Karis, juubilar öeldakse, karudki pannakse tantsima, kuid sina olid see, kes esimesena vabariigis pani naised pilli puhuma. Ta järgmise 50 aasta jooksul töö naistega muutuks veelgi massiivsemaks. Selleks õnne, jõudu ja luba ikkagi veel Põltsamaa põllumajanduskombinaadi nime all ta sulle üle, need väikesed lillekesed ja väike. Palun teie suur peopäeval võtta vastu Põltsamaa rajooni parteikomitee täitevkomitee tervitus töö Põltsamaarajoonis. Põltsamaa rajooni parteikomitee ja täitevkomitee autasustab teid juubelipäeva puhul aukirjaga. Kallis juubilar Dome tervitusi õnnesoove Teie meheikka jõudmisel Võru kultuurimaja puhkpilliorkestri poolt ja loodame, et veel palju-palju aastaid. Jõuad teha seda rasket puhkpillimuusikat. Kallis juubilar tänasel neljandal veebruari õhtul, mil Põltsamaasaal on tulvil muusikasõpradest ja ma võin õiguseda õigusega öelda muusikasõpradest, sest need lilled, mida on toonud need inimesed, kes on toonud sind õnnitlema sinu 50. eluaasta läve ka meie Põltsamaa kultuurimaja puhkpilliorgast, orgest trandid soovimisele laugemata jõudu edaspidiseks, meie kultuurne puhkpilliorkestri juhtimisel. Ma tahaksin veel öelda meie pala muusikameeste poolt ühe erisoovid käia oma isa jälgedes. Seal lühidalt öeldud, sest meie Põltsamaa muusikamehed tunnevad väga hästi sinu isa. Tema oli, kes tuli tihti Põltsamaal, käisin vaatamas alati ta võttis pilli ja mängis ühes meiega ja me loodame, et sinus elab edasi ka sinu samuti nagu sinu isasmuusikamehe vaim. Soovime sulle palju jõudu ja edu. Kunstide valitsuse kollektiivile soovin teile juubelipeol jõudu ja edu isetegevuspõllul ning noorte muusikasõprade kasvatamisel. Palju õnne isiklikus elus. Kunstide valitsuse ülema asetäitja Ivalo. Palju palju õnne tublile töömehele ja pedagoogile jätku samasugust indu ja energiat järgmiseks poolsajandiks, et Põltsamaast pooleks üksainus suur puhkpilliorkester. Emmia Vello lippa. Tulin Põltsamaal aastal 1934, aprillikuul üheksandal kuupäeval. Juttude järgi pidi Põltsamaal olukord olema väga roosiline, mind suunas nimelt siia konservatoorium, kui ma siia tulin, siis pilt oli võrdlemisi kurb. Jõudsin siia ja esimene proov, oh mis toimus pritsimajas. Siia tuli kokku kõigest neli mängijat ja suur trumm, seeli, kogu orkestri koosseis. Ja esimene mulje oli niivõrd halb, et mõtteliselt jala pealt keeran ringi ja sõidan Tallinnast tagasi. Kahjuks olin aga Tallinnas kõik sillad ära põletanud, maa töökoha üles ütelnud. Häbi oli Tallinnasse tagasi minna. Milliseid kollektiivi te olete? Põltsamaal on põhiline ülesanne on olnud puhkus orkestriga tegeleda. Ja selleks on kujunenud endine seltskondlik organisatsioonil puhti, orkester, millest arenes hiljem välja praegune kultuurima puhti orkester sinna juurde on kuulunud pidevalt noorte järel, kas keskkooli baasil, millega ma alustasin juba alates 1934, kohe kui võltsema tuli, kuna selgus, et orkestri koosseis oli minimaalne ja vanemad mängijad alguses mind ei usaldanud, siis paratamatult alata tegevust kohe noortega ja sellest aastast alates 1934 olen ma pidevalt aastast aastast tegelenud noorte väljaõppega. Tänu muidugi vanemate veteranidega, kes siis hiljem kaasa lõid, on orkestri koosseis, kujuneb praegu võrdlemisi suure arvuliseks. Kui suur võiks olla nende inimeste arv, kes teie käe alt on läbi käinud? Täpset arvu ma ei oska teile öelda, ma ei ole seda arvepidamist teinud, kuigi ma olen ka elukutselt raamatupidaja, aga seaajapuudus on see ülesanne tegemata