Olme lauluq autor hinge Trikkel. Piimapoes läks müüja piima tooma leivapoes leiba lõikama. Lihapoes läks müüa, liha raiuma, suhkrupoes Suhkrut pakkima. Kangapoes läks müüja kangast lõikama, rohupoes rohtu kallama, kotipoes koti kõrvale panema, sõle poes jälle sõpra kohtama, sukapoes sukka proovima, viinapoe ees viina jooma, kapsapoe kõrval kõlises telefon. Kohvipoe näitsik ei tulnudki. Kalapoekaupmees läks kala püüdma pudupoepoepreili pissile. Kõik läks, kuid ära ära ja ära mina ka, läksin ära poest ära ja kodust ära. Ja üldse härra. Kolm kasukat osteti ära. Kolm krae, lahkab põleti ära. Kolm kaasreti müüdiera, kolm tuttavat värviti ära, kolm võõramat saadeti ära, kolm parukad telliti ära. Kolm soengut rikuti ära. Kolm ämma kest kirutiera. Kolm kodust meest, läheti ära. Kolm armukest, salat Tierra, kolm tunnikest raisati ära. Minule aga pea jäid kammimat. Rollid sisse keeramata. Aega ei olnud, mis parata, võõras olin. Ja parata. Kes närvitrikki närvid, koole, trast ürikis käega veel häälega v siiski veel siiski klassi eriklassi prantsuskeel. Ja eestime laulukooli näiteproovi kogus veel hookus veel tantsuringi tantsu, rind, aela antsud tantsuringilauk, sopaauk ei ole, kingi ei ole kinni, ei ole valgest lätist kingi importkaup importkaup peale kalliks kalliks kingad lähevad kole kalliks koti saucati ise auk. Iluisud elu, uisud, kus saaks osta iluuisud, talv on ees oogsee valge saabas, valge saabas, narre müts, ringles püks. Kuule mis sa passid, kohe välispassid toll, kas pole häbi, kas pole? Laevatollist läbi vaates moodus loll teel kirjad teele, laevad, onutütred välisema saab leeliksa lokkis trooninud blokist, ronid rootsi kirju, job zoom-zoom külla sussi koitusi, potika ütlesid külla mütsid, ai sai õitke Juhkede oota enda loata in ilmatuma priimadki minut. Paps Nis, Ilus lapp, roosid kaasa, roosid kaasa. Kärajad siis ikka nii sa ärest poole, kui on kaks maks altkäemaks, oh mis kena vaate ema öös. Jomaal. Issand jumal, külgne mutt, Mumal jubedamat, saamatu, näed nüüd vapsmi hirmus jamps. No kus on kooliraamatud? Kõik läks aga letti jälle. Läks saapad lapiti ja kõrviki, mütsid kõrvuti ja kärus, nähad, karvuti ja sööginõud, serviti. Klaasid tegid külinet ja kausid, tegid kolinat viine Runkle virisegi. Läeverm nördsus kangesti, kui teda takkatõuge. Raamaturiiuli taha ja õhtuleht lee alla ja kalapirukas põu äi äi kus. Kodus läksid toidud laual. Poja pistsin padja alla, mehi panin arsile, ise pugesin põõsasse. Oiu Roiu rotil pulmad. Kai sai lõpuks mehele. Volts võttis viimaks plika ära, küll saalid uhked, pulmad peetud, pulmad peetud, viinad veetud, Volga oli valge tekk. Ta oli peal roosipärg kapoti peal, pruudile vest tuli püksi peal, parukas oli juuste peal, peiu juuksed õla peal ja habe kirjul lipsu pea all. Ämm oli roosas seelik, kus pruutneitsid sõime eeliku. Ei olnud kohta ei olnud kohta. Ei olnud terves linnas kohtacus, saks noored paarid panna. Sõida või külakiriku jalgrattaga. Saal sai võetud ajal, sai võetud get kliendiga sai laenuks võetud Viru hotell üüritud seitsee Karro tõlla ees, Loomaaiast laenatud kutsar mängis kassatšokk, kollektiiv tiris vana vokki Joala. Jaak sai Paalutu. Lauad