Tere taas kuulama rahvateenrite iga laupäevast oled täna oleme siin Tallinnas kahekesi koos Erkki Bahovski Postimehes ja seal, kus me küll ei näe, aga me teame, et seal peaks olema Maalehest. Tere, Peeter. Tere. Tere ja mina, saatejuht Aarne Rannamäe. Ma tean, et sa äsja olles potsatasid kõrgelt õhust maha ja tulid tagasi kodumaale pärast pikka eemalolekut ja räägime ära, kus sa käisid ja ja tavaliselt on, on mul ikka kombeks küsida, et, et kuidas siis Eesti nagu välja paistab, kui, kui kaugelt vaadata. Noh, ma olin kümmekond päeva Ladina-Ameerikas, Kesk-Ameerikas pulmareisil. Aga veel jah, jah, vastutav palju õnne, aitäh. Ja aga see teine küsimus, kuidas välja paistab? Tõepoolest ma muuseas, Ladina-Ameerikas vaadates internet ei ole sugugi nii igapäevane ja nii kiire nagu siin Eestis. Aga vaadates neid uudiseid ühe korra vähemalt laste silmad üle siis tundus, et mitte midagi siin ei juhtu või noh, võrreldes sellega, mis sealkandis, kus mina olin suured üleujutused orkaan Felix Nicaraguas ja Mehhiko rannikul ja nii edasi, tundus nagu, et Eesti on nii vaikne ja, ja selleks et uudist saada, tuleb ikka väga madal ronida, see tähendab, et nii-öelda kollaseks minna või mõelda sellist noh, nii-öelda libauudiseid välja. Sa võtad need Eesti nagu ületanud maleva uudistekünnist mingi jama sündmusega, et meil siin kedagi ja midagi segi pekstud, aga või mõtled sa seda lihtsalt, et et kui sa läksid Eesti meedia kodulehtedele, siis seal ka nagu midagi väga terast silma ei torganud? Jah, ma vaatasin ühte kui teist rahvusvahelise meedia, et kas seal Eestis on kuidagi tähelepanu äratanud ja kohaliku aga teistpidi on taas selline hea tunne, et kui tuled nii-öelda arengumaades tagasi, aga Ladina-Ameerikas ma olen väga palju käinud siis tunned, Eesti on tõesti mõnus koht, ma ei hakka rääkima sellest, et eestlane tunneb ennast üsna jõuka inimesena. Kas Ladina-Ameerika riikides ringi liikudes noh, peale selle, et ma nagu internet on kiire ja pangateenused need on kõik sellised tavalised asjad, millest, millele pööra tähelepanu, aga aga, ja Euroopa Liidu pass muidugi on ka kõva sõna. Nii et tegelikult meil on ikka väga hästi läinud ja seda selleks õppe, mine natuke eemale. Jah, ma just tahtsin öelda, et selleks peab minema eemale, et sellest aru saada, sest siin tihti tulevad hoopis mobiilsemad mõtted pähe ja kui sa siin pikalt oled istunud, siis hakkab kuidagi niukene higine tunne, et tahaks eemale ja kõik, mis, mis tuleb, on valdavalt negatiivne. Sul on see võimalus minna natuke eemale ja saad sama tunde kätte. Suderkki tundub jah, no ma jagan Peetri arvamus selle koha pealt, et kaua välismaal olles ei saa aru, millest Eesti meedia üldse kirjutab, et et noh, uudiseid nagu ei olekski ja ja käib selline pusimine väikeste asjade kallal, aga ise siin sees olles siis tundub kõik väga huvitav ja intrigeeriv, aga aga kindlasti kõigil, kes uudistega tegelevad, tasuks minna aeg-ajalt peale ja vaadata, mis on siis laias maailmas oluline ja ja mis, mis ei ole oluline. Nonii, nii kaua sa Peeter ära vist ei olnud, et sul oleks meelest läinud, et algas vahepeal kool? Jah, ja mõnel pool käib kool juba pikka aega ja ja näiteks Kesk-Ameerika riikides. Alles siis, kui, kui kohvikoristamisaeg hakkab peale, siis siis tuleb nagu pausega. No näed, meie kooli põhiuudis oli see, et uudised olnud ehk ka kõik oli väga hea, tähendab lapsed, kes tulid maakodudest ja hulga ajal ja linnas olid siis nad kõik jõudsite, vähemalt minule teadaolevalt ühtegi suuremat õnnetust ei juhtunud, jõudsid