellas kreekamal kuulus arst Kirjamees Hippokrates ühtama teost aforismid algas ta sõnadega, mida eesti keelde on tõlgitud järgmiselt. Elu on üürike, kunst igavene. See muistse kreeka mõtleja deviis on olnud Juhtsõnaks ka meie suurel arstil ja valgus tal Friedrich Robert väärmalil, kes oli üks Eesti rahvaluuleteaduse rajajaid. Kunst vanas keelepruugis ei tähendanud vitanud esteetilist loomingut, vaid ka teadust, voorust, mõtteviisi ja aadet. Me võiksime ütelda, et inimene, kes on ennast pühendanud väärtuste loomisele, ei kustu lühikese elu lõppemisega, vaid elab edasi oma loomingus ja aatilises töös mis on aluseks äratuseks ja eeskujuks järgnevate põlvede tööle. Niisugused mõtted tekivad, kui meenutame möödunud aastal manalarattata läinud rahvaluulekogujaid, kes olid kogu eluaja varasest noorusest kuni viimsete elu päevadeni kasutanud oma teadmisi ja võimeid, et hoida esivanemate vaimset pärandit ning talletada seda tulevikuvarasalves. Need olid rahvaluulekogujad, Jakob Mikiver Loksalt Martin luu lagedilt ja Mats Laarmann Abja-Paluojalt. Esimesel juunil 1964 lõpes Jacob Mikiveri teekond tema 82. eluaastal. Sündinud oli ta kuuendal augustil 1881 Kolga rannas kalurite perekonnas. Juba lapsepõlves koos vanemate ja paljude koduvalla inimestega rännanud Peterburi kubermangu synniti asuldusse koolitarkuse, saanud sealsamas kohalikus algkoolis kellassepa elukutse Peterburis. Oma suurelt teadmised ja laia silmaringi omandas saga töörohkes elus. Kellassepana teenis Mikiver leiba algusest lühikest aega Tallinnas 1000 905.-st aastast peale kuni peaaegu elu lõpuni Loksal. Siin hargnes ka tema mitmekülgne ja tulemusrikas ühiskondlik töö. Peaks nimetama tema revolutsioonilist tegevust 1905. kuni 1009 seitsmendal aastal. Hiljem olid aastakümneid algatajaks hariduslike ühiskondlike organisatsioonide loomisel ning võttis osa nende juhtimisest. Eriti tähtsat osa etendas Loksa haridusseltsi ja Tarbijate kooperatiivi arendamisel. Tema energiliselt eestvõttel rajati nõukogude ajal Kotkale elektrijaam veel mõni aasta tagasi esimesest lektorina kirjutas ajalehtedes ning lõi noortega kaasa ka näitelaval ja orkestris. Jakob Mikiver ei olnud, kui ütelda Kolga rannarahvalauliku sõnadega summade toa, seda ega vaiki vahelda keeled tunde keskeelta. Tema vanaema Els Mikiver oli möödunud sajandil Kolga rannas ja pärast Simititas üks suuremaid laulikuid samuti vanatädi Els vaagistron. Laululiselt olid ka isa ja ema ning teised sugulased. Mõistes rahvaloomingu suurt kultuurilist ja teaduslikku tähtsust, asus Jakob Mikiver seda kirja panema. Ergutavat eeskuju andsid talle selles töös õde Miina ja vend Joosep. Ka vanemad sõbrad Madis Rosenberg, Johannes Eskel kui nende sulg väsis, jätkas Jaakob. 