lookas, lauad lookas, viskit voolas vägevasti. Äi viskas valged laua all. Siis tulidki hingid, siis tulidki endid karvus, nahaadjad, krempliinid, keriood, import, vihmavarjud, saksa siidist lambivarjud, parafiinikristallid, nailonvaibad, sinkjashallid. Üks tõi värviisori. Kalurimaja oli kaasavaraks. See oli moodne metsa sees hunt, ulgus ukse ees merelained aia taga, lestakalad, toad aga. Lagunud katus, vinna, kaev, oh mis vaev, oh mis vaekiviaed ja kassitapud aia ääres sõstrad, hapud viinakelder soomes haun. See tuleb au, see tuleb au. Merevesi maha ja siis gaase halu kammi, las põdrad käivad aknast sisse, ah, kuidas siis uksest sisse Carr murrab katavusel Burra vikud nagu pott. Vaja väikest aiamaja krunt, see võeti Muugal. Äiad saavad vanad tsiklid ämmadele jäävati teed, peig toob linnast Žiguli diiluli. See pole aus, see pole aus, see pole üldse mitte aus. Voltsipil käiv vale poole. Kisub naabri Maie poole. Ise vajub allapoole. Siruli. Varas autor Huko lumet. Minu mees on varas. Kui ma ta viis aastat tagasi võtsin, ma teadsin, kohe tan ohmu vaatamata sellele, et tal on ülikooliharidus ja töötab vastutusrikkal kohal, peavalitsuses aga praktilist meelt, mis igapäevases elus nii vajalik on, ei ole teps. Kuid mis parata, praegusel ajal ei ole ju mehi valida, võtta, keda kätte saadi pärast kannata. Ma oleksin pidanud juba algusest peale talle terava mininäppudele vaatama. Taevale tänu, see tõbi pole tal veel nii kaugele arenenud, et prokuröri vaja läheks. Isegi seltsimehelikku kohut pole vaja, ma saan esialgu ise hakkama. Vaat sellest ma saan veel aru, kui inimene toob näpupoest hõlmal pudeli pea parandamiseks või rõnga vorsti saab kummiks, aga salaja kodus naise tagant varastada murdasi annab. Keegi ei saa kuulda, endal ka nagu ei passi asja suure kella külge panna. Ainult kõige lähematele sõbrannadele räägin, et te teaksite, missugused need mehed on eriti minu oma. Ah et mis ta varastas? Briljanti ja kulda? Mul ei ole käekell, käevõru, kõrvarõngaid ja sõrmuseid, olid alles karusnahkne kasukas ja müts puutumata, samuti kleidid ja pesumoosile veel puudukseta. Mu puupaljaks oleks varastanud. See oleks ju kohe välja tulnud. No kõige lihtsam ja kergem varastada raha, raha, sularaha ja otsata palju. Te oleksite pidanud nägema seda hunnikut. Aga las ma räägin kohe kõike päris algusest peale. Vaat kui me eile kohvikust lahkusime, keerasime kosmeetika kauplusesse sisse. Mul on seal üks tuttav müüa, see oli minu jaoks liti alla pannud ehtsat prantsuse lõhnaõli. Hind oli soolane, seda rääkida. Aga selle eest, missugune aroom p uimast nagu roos, mis on konjakiga üle valatud. Siis võtsin maias mukest veel vegan, šokolaadikarbid küpsist, kodus peab igaks juhuks olema ja istungist trolli jaburam kodu poole, süda rahul ja meel hea, ei aima miskit paha. Jõuan koju keeransneplegoisi ukse lahti, meil on igalühel oma võti, siis ei pruugi teist tülitada. Herdi muidugi istub oma toas nina raamatutes. Parem ongi, milleks tal minu asjadesse vaja oma nina pista. Tahan mantlit puule riputada, aga see toslem särbi muidugi on minu puu võtnud. Võtan siis tema mantlipuu pealt, et nagisse riputada, aga äkki tunnen, et tema maanteel on kohutavalt raske, nagu oleksid taskud tina täis. Ma läksin WC'sse ja hakkasin asja lähemalt uurima. Ja kas te teate, mis ma avastasin? Sisemisse põuetasku oli talle õmmeldud üle äärepistetega veel teine tasku, mis oli ääreni raha täis. Puha ühe, kahe ja kolme kopikalise viielisiga sekka. Esimese ähmiga mu suuremaid ei märganud, aga pärast täpsemalt ülelugemisel nägin, et oli L2 kümneliste üks 15-le. Mu silme ees lõi mustaks härbi taskus nii palju raha ja pealegi vaske. Esimene mõte käis läbi pea, nüüd on ta trammikassa tühjaks teinud või telefoniautomaadi ära lõhkunud. Aga viielised ka hulgas olid. Siis sõitsin selle teooria kõrvale. Küllap röövis paljaks mõne ajalehe müüja või koolilaste puhvetipidaja. Ma tormasin tahatuppa ja puistasin rahalovi põrandale. Muinstversvel diivani Al kapi alla. Pärast koukis Nadja varrega teisi välja. Erby nägu valgeks nagu krohvitud sein. Mida see peab tähendama Herbi, mis on? Müristasin mannil koleda häälega, nagu ma veel vähegi oskasin. Räha naistest riivata. Ma näen isegi, et raha ja mitte muda, mis raha paslik, suvataksid seletada. Küsimine näoga teona vastackena. Nüüd kargas mu hing alles õieti täis. Ossa mõtleb mulle irvitades, silmapilk ütle, kust sa selle raha said. Põrutasin mina ausal teel korjasin, vastab siis tuli, jäi punastagi. Korja otsekohe üles ja vii varjule, mis sa istud seal nagu unine oinas, äratan mina. Eks korja, kes puistas, kähvatab tema ja veel niisuguse häälega, mida ma meie abielu ajal veel enne polnud kuulnud. Kuule, kas sa oled inimene või ei ole, tegid kuriteo ära, katsu siis vähemalt sellel jälgi. Eda Raburistada. Halisin mina, sest mul hakkas tõsine hirm hulluks läinud. Kui keegi on kurja teinud, siis oled siis sina, kallis maalija. Lausub tema. Nüüd läksin mina põlema. Meie sõnavahetus arenes nii suureks tüliks. Herbi hakkas oma komps kokku pakkima, mina nutsin sorinal, rahahunnik vaibal ununes tükiks ajaks vaagume ära väsisime, istusime maha ja hakkasime raha lugema. Algul ikka müntidega oponente ja siis riidad arvelaual kokku. Herbil oli taskus 37 rubla ja 37 kopikat. Üks vastne püksinööp oli ka hulka sattunud, selle arvasime maha, muidu oleks 40 kopikat täis tulnud. Ja mis välja tuli, see oli minu raha, oma raha. Kõik need viis aastat oli härbing iga jumala päev varastanud ja oleks tal seda tarvis olnud, jumala, otsustage ise, tal oli olnud millestki puudus, riided ostsin talle selga, kingad jalga, sauna raha sai ta iga kord niipalju kui vajab ajalehtede jaoks ka suurtel pühadel, ma tulin talle ise pudeli Kristal kummelit koju. Aga temal näete ikkagi vähe. Palgaraha tõi ta kopika pealt minu kätte. See on tõsi, ega meeste käte või raha jätta, nad ei oska ju sellega ringi käia. Ja nüüd selgus, et ta oli hakanud oma käega võtma saunas, nagu ta ise rääkis, jättis viha ostmata, peksis ennast teiste vanade kontsadega. Nii hoidis ta iga viha pealt seitse kopikat, kokku. Käis poes toidukraami toomas, siis ta ikka mõnikümmend grammi, vähe kujuni kästud, jälle mõned kopikad puhast. Ei hakka ju kartulit, kapsast ja porgandit, kodus ülekaal, mune usaldad inimest. Aga tema sunniku nähk panin iga turukäigu pealt vähemalt viis kopika tuksi. Suitsudega tõmbas ta haledalt alt, ütles, et tema kopsud ei kannata mitte midagi peale Kazbeki, aga ise kiskus priimad ja toppisid enne Kazbeki karbi sisse magu isaks. Kord kuus, ma andsin talle isegi kannu õlleraha ja tema varganägu jäi hoopis kalja jällegi 10 kopikat puhast. Iga nädala norm oli tal toostike tema nurist suitsule tuld teiste, käid jällegi kopikat paar nädalas puhast ajalehti luges tänaval vitriinis. Kodusega pidas mulle ettenäitamiseks üht vana rentslist korjatud lehte. Mina oma ninalehte ei pista, sellepärast ma ei saanud ka varem jälile. Ja puima temalt. Nüüd küsisin, ütle, herbin, miks sa seda kõike teed, kas sul oli millestki puudu. Siis ta vastas. Mullu oli inimväärikusest puudu. Vahel küsis mõni sõber kannu õlle jaoks raha ja mul ei olnud anda. Kui sõbrad klappisid, pidid mina alati põgenema. Mäletad, ma olin paarkümmend päeva selle viie aasta jooksul kodus haige. Tegelikult polnud mul häda midagi, ma tegin tööluusi, sest mul ei olnud kopikatki taskused sõpradega mõne töökaaslase sünnipäeva pidada. Ja nii ta hakkaski varastama. Aganüüd enam talle suudleb ja Ille saunaskäigu edasi ilma vihata. Viha rahaga hoian kokku Jubamina, kui Anutab joogu ainult vett. Pike pole talle ka vaja ja ajalehti samuti mitte. Poes käin maise või saadan ta tuum ainult tükikaupa katsugu siis veel mul vahelt lõigata. Aga selle raha, mis ta häbitult kokku varastas, ma panen hoiukassasse. Kartlik kodanik, autor Herbert selglaik seltsimees fantohvel umbuskliku suhtumise ja pikaldase taibuga kodanik on taksojärjekorras esimene auto ette sõitmisel astub juhi juurde ja küsib. Kui mina teiega sõidan, olete selles kindel, et mind kohale viite? See on imelik küsimus, miks ma ei peaks teid kohale viima, aga siin võib midagi vahele tulla, mis võiksin siis vahele tulla? Kasvõi see, et ei jätku bensiinisõiduks. Göte paagis on mul bensiini. Kas vaatasite seda ise järele? Ei, seda ma ei teinud, näete nüüd, omal polegi võib-olla bensiinipaagis agramiini sõidutada. Kuulge, jätke sarnane jutt ise alles praegu ütlesite, et teie ei ole paagis bensiini seisu järele vaadanud. Loomulikult ei saa teiega garanteerida minu kohaleviimist, kahtad, tahate sõita või? Ei, loomulikult lähen. Mul on kiire mooni tänavale sõitmisega, istuge siis peale. Teil on hea öelda, istuge peale. Aga kus mina seda tean, kaste ürgse teatagi, kus asub see mooni tänav Endla tänavalt pöörab ära. Kas enne või pärast kannikese tänavat. Istuge ometi peale, et saaksime sõita. Öelda, aga võib-olla tuleb midagi vahele ja meie ei saagi sõita. Jätke jälle see jutt, mis võib teie arvates sildis vahele tulla, no näiteks mõni äike, tünn võib tühi olla või jälle tekkida karburaator, kartulis, ummistus ja auto jääb teele seisma. Seni korralikult töötanud auto mootor turtsatas paar korda jääbki seisma. Taksojuhi katsed starteriga käivitada ei anna tulemusi. Autost väljudes kapottidestes kirub. Miks pidin just mina niisuguseid juhmiga kokku saama, näed? Minul oli õigus. Ma juba alguses ütlesin teile, et midagi võib vahele tulla. Pealegi mina raiskasin veel palju aega selleks, et seda teile selgeks teha. Seltsimees pantoffel suundub