Ma ei, ma ei too, hangi ja rahu. Nii mitt meil Jon n. Kuskil sügaval inimese sees asuvad udused hämarad mälestuspildid kaugetest kaugetest aegadest lapsepõlvest ja kaugemaltki veel. Keegi mäletab häälemine korral oma vanavanaema vaikset häält midagiütlevas või vanaema või vanaisa pajatusi värvikad isegi siis, kui kõneleja silma valgus on juba kustunud. Mälus leiduvat varandust kannab edasi keel. Ja kõige suuremad rikkused on Teidul meie murretes. Selle praegu alustatud jutustuse pühendan oma vanematele ja vanavanematele esivanematele, kellelt päritud keel on minu kodukeel. Mina olen Mari Tarand. Ja kiil kam. Kirjakeel. Me haledat. Tartu on ülikooli õpin. Kui ma mõista kasutada. Ta käände murdekiht Ma ootan, aga Jüssi, juut, ma ootan. Ma ei ütle, et ma ole just sututen, sinna ei kõlba sutt, seal peab ütlemis juut mjaa seaminut, juut ja mutt, sutt kah. Ja seal vahe, kunas ma pea just rõhutame ja seansid, asju on palju. Nii lõhendused, Neve ja kuuma ja tuule ma ei ütle, kui aga kui molemen. Kui mõni inimene võtab nooruse õpihimust või pensionipõlve ajarohkusest õppida rootsi või hispaania keelt, miks ei võiks mina õppida oma vanavanemate mulgi keelt. Aga missugust murrakut siis, kas Õisus sündinud vanaisa, Paistu bastu murrakut või vanaema Halliste oma? Peaksin istuma koolipinki koos üsna Läti piiri lähedal tegutseva lilli väikese kooli viie lapsega koos üten, kes teevad praegu oma esimesi samme murderajal. Või õpiksin viljandi mulkide seltsi muhedas jutusuminat. Ja kuna see lühikursus tuleb mul läbida koos teiega austatud kuulajad, siis sobib kindlasti tülitada küsimustega ka Tallinna ja Tartu keeleteadlasi murdeooriaid, dialektoloogiat. Nüüd aga alustame õppetundi. Minu esimene mulgi keele Dunn Hom oma tädi Mann, tädi, onu, eme sõsarsünniaasta 1910. Nagu su ema ütel, et näed, ma ei ütle Suwemäe vaid uueme su ema ütelnud, et nägu, mälestuse lehekesed kuskil seina peale kleebitud, mis nooruminejanam ja ütelda, et nii on kangem liimi sinna seina külge kinni nii-öelda maha, aga nimi, somm, hiljem tullu ja mida sa hiljem oled õppinud nende Liimum nõrgembulikud, aga kuidas need kinni on pandud, et Ta või kergemini maha seansse detsimälu on nagu suur tuba, et kus seid Näbeli omnilehekesed pant kinni ja hakkad niimist noorenenud oma õpit panud kangemaid liimige, sa kõnelesid kuu, ütle tütriku tullive Tartumaalt ja et Gunnar Dumaltulive tütlik tüütriku, aga mulgi Ma tulli, Vedid, lukud, ütleva loits, kui teil oli lusik, meil oli Luciklusikulluslikkuge süüdi. Aga Rõngu pool söödi Luzgaga võrumbul söödi lõõtsaga ja Kunnastan nüüd läits ülesi piir, aga seal on ta juba Poopis töine, hoopis teine ja Küllo, huvitav hoopis teine on mulgi keelen. Oopis vist ei ole perist Tõnn, peristayne Atone Online keeles. Köise lätsive, töised läätsi või meil mulgi keel, need ka tõsised lätsidega. Teised kah tullid v. Aga seal ütleb juubad, kastusega tulliva jää, mõlemi omadused küll vähenda või mulgi keelend tämbe ei Taimpe tämpe kõneleme Molgigi, kõneleme mulgi keeltega, võrrel tekki võib, mõne koha peal peabki ja selle