1000 903. ja 1904. aastal saatis ta emi Eisenile ligi 100 rahvalaulu. Rohkesti vanasõnu, mõistatusi ja kombekirjeldusi. Kui lehitasime veel kord Jakob Mikiveri üleskirjutusi, mis on ka trükis ilmunud vana kandlekaante vahel leiame nende hulgas mitmeid suuri haruldusi. Näiteks laulu, mille algusvärssides esinevat muistset nimed mis, mida botan laulakseni kasvatan ala kalevi way, odan UV Utrakase Wayodan noore lemmingase. Vana on vana Kalevi uus on uusi Utrakane, noor on noorile Mingene. Edasi kõneldakse laulus lemming, ase, isa raskest haigusest, mida alguses nagu usutudki ja kalade toomisest Viru merest, mis teeksid isa terveks. See on väga haruldane laul, mille iga võib lugeda küll paljude aastasadadega. Loksal elades oli Jakob Mikiver alati nõu ja jõuga abiks siin rannas matkavaile rahvaluule, etnograafiliste andmete murdekeele kogujaile. Eriti kõrgelt tuleb hinnata tema osavõtu Kuusalu asunduste laule sisaldava vana kandle kolmanda köite koostamistööst 1937. ja 1938. aastal. Lakkamatu innuga abistas ta tekstide kriitilist läbitöötamist. Kirjutas oma haruldasest mälust üles kümneid lehekülgi andmeid Kuusalu ja Simitit elust, rahvaluule kogujatest ja laulikutest. Hulga lapsepõlves kuuldud laule pidas kirjavahetust kodanlikus Eestis ja Nõukogude liidus elavate Simmitit salastega ankis pilte ja nii edasi. Ka nõukogude ajal tuli temalt korduvalt väärtuslike saadetisi meie rahva foondade täiendamiseks viimati veel 1962. aastal rohkeid materjale Kuusalu laulude edasise väljaandmise jaoks vanas kandlas. Kas Poleks, meie kaunite rahvalaulude ja muud rahvapärimuste väljaandmine hoopis kaugemale jõudnud kui oleks rohkem niisuguseid kohalikke abimehi, nagu seda oli Jakob Mikiver? Martin luud on õigustatult nimetatud meie rahvaluule kogumise roostevabaks raudvarad. Ta alustas kogumistööd juba möödunud sajandi lõpul ja elu viimastel aastatel oli ta kirjandusmuuseumi üks kõige väljapaistvamaid korrespondenti. Kuidas tekkis huvi rahvaluule ja selle kogumise vastu? Martin luu sündis 1876. aastal Põltsamaal sulusteri külas. Sealt lapsepõlve ja noorusmaalt ongi pärit enamus tema kogutud rahvaluulet. Möödunud sajandi viimasel veerandil võis sulustele rahvalaule, jutte ja muid pärimusi kuulda veel kõikjal nii töö juures, videvikutundidel, Kuiga pidudel. Hea jutustaja oli Martin tuu, tädi Emilie Mihkel. Neid erutavaid muistseid. Jutte, mida tädi talve õhtuti pajatas, peletas Martin luu veel kolmveerand sajandit hiljem. Kodus olid need luud salakaubaks, sest isa ema vana lori sallinud, kuid suvel koos teiste lastega karja hoides siis oli kohe esimene tell, et vanad jutud platsi toodi, kirjutas Martin luu hiljem Jakob Hurdale. 1886. aastal hakkas Martin luus urust keres külakoolis käima. Pärast tunde rääkisid lapsed üksteisele muinasjutt D ja mõistetasid mõistatusi. Samasugune tore traditsioon oli Põltsamaa Aleksandrikoolis. Kuu Martin luus suundus õppima 1888. aastal. Siin tutvusta Kreutzwaldi ja Eiseni rahvaluuleväljaannetega süvendasid huvi armastust esivanemate vaimse pärandi vastu. Kirjandusõpetajaks oli Aleksandrikoolist tollal luuletaja Jakob Tamm, kes igati soodustas, ergutas õpilaste kirjanduse ja rahvaluuleharrastusi. Lugenud ajalehtedest Eiseni juurde üleskutseid alustaski Martin luu juba noorukina teadliku rahvaluule kogumistööd, mis jäi talle südamelähedaseks kuni elu lõpuni. Inglise viisiks õhtuti, kui koolilapsed kooli Hakkas sel ajalgi ajalehtedes Matthias Johann Eiseni avaldama üleskutset vanavara korjamisel ja siis üles kutsuda saatsin mina temal ka. Rahvajuttude trükis avaldamine andis kogumisteleks uut hoogu. Peale kooli isatalus töötades kasutas Martin luu igat võimalust rahvapärimuste