Kas nüüd olemegi siis jõudnud jõhvi laulumeeste hälli juurde? Jah, siinse all peaks olema siis, see on endine köstrimaja ja nagu Pärnu Postimees Perno Postimees sel ajal kirjutas, algas selles majas Jõhvi kihelkonnaga pool 1008 niiskne 52. aasta lõpuni oma tegevus. Ja selles loomulikult siis ka õpetati laulmist. Ja selles majas kassasse laulukoor, kes 100 aasta eest jõhvis esines. Aga hääl, visioon, siis suurim tuba seal paremat kätt. Aja ison koolis kindlasti vanem. Millal maja on ehitatud, ei ole andmeid. Astume siis ühes kohas sisse, vaatame, kas leiame üles veel, no lähme vaatame. Sammunud läbi suure esiku ja köögi jõudsimegi tuppa, kus 100 aastat tagasi olla kõlanud jõhvi esimene koorilaul. Meid võtsid siin vastu pensionärid, MI, Vaarma, Jarmilde, Sabolotni. Kas te teate, mis teie ruumides oli aastat 100 tagasi? Oi ei, ei, ei. Ei tea. Nii vana ma ei ole. No võtame siis appi. Seitsmes Martini teadmised 1862 leidiski asetse tähtis sündmus, et siini esines avalikult neljahäälne koor, kus laudis 21 inimest. Seda kooli juhtis Joosep ychwitza. Selleaegne köster ja koolijuhataja. See kõik, ma arvan, oli pererahvale presuliseks. Uudiseks ja uudiseks oli see sellest, et minu teada ainult sinuni haigla oli. Aga ma seda ei teadnudki, et seal sind koolimaja ka oli, millalgi. Teie elate selles kohas, kus jõhvi laul sündis. Kas ise ka laule armastate, kas seal majas korter? Sellest koolist ärkasid ümberringi igal pool külakoorid. Igaüks, kes siit välja läks, oskas juhtida koori ja võis 100 kodukandis kohe teha. Nii on teada näiteks, et et Juhan Martin pärastine raua treial Tallina raudteetehastes noormehena kodus käevas, asutas laulukoori. Mu isa veel kirjutab oma mälestustes, et kui heinaajal heinamaad õhtul koju tuldi, siis lauldi neljahäälset. Sellel kooli toi laulu jaoks selline suur tähtsus saalis oli hea laulumees ja head laulu, need tulid tema õpilastest. Saar oli siis esimene mees, kes tõstis taktikepi Jõhvi korjes. Jah, ja tuleb välja, et selle saarega oleme veel ühe valla mehed. Missuguses külas ta täpselt nüüd pärit on, kas oti arust või ristini külas Laiuse vallas ja seda täpselt praegu ei tohi kinnitada, kuid ükskord kodukanti jälle pöördudes tuleb see asi ka kindlasti selgeks teha, muide on saanud nüüd uurida seda ajalugu ja oleme tundunud muidugi huviga endiste koorijuhtide vastu ja nii edasi. Alles siin paar nädalat tagasi seltsimees Martiniga käisime jõhvi kalmistul, kus tegime kindlaks, kus isegi saar puhkab. Samuti on ka seal paari teise koorijuhi hauad. Loodame, et neid, kui hakkame tähistama seda tähtsat juubelit. Neid kalmusid meie kuidagi, püüame seal. Pidada loja muidugi. Saar oli süüdi ka selles, et 1000 865. aastal jõhvlisteeti mandri esimene Eesti laulupäev soli, ta oli suurejooneline terve Alutaguse ula vaatuses, sellest võtsid osa teiste kihelkondade koorid. Ja sellest laupäevast on ilmus sel ajal päris pikki kirjutisi nii Eesti Postimehes kui ka Perno Postimehes. 119 lauljad muidu võttis 100 lauljat ja rinnamärgid olid ruumid seal on jah, siin see Tallinnast veel, need telliti kohale ja, ja praegugi säilinud veel teabemuuseumis. Ja huvitav küll, ma läksin sinna hiljuti oli novembrikuul ja kuna ma seal märgi ammu juba otsisin, siis otse jahmusin korraga selles vitriinis muusikamuuseumis kus on Tallinna saksa laulupäevade materjalid, aga seal väikene ümmargune märgikene esimene laulupüha tekst pääl siis märg ümber ülal veel mingisugune vapp ja all arv 1865. Nüüd, kui arvestada kõik nende kihelkondade lauljad kokku, nagu seekord oli siin esindatud Lüganuse ja Viru-Nigula kihelkond. Kui see Virumaa piirkond kõik kokku arvestada, siis muidugi tuleks siin juba tuhanded apte juhatajad kõiki laulusõpru kirja panna. Kuidas siis sõideti esimesele laulupeole? Tuleb niimoodi välja, et hobustega siin minek seekord oli. Ja siin on, see oli siin kodus peenikest peret parajasti tulnud, ei saanud õigeaegselt kohale minna kokkulepitud ajaks. Ja