pärast muidu aiassegi Latševitš kõrt tülli, kui kalevlased allveeoli meil rahva häälen jäät, emme oli ütte luu kirja pandan, kus oli last, seda siis mõni lause ütelt, moodunden nagu küsibki kõike seast ja just kümnen kanti, kus mu isa jäämäe ja kus nad made sikustnev. Ja see oli lehte lännu ja me Acaci kallerr vett, no ma et seal kandki nei ütelda sedasi. Et Minedast sammast üle nuka, ah see lause oli Minedast sammastule, nukka ja vedeesi oli ka viil kutatiid, küsk. Tema ütleb just nindada ütel nindada, ütled Essüte, kui ta säält kandist oli ja tema vaidleb vastu, Nõmme oli siis vask kuskilt mujalt sinna tullu, elame nagu nüüd oma, et segamini kõik ei ole päris päris aborigeeni tega puhul ja vaidle meie temale läkuri ja seepeale kurjas jää Raave tuli vabante memm Mannu ja ütel, et säält antiinimesed olid temal kirjutanud lennuet siin ei kõnelt sedasi. Et sa oled selle välja mõtelnud hoopis sealt tartu poolt ja kes teeb selle vaheselges kustkohalt, siis tume hakkab ja kuskohalt teine sõna või ütlus või grammatikavorm, seda jäidki kinnigennige Kenny Tiigenised ja tartu keelenoisid keski ja. Minu tänase saate keelejuht Leili Sarv, kes saab mõne nädala pärast 90 nelja-aastaseks on pikad aastad seitsme lapse kasvatamise kõrvalt töötanud ajalehe keeletoimetajana tema töövahend, tema elu sisu on andnud eesti keel. Ja muidugi kirjakeel, hea õigekirjakeel. Aga täna oleme mälestuste radadel ja just murdekeele kaudu saavad kõige elavamaks mälestused Leili Sarve emast ja isegi ema emast siis minu vanaemast ja vanavanaemast. Minu vanaema Reet sündis aastal 1869 sel aastal, kui peeti esimene Eesti laulupidu. Ja ta elas peaaegu üheksakümneaastaseks. Meie perekonna keele ajaloos on huvitav seik see et mu vanavanemad koos mõisnikuga Viljandimaalt Tartumaal ehk kolinult säilitasid ja hoidsid oma mulgi keelt edasi. Nii et mõned killukesed sellest on jõudnud isegi minuni. Kui ma tagasi mõtlen, siis mu ema jäise mõis mõlemil seda kirjakeelt ka teatud määral küll oli, neil sõnu puudus ja aga asju lõppest oli palju lugema lugenud ja see oleneb lugemisest, millest sa aru saad, sest sa ei saa aru. Ja oli tullu ju mulgi, et ja, ja see oli neil võõraski seal kikesel Snap pidi väru saama, eme saksa keelt kõnelt Kloovage ja sai ka ikka hakkame, ma mäletan lapsepõlvest, kuidas ta vahel, et niht nüüd tyhja ja kuidas ta seda ütel ja sealt siit väljendeid tal oli ta õnnelik. Ma ei ta nüüd Esidki Kasma ütle, Egert poolne või kas ta on nüüd võrdväärne või ei ole? Ma pääseda endamisi arutame et näitelauset oma pään tegime valmis, siis ma saan aru. Emme tellet, ihkied, keel oli, isa oli sündinud Su mõisal isu mõisa moonamehe poigja. Paistu kihelkond. Isal oli seegi. Aniste Ki ja Emmeütelliki, näe meil hommik, moodu keel, aga ei, seal on mõned sõnad, ütleb tema teisiti. Ja ütel ka manu, mõnikord näe, ise ütleb sedasi. Tõesti. Arvuti veel neid asju ja see oli minu arust huvitav selle poolest, et näed tulli v sinna ja näkku pälvis mastusega, võtsime Me kõneleme oma keelteteesi. Aga eme kõnelgu ta sätemmes kõneles ta mulgi