ilusti kooli tagasi koju ka pärast, nii et see oli nagu sellel nädala võib-olla. Kõige suurem saavutus, mis mind hämmastas, oli see politsei hordide rohkus, vähemalt Tallinna linnatänavatel, ma kohati on mul niisugune mulje, et pärast aprillirahutusi nad ei olegi koju läinud, et nüüd sujuvalt jätkavad oma tööd. Aga küllap küllap see oli üks, üks vajalik tegevus. Ja õnnetusi ei olnud, nagu sa ütlesid, ja noh, suur omasin ka ei olnud, et ilmselt seal politsei väljas olek oli õigustatud ja ja noh, oleks ju olnud ka, kui sellel esimesel koolinädalal oleks olnud mingit traagilise õnnetuse lastega. See on, nendest me ei kuulnud ja, ja see on kõik väga hea. Et noh, võib alati spekuleerida, et mis politsei ta ole, toomine oleks maksma läinud, maksma läks ja ja kas siis selle võrra oli politseid kuskil vä vähem ja toimusid mingid muud väär või kuriteod, aga aga võib-olla sellest hiljem saame teada, aga praeguse seisuga tundub, et see nii-öelda kollaste vestide tänavale toomine oli, oli õigustatud. Usu mind, Peeter, see oli muljetavaldav vaatepilte, sa jäid sellest ilmaga. Ma isegi ei teadnud, et meil nii palju politseinikke on ja tõenäoliselt need nad ei olnud, kõik politseinikud, nad olid abipolitseinikud ja muud abijõud ka, kellel olid vestid seljas, aga aga, aga vaatepilt oli muljetavaldav ja, ja tõesti praktiliselt igal ristmikul eritist koi mööda läheduses. Väga vahva, kui riik võtab selliseid samme või ma ei tea, kas riik või linn, aga kohaliku omavalitsuse kedagi ka midagi, aga, aga, aga see on väga-väga vahva, kui, kui laste kaitsmiseks niukse asja ette võetaks. Noh, ühesõnaga see on vahva küll, aga tegelikult võiks natuke laiemalt vaadata, ma öösel kuulsin Villu Vane nii-öelda mingi kordussaadet, kus rääkis ta küll ei teadnud täpselt, et kui palju oli neid munitsipaalpolitseinik ja abipolitseinik ja vist vana või vanaisasid ja vanaemasid, kes seal passisid, aga, aga mul tekkis nagu selline mõte, et tegelikult peaks seda asja palju laiemalt vaatama. Seal päev loomulikult esimene september, aga teistpidi noh, teades, kui vähe meil lapsi tegelikult pinnin natuke rohkem küll võrreldes sellega, kui palju tuleb siis tegelikult peaks kogu see lastega seotud poliitika olema väljaspool igasugust näklemist ja parteilist sellist vastuseis. Ma pean silmas, et peaks tegelikult nii lasteaiad, sõimed kui, kui ka koolitoit olema kõik tasuta ja siin peaks olema, see ei tohiks nagu omavahelised nääklemised küll olla, nii nagu paljudes teistes riikides. Prantsusmaa kordan uuesti. No olukord on ka selles mõttes ebanormaalne, et kõik tamme, mis toimub Eesti liikluses ja Eesti on Euroopas kui mitte maailmas esikohal ühe inimese kohta on liiklusõnnetustes hukkumistele, koha pealt. Jaa jaa arvestades ei olegi ju midagi imestada, et nii palju tänavatel on nii, nii palju politseinikke tänavatel, et et tegemist oleks nagu sõjaseisukorraga, et aga, ja noh, kui arvestada tõesti seda, mis on toimunud enne seda, kui president kutsub üles esimese koolipäeva pöördumises panema siis liiklushuligaane ka koolipinki, siis pole ju midagi imestada, et politseinikke nii palju on. Mõni Eesti meediaväljaanne jõudis isegi hukka mõista, et president nii tühise asja peale nagu nagu liiklus ja seal hukkuvad inimesed. Tähelepanu pöörab niivõrd oluliseks kõnes, et noh, üldse, et kui riigipea teeb suu lahti, siis peab sealt ainult kuldmune tulema ja, ja selle meediaväljaande jaoks nagu, nagu see, et inimesed liikluses hukkuvad, ei ole piisavalt vääriline. Millest on mul mul siiralt kahju, aga, aga