Hiljuti möödus 80 aastat Eesti džässi suurkuju Uno Naissoo sünnist. Sellele tähtpäevale pühendatud üritustest üks peeti teatri- ja muusikamuuseumis, kus Kuno areng Aarne Vahuri, Herbert krutab, Uno Loop ja teised meenutasid koostööd selle väsimata ideedest pakatava muusikuga. Lõpuks jutustas tema endine pinginaaber Pärnu esimeses keskkoolis seda, kuidas Uno Naissoo oli käinud mitukümmend korda vaatamas tollal meie kinodes jooksnud Ameerika džässifilmi päikesepaistelise oru serenaad, et sealt viise meelde jätta ja üles kirjutada. Olin juba varem kuulnud, et sama tegid Erich Kõlar ja Ülo Raudmäe Tallinnas balti jaama taga asunud kinos, mis kandis veel vana nine Diana. Nende kirjutatud palu mängis kuldne seitse. Ja Emil Laansoo oli Venemaal viidud kuhugi kuuri alla filmi projektorilt kirjutada palu eesti laskur puse suurele džässorkestrile, kus neid siis mängisid peale ta enda Raimond Valgre, Arved Haug, abi Seeder, Lembit Verlin ja teised tuntud muusikud. Tegemist oli kultusfilmiga, mida pärast ajamerre voolanud 67 aastat lausa detailideni mäletatakse, ehkki seal ei mänginud ükski Hollywoodi ekraani suurus. Peamised tõmbejõud olid Sonja Heini ja Glenn Milleri muusika. Filmist valmistati toona veerand tonni pikkune läbilõige raadiojaamade jaoks. Televisiooni siis ei olnud. See algab filmikompanii, Twentidessengheri fox kutsung signaaliga, mis oli kõigi tema filmide alguses. Pidasime seda ekslikult tuks ainult päikesepaistelise oru serenaad iga ja kuldne seitse alustas selle signaaliga oma tantsumänge. Kuulakem pisut mainitud raadio läbilõiget.