jäänud. Kuid umbkaudu peaks ütlema, umbes 300 ringi peaks minu taktikepi alt läbi käinud olema noori. Ja praegu töötavad need teie juhatusel praegult. Mina tegelen Põltsamaa keskkoolis kahe puhtu orkestriga, üks edasijõudnute rühm. Iga aasta alustama noortegrupiga veel umbes 20 25 noort hakkavad iga aastal uuesti õppima selleks, kuna paratamatult koosseis liikuvuse tõttu noored lõpetavad keskkooli. Lähevad edasi õppima ülikoolidesse, küll Tartusse ja Tallinnasse ja meie koosseis jälle laguneb, et oleks ikka pidevalt järelkasvu ja sellest tingituna on iga aasta alustan noortegrupiga peale. Nimelt töötan keskele noortegrupiga edasi grupp ETK Velli Põltsamaa põllumajanduskombele naispuhti orkestriga ning kultuurimaja puhtu orkestriga, kuhu kuuluvad kõik eelnimetatud kollektiivide paremad mängijad siis made Meil on ka kultuurimajas operetirühmaga. Nimelt tänu Eduard Põltsamaale, kes aastaid tagasi siia ela elama asus, on Põltsamaal õitsele löönud ooperite ring. Oleme toime tulnud seni kolme operetilavastusega ja nagu kuulda on avalikku arvamust mitte halvasti. Kui nüüd vaadata tagasi käidud teile teie tööle, kuidas te jääte rahule ja millised on tulevikuperspektiivid? Ausalt öelda rahule jäämiseks ei ole põhjust, sest nii palju kui mina tunnen kollektiive ja selle pika ajastute jooksul, mis ma sellega tegelen, tal kunagi saigi isegi kollektiivi mängida ideaalselt hästi vaid alati jääb ikka väga palju ja väga palju soovida. Aga meie unistus oleks selline, et me saaks kunagi sellisel kindla koos seisuse kollektiivi, kellega oleks võimega aastast aastasse kunstilist taset tõsta. Et mõnikord võiks ka öelda, et vot täna mängisime hästi, see oleks minu unistus, aga ma kardan, kas mul see unistus täide läheb, sest senini ma mäletan minu, minu enda õpetajat Tallinna Tallinnas selles mõttes Rosbergi, kelle all mina esimesed muusikalised puhkpillimuusikalised katsed hakkasin sooritama tema kunagi ei olnud meie meie mänguga rahul, kuigi Tallinnas kommertskaubanduskoolis oli väga hea orkestris Tallinna linna kohta, aga kunagi ei ütle, et täna läks hästi ükskord kogunenud aastate jooksul see, et tal oleks pold viga ja ma olen selle diviisi võtnud ka endale seisukohaks. Et enesekriitika peab tugev olema, siis on võimalik saavutada enam-vähem rahuldavaid tulemusi ja mul on hea meel, kui me oleme senini suutnud enam-vähem rahuldavalt esineda. Muidugi tahaks, et me suudaks hästi esineda ja püüame sinnapoole, et kuidas see meil õnnestub, seda näitab tulevik. Mina olen siin Põltsamaal oli põhiliselt juba juba elanud siin ja ja siis orkester oli täitsa lagunenud. Ja kui kuulsime Tallinnasse, suunatakse siia üks nii vilunud orkestri juht. Nüüd jäime ootama teda. Siis, kui ta ilmus. Siis oli tema esimene mees, kes tuli iga orkestri liikme juure, et kõik tuleks kokku vanad. No siis me läksimegi ja ei olnud pettunud selle mehes. Tema juba võttis omale tarvas seal nooremaid ja viis selle töö väga nii kõrgele. Minul siis ka noormees või noor poiss on 15 aastane. Ja siis vaatasin, et siin, kui oli mäng, mõned mõnikord mängud olid siis lemmik, vaata, oli küllaltki väga oskus lihtsalt ja, ja energiliselt juhatas ja hakkasime ka ükskord rääkima. No mina, noor poistelt maks lemmikusest pilli taha hakata, mängimade mõtlesime proovida võib, et muidu laulmas ma juba käin ja eks suudan sellega ära õppida ja hakkasingi. Sain ühe väikse korneti ja siis hakkasin seda õppima töö kõrvalt, tõesti raske on õppida, päev oli seekord