noh, see, see väljaanne kuulub ka selliste hulka, mida mida tingimata lugema ei pea. Ja mina isegi lugenud seda, ma pean tunnistama ja ma ei tea, millist meediaväljaandest on juttu, aga aga probleem olemas, kui ikkagi aastas hukkub sadu inimesi liiklusõnnetustes, siis seda lihtsalt sellest lihtsalt mööda vaadata. Ei ole ju paslik, et kui me kujutaksime ette, et näiteks noh, mis näite võib tuua, et aastas toimuks umbes kümmekond Kurkse katastroofi, mina oleksin kõik tagajalgadel ja roniks mööda seina üles. Aga Kurksus hukkus minu minu mäletamist mööda 14 inimest, 22-st, kes vetelegi ja, ja kui me kujutame ette, et on mingi 10 paarkümmend sellist Kurkse katastroofilaadset juhtumit aastas ja, ja, ja siis president ütleks midagi ja, ja selle peale öeldakse, et see on vähetähtis probleem. Aga liikluses hukkub paarsada inimest ja keegi midagi ütleb, siis öeldakse, et ei, ei, ei, et see see ei lähe. Mitte, et võib-olla seesugune sovjetiaegne mentaliteet, et mõne asja puhul on olemas loomulik kadu nagu teatavalt Nõukogude armees oli omal ajal loomulik kadu ja, ja see oli täitsa täitsa loomulik tänapäeva mõningate topsina. Ilmingud lähevad sinna hulka ja mingi protsent kaks või kolm ei loe nagu üldse midagi. Ja ärme rõõmustame, et, et esimene koolinädal möödus hästi. Aga kui me kolmapäeva hommikul silmad lahti lõime, siis me kuulsime täiesti õudsat uudist. Eesti energia teatas, et hakkab elektri hinda tõstma. Nüüd on mitme päeva jooksul seda uudist ajakirjanduses ka väga põhjalikult käsitletud. On rääkinud poliitikut, on võetud pikki intervjuusid Eesti Energia, tõsi ühelt juhilt ja mitte tippjuhilt, mitte mitte esimeselt numbrilt, kes ennast nendel päevadel ei ole üldse kätte andnud. Ja ma kardan, et meil on siin raske sellele midagi lisada, sellepärast et see, see protsess alles algab see hinna tõstmine ja ta alles kerib ennast ja veel veel mitme kuu vältel. Aga kindlasti on meil ka selle kohta huvitavaid tähelepanekuid, mida me nii-öelda ajakirjanikena oleme, oleme iseenda jaoks avastanud. No nagu sa ütlesid, et Eesti Energia number üks ei ole ennast kätte andnud nii-öelda, et et noh, ilmselt on tegemist sellise pinnas homodeerimisega ja katsega kombata avalikkuse reaktsiooni, et nii-öelda Chotile viskub siis Eesti Energia juhatuses tiit ning kulges siis jagab lahkelt intervjuus ja ja põhjendab seda hinnatõusu. Ja, ja, ja noh, ilmselt on kuskil vahepeal, ma mõtlen, see lõpptulemus on kuskil vahepeal, et Eesti energia, praeguse prognooside kohaselt peaks hinnatõus olema siis 23 protsenti. Teised on öelnud, et see peaks olema ikkagi vähem, sest see, need prognoositavad kulud ei ole nii suured. Aga aga eks me saame näha ja valitsuse reaktsioon oli ka muidugi hämmastav selle koha pealt, et, et valitsus ei olevat midagi kuulnud. No ma isiklikult hästi ei usu, et, et valitsus ei ole midagi kuulnud, et et kui see on nii, siis on Eesti Energia muidugi käitunud väga-väga ennekuulmatut. Oled sina interkursis asjaga, oled sa juba nii-öelda kuulnud sellest rohkemat? Ma lootsin, hommikul helistasin Sandor Liive laga Sanderi telefoni vastanud motot. Ta seletab mulle otse, milles asi on. Kas not sandari, telefon ei ole tükk aega vastanud ja, ja kui mul üks kolleeg nimetas seda Eesti energia avalike suhete väga heaks tegevuseks, et nad nagu, nagu ütles Erki ka, et nad kompavad pinda ja nii-öelda tippjuhti anna kätte, siis mina nimetaksin seda põõsasse pugemiseks. Aktuaalne kaamera püüdis tol päeval, kui see uudis kuum oli, värskelt välja tuli saada Sandor Liivet