järgmise kohale jõudnud takso juurde ja küsib. Mina teiega sõidan, olete selles kindel, et mind kohale viite? Ka põrgus ei ole kerge autor Ilmarisop nänni mainen tahtis postkastist värsket ajalehte võtta kuid karges nagu baleriin koridori teise otsa postkasti pilust paiskus, paksu väävlisuitsu. Ei tuletangid ja õngitses kastist tossama kutsekaardi. Suurele sinepiplaastrid. Ole trükitud sarviliste tähtedega sav viimane patune nänni, mainen, ilmu kohe põrgukatel 77. Kohalolek kohustuslik. Esimees mechtestoffelles. Mainin, kui lojaalne kodanik oli harjunud kõigi korraldusi nurisemata täitma. Ülemus saatis ta lahkesti põrgusse ja paar jaamavahet veel edasi. Seda tegid varemgi Aivo tihti, kuid arglik nänni. Mainen jättis seni need võimalused kasutamata. Nänni mailinistus, rongi vaatas ringi ahaa, jummal kõik nagu tavalises linnalähedases, kes luges lehte, kes piilus plikade sääri, kes arvas mõttes kokku palgapäevaeelset taskupõhja kopikaid. Kuumusele tav arvata võis, et põrgu on selle kõrval selge paradiis. Järgmises jaamas suruti nänni mainen kahe toeka Dante vahele pannkoogiks. Kuumus tõusis vähemalt 180 kraadini. Kui ta lõppjaama jõudis, oli ta tõps nagu oina šašlõki. Põrguvärav oli lukus ja keegi ei tulnud avama läbi lagunenud ära, ronis nänni maine sisse ja sattus suurde katlasaali. Kritjatel oli ilmselt palgapäev, kes siraakilges viraatlikes Lõsakil, viinapudelid peos. Üksteise järel läksid kolm katelt lõhki. Ülejäänud suusiseseid ja vusisesid küte, režiimist ei hoolinud keegi. Kuradki. Patused olid pannud ammu plagama. Nänni, maine otsis kutsel märgitud katelt number 77. Kuuendas reas olid 71 72. Siis kohe 81, A. Nurga taga 65 69 74, c. 100 203 26 29. Mitte põrmugi selgem kui Pelgulinnamajadega mõtlesime nänni mainen ja sattus siis kogemata peadirektori kabinetti. On nüüd tabab teda Välbuleeg siinsamas paiga peal. Kui vana saatan oli läbinisti murest murtud mehike pisarsilmil pihtiste sambaks ehmunud nänni mailisele. Kuivatan pilti, tõrva, kvartalifond on läbi, aasta lõpuni pole lootustki saada uusi Harke katla poistekildude paikkamiseks puudub, tondinahkpeavalitsus nõuab iga veerand tunni järelaruandeid 351. vormi. 223387-l lehel. Kohe saabub taevast kaheksa miljonit hingel turisti tööjõupuuduse pärast ronivad mööda põrguseina üles. 220 aastat pole autobaas enam ühtegi masinat saatnud, tuhk seisab välja vedamata, ronib või nahast välja, võtku need prohvetid. Hetkel. Mul on kutsekaart piiksus, viimaks nänni maininud. Kutse ei mäleta, miks tõid välja, kutsuti, sekretär võttis äsja töölt lahti, kogu asjaajamine on tema sahtlis. Oja küll, võtke pitsad, komandeeringu käigus tulite. Muuseas. Kas teil ei ole mulle head töökohta sokutada? Naeris saadan täpselt fantoomi häälega. Proovisin juba kord, see amet on veel seitse korda hullem. Tõelised mehed, autor Silver Alev Vabandage, kas. Kas te olete viimane või ei, ma olen esimene. Kuulge, mis te arvate, kas praegu nii hommikupoole ööd taksod ikka käivad? Taksod ei käi? Aga miks te siis taksot ootate, kui nad ei käi? Ma ootan sõitvaid taksosid Miti käivaid soo. Nali nalja. Ja. Kas ka nii kui ka kodu poole minek või? Kuidagi Orumetsin lauliski. Vaata kõik korralikud inimesed magavad, aga naine ilmaga ootab. Olgu see siis seni kohed, AS insonoleed, kurivaim, lage, Kremli liiderdaja, neetud, valin rongaisa. Kaltsakas Alvin abielulõhkuja Uubja kuulge, saame tuttavaks. Minuni Mondee. Ants assoo, niiet sina aks Hiina, sa oled tõeline mees, olen tõeline mees. Sa oled ka tõeline mees. Mul ei valuta ju kusagil sinu naisele läbi proovitud meetod, kuidas lähed koju ja püüad naise jutu vahel pakkuda talle rahustuseks klaasi vett. Paar korda suugaja ja narr, narr kur vurr. Aga vaata kuule, kui ei võta vett vastu isoli, ära jääd magama ja pääsesid ikkagi naise kiusamist. Teist küsimust, et sõber, palun valul tõelisele meel alati. Mul on täna ka ju EDI leidude eelisi naiisin, mina seda ei ütleks. Näiteks Hilda on tõeline naine. Hilda sellilda, kus ma praegu tulen. Selge, kuidas palun luba ei loba. Tähendab niikaua kui minu Mardolion restoranil selleks minu naise juures ei ole sinu asi. Žüriid Marta restorani viisin ja maksin. Kulka siil ta siis ei öelnud, et on sümpaatne mees. Hildav ei ole meest, kes sina uskusid või kus seal Marta. Loomulikult kodusid. Marta sind huvitab, sest Mart Laar, minu naine? Oi, vabandust, ma ei teadnud, mina ka vabavise jaoks ei teadnud, dildo on sinu naine. Vaata, millised naised metavad, aga ilm veel sõimavad, ussid. Muide, kuule, sinu Hilde on paks? Ei, ma mõtlen alati kyll, temal on ikka hea isenu olevat, nii. Lihtsalt tundub, et küljes tundra annab ümbert kinni, võtad nii. Nii et sa hoidi hoidsid, ümber kinni ei ulatanud, aga ta nii vaata nii üle poole küll olev näit näitama, vaata kui võtan nii vaadanud ümber. Vaata, vaata minu Hilda ümber, mõtlesin, mõtlesin kuule. Umbes punase punase oma naist viima. Viimati nägin eile. Siis pole muidugi tema. Aga kuule, äkki polnud seega minu Marta, sellega restoranis olid blondiin. Ei, ei, see ei ole tema, ei ole. Võib-olla oli parukaga maskeering, tähendab, tema kannab musta kallakul kasuka täidan see pole tema kuradima, temal pole ka suurt äki laenlas. Kuule, olen ma hea meel, oli, olen ma tunnen kaasa, kui mitte mina poleks olnud sinu naisega, siis ma tollele mehele oleks näidanud, kuidas on hea, et minu eest väljas. Aitad sõpra alati ja ei unusta lai. Ainuke tõeline sõber täna siinsel raskel momendil. Hetkena, palun vaata homme ma näen tema töökohta ja ütlen talle kõik näkku mines, vilets sõber, mine tervis, lähme koos. Mõtle ise töötab riigipangas, kus igalt töötajalt ütleksin kõigepealt ausust, aga tema petab oma mees, udu. Marta tüütav haiglas olnud kindel võti. Aga äkki kaamaski eilises back nupp, ma tea, tähendab, see polnud minu mardadel. Nagu koorem läks südamelt. Ja ta peaks pühitsema ilmtingimata ärme eelda, pool tähendab minu poole, ei, mitte silu, yld, ainult minu noh, saad aru ja jäi sinna veel pool pudelit südameklopi, mis, mis, mis toona. Nännimaise viimased sõnad autor Ilmari sapp, nänni mainen teadis, et tund on tulnud nanni maininud, muretses selle eest, et midagi ei jääks lohakile. Naabrid kurjad lõksutama, et näe nänni mainin nii ja naasugune läks ja lausa rämpsuhunnikud järel ei siin antud armu tulejatele äiminejatele. Nänni mainen sõi kaks saialõiku juustuga, jõi kohvi peale. Kuidas sa ikka tühja kõhuga asud sellele paratamatult teekonnale. Nänni mainen lõi kingad läikima. Harjumus. Mis sellest, et sinna pärale jõudes pole sellest aust hiilgusest jälgegi. Nänni mainima, pani selga valge puhta särgi, selle juurde samad sõnad. Nänni maininud ajas habet kõigepealt paremalt puusalt siis nina alt, siis vasakult puselt, siis lõualt, siis vasakult poolt kaelalt, siis paremalt poolt kaelalt ja vaatas mõtlikult sooritatud koristustööd ning käis järel nuppimise korras üle vasaku meelekoha ja kõrisõlme. Kuid selle täppes selle kõrval missale tulemas, see võtab kaelavarre koos kardaaniristliigendiga nänni, mainen sulges õhuakna, kontrollis gaasikraane, tõmbas välja televiisori antenni, koristas tegija voodilinad, asetas tugitoolidele katted ja pühkis vannitoa põranda nänni. Mainen vaatas, kellaosutid, liikumine oli kiire ja halastamatu. Nänni mainin, vaatas peeglisse kõik korras, ülikond, tip-top, lips otse näol kõige tuleva kiuste midagi naeratuse taolist. Nänni mainen astus kas sellele raskele sammule vastu, kui mees nänni mainin, võttis kirjutuslaua sahtlist puhta paberi ja kirjutas sellele midagi. Alustas nii. Hüvasti, maa ei tule. Edasi ei olnud loetav isegi Miiskari Miinale, kellel oli läbi lukuaugu vaatamiseks 24 korda suurendav merebinokkel. Nänni maile kiri jääb meile saladuseks. See eestlane hästi teada nänni maise viimased sõnad, nännimaised, viimased sõnad, enne, kui ta tipptunnil tööle sõiduks 146. reisijana kaheksandal liinibussi trügis, olid issand, anna mulle andeks, seebi unustasin valamu nurga peale. Alfred ja Manfred autor Priit Aimla. Kes seal on? Mis sa ise arvad? Kuidas sina või ära arvasid? Mis sa tahad? Mis sisse tulla või? Täpselt naelapea pihta kohe või? Mis sa ise arvad? Noh, küllap nüüdsama jah, seal mõttelugeja. Kas sa võid veidi oodata? Mis sa ise arvad? Natukene, natukene küll, see on telepaatia. Ja mis sa arvad, miks ma kohe java, ah mis, mis sa ise arvad? Ma ütleks, ma käinud valmis, olen püksata sulatõsi, nii et kas arvasid ära või mis sa ise arvad, et piilusid läbi lukuaugu märki, labasid, näed, näed mind selgesti mis sa ise arvad? No mina arvan, et pea ei paista, aga muu on näha. Ainult vaata, nii see ongi. Kas vutti ei sega vaatama seda? Mis sa ise arvad, näete, et nagu suurt ei sega sa võtsid mul sõnad suust, aga miks võtteisega, ah, mis sa ise arvad? Sellepärast, et võti on kadunud, nii, vat nii, ma arvan. Aga kui ma vuti toitsin, kuidas ma siis püksid jalga jal? Ah mis sa ise arvad, no küllap ma arvan, ma arvan, et lihtsalt luiskasin sulle komisjon, täielik mõtete kooskõla ja Misso praegu lukuaugus, näed, mis sa ise arvad? Üles leidnud võtit või? Seda minagi arvasin. Või kuidas me küll nii ühtemoodi mõtlema? Mis sa ise arvad, et läbi ja lõhki head tuttavad sellepärast ära arvasime ja kui ja kui kaua juba? Vabandage. Andke andeks, palun, kes teie olete? Ise arvate, mina arvasin, et Peedu kangesti tema hääl ja mina mõtlesin, et ma tulen Priidu juurde kangesti seda moodi maja. Ja mis sa ise arvad? Noh, et mis siis arvate? Väga täpselt samuti jah. Head nägemist eile ka, kui te nii arvate. Ja teie müra kõige head.