Tere õhtust, luuleruumi kutsub toimetaja Pille-Riin Purje. Täna kuulame Jaan Kruusvalliloomingut. Kirjanik Jaan Kruusvall eluaastad 1940 kuni 2012 avaldas novelle ja minia tuure samuti näidendeid, mis alates Mikk Mikiveri pilvede värvide lavastusest 1983. aastal on põlistunud meie hinge ja teatrilukku. Jaan Kruusvalliraamatute seas ei ole küll ainsatki luulekogu. Ometi on tema üks neid kirjamehi, kelle lakooniline ja tundlik sõnastamine ligemal luulele kui proosale. Iseäranis tajutav on luulesõnade vahelises ütlemata jätmises valge paberi vaikuses. Jaan Kruusvalli miniatuurne loeb, Aleksander Eelma olgu ka meelde tuletatud. 2005. aastal mängis Aleksander Eelmaa koos Kaie Mihkelsoniga saueaugu teatritalus. Margus Kasterpalu lavastuses. Kustutage kuuvalgus, kus olid dialoogis Jaan Kruusvalli lühinäidendid, kustutage kuuvalgus ja sild. Aastal 2011 lavastas Aleksander Eelmaa sealsamas saueaugu teatritalus kruusvalli näidendi tasandikude helinat. 2014. aastal mängis Eelma koos Garmen Tabor iga teatrumi lavastuses hääled, mille Kruusvallitekstidest lavastas Lembit Peterson Esna mõisas. Kruusvalli luule ja draamapiiril veiklev tekst. Hääled on saatnud Aleksander Eelmaad kaua aega. 2008. aastal lavastas ta hääled kuuldemänguna raadioteatris. Kuulete tekste Jaan Kruusvalli erinevatest raamatutest alates kirjaniku esikteosest armastuse esimene pool 1973 kust pärit lühilugu sisalikud. Seejärel Winiatuuri valik, ma tean mitut inimest sama pealkirjaga raamatust anno 1976. Siis autsaider ülestähendusi 1991. aastaraamatust Noktuuren järve ääres. Mõtteid 2001. aastal ilmunud teosest olen öösse eksinud karjus. Ja viimaks 2005. aasta ühe ja kahekõnede kogumikust õhtuvalgus. Ja pealkirjaks sai Jaan Kruusvallitekstidele Aleksander Eelma esituses. Üksikliki tõrkuv hääd kuulamist. Sisalikud. Et ma tõin tema sinna. Filmikaamera oli tal kaasas. Öö oli täiesti pime ja tähti polnud üldse. Või oli vastane? Paarist pooleldi kinnikasvanud kraavist tuli meile üle minna temalegi jalad märjaks. Mina mitte. Olime kaugel taludest ja koerte haukumise eest. Siis me läksime metsa äärt mööda edasi. Ma ütlesin, et enam pole see koht kaugel. Viimaks jõudsime pärale. Tema süütas kaamera valguse. Ja selle paistel ma laskusin põlvili. Ja näitasin talle. Siia on ta maetud. See oli väike hauaküngas künkal risti polnud. Ükski kõrvaline isik ei teadnud, et ta siia maetud on. Aga ka mina ei teadnud. Ta oli maetud siis, kui mind siin polnud. Sa usud, et ta on siia maetud? Usum. Aga see oli selline küngas, et selle all polnud võib-olla midagi veidi liivane ja temas elasid mustad sipelgad. Siis ta võpatas ja ütles, et kardab usse. Siin ei ole usse. Sisalikud on. Aga öösel nad väljas ei käi. Nad magavad, urus, pead uruäärel suud, silmad kinni. Keeled hammaste vahel. Miks sa ei filmi? Aga võib-olla ta ei ole siin. Kohendasin veidi küngast sinna, kus pidi asuma pea kraapisin rohkesti liiva kokku. Nüüd sai selles midagi padjataolist. Ja üldse on see küngas liiga tilluke. Mehel peaks olema suurem hauaase. Ja vaata, kui ligidal on puud. Maetud puude vahele. Ei tea, kas tasub. Teinekord vast. Ei tule kunagi siia. Pane siis riskihauale peale, enne kui ära läheme. Selleks, et teataks, et ta siia maetud Aga ta ei lülitanud valgusest välja. Olin ikka veel põlvi. Ta ei kutsunud mind ka ära. Nüüd kiskus miski paigale jääma. Kui sa ei taha filmida mis siis ikka aitäh. Et sa minuga kaasa tulid? Pole tänu väärt. Oleksime päeval tulnud, siis oleksime võinud sisalikke näha. Kuidas nad siin päikese käes külitavad, kõhud püsti. Kui sa käe peale paned, põgenevad nad pihuvalt ära, jätavad saba maha. Siis oleks