kirja panemiseks. Minu otsekohe neid niisuguseid korjandusi reeglid ette küll ei olnud. Meil käisid vallalised inimesed ümbrusest sellepärast, et talupidamise kõrval isa poliga. Juhtida nii. Arvasin, kellelt midagi kuulda võiks. Kirjutasin seda Covid korras. Ühesse, aga kooli parimad võimalused. Lasin seda paar korda rääkida, meie rätsepad töötasid. Aga see oli ka minu. Anajuttusid neid rääkis mulle, mida ma panin paberist ja Kotoolisele, teinekord, kui mitte just rääkis, et ott ei olnud, olid näinud lina, lina kolki. See kestis enamikus ikka alati tööaeg sinna juurde siis oli söömeni teisemele siis pärast kella üheksat, teised näitasid magama. Siis hakkasin mina kuuldud vana jutu kirja panema. Jakob Hurda juhendite järgi hakkas Martin tuubiaagiga rahvalaule koguma. Ja tema neid kõige rohkem teadis. Aga teisel. Neid neid Tootsi ei nõudnud, tema, kui ta tahtis nagu kratist andmetest, mida te nuud ehk rahva naljasid, samale kirjutas, et vaat ei saaks siin. No siis hiljem, kui ma armuainetes leidsin Turtikke kokku saab, neid ana ei saada. Siis hakkasin ma neid ajalaulusid ka hüljes kirjutama ühel hetkel teisel genemanni, teadsin. Kõige rohkem sain ma neid seda manustada, nimetasin viivat Tõnissoni. See lahke saunanaine laulis nii murest kui rõõmust, kuid muret oli rohkem ja teda tundiste põhjani kibe süüa, võõra leiba, kibe süüa, kuiv, närida Ale meelon. Hammustada tuli kooriku vahella sädemete sisu sees. Martin luud kui osavat kõnemeest kutsuti sageli peiupoisiks viisameheks. Mitmete laulude juures ongi märgitud, et need on pulmapeale üles kirjutatud. Pealegi traditsiooniliste pulmalaulude on nende seas nukraid, kuid haruldaselt poeetilise vaeslapse laule. Meie kaksi vaeste lasta pole meil pulma tubada. Meie teine pulmad põllu peale aia äärde hange peale söödi, nurkne söömalaud põllupeenar, istepink, külatänav tantsuring. Taevaäär on torupill, Vikerkaar, viiul, mäng, luste varss, lusikas, Martin loo üleskirjutustest saame häid andmeid kamisteregi värsilise laulurepertuaari kohta. Selles on rohkem huumorit, pilgete protesti, näiteks Jüri vaimelist 1895. aastal kirjutatud laul. Hellakene vennakene, kui me teoste tuleme, meie märjad, oleme Kuzminast, kuivatame. Lähme mõisa rehe juurde, mis me sealseid ahju ame, kiltre kintsud, kupja koivad, Aidame aerud mõlemad. Teine mees, kellelt Martin luu Reigi värvilisi rahvalaule kirjutas, oli Jürinak. Noorena olnud ta kõva laulumees, kui tol ajal oli ta juba 84 aastane ja palju unustanud kõrtsis natuke napsi võtnud, läinud taadi meele härdaks. Ja siis laulnud ta sageli kurba laulukest ema lootustest ja poja viltu läinud elust, keda Martin luugel 1961. aastal mäletas. Emakene memmekene, kui sa mind, agaa saatasi ülest soss hüppaetasid nukki saama, saaksami tühja tungija tulema, sai mustaga joomamees kõrvitsaringi liigutaja kõrtsi juukseid liigutanud. Siis ma kirjutasin seda pilgud. Kõik siis ma käisin, taandas ta mõtteid, et ma just joodik olin. Seal. Kuulge, mina vaatan selle, kõik võib olla nagu niuksed, tõmbed. Martin luu korjandustes on esindatud kõik rahvaluuleliigid väga mitmekesine ja huvitav on rahvajuttude kogu. Siin on muinasjutte vaestest ja põlatutest, kes lõpuks oma õnne