keelt, Essaka, mitte sätt. Enimmeistrit, hääle sunn, sista ütel juba parem kirjakeeli mõist. Jah, temal oli nõnda palju ette loeti ja jätk oli esilugenno, et siis. Emäe rüütel oma eme haigus, vahel küssi, mis haigus tal oli, kes seda-seda-ide kinni, mis lolli köhis ja oli haige ja ees. Ja kuulja Meremäel eme mäel oli siis noh, ma ei hakka praegu neid ette lugema, kes talle enne neil, kes Colollive, aga marist saadik jäi veele Lähme öösse lastulli viis laadsekest jäive, kige vanem oli mari ja nõue mäe oli siis keskmine. Eit oli siis kas ta oli kate tõstkümne ujutajateist, mis ta oli kui Emäeva hool ja järgmine oli siis mats ja Mari Reet mats, siis Peeter Jerliin oli siis vist kate ja poole või mis ta oli, kui määr või kool. Väikelinna oli kaessa aastane ollu, kui ta oli. Palavik, läink, palavik ja äraminest karjamann ja siis tood süleen kodu, seal karjemantia ja siis märtel, et küll ütleb, mine ometigi kutsuvad varsti Liinaksel. Et midagi peab tegema, köhib nii hirmsasti ja, ja terve, seisa. Käsi ütelnud mehaatetajasa esto Estu arsti jättemal kasus, selge, tähendab tuli välja, et seal oli siis kas siis suvalisi tuberkuloos või mis seal oli tema vigane, sellest saadik käiv igatsusi kate enne viga neil läinud ei ole ja ja selles hämma Ast seen Guemm. Ma teen tüdruku Endel naises Marreti. Mats pidi osalema koolihariduse Taliboig, aga ess panne vana, mis selle pääle rõhku, et töötled, olles saanuga eme mäe, olles katastanud minna klassi, dub. Matsi oliga Eiki hoitja pantkooli ehk kõige rohkem oli, oli Peeter, kes toit, see oli nagu väiksem poid, aga Liinast ei ole taga voolin vanaisa. Aga kui Ematajana mass ole sissi Maret võtva mehe ära ja, ja temal oli ka öösel vast nii, et nõu ei, seal oli kaess tõisculast. Kate naisegi vana mees nõudis, et ütelge Malletil nüüd enne mats pandanud kätt kätt sedasi tagumiku pääle ütelnud. Vett ei ole ütlennu emäe. Kui siis vanamees tõmbas talle, läksingi püksi, keset oli jälle tõmmas jääkini, üten rakesegi jalas maha. Enge täis. Siis sealt seda sinna asju. See asi juhtunu. EK kõneltet Meos on tulluus, karjapoiss. Eme ollu, seantennad, teismeline tüdrukutelt siia jääda. Pillu ja ja lennukarja manu, Meos karja manu, iilin tagant põõsaste tagant karjama noogu poiss, hullukarja jä, istun mätta pääl, lugeno ajalehti. Ajalehed. Mõnusalt mätta päält ja kurjust, eks banni põnne kutesse tohid võtta ja ollu ninda, hirmus vihane, siis deme, lisan hirmuge selle ajalehepaki maha. Kes olli, kus ta, kus ta. Minu vanaisa ja isa ütles selle Pääle mapiti ju vihane, oleme linnat kooli õpetaja kikka käest, kui ta enam ka koolines käi, oli kooliõpetaja kikka käest lugemises õeta ajalehepakk, mis tagantjärgi vannun, numbrit luges, ma pidi õnni leheta, hakkasin viima temäe, Peeemmede võtab lehed ja viskab sedasi napigi joviaalne olemine. Siis oli ise tullu koduõitš kõrkusta olla nüüd alistes neid lööge kooli õpetajad, ollus neid kokku kutsuti, tema tuli sealt kodu ja ütelnud, et Sneidel ütel, et ka teil mõne lom seast tütarlast tütarlast välja guugessast mäe Vellemmanu Pärnus minna perenaise