kaks sisaliku saba võinud siia künkale meist maha jääma. Nüüd aga mitte ühtegi. Hea küll. Hakkame minema. Ta kustutas valguse, enam polnud midagi, näha. Oli raske, keskkõik magas. Soli sügisepoolne kesk. Looduses oli palju väsimust. Me jätsime kõik maha ja läksime ära. Nagu kokku räägitud. Igaveseks. Ma tean, mitut inimest Tark inimene on see, kes mõistab suuri tundeid ja teab head inimeses. See, kes tunneb kõike halba inimesest, tema nõrkusi ja madalust, on pigem õnnetu kui tark. Samal ajal kui üks inimene armastab mind ja leiab minust kõike hea olevat vihkab teine mind lausa põledes. Nii ei saagi ma teada, kes ma tõeliselt olen, hea või halb. Aga ma mõistan. Ma olen kõige parem siis, kui mind ei saa vihata, sellepärast, et mind mitte armastada oleks patt. Igapäevases elus näideldakse hoopis rohkem kui teatrilaval. Ühed näitavad, et päästa oma au, teised, et saada kolmandate austuse osaliseks. Ometi on igapäevases elus näitlejate võimete ampluaa palju kitsam kui kutselistele näitlejatele. Kes kord mängib idiooti, see kordab oma osa kogu aeg. Nii omaseks saab see tal, ta ei suuda parima tahtmise juures geeniuseks ümber kehastuda. Aga lihtsameelsete pilkude all näib Igasyndioodis sellisel määral omapära olevat, et teda geeniuseks pidada. Inimesed tahavad kogu aeg enda juurest ära minna. Et mitte seista oma hinge, kui lõhkise küna juures lähevad sinna, kus neid miski ümbritseb kus nad saavad vaadata millelegi, mis asub väljaspool neid, mitte aga endas sisse, kus neid kõik hirmutab. Kes siis tahaks olla esitletud ise endale selle asemel, et järele uurida, milles selline lõhe hinges kohandavad inimesed end ümbrusesse kus lõhe neile silma ei torka. Tühjus võib tekkida ja tekib ainult puhtasingis. Puhas hing võib isegi pidevalt tühi olla. Pessimist ei olda üksinduses. Lootusel ei ole mõõtmeid. Ta kas on või teda pole üldse. Kõige tõelisem usk tekib siis kui mingisugust lootust enam pole. Lapsepõlves paneb meid kurjus imestama, täiskasvanuna headus. Inimene tugevam keeldumistes või oma soovide täitmises. Elu on ilus kordumiste tõttu. Elu on oma kordumistes siis ilus, kui korduvad kired, mitte vale. Kuidas vale kordub kahjuks kõige sagedamini. Jumal karistab mitte patu, vaid õnne eest. Karistust pead sa kandma mitte pattude eest, vaid selle õnne eest mille sa läbi oled elanud. Inimeses võivad vahel külgetõmbejõuna mõjuda vaid tema nõrkused. Sest nõrkused, see on meie ühine läbiproovitud eluala. Kõik kaotused, oled sa läbi mõelnud, mitu korda ette kujutanud? Sa ei karda midagi? Niikaua kui sa ei kaota seda, mida sa veel ette kujutanud ei ole see tuleb see, mida sa karta ei oska. Aga kas seda sa ei karda? Kõik oled sa ära teeninud. Sa tead seda. Autsaileri ülestähendusi. Vale on alati ilus sest vale, loogiline tõde on aga ootamatu, nagu armastus seda välja ei mõtle. Elu võib-olla juba lõppenud elu võib olla minevikus. Kuid kunstis on kõik alles ees, loomingul pole minevikku. Loomingul lõppematu. Ta suundub tulevikku. Kunstnikul on antud suur rõõm olla tagaajaja. Üksainus pilk, üksainus sõna võib inimesele tagasi anda enesekindluse, mis tal kadunud kogu elu. Kõik on nii lihtne. Headus vajab järjekindlust. Ilma järjekindluseta on ta ohtlik. Patuteel, mis põrgusse viib, teeb inimene aeg-ajalt peatusi paradiisis. Elu on nii lühike et sa suudad selle aja jooksul vaevalt vaevalt ümber kehastuda. Vaevalt vaevalt suudad sellest unistadagi. Paremal juhul jõuad sellest unistada. Ja ma ei otsigi enam iseennast. Keegi peab tulema ja mind mulle enesele tutvustama. Ja võib-olla ta ei tulegi, see keegi, see keegi. Ja jälle on möödas ükspäev, mis viib meid edasi. Vabaduse ja õnne poole. Kuidas edasi arendada seda mõtet Neis sõnades? Ma ei tea. Sõnad on aga seest väga ilusasti reas. Ei taha aga ette vaadata, vahin üle õla tagasi hoopis kogu aeg. Aga ikkagi piinleb hing edasi ihus. Ainult vahel arva, unustab ihu piinleva hinge. Hing on väga kapriisne. Saan ma aru? Saab vaheldust kogu aeg, tahan, et ihu liiguksid maastikud, vaated, vahelduksid tahab, et kogu aeg midagi juhtuks. Mind ei huvita, mis on pärast surma sealpool elu. Mind huvitab, mis oli enne elu. Meid huvitab, kas ma olin kunagi lill puuliblikas. Selles tundub lohutus olema, kui ma teaksin, et olin kord midagi taolist. Tunded on võimatu kirjeldada. Kuid seda tuleb siiski teha. Selles seisnebki kunst. Ja selle võrra on kunst alati vaesem kui elu. Kõige rohkem pead sa armastama oma vaenlasi, sest nendel on kõige rohkem armastusest puudu. Teised saavad niigi enestega hakkama. Elu läheb edasi, inimesed ruttavad, aga kunst leiab aega peatuda. Et fikseerida rütm, meeleolud üldistada ja ütelda, mis nähtusega tegemist. Kunst ütleb, et midagi ei möödu jäädavalt. Märkamatult. Elus on kõik tinglik, oled sa troonil kroonitud või oled sa all põrmus ning alanduses vahet pole midagi. Nii siin kui seal oled sa tegelikult juhuslikult? Ja ühest seisundist teise jõudmine ei võtagi nii kole palju aega. Ainult ülevalpool Colemise seisundit. Me hoiame väga. Ei taha teda käest ära anda. Küll ilmaasjata. Teinekord ei ole su ümber midagi mitte midagi. Kõik nähtav on hämmastunud. Selle sisse vaatad, kui Patti sisse. Või ei vaatagi sa endast üldse väljapoole. Või on seespoolgi nagu väljaspool hämune silma piirita. Siis käib käsikaudu kompamisi kokku põrgates nähtamatute takistustega komistades tõtt-öelda iseeneseotsa. Siis püüad kuhugi kaugemale eemale lagedale põllule või tihedasse metsa jõuda, et seal selgineda rahuneda. Hakata uuesti nägijaks. Võib-olla midagi ka taolist langebki sursilmilt südamelt ja mõistuselt. Üha tihemini kuuled seitsmenda meelega. Seda on, mis sulle lubatud, mis ette nähtud ei saa sa kätte. Ei ole sinu kord. Või lihtsamini öeldes maa peal ei saa sa seda iial kätte sest see on ununenud taevast alla toomata. Vahel mõtled see kõik, mis on juhtunud? On vist juhtunud kellegi teisega, mitte sinuga. Mitte sinuga. Kuid just sinus pole mitte midagi mööda läinud libisenud. Just sina pole mitte millestki mööda pääsenud. Kõik see Kolnu kuulub just sulle. Õnnetuse juures ebaõnne läbi elades ei saa kunagi öelda, et õnne pole olnud. Niimoodi öelda oleks alatu ja vale. Ebaaus. Alati on õnne olnud, alati on õnn meie ees käinud. Elu koosnebki õnne imeväikestest kübemetest ja et elu neist koosneb, see ongi suur õnn. Ja just sina oled olnud kogu aeg õnne väljavalitu. Tõde on kusagil siinsamas ligidal. Ja tõde on kibe. Kuid sellest on võimalik mööda hiilida. Aga ta jääb sind saatma harjuna tantsu, ustav seltsiline kuni surmani. Ta jääb su ligidale pärast su surmagi tuleb Felligema. Saab lausa kõigile nähtavaks. Ma ei saa aru kas inimene on mulle liiga võõras või liiga tuttav. See, kes tahab mulle eriti võõras olla on muide eriti tuttav. Kergesti mõistetav. Lausa läbinähtav. Aga see, kes on jälle küllaltki tuntud-teatud, justkui oma, tundub sageli millegipärast võõrana kaugena ning täiesti mõistetamatu. Vaimu huvitavad valikud aga elus on valikuid pole sageli valida kahe võimaluse vahel. Tavaliselt on vaimuülesanne alluda tavapärasusele. Allumatust tembeldatakse hullumeelsuseks ebanormaalseks nähuks. Ja see on nii igati. Vaba vaim tõmbub eemale tavapärasest. Kõige rohkem vihatud maailmas ongi vaba vaim. Ja kõige rohkem vaimustatakse temas samuti. Vaatad endasse sisse näed sealgi ainult kaugusi. Samasugust ääretust, mis väljaspoolgi? Samasugust tühjust, mis väljaspoolgi, samasugust üksijäetust. Liikumatust, mis väljaspoolgi. Oled nagu üks suur silm mis kiikab kord väljapoole, kord sisse, pole vahet, pole. Ja muud ei midagi. Sill ilmaruumi, põhjatutel lagendikel. Teo inimene otsustab viib otsuse ellu täide. Luuletaja või mõni muu tegelane, aga heietan heietama. Pelgab otsustamist. Selle pärast minnakse tast mööda, jäädakse püksi, vihataksegi vahel. Pärast pannakse tähele, kuhu ta jäi. Otsitakse üles, südametunnistus hakkab vaevama. See ongi kultuur. Otsitakse üles vigased mahajääjad, need, kes omale seal olid mahajäämise pooldajad, kiirustamise vastased. Need, kes omal ajal leidsid, et ka mõni muu elamislaad on väärtus. Ja kes jätsid mälestusi, arvamusi, hinnanguid tolle teise otsustuse kohta. Tuleb välja. See ongi kultuur. Vahelga koguni religioon. Sõna, kus sa oled, üksainus sõna, see, mis peab olema alguses. Kuid seda ei ole üksainus sõna kuid pole teda päev-päevalt. Kuid sõna ei ole, ei tule. Oleks siis veel, et ma olen ta unustanud. Ta olema peab. Sõna ise, pole ka sugugi pealetükkiv. Kuidagi pole tunda, et ta oleks justkui kusagilt tulemas. Nelja, kus ta viibib. Maailm on ju nii suur. Mina nii juhuslik, siin. Kas me kohtumegi kas ta paotab mu ukse, astub üle läve, tunnistab mu omaks. Kui tal on nii palju valida. Talvemaastikud võiks olla mälestuste kogu Pealkiri. Neid kirjutades ja lugedes küll mälestuste niidid aiva katkevad ja langevad jäätuvasse. Järv. Neist saavad kord valged luiged kes lendavad ära soojale maale. Metsaradadel ei käi enam keegi. Need kasvavad vähehaaval kinni, kattuvad samblaga. Need võiks veel rääkida mida näinud, kui oskaks. Kuid kes oleks kuulaja? Võib-olla on meie kõigi poole pöördunud üks nägu ühed silmad, mis jälgivad meid. Aga meie ei näe, ei oska arvata, millised mõtte otsused ja arvamused on nende kõikjale ulatuvat pilgu taga. Võiks ju küsida. Kus on halastajaõde või halastaja vend. Märjal rohud, kuuskede, mändide krobelised, voolujoonelised tüved küsivad sult sedasama mooni kui nende poole pöördud teadmatuses sipelgas. Ega temagi teha. Näib, et kõik üheskoos piinlevad lõppu oodates teades võib-olla on halastus alles seal lõpus finišijoonel viimase seina ääres taevani ulatuva müüri all mille poole me liigume teekonna vältust, teadmata. Aga kas on siis enam meilt toda? Kui seal juba niigi oleme Miks rakk kadunud noot ligimese? Kes need välja mõtles? Ootad justkui oleks sulle midagi lubatud. Ainult ei tea, mida täpselt ei tea sest pole selget ettekujutust. Või on see keegi teine, kes ootab sinus kes jõuab ära oodata isegi su surma? Ja siis saab kätte, mis näis, oli lubatud sulle su elus. Ja mida sina igatsesid, lootsid? Tulemuseta. Aga tema Ei ole ma usaldatav. Olen kahtlustatav. Olen taga tav, mõneti rändaja, vist vaid. Möödakäija siin. Tahaksin olla õnnelik. Tahaksin olla rahul maailmaga. Tahaksin olla. Ei huvita mind ükski näitemäng ei mingid rääkivad inimesed, õigemini mööda rääkivad enam. Üksikvaikiv tõrku, kes taganeb ukselt? Sest ei leia kusagilt puhast inimsuhet. Iseenesestmõistetavalt liigikaaslust. Inimene on inimesele võistleja vaenlane. Ainult osa on neid, kes ei taha teistest paremad olla, näida. Nemad võivad veel leida ühise keele, olla sõbrad, midagi ühist ette võtma. Ta. Ei alanda 11 vaid. Aitavad niisugustel leidmiseks jääb eluaegki lühikeseks. Jaan Kruusvalli miniatuurne ajavahemikust 1973 kuni 2005 luges Aleksander Eelmaa põimiku üksik vaikiv tõrkuv koostas Pille-Riin Purje. Helirežissöör ja muusikaline kujundaja Külliki Valdma. Raadioteater 2017.