leiavad muistendid Kalevipojast, naljalugusid vanapaganast ja kaval Hansust, pajatusi kohalikest sündmustest ja nii edasi. Pikemaid muinasjutte ja muistendeid pole praegu võimalik esitada. Nende peamisteks pilk objektideks, mõisnikud, papid, lihtsad peremehed, igasugu saksikud. Kord küsinud härra moonaka käest, et kas seal teises ilmas kani peaks olema hetkes Erra siin, et siga IRA, seal on ulakas kostnud härrale. Et kes eraikka siin seega eraseal kerra istub, katlaskuli tõllas ja Monakas aga ajab katlale tuld alla. Jõululaupäeval ainult perenaine suladele poole lamba sõrga süüa. Peremees küsinud siis perenaise käest, kas ori on juba liha saanud, ka? Perenaine, ma andsin talle juba poole lamba sõrga. Peremees, öelnud siis perenaisele, no anna talle veel pool sõrga ja siis söögu kas või lõhki. Talutüdruk olnud Lädali linnas õmbluskoolis. Kui ta sealt kodu käima tulnud, siis läinud ta kodus aida katusel pakkujad vareste küsinud siis isa käest atakke mulle, millist ära ununenud, mis selle looma nimi on, mis seal aida katusel teeb, ikka tatar, näeks ta, tatar, näeks tatakostnud tütrele, tütreke, see on vares. Seda kuuldes tütar imestuse pärast käsa kokku lüües hõifaareks või Vaareks. Sajandi algul Martin luu rahvaluule kogumist katkes. Osavõtu tõttu 1905. aasta revolutsioonist pidid Eestist lahkuma ligi 12 aastat elas ta pagulasena-Venemaal. Peale kodumaale tagasipöördumist töötas ta algul vallasekretärina Raelia nihatus. Mõnda aega Kunda vallas. Päriskoduks sai Teo talud praegusest Lagedi külanõukogus Priisle külas, kust ta ka viimastel eluaastatel jätkas nooruses armsaks saanud rahvaluule kogumistööd. Tunnustusena suurte teenete eest. Rahva vaimse pärandi jäädvustamisel anti Martin luule 1963. aastal Teaduste akadeemia Friedrich Reinhold Kreutzwaldi nimelise kirjandusmuuseumi aukiri. Samal aastal määrati talle ka personaalpension. Ja vaimne värskus lubasid talvel kõrges eas diakirjandusmuuseumile suure väärtusega kaastööd eriti huvitavalt tema viimaste aastate kirjapanekutest on rahvaluulelised olukirjeldused külaelust ja 1905. aasta revolutsioonilistest sündmustest. Sellest, kuidas ja kus jutustati, lauldi ja mängiti, kuidas tähistati tähtpäevi. Väärikalt on ta kirjeldanud laulikuid, jutustajad ja pillimehi ning saatnud muuseumile ka nende fotosid. Martin luu elutee lõppes seitsmendal detsembril 1964. Rahvale pärandas ta ligi 2000 lehekülge rahvaluule kirjapanekuid. See on töö, mida on kandnud aastakümnete pikkune hool ja armastus. Sisult rahvaehtsad ja eeskujulikult vormistatud. Nii on tema üleskirjutused eeskujuks ka kõigile noortele rahvaluulekogujatele. Martin luu kirjapanekut pole jäänud arhiiviseinte vahel seisnud. Neid on avaldatud arvukates valinikes alates Eiseni väljaannetega möödunud sajandi 90.