Täna meenub eriti seoses tähendusrikka kuupäevaga Eesti televisiooni ja Eesti Raadio estraadiorkestri ringreis 1970. aastal koos rahvusvahelise programmiga Perede meloodiad. Bulgaariat esindasid Margrethe Nikolova ja Georgi kordov, kes laulsid duetis Eduard kolmanovski laulu Aljuša vene keeles. See nõukogude inimeste hingekeeli puudutav laul oli kavas üks menukamaid kõneles Plovdivis 1957. aastal püstitatud Nõukogude vabastaja mälestusmärgist, mida rahvas kutsus alju osaks. Eks meenuta see ju nime ja kuju poolest meie pronkssõdurit. Bulgaaria kommunistliku partei häälekandjast. Kommunist loeme seitsmendal mail 2007 et laulu esmaesitus toimus 1967. aastal, kui Nõukogude armee punalipuline Aleksandra nimeline koor laulis seda mälestusmärgi jalamil, kust künkal asuva kujuni viib üle 100 lai peastet. Sophia noorsoofestivalil esitas laulu Moskva noorte ja üliõpilaste koor. Laulu levikut Bulgaarias soodustas ka asjaolu, et helilooja oli selles kasutanud populaarset Bulgaaria lauluEi val kan. Kolmanovski laulust sai Plavdiivi linna hümn, kohalik raadio alustas sellega oma saatepäeva. Kui Nikolova kordovi ringreisil seda laulu esitas, jutustas teadustaja kõigest sellest ka kuulajaile, mis loomulikult kindlustas marulise aplausi. Loeme aga edasi ajalehest kommunist tsitaadi algus. Kõik see oli nõukogude ajal esmakordselt rippus hädaoht mälestusmärgi kohal 1989. aastal. Poliitiliste ümberkujunduste lainel tulnud võimud tahtsid lahti saada igasugustest jutumärkides Nõukogude okupatsiooni jutumärgid kinni tõstest. Monumendi kaitsjad kinnitasid omakorda, et see on Bulgaaria rahva ja nõukogude rahvaste sõpruse sümbol. Hiljem tehti ettepanekuid lahendada ali ossa. Saatus referendumil. Idee ei läinud läbi, kuna see oleks nõudnud palju raha. 1990.-te aastate alguses loodi Sofias kodanike komitee D, kes nõudis Nõukogude armee mälestusmärkide viivitamatut kõrvaldamist. 1993. aastal võttis Plovdivis linnapea vastu otsuse mälestusmärgi teerimiseks et kaitsta Aljušad ja seega ka mälestust Nõukogude armee suurest missioonist, mis vabastas Euroopa fašismi-ist. Organiseerisid vene diasporaa esindajad. Miitinguid viisid läbi tohutu propagandistlikud kümned ühiskondlikud organisatsioonid, tuhanded bulgaarlased protestisid. Grupp Bulgaarias elavaid Vene veterane ähvardas end avalikult põlema süüdata, kui mälestusmärk hävitatakse. 1996. aastal otsustas Plovdivis linnavolikogu monumendi mujale viia kuid ringkonnakohus tühistas otsuse. Lõpliku punkti pani Bulgaaria ülemkohus, kinnitades monumendi staatuse kui teise maailmasõja mälestusmärgi, mida ei tohi hävitada. Bulgaaria ühinemine NATOga taastas Nõukogude vastaste väljaastumiste laine. Tsitaadi lõppajalehes kirjutab veel sellestki, kuidas Sophia kino festivalil 2005. aastal demonstreeriti filmi Ali osast ja kuidas samal ajal kogus raha üks proov Divi kodanik et viia monument oma õuele. Festivali rahvusvahelise žürii otsusega määrati filmile kinokontserni mos film. Eriauhind loomulikult. Kommunisti artiklit kommenteerides märkis üks lugeja, et Bulgaarias on peale Alioossa veel 500 nõukogude sümbolid. Nii palju siis taustast, laulule Aljuša, mis elustab eestlaste sky palju kustumatut mälestusi. Pole meie pronkssõdur, ainuke tüliõun rahvaste vahel Nikolova ja kordaviduettali otsast kõlab aga nii. Saadab Eesti televisiooni ja raadio estraadiorkester Peeter Sauli juhatusel. ETV. Söögitädi. Ega riideid. Ja. Ja ju?