kui ükskord jõhvi jõudis, et hakata neid teistega koos minema, siis teised olid juba ees ära, sõi. Ja kuidas seda, kuidas läks? Muidugi Ma ei mõelnud, vaid võttis saapad jalast. Külakoolmeistrile hoidvaid, ühed saapad ja need ei tohtinud väga ära kuluda ja läks jalgsi minna ja eks onu jajah, Bergen ninaga ja jõudis Tartu siiski väljaga vale Audoniini lõpu poole. Nii et tagasi sai tulla juba koosist hobusega ja küllase okse tagasi plani. Teised laulukoori liikmed Tartus olid rääkinud, et oh ei ole sellest viga midagi, et sa hiljaks jäid, et veel juba niikuinii võidulaulmisel auhind käes, kasvõi midagi veel oma. Lisaks mäletate, alati õppisin ma eluaeg jalutas mööda tuppa ja, ja pobises, aga mida ta õppis vene keelt ja saksa, saksa keel oli talve ise ka õppisike järele raamatutega, siis tal olid kaasas see ladina, isegi heebrea keelt, õppis heebreakeelse õpperajal. Ja seda alla poeg räägib, et nemad levis igasuguseid igasuguseid õpperaamatuid ja alati uuris kunagi tema ei leidnud, et tema nüüd küll alati õppis edasi. Hiljem poja juures elades ise inglise keelt, hakkas õppima. Muidugi laulumees ta pidi kõver olema ja peale selle veel kõva kirjamise keelte tundja ka. Sellepärast oli siin kohapeal igasse palvekirju rahvale teinud. Idee on huvitav see, et kui 1881 oli piiril talurahva ülestõus siis oli Siimon sööd see, kes kirjutas kee selle venekeelse palvekirja teel külameestele ja see palvekiri on arhiivis praegugi säilinud. Minu isa oma mälestuses kirjutab. Simon sööt oli Jõhvi kihelkonnas esimene külakoolmeister, kes võis õpetaja saksa ja vene keelt. Nüüd aga läheme koos August Martiniga külla tema kooliõele Olga Lepale. 1905. aasta revolutsiooni päevil olite mõlemad kooliõpilased? Jah, oli teil jaanuaris 12 aasta õppisin neljandas klassis ja teisel aastal siis. Teist kui vana praegu seitsme konson, homme homme saab kolm aastat ja siis lubage õnne soovida, kõigi raadiohullude nimel. Tahan teie laulustaaži jõhviburi liikmena võib küljest võtta juba aastakümnetega, no ikka tuleb mõõta. Ma hakkasin naerma, 1907. aastal olin 17 aastat vana. Ja siis siia saadik, kuni ma laulnud laulan veel. Nüüd on siis nüüd üheskoos pilgu tagasi, mis 1905. aastal jõhvis toimus? Ma mäletan seda, et oli rongikäik, oli, olin majas, tulin just välja, oli lauluproov. Ja jalutasin siis ka koori järel ja muideks laulsin ka ja siis kui läksime, saime teise koolivaheti ministeeriume suurem kool oli, saime sinna siis laule ja läksid ja laulsid ka seal. Ja siis hakati maha toppima need keisri pilti sylal ei, vastus oli vangimaja, politsei. Teatavasti vangid ka lahtiste, ma tea, ega ei mäletanud, mis laulus lauldi. Tean, et see oli maha verega viietud droonid laulsid, võib lasta pidi teisiti maha võidetud trooni taga, siis lauldi maha võietutroonid. Kas te kuulsite Pealt seda? No ja see laul levis nii, et seda oskas laula. Iga koolipoiss oskas laulda, huvida pildi eeskujuks, ma ei mäleta, kes ta õpetas või kuidas ta õpiti, koolis ei õpetatud. Paulo oskasid kõik. Nii, et kooliski tehti rongikäik, vatti, taskurätik punaseks, lipuks ette ja ümber kõrval kooli kõrvalhoonete ruumide võimas rongikäik kolis, uus oli 106 70 õpilast, nii et küllaltki suur suur rahvamass oli jala audi. Ja kahjuks ei ole kõik sõnad ei ole meeles, aga eriti võimas oli seal see eram raudume kanda, ta ikka kaelas ja. Saarioose A. A viine tuule pree Joos. Eks olnud kuskohalt neid lehti siis saali, kus pere trükitud. No neid kõigepealt Leningradi karskusseltsist karskusseltsi laulukoor seal lauluharjutusi jagati. Vassili ees oli minul ka koolis saadud teiste õpilaste käest ja see oli punane veripunane leht ja terve see laulutekst oli, oli pääl, aga hiljem kui muidugi karistussalga tulid, siis need peideti. Mina peitsin külast ära, aga ema nägi kuuma vanina muidugi, võttis ärani alles jäänud võib-olla praegu alles ja muidugi lauljad kandsid nii lauluoskuse kui ka lendlehti laiali ja selles rongkäigus muidugi olid lauljad kaasas. Aga kelle käest need laululehed, need lendlehed rahva sekka läksid? Nähtavasti Klettenberg kaudist, Jakob edenbercoli, Juhan Niilim vahisõber. Võib isegi arvata, et Juhan, hiljem Vahva Jõhvi ajajärgul sai sotsialistliku nii, nii joont juure Klettenberg, Veidenberg oli veendunud sotsialist kaudu. Muidugi tuli kiusatus lehed ja ja samuti ka, olid jõhvis sel ajal siiski, nagu teada, päikesed, põrandaalused, ringid, kus käidi koos. On loomulik, et sealtkaudu siis ka levitati, ilma et oleks otse näha olnud, kes ja kus ja nii midagi tegid, etem vägi hiljem karistusega tulid, arreteeriti koos abikaasa Juliega ja saeti jõhvistall ja võib arvata siis, et laulukooriliikmed olid suures enamuses haaratud neist ringi ja olid olid haaratud. Nüüdseks lõbus, ajame juttu veel koori dirigendi, Jürissaarega ja kooribüroo esimehe Aksel kutsuga. Meil oli siin ennist kooriliikmete kõnelus kehades traditsioonidest leidunud vist korjas üsna palju. Jah, tõesti, need terve trahvi pannil no kas või pulmatraditsioonid näiteks meil on saanud kombeks, et kui mõned koore liikmed abielluvad, siis muidugi kool peab neid ka meeles. Mitte kaua aega tagasi abiellusid näiteks kooris kaks Muljet Leida Johannes kallet. Nad on laulusõbrad ja kool otsustas neid meeles pidada. Parajasti kui mindi registreerima. Koori liikmed võtsid endid kokku salaja muidugi, et nad ei näeks. Poetasid tellis ka vaikselt registreerimise ruumi ja samal ajal, kui nad allkirja andsid, kõlas ka tervituslaps. Ja pärast seda, kui ta veel kingituse üle andsime olid nii neil kui ka lauljail endil silmad vett täis. Eks hääl tulema ikka südamega pealt ja need traditsioonid teevad meie kollektiivi ühtseks sõbralikuks pereks. Ja kui on südames soe laul, soe ja rahvas võtab soojalt vastu, läheb südamest südamesse. Peamine teema ongi siin koolijuhil seltsimees Jürissaarel. Et meil nii toredad traditsioonid praegu kooris juurdunud olnud. Kui hakata teenindust rääkima, siis ei saaks dirigendile olla mingit teenet, kui oleks sellised toredad rahvast kooris. Ja selliseid lahendusi aasta kui siin põhjarannikul. Ma ei ole vist elus veel näinudki. Aga eriti tänulik olen ma kogu selle ja distsipliini korra eest kooris ja selle entusiasmi eest meie tublile büroole. Te olete kaua viba koori juhatanud, ma olen nimetanud koor juba 20 aastat. No milline on? Pöördud pädevale rahvas oli bussis meil väsinud, magamata pusisid omal ajal sellist sõbraliku seltskonna, kuidas olevat madalam jutt käib ju veel nii hea olla. Orkester on sees, nägime laval, eks ole, ega keegi meie tulekut tookord seal ei oodanud, sellest kommunitagi. Ja teie muidugi ei teadnud, et seal kõrval ei teadnud ka, aeg oli juba päris hiline ikka. Juba pool 10 vist oli õhtul teadlema videvikuks läks. Ja siis ma läksin sinna kultuurimajja sisse. Pärast võid tantsis, käsilvet hakkasid seadma just ja seal saanu tähendaks Nurmaldavad võõras mees, võõras auto, väljas raha või tuli ette kultuurimaja direktor nooreks toreneks. Sastakis okei, seal prollisla prantslane, mul on sihuke tunne, et see on väga suur oma tööde seas ja see võtab tõesti südamega asjatundjama. Astu oo Eesti Eesti rahva Eestile sõbraliku vastuvõtupärast tõusis tuju kõigil esinemistahetavast pajatada võiks muidugi palju veel kõigest, mis on olnud. Kuid räägime ikka natukene tulevikust. Millised on vähemalt tulevikuplaanid? Põhiliseks tulevikuplaaniks, mis praegu iga kooriliikme südames on, on nii, et kogu hingega kindlasti edasi arendada. Ja muidugi oleme pidanud plaaniga lähemate aastate koorile liikmete arvu suhtes siin viima võib-olla järgmiseks üldlaulupeoks oma kooriliikmete arvu, vähemalt 150. Ülesanne muidugi, milleks ollakse nõus, tuleb tõsta koori kunstilist taset, palju veel, seda muidugi ootab ees väga suur töö, korv kindlasti, eeldus on tõusta päris kõrge tasemega voodiks, kui nii edasi läheb, see on päris kindel. Meie siht Ongi saada tõeliseks rahvakooriks. Soovimisele.