-test aastatest, samuti suurtest teaduslikest publikatsioonidest. Sellest on möödunud oma kolmveerand sajandit kui Eesti vanavara aidamehele teiste rahvaluule korjaduste hulgas saabus kirjapanek, mille kaaskirjast loeme austatud vanavara korjaja jogurtihärrale. Ammugi olete teie juba oma kõrget rahvuslist ülesannete alustanud ja kui ta teie aruannetes näitate, ei ole tee külg mitte vahakate sekka sadanud. Halliste Kaarlist on teile juba mitu korda ja mitmelt poolt vana vara saadetud, mida ka mina endale kohuseks arvan. Ja teie kätte need seitse vana rahvalaulu, ühe vana juttu, 30 punkti rahva usku ja 30 vana mõistatust saada. Teid ja teie kõrget ülesanne taustades Halliste Kaarli valla abikooli õpetaja Emmla armann. Andrusele lisandub kuu aja pärast teine, sisaldades rahvalaulude ja loomamuinasjuttude kõrval hulgaliselt usundi ja kombekirjeldusi. Jakob Hurt märgib 30 viiendas korjanduse aruandes kaastöö kohta. Tuleb tänuga salve panna. Rõõmustame, et materjal keele murdepoolest täies külamundris. Mõned näited korjandusest, lätsi, mõtsakõndi Maia ummikule hulkumaie, mis ma lössi mõõtsasta lössi, lina liivakult. Ta lössi Kaara kallakul ta lössi odraojja päälta Joosi sisse kitkuma, eye kaksi peogaksi poole kaksi poole kolmandat viisi koduiemäe, käte, Emekenellakene kerisi kiudu terasse. Järgneb kirjeldus pika piluliste ja laiala selliste rättide kudumisest. Mul tuleb kolmi, kosilasi tuleb viie viinulisi vits, tuleb tarkade arvastust, ta tõi need Jyrka Viljandis ta kolmas kodu külasta. Ei läevircal Viljandisse, eila targalt arvastusse, külad kodukülasse. Huvitaval kombel jääb see koduküla motiiv agarad kirjameest ennastki kogu eluks saatma. Felix jutu näide konna õppused Tullu kui talve alanu perenaise manu jo palun aset, kelle ees ta kolm õppust lubanud perenaine olu sellega rahul Jaandantaari tõrykse talve kortles kevade viinu perenaine konna lohu piire ja käskinud seal neid õppusid ütelda. Con garanu mätta otsa ja pajatel kõver Lõhmus ja õigeniin teeviisu viiks väeks kääna kõru kiiks käeks com lohku lopsti. Korjanduste hea kvaliteet, kalligraafiline käekiri, hästi valitud rahvaluulepalad ja täpne murdekeel ei lase kuidagi arvata, et nende üleskirjutaja abikooli õpetaja ja oli kõigest kuueteistaastane nooruk kes koolmeistri pojana end üsna varakult teiste laste hulka koolitarre poetas ja seal ka vastavaid teadmisi omandas. Igatahes näid matsla armanil rahvaluuleharrastus alguses kihelkonna kool juba selja taga olevat. Kahele rahvaluulesaadetisele esialgu lubatud lisajärgne energilise noormehe ette tulid teised teed ja tööd, ka teadmistejanu tuli omal jõul kustutada ja õppimist omal käel töö kõrvalt jätkata. Laarmani südameasjaks jääb aga alaliseks kodukoha kultuuri arendamine ja selle ajaloo jäädvustamine. Vahepeal möödus mitu aastakümmet, kui 1961. aasta rahvaluule kogumise ekspeditsiooni Abja-Paluojas Mads Laarmani üles leidsime. Oli 90-le, ligineb mees veel täis vaimset värskust ja teotahet. Nagu meie ülesandeid ette aimates, oli laarmann oma huvides uurinud ja kirja pannud Kaarli vallasammaste küla omaaegsete kultuuritegelaste, perekonna, ajalooelu ja tegevuse, eeskätt hariduse alal. Nende hulgas oli silmapaistvaid rahvaluulekogujaid nagu Mihkel Ilus, Jaak Laarmann, Peeter Ruubel, kõrnitse Jaan Ansu ja mitmed teised. Siitpeale jätkas ta seda tööd eriti suure hoolega, mille tagajärjel on muuseumi talletatud täpseid andmeid paarikümne Jakob Hurda kaastöölise kohta. Nii hästi rahvaloomingu enda kui ka kogu ajajärgu ja olustiku mõistmiseks. Et materjalid vägagi vajalikud. Laarmanni kodukoht ja selle ümbrus on rikas muistendite-ga seotud