kommentaari ja, ja stuudiosse, siis oli tal hambaarsti juures aeg kinni pandud, pärast oli tuimestus. Ja midagi öeldi veelselt, tähendab sanduri endaga nagu ei õnnestunud mingisugust kontakti saada. Aga mulle tundub, et tegelikult seda võiks vaadata kontekstis selle mõni aeg tagasi Riigikogus toimunud aruteluga energeetika aruteluga, mis muutus selliseks tõeliseks farsiks. Ja mida siis maestro Gräzin kolmanda sõnavõtuga lõpetas edukalt, et saaks edasi rahulikult puhata. Ja ka seal räägiti väga tõsistest asjadest, ma olen korra siin saates juba seda rääkinud, ma istusin ise seal rõdul ja kuulasin ja lugesin stenogramme ja kordan uuesti seal naeru väärne, eriti koalitsioonipoliitikute poolt igasuguste nii-öelda juntimist, aga aga need, mida sa näiteks Lembit Kaljuvee rääkis väga tõsiselt. Põlevkivi endine juht ja riigikogu liige. Et tegelikult need asjad on seisma jäänud, uute kaks katelt on nagu uuendatud, aga uute katelde nii-öelda uuendamine Narva jaamades on tegelikult topp, see võtab väga pikka aega. Valdur Lahtvee vastuse järgi, kes on ka Eesti Energia palgal olnud roheliste juht umbes kuus aastat ja, ja, ja sealt lugedes programm tuleb ikka välja. Ma mõtlen asjalike sõnavõttude juures ka muuseas, Taavi Veskimäe sõnavõtt oli väga ja väga asjalik. Tuleb välja see, millise, millise kuristiku talvel me tegelikult seisame. Ja nüüd, kui, kui nüüd Eesti Energia tuli välja selle 23 protsendiga kuigi hiljuti oli tal 2,6 miljardit seda nii-öelda nii-öelda surnud hingi ma mõtlen seda kvooti saanud edukalt müüa, siis ei ole siin midagi imestada, aga Ma tahaks ühe märkuse veel öelda. Vaadates neid, kuidas on valitsuse liikmed ja peaminister reageerinud selle peale. Esiteks ma ei usu seda, et nad ei teadnud seda. Ja, ja teiseks võib-olla hoopis see, et praegu nagu eitavalt, kui Andrus Ansip on öelnud seda, see annab nagu hea võimaluse olla nii-öelda hea, hea riigiisa ja hiljem noomida ja öelda, et tegelikult nii palju ei saa ja saate natuke vähem. Oleks see nii, lähebki loodetavasti energiaturu inspektsioon, kes selle asja nii-öelda lõplikult ära lahendab ja kes väidetavalt on, tegelikult on ennast näidanud seni väga heast küljest oma oma tegevusega, kes väidetavalt on apoliitiline institutsioon peab siis see oli siis kolme kuu jooksul andma vastuse või vahepeal räägiti, poolest oli, see on pikem, oli vist räägitud poolest aastast, aga peaminister ütles vist, et et kolme kuu jooksul see vastus peab tulema. No ma olen ka kõik need artiklid ja kõik need intervjuud nüüd nagu hoolega läbi lugenud. Ja nii palju kui ka nüüd tõesti selle ala spetsialistid on ajakirjanike konsulteerinud on, on jäänud ka mulje, et et see raha on hädavajalik selleks, et jääda nii-öelda turule, et olla mitte mitte konkurentsivõimeline, vaid vaid meie siin ikka valgust ja soojust saaksime. Aga küsimus on nüüd selle asja nagu esitamises ja see see käis vist poliitikutele nii hirmsasti närvidele, kuidas Eesti energia sellega nii nii avalikult ja, ja, ja nendega nii-öelda seda seda avalikke suhteid arutamata välja tuli. Sest tegelikult ju järgmine aasta ootab meid ees palju-palju muudki peale peale selle energia hinna tõstmisele. Järgmiseks aastaks on kavandatud mitmed aktsiisitõusud viielt protsendilt 18 protsendile, mida näeb Euroopa Liiduga liitumise leping. Ja, ja see elu ei saa siin olema sugugi kerge, aga tõepoolest see tagasi selle nii-öelda selle avaliku diplomaatia või Paul diplomas siia juurde, et et tänases Postimehes Aivar Reinap juhib tähelepanu sellele vastuolule, et