käe allutuses viltini käe olutses. Reetja. Vahelist, aga tema ollu, vanapoiss, temal oli vilti nullu. Ja siis selle käe alanti, kes hüppas, kohe alguses oli ikka ollu hüppate, kohe kästi sibulaid ära koori ja tema koorin, sibul ära visanud, pliidisuu ettekoored maha. Hiljuti nüüd lennusedasi meeli küll leiti ette. Et sa lihtsalt koored maha seadsite asju pas järjest. Aga ega see ei ole esi ka kõiki tark lollusi veeltini. Ja siis oli moosi keeta, jahtigitan ja viltin, täht on päält neid polke kinnisidud, kõvemmetappelt ei ole ollu kuskilt saia ja siis oli selle vana arsti või sealt, kus ta siis sai kõvem mitut paprid ja nöörlikke pääl kinni ja veel ka vääriks lõikate, aga ollu suur pahandus. Aastad olid seal siis et küll oli kinnine hirmus eluloo, selle õli, et ta ei ole kuskile Saarna Minnega ÕS kirikus oli lubat minna ja, ja tal ei ole, ei õega kaaslasega oma kellegi jutu, aga ei jää ka midagi, et tal oli hinda all, Bellu seal Jäkiks jäigi, ei ole tema kodu, noh. No ja, ja siis, kuidas siis kahestadest oli täis, siis oli ta oma teenitud raha eest osta nendel vat selge vaskkleidid ja kõik, mis vaja oli omaga raha eest ja Pärnu Eliisabeti kirikus käin leerin. Ja siis üten vilti neile. Nüüd läheme kodud ammu lõikuse esiminna. Taastat Õppan mõistab Kike juba Pepe ja ja nüüd läheb. Aga Eestis mitte kodu, selle päästsid seal uusillatsi, säält läinud siis tema siis Remmu, Lemmu veski omanik ja tööst. Selle naine oli tal levitš tädi. Nojah, ja ega tal seal kaes ole, seal oli ta kahteeniateid, lukk, ega tase jällegi mingisugune suguline Essoblee. Ja seal deme sooviteedi siis isu proua toa Did lukus välja, õpin arsti man, väljaõppinud mõistab olla. Ja läits Õisu proua tuuaadid lukus. Ja riisub lõua pant, tema siis kohe piljantis õmblemist õppima, et siis hakkab lastel õmbleme mõisa lastel. Ja ema ütelnud, et semud seal Kuikiga olla. Õppi. Ma mõistsin juba kõik nii Nikid ära võtta. Lehest ja saksakeelsed lehed telliti ja, ja moelehed Jämaja mõis, kiidera võtta lasterla juurest nytid, lõiked, Olivennetid Schmidt ja ja ta kutsus mu kohe tagasi ja pant juba õmbleme. Et vaja oli õmmelt lastel paranter õõbitia, õmmelda uusi ja et sull moelehed, käen, võta sealt netid jääd, lõid Käia, teie eme, mass mõista, juubi lõikest õmmelda, aga no esisiis õpsi kik, nii, kuidas marsaiakkame. Et aga ega Õisu blow was pahantega müoom kuma midagi viltu. Tei, et et sellel memmel ette missipoisike oli see? Vicky pikil kästi pallitud õmmelda võtta lõige ja õmble tikil palgitu ja osteti lõõgas ja ema oli seante karvane lõõvased. Aus kutsuti, et karvad oli mütsi pidi. Tema oli lõiganud välja selle palitu ja selle Seda sillite allapoole. Et tema oli pakse rõivas ja oli tema seemne võlestsid lõigano. Saigi esiküll aru ja mõtlen, nüüd ma sa võtta, aga proua üten rööbast külvi lõika uus liik, ess, pahantime õuge. Nii et ta oli tuisu, Blova käealune oli. Pärn on välja, õpin toa tydruk oleme ja, ja tegime ja, ja puhast meie korist meie ja mõist lauda katta. Ise oli sellel ajal Õisu mõisa masinameister. Oli ka juba värk, aga emme ütel, et taoliiki moonameeste seast tahavad ende küll üles tööten. Sellepärast et ma ise olin joodik, soolim nagu perekonnast, mäel oli väegi raske ja tema oli end üles töötanud. Saipademmet pal ka, oli juba masinameister ja mõist mõist juba kik masin käima panna ja teeme, et ma tahtsi selles moona, mehe seisusest, valla saia. Ja siis oli emal on neid võti ka küll ja peigmehi ütel, et kirjut kiri ju. Nüüd mul ei ole meelem kesi poiss, rikka talu Boydia oli temal kirja kirjutan ja ilus kirja ja illusti, maalin tähed ja aga näed lööden ütte näidiskirjavahetuse raamatu kus sõna-sõnalt kiri ollusheen. Nii et see oli plagiaat, vaat see kiri, mis tal ilus armastuskiri kirjutati temast tunnist seda kusta kirjut ning ilusid kirju ja kirjuteesi oli tark poiss ja, ja aga ta oli mu annaku suust. Aga emal oli üts Bei, mis oli, ja, ja kui ta seal tädimannulli tydruk oli siis oli tema ütte pulmakutsut. Nii noored tüdrukud oli, sinna pulma kutsuti, temal oli ka linnad löövad, sile ja ilus, tark ja Pärnust tullu ja, ja mis sest ta koolines sulle käinu. Ta oli, muidu õpin, esiõpin. Ja seal oli tal väegi meele järgi nutsu poiss, seancet pulma poole nädalini peet, jäse seal olid siis nagu aadremonollu oli selle pilguga vaatan seal sepa seedimist nõginurk. Ema ütles, et kui meid laulatati lätsiiki sellel Kustal ära, kui laulatati, siis oli kiriku nännu, et nõginukk kirikuna hullusamba taga. Hinda romaani tehtagu romani ja emme ütel Meul kõneldeid asju. Ema kõmmel näituma kirja tekit Me Ugetuma kirjad ja ja siis ütel, et isas või netes Kinnukisi oli ta kõrval. Et nõhkinukillullu ka juba naine ja, ja tema oli mehe juba ja ja kui nad siis seal saksa mõisa nulliv Õisuste lätseevee siis elan, ma ütlen, maja on ja seal nõginukil voolu väike tütele. Imik, mis ta oli ja minu ema oli ken ja ise oli kooli nomisseaiiki. Töised mehelast mind, alleski keed. Aga tal oli jah. Ta söe okas oli ja ütel, et, et kuma meeliga tuleti seda nõginuki isel, siis oli ta tujust ära elu haig ja eme. Ega ma ei kahetse nõgi nukumammu koolu. Ei ole mul seal paremollu mitte midagi. Ise kõrval oli mulliki ning hoolitsev mees ja tark mees ja midagi kahetse, aga elu lõpuni on meelenüüd, näen kõiki und veel sellest, kuidas seal pulma nulli meie, kuidas me tantsime ja ega sellel ajal ju midagi rohkem sulle kui tantsimine ja ja, ja raske meeld Timus. Ja kui rohkem oli juba siis läits Balticus. Ma ei, ma ei too hange ja rahu. Ei. Mitt meil liunenn. Mulgikeelseid mälestusi oma pikalt eluteelt kõneles Leili sarv. Oma mulgivanavanemate kohta küsis Mari Tarand meiega koos, mõtiskles iminal isa poolt Tarvastu mees Jaak Johanson. Saate helirežissöör on Pärnumaalt Torist pärit Külli tüli. Saatesarja toetab riiklik programm, Lõuna-Eesti keel ja kultuur. Oma kodu paigakest laulab nüüd Mulgimaalt pärit Anu Taul oma viisil mulgi murdes luuletaja Marie osi sõnadel. Kuulmiseni nädalal. Pärast paigate ilma Novi püüts paigad, jooja. Kas ta. Ei, ta, mis Kuudaka. Seal paigal võime EK koosi lehel rasse. Eks paigake ilmanovi üts paigad, nii uus ja kosti käreda seedi. Mis ta