On olemas imeline raamat tõeline raamatute raamat, mida loeti enne inimest, loeb inimene ja loetakse ka pärast teda. Et aga inimene isegi on pisitillukene osa tõelisest raamatute raamatust loodusest siis ei tema enesegi raamatut muud olla kui ikkagi midagi, mis leidub raamatute raamatuski. Elu on kui sädelev jumalate jook. Elu on õndsus. Nagu seda ainult mõnes raamatus kirjeldatakse. Ei ole ilmas suurematega ülevamat. Kui on elu. Elu nagu polekski elu. Elu oleks nagu mäng mitega, mäng, vaid mingisugune tõelikkusele mängusegu. Ning kunagi ei oska öelda, kus lõpeb tõelikus ja kus algab mäng. Nad vahelduvad, nad põimuvad läbisegi. Nad muutuvad, elu saab mängukse, mängi eluks. Ning kes ütleb, kumb armastame enam. Imelik mäng. Imelikke elu. Inimene elab nõnda nagu poleks ta kunagi ainsat tõsist mõtet oma peaajus kandnud nagu poleks seda kunagi elu ja surma üle järele mõelnud. Elu on tõesti, kui sa ta peale vaatama hakkad. Nii äraseletamatu mõistatus. Siiski, teisest küljest nii rumal ja huvitav mäng, selge näitemäng. Inimene vahib kõige oma eluaja teiste käekäigu ja tegude peale, kuulab jutustusi teiste tegudest ja iialgi ei tüdine ära. Siin ilmas peab ikka üle jõu tegema, kui tahad midagi kätte saada. Isegi siis on vähe. Isegi siis ei saa sa seda kätte, mis tahad. Töö on elu saladus. Armastus ei tähenda muud kui tööd. Mis väärtus oleks kõige ülevam omalgi tundmusel, kui ta ei aja tööle, kui ta ei aja looma. Kogu maailm kinnitab ja meie ühes temaga, et rahvaste ja inimeste rikkuse ja vooruse aluseks on töö. Aga samal ajal sama maailm murrab vahetpidamata pead, kuidas elada võimalikult vähese tööga või hoopis ilma selleta. Pealegi veel võimalikult lahedalt. Kus on nende nimed, kes ehitasid Egiptuses püramiidid? Nad on kadunud nagu nende jalajäljed liival, mida tuisutab tuul. Maailm räägib ainult vaara Hoodest. Kõik otsivad mingit uut elu mõtet. Ka meie otsime. Inimesel hakkab hea olema, kui tal on midagi otsida. Aga hoidku jumal neid ise leidmise eest. Kogu elu pole muud kui ainult mälestus või mälestuste melistus. Kõik ülejäänu on nii tühine, et selle võiks rahulikult loovutada. Kogu inimkond Ki, terve oma elu ja hädadega võitluste ja valudega on pisitillukene täpp tõkene mälestuste kõrval. Pisinatukene lõhna kusagil vanas tuhmunud kirjadega kirstunurgas. Mälestuste mälestus mõnest kadunud naisest või mehest. See on inimese elu. Kui ometi võiks inimestelt võtta pooled mõttetud mõtted, siis jääks küllalt järele et õnnelikult elada. Õnn on nii ligi. Ainult usk peab olema tema tabamiseks. Õnn, nii kättesaadav. Ainult julgus peabki olema temast kinni hakkamiseks. Möödunud õnn on surnud õnn. Nii paljud nooremad kipuvad peatuma keskteel nagu seda on teinud paljud vanemadki, sest nad kaotavad usu iseendasse. Liigvara hakatakse mäest alla sõitma nagu ei viiks enam ühtegi tee rajakest ülespoole või nagu puuduks seisatamiseks jõud. See sõit on väga kardetav, sest isegi Hannibal kaotas, kui roomlaste vastu sõtta läks, Alpidest alla minnes peaaegu kõikova kaanelt. Kõik ilus ja suur, nõuab ohvrit suurt ja ilusatu ret. Anna kõik, mis sul hinge taga on, anna terve maisik korralikud ja terved kaheldes õlgasidki, ehitavad teada, et oled saanud enesearmastusest silmablibukski võitu. Ja et oled seal võidu silmapilgul muutunud nii-öelda teiseks tuues tema üheks ükskõik kui suure ohvri, nagu oleksid teine sina ise. See on see mis annab sügava rahulduse ja aegu. Joobastuse.