ühelt poolt on Eesti Energial raha raha nagu raba, et igale poole tahetakse investeerida. Me tahame investeerida liitu ja noh siis vastikud leedulased ei lase meil seda teha ja me osaleme ka tuumaprojektis, et ehitame Ignalina tuumajaama välja ja siis korraga aga ei ole enam raha, et, et siin siis Eesti Energia tegevust arendada tekib, noh, loomulikult tekib küsimus, et, et et miks seda raha ei ole ja valitsus on ka sellise edumudeli peale ratsutanud, et Andrus Ansip kirjutanud alla Ignalina lepingule ja ja ennast nii-öelda lasknud paista heas valguses ja selles selles võtmes tuleb muidugi ebameeldiva üllatusena. 20 palun protsendilise hinnatõus, kava ja, ja valitsus, kes on saanud ametisse just nagu sellise valitsusega, mille lipukirjaks on olnud maksude alandamine ja, ja, ja, ja inimestele majanduskasvu kindlustamine. Et noh, idee on ju selles, et, et inimestel jääks rahakotti rohkem ja Eesti jõuaks siis viie jõukama riigi hulka 15 aastaga, siis selle kuvandiga lihtsalt need hinnatõusud ei lähe kokku. Eriti kui tuleb teade 20 kolmeprotsendilisest elektrihinna tõusust, siis kukub see kaardimajake täielikult kokku, et, et siin on, siin on põhjust, mille üle valitsusel on pead murda. Aga siin on, tegelikult on ju neid asju, mis ähvardavad, on tunduvalt rohkem. Lugedes nüüd välisväljaanded ja lehti näiteks kõikjal kirjutatakse sellest, kuidas nisu hind on aastaga nii-öelda poole võrra tõusnud ja alles mingis väljaandes ma lugesin, kuidas ka Euroopa erinevat loomakasvatajad on ägavad, olgu need siis Itaalias või Prantsusmaal või, ja nii edasi, kuna elajad tahavad vilja saada ja, ja liha hind ei ole nii kiiresti tõusnud kui vilja hind ja mitte ainult loomadele elajatele, vaid ka inimestele tähendab otseselt jahu ja makaronid. Ta on ja nii edasi. Nii et sellest kirjutab nii-öelda suur maailm üsna edukalt. Aga mis Eesti energiasse puutub, siis, et seesama see koodi sõda, sellest on natukene räägitud vähemalt selle erakorralise istungjärgu ajal. Eesti või Euroopa liit ju vähendas meie seda nii-öelda, surnud hingedekvooti tähendab selle saaste CO2 kvoote ligi poole võrra ja Eesti on andnud selle otsuse kohtusse. Aga see on see lisand raha, mida Eesti, mille peal see 2,6 vist oli miljardit, mille peale on Eesti Energia ratsutanud. Ja nüüd äkki on, on see nagu ära võetud tõmmatud nagu pool pooltoolist istumise all ära. Ja, ja loomulikult see mõrandab seda Eesti energia, sellist eduka või väga eduka ettevõtte nii-öelda imidžit. Jah, imidži ja kuvand, mida te siin mõlemad kasutajate vaheldumisi see on, see on üks asi ja loosungite sinna juurde, et Eesti viie rikkama Euroopa riigi hulka, aga tegelik sisu vist asjal on ikka see, et järgmine ja tõenäoliselt ka mitte ainult järgmine, vaid lausa järgmised 2009 ja 2010 aasta k tõotavad kujuneda ika majanduses suhteliselt keerukat. Eks küsimus ei ole selles, et ühe erakonna või teise erakonna loosungid või nii-öelda niukseid hüüdlauset kokku kukuvad. Ma arvan, et Eesti inimeste elu läheb tuntavalt sandimaks juba alates järgmisest aastast. Inflatsioon kerib pöördeid, juurde tuleb protsent kaks kindlasti juurde säästud kuivavad kokku, eriti valusalt lööb see vähemkindlustatute rahakoti pihta ja, ja kõik, see. Ja, ja siis peab hakkama valitsus selgitama oma oma seni nii-öelda väga edukat majanduspoliitikat, mille, mille seljas tõesti on nagu ratsutatud juba juba mitu aastat. Et see on, see on tegelikult asja sisu. Noh, mingis mõttes oli see nagu programmeeritud sellesse aega, kui me ühinemisi ühinesime Euroopa Liiduga