kohtade poolest. Tema hilisemates korjandustes on muistendite üleskirjutusi juba süstemaatiliselt. Siit leiame jutustusi Õisu järve tekkimisest mitmeid lugusid vanapaganast, kott, Nõmmest, ahi, kodustest Se muistsetest, ohvripaikadest ja veel palju muud. Sügava kultuurihuvilisena vallutas laarmann südant, et Halliste inimeste püüdlused hariduselu edendamise alal minevikus kaovad jälgi jätmata et midagi sellest jäädvustada. Ma arvan iseenda ja kaasaegsete mälu ning võimalike täiendus- ja tõendusmaterjale arvesse võttes koostama omaaegse Halliste kihelkonna tütarlastekooli, samuti lipp lapi kodumajanduskooli ajalugu. Nii üks kui teine oli oma aja kohta silmapaistvaid üritusi. Kõiki häid kavatsusi muidugi teoks teha ei saanud, sest Mats Laarmani sulg tuli panna lõplikule puhkusele. Läinud aasta 13. detsembril. Viimaste aastate kaastöös võime üheks huvitavamaks pidada umbes sajaleheküljelist uurimust Halliste küla laulumeistri Laulu Mihkli kohta. Nii hästi laulu mihkli isik kui ta ka tema looming on omamoodi folkloor, seks kujunenud Laarmani 1962. aasta mahukast kirjapanekust loeme laulu Mihkel ja tema kandlid. Eelmise sajandi üheksakümnendail aastail oli Halliste kihelkonnas üks laialdase tutvusringiga meest liikumas kelle tõeline nimi kui ka päritolu üldsusele tundmata oli, kes iseenda kohta aga omas laulu sõnast selgitas. Ma pole kirja solki ja ei tea ka, mis aabits. Ma kehva linnuna Käia operaltranteroobiks. Ülalmainitud lina, Colti ja eriti aga sambla Anu laul, mis algab sõnadega emal rinnal väeti, on pea kogu maal tuntud. Viimast seostatakse eri paikades eri isikuga, ka laululooja on rahvasuus teine. Nähtavasti tuli ka juhuseid, kus noor tüdruk sunniti varanduse pärast abielluma vanamehega mitmel poole. Tere. Kuna Laulu Mihkli ja tema loomingu kohta andmed rahvasuus on vägagi erinevad ja lausa vastukäivad. Sabla arman, kes laulu mihkliga ise kokku puutus, tema vastu huvi tundis värsisepast enam-vähem tõetruu pildi anda. Ja mis veel, osa laulu, mihkli laule on omal ajal trükis ilmunud selle omaga pärase trükitoimetamisloo kuuleme helilindilt Mats Laarmanni oma suu läbi. Vaada paneb perevägi, läheb pääle, tema võtab kokku selle, mis ta kuuleb ja näe, paneb laulusalmi. Ütleb aga Mihkel, ütte laul, üleskirjutajad, müüdi, istud siia lavamaja hakata, kirjutame ja mihkel ponisid esemeid, kirjutame kõik laulud üles. Nende laulud kirja pannud. Aga see laulu Mihkel ise kirjutas, need laulud ja kõik temal kirjani. Rahvaluule kogumine on Eestis kestnud rohkem kui poolteist sajandit kokku kantud suured väärtused, mille taolisel vähestel rahvastel mitmed põlved on selles töös vaheldunud. Ühed on kadunud, teised on asemele astunud. Usume, et ka Jakob Mikiveri, Martin luu ja Mads Laarmani aegumata tööd jätkavad ikka ja jälle uued vahetused. Kui Kreutzwald avaldas 1000 852. aastal oma sõbra ja õpetaja Friedrich Robert Faehlmanni elust ja tööst mälestuskirjutise õpetatud Eesti seltsi toimetustes, panin ta motoks Värsid ei võisa lahkuda, meist nimetuna ei ajatuultes ajutasu põrm. See käib ka Mads Laarmani Martin luu Jakob Mikiveri kohta, kes oma elu kestel on ustavalt käänud Faehlmanni ja Kreutzwaldi, Hurda ja Eiseni poolt näidatud radadel.