pikk, sai 12 tunni tööd teha, päevase õhtuse proovile minna. No siis sai ikkagi nii palju, sai ikka mängivad nüüd mänginud kaasa ikka kuigi palju, kui päriselt ei saa, ei ole, ei suutnudki ära õppida, sellepärast et meil ei ole Põltsamaalt ja nii-ütelda elukutselised vanavanemad, mehed tihti pahandasid, et väga range ja nõudlik on, aga tol korral ei saanudki ka teisiti. Alati ta nõudis just täpselt ikat, täpselt kõik kohale tuleks. Ja sellega ta saigi ja mehed harjusid sellega ja tulid, viimati hakkasid käima korralikult kohal. Meil on tihtipeale orkestrites piirdunud pillide tundmine ainult vaskpillidega, aga Lemmy hakkas ennast arendama ja kõigepealt tutvus klaarnetiga oboega flöödi ka. Ja nüüd ta väga vabalt oskab vähemalt õpetada õpilasi flööti käsitlema, Hoboed käsitlema, oboe õpilasi on, tema on siin ka mitmed praegu olemas, kes õpivad seda rasket pilli vabariigis väga vähe ei ole, üldse leidub oboe õpilasi. Kuid meil siiski lemmik on selles osas ka olnud üks eesrindlane ja hakanud ka seda põldu nii-ütelda süüdist harima. Lemmiku õpilased on üldiselt väga tublid, klarneti mängijad olnud, kuigi huvitav, see meile ei tundu, see mulle isiklikult on ju spetsialisti eriti trompetialal ja võib-olla metsasarvealal, kuid siiski tema on väga hästi tunneb kõiki orkestripillid ja mul seoses sellega tulebki meelde üks moment. Kui mina esimest korda tulin Põltsamaa orkestrisse siis oli tekkinud siin orkestris 1000 951. aastal niisugune moment, et ei olnud miskipärast passi näitleja. Ja siis esimesel proovil ma nägin, lemmik juhatas orkestrit ise mängides passi. Nii et tema on niisugune universaalne mees ja see omadus peaks olema kõikidel orkestrijuhtidel olnud kõiki pilli tunneks, et tihti on meil inimesed tähelepanematult ja suhtu alati õigesti nendesse teenetesse, mis mõnigi isik on esile toonud oma isikliku initsiatiiviga. Ja võib olla, kuigi me suudame seda parandada ja teda õigesti hinnata, neid teeneid, milles on olnud meil Põltsamaa muusika arendamises see töömees peab ütlema, on Põltsamaal olnud aegade jooksul kõige tõsisem muusikamees. Tema teeneid üle hinnata on väga raske. Sest et siin ei saa piirduda mitte üksinda puhkpilliorkestritööga, vaid tema kui 25 aastat, meil on isegi natuke rohkem. Pedagoogina töötamise aeg on olnud väga viljakas, siinjuures paneb imestama tema eriline võime väga paljusid kollektiive üheaegselt juhtida. Näiteks Põltsamaa on praegu, tema juhtimisel töötab viis kollektiivi tihti ma olen mõelnud sellele, kuidas on võimalik aega jagada, et tulla läbi oma töö alal nii palju isetegevust kaasa teha, seda on saanud võimalikuks võib-olla ainult sel teel. Et selle juures on olnud väga range päevagraafik, täpne töödistsipliin ja tema kollektiivides ongi kasvanud välja väga täpne töödistsipliin harjutus määratud kell kaheksa, siis hakkab see täpselt kell kaheksa. Ei saagi hiljemaks jätta, sellepärast et juba kella gümnaasia hakkama. Teine harjutus pihta. Selle tõttu on kogu kollektiiv muutunud ühtseks, distsiplineeritud, kollektiiviks ja siis selle tõttu on meil ka on võimalik arendada muusikat sellisel kujul, nagu on seda lemmik soorinud. Lemmiku, kui juhi omadused on olnud võib-olla selle tõttu kõrge, et, et tema on oskuslikult suutnud rakendada tööle, eriti noori. Lemmik on harjunud noortega töötama ja võib-olla ka vanad mängijad, kes küll tahad endast, et nad on väga kaugele jõudnud, tihtipeale ei olegi palju kõrgemal tasemel, kui on seda keskkooli noored meil olnud.