aastal 2004, et tulen tagasi selle ühinemislepingu juurde. Seal on mitmed, et mis räägivad sellest, et ülemineku periood mingitele aktsiisidele näiteks soojusenergiale või, või tõsti kütusele ja alkoholile tubakale lõppevad 2009. aastal ehk teiste sõnadega on viieaastane üleminekuperiood. Et tegelikult me teadsime 2004. aastal, et 2009 hiljemalt juhtub midagi, et hinnad lähevad lakke ja tõesti valitsus on otsustanud siis need aktsiiside tõstmised ära teha juba varem aastal 2008, mis ilmselt paneb veelgi suurema laksu. Naljakas on muidugi see, et, et põhjendus, miks need aktsiisi tõsteti, oli ju see, et me tahame ühineda euroga. Et noh, aktsiisi tõstmine võib-olla siis korrigeerib mingil määral seda erutavat inflatsiooni ja ja aitab seda kontrolli alla saada ja see omakorda võimaldab meil täita Maastrichti kriteeriumid ja siis saame ühineda euroga. Praegu on aga selline olukord, et hinnad tõusevad, tõuseb ka inflatsioon ja euroga ühinemine on lükatud täiesti määramatusse tulevikku, et ei, räägiti isegi enam aastast 2011 vaid räägitakse mingisugusest aastaarvust n ja, ja see ongi kõik, et me oleme olukorras, kus, kus tõusevad aktsiisid, aga kuskil Ta ei ühineda euroga ja nii-öelda see negatiivne märk on igasugustel ettevõtmistel ees. Jah, nii see, nii see paraku on. Poliitiliselt muidugi tähendab see seda, et, et kolmikliit, mis praegu just nagu funktsioneerib vähemalt Pealt paistab üha rohkem räägitakse, et kui, kui Reformierakond teistele partneritele rohkem hingamisruumi ei anna ja nii-öelda seda pidu kaasedasi vajutab, siis, siis üsna varsti läheb ta lõhki küsimusi ei ole nüüd ju ainult enam nii-öelda teiste partnerite väiksemad osapoolte enesetundes ja sellises oma näo säilitamiseks, vaid vaid kui majandusotseselt hakkab oma oma armutute hoobadega nagu suruma, siis siis ei ole vist ei pea olema Delfi oraakel, et siis mitte mitte delfi selles mõttes, mis, mida inimesed netist loevad, vaid, vaid see teine eelmine ei pea olema oraakel, et, et, et mõist mõista, et, et noh, see, see valitsus, kes õlle hinda tõstab, see see kaua ei püsi. Aga muuseas, mis te arvate, mis on selle sügishooaja põhiküsimus? Peaminister Ansipi arvates? Ansipit ei ole siin ei oska öelda. Paar nädalat tagasi, enne kui ma Ladina-Ameerikas sõitsime sõin peaministriga lõunat ja, ja seal ta defineeris väga selgelt. Võimalik oled, sa tõesti ei teadnud, et see arutelu nii-öelda elektri hind hakkab siin tõusma ja nii edasi, aga ikkagi ta ütles otse välja, mis on selle hooaja sügishooaja põhiküsimus. Mis te arvate? Tallinn no millal sa lõunat sõid? Kaks nädalat tagasi? Kaks nädalat tagasi, kaks nädalat tagasi või? Ta ütles, et ennustas, et see on nüüd selle sügishooaja põhiküsin, kas see oli äkki vene koolireform ja rääkida kartis mingisugust mäsu veel neid e-Schröderi-Putini gaasijuhe. Nii, see oli see teema number üks tema jaoks tähendab, tähendab nii, et Eesti, Eesti valitsus ei ole seni andnud vastust, kas, kas lubada uuringuid oma oma majandusvetes või mitte, jah, et tähendab kogu see diskussioon sellesse, et kuidas ja kas ja kas Eesti saab olla väike fašistlik, selline vastik riik, kes siis keelab suurtel toimetamast ja nii edasi, kõik erinevad loomulikult vastust vastuse andmisele natuke aega veel, aga see oli just miks ma rõhutan peaministrina peale selle, et et ta hakatuseks teatas, et 80 miljardit üle laekunud. Et nii-öelda raha on pult. Aga põhiküsimus vähemalt tema ennustas, selleks hooajaks on see gaasijuhe, aga sellest me ei räägi millegipärast küll praegu. Aga meie siin räägime, sõrger no need on see vastuse aeg ka lähema kaks nädalat hiljem on lähemale, aga aga septembri lõpp oli vist see, kui valitsus on lubanud anda ja ei no eks, eks see debatt tuleb ja, ja nii-öelda reklaami mõttes ma võin öelda, et meil on, ka kavatses ajalehes avaldada mõni artikkel selle kohta, kus siis kus siis arutletakse plusside-miinuste üle, mida see loa andmine või mitte andmine võib tähendada. Aga praegu on tõesti noh, võib-olla ka objektiivsetel põhjustel, et esimene koolipäev ikkagi on, on selline sündmus, mis varjutab harjutama paljud asjad ja noh, mingit sellist suuremat poliitilist jama ei ole ole praegu veel toimunud, et kui võtta esimene koolipäev ja siis see elektri hind siis tõesti see puudutab ikkagi inimesi rohkem kui vene saksa gaasijuhe, mis muidugi ka peaks puudutama inimesi, aga aga praegu on, võib-olla objektiivsed põhjused on teed, miks seda debatti selle kaasur toru ümber ei ole tekkinud või peaks ütlema, siis ei ole uuesti käivitunud, sest mingisugune debatti oli ikkagi olemas kevadel ja ka varem. Aga millised on eesti valitseja alternatiivid teie arvates, mis vaene siis siinsamas, kui see teema praegu niimoodi spontaanselt esile kerkis, niisugused on need plussid ja miinused. Juhul kui Eesti valitsus ütleb JAH või ütleb ei. No plussideks on kindlasti see, et, et, Ja see on muidugi koostöös teiste riikidega, et et see sõltub sellest, kas, kas Eesti valitsused üksi oma loaga või või mitte, aga vist jääb, sest mujalt see toru nii lähedalt läbi ei lähe. Et teised riigid peaksid andma mingeid lube üldse. Et plussiks on kindlasti see, et me vähendame vähemalt mingil määral kindlasti sakslaste silmist sellise väikese tigeda paranoilise riigi mainet. Venelaste võib-olla ei ole sellest suurt sooja ega külma. Ja teiseks on see, et puht praktiline tähendus, et võib-olla me saame ka sealt uuringutest mingit mingit kasu. Teine muidugi miinus on see, et oleneb, kuidas Gazpromi ja Nord Streami seda asja ajavad, aga, aga kui siin räägitakse tõesti mingites sõjal laevadest, siis need sõjalaevad tulevad Eesti rannikule väga lähedale ja kogu see sekeldamine ja, ja uuringud siin, need võivad anda ka mingisuguseid ootamatuid tulemusi, kui on ikkagi väidetavalt mingisugust keemiarelvi sinna maetud, ehkki vist need keemiarelvad on pigem rohkem seal Leedu ranniku juures. Mingid miinid või üldse mingisugune segadus, mis tekib nende uuringute käigus, seda me ju ei tea ja, ja selleks peab valmis olema. Poliitiliselt võib-olla ei olegi need küsimused nii olulised, olulisemad on tõesti siin need keskkonnaküsimused ja ja see on see Eesti Eesti kahvli, et et Eesti mis siis ühest küljest on ennast reklaaminud kui sellist Euroopa liidu ees rindliku riik ja, ja avatud riiki, siis peaks ju ka keskkonna eest huvi tundma ja keskkonna eest vastutama. Et siin tekib see küsimus, et kas siis on ta selline luba välja, mis võib seda keskkonda ohustada, kahjustada, sest Venemaa ei ole ikkagi ju väga palju? Ütleme niimoodi siis muret tundnud selle Soome lahe olukorra, nii, aga Erki ette, kuidas üks niisugune väikene könn nagu Eesti on nii maailma kui Euroopa Liidu mastaabis tohib üldse kahelda niisuguse suure nagu nagu Saksamaa enda välisministri kinnitustest, kui taimer siin käis, ütles, et ärge ärge kartke midagi see vajatakse kõige kõrgemaid keskkonnaalaseid norme kaitstes ja säilitades, et siin ei ole mitte mingisugust vaadest, taimer ei räägi mingist vene sõjalaevadest ega ega need tulevad rannikule liiga lähedal, muide, need sõjalaevad võib-olla ei olegi tõesti sedavõrd ohtlikud, eriti vaadates neid viimaseid sündmusi, kus kus need vene vanaraudtee, eks ole, kes, kes nüüd õhku tõusnud ja nii-öelda strateegilised pommitajad oma luurelende teevad ja mille peale siis nii Norra kui Inglise hävitajad õhku tõstetakse ja, ja sellega on antud väga, väga selge signaali. Loomulikult mitte mitte meie jaoks venelastele vaid just just Euroopa riikidele, et, et Venemaa on, on, on muutunud selliseks riigiks nagu, nagu ta praegu. No just see ongi see kahepoolne protsess, ka mina olen rääkinud lajalikkide diplomaatidega sellel samal teemal ja nemad ütlesid sedasama. Aarne ütles, et et see gaasitoru on ju Euroopale vajalik ja, ja, ja, ja noh ka tõesti keskkonnanõudeid täidetakse ja nii edasi ja nii edasi, et noh, Euroopa poolt seal on kasulik projekt ja ja ühendab Euroopat ja Ida-Euroopal nende projekt, mida rääkis, kas taime ja sellest kõigest võib niimoodi aru saada, aga mida, mis unustatakse ära, on see, et sellel asjal on ka teine pool ja, ja see on Venemaa ja Venemaa kindlasti ei näe seda niimoodi. Venemaa kindlasti ei näe üleeuroopalise projektina Venemaa nii kena ja seda kindlasti ka sellele, et see keskkonnaküsimused oleksid kõige tähtsamad. Ma arvan, et seal on ikkagi tähtsamat see, et saada mingisugust poliitilist mõjuvõimu. Et, et ja see unustatakse tihtipeale Euroopas ära ja, aga meie ei tohiks seda teha, et ma arvan, et meie peaksime ikkagi seda silmas pidama, meie oleme Venemaa naabrid ja sellest ka lähtuma. Ehk siis meie oma väike paranoia tuleb vägisi bakteritega elus hoida, et, et meie, meie ei saa oma oma kogemust kedagi ära unustada selle selle riigiga suhtlemisel. No ma arvan, et meil on selleks ka põhjust mitte ainult, vaid lausa kuhjaga. Aga varsti on tulemas oktoobri alguses, kui ma ei eksi, Euroopa Liidu Venemaa järjekordne tippkohtumine ja ja siin äsja just Portugalis oli Euroopa Liidu välisministrite niisugune mitteformaalne kohtumine. Ja May ausalt öeldes ei tea ja kuidas sellesse praegu suhtuda, ma ei ole nagu jõudnud tutvuda nende materjalid ja sõnavõttudega, mida, mida teised Euroopa Liidu riigid on andnud, aga vähemalt meie, välisminister Urmas Paet, kes seal, kes seal kohal oli ja mis teil on? Meil on küll, et, et et suhetes Venemaaga ei ole Euroopa liidul nagu nagu praegu ühtegi nagu mõra. Samaara kohtumine andis, nagu, nagu väga selge, niukse, kindla kammertooni ja nüüd nagu seda jätkatakse ja, ja meil ei ole nagu põhjust muretsemiseks, kas see kas see on tõde või vale, aga, aga mulle tundub, et et see on niisugune ettevalmistav jutt just nimelt Eesti valitsuse gaasijuhtmeotsade jaoks. Võib-olla mul on endal väikene pisikene paranoia, mis ei lase mul kõige selgemalt mõelda, aga, aga vaist ütleb mulle, et see praegu peaks vist nii olema. Nojah, ilmselt on on ka see, et aprillisündmustega seoses Eesti valitsus kulutas ära oma välispoliitilise kapitali ja krediidi ja, ja ja hakata nüüd jälle jonnima, siis see ei ole enam arusaadav. Vaevalt et ka Moskvas nii rumalalt käitutakse nagu enne, et vaevalt, et kui nüüd Eesti hakkab jonnima, naersid, korraldavad jälle mingisuguse rumala aktsiooni, et ilmselt Moskva käitub kavalamalt ja laseb Brüsselil Eestile survet avaldada või ka siis, kui, kui soovite, siis Berliinile, aga miks mitte ka Pariisil, et, et selles mõttes kindlasti, et Eesti satub välispoliitiliselt küllalt keerulisse olukorda. Kui ikkagi Brüsselis ja Berliinis on selline usk, et gaasitoru on üleeuroopaline projekte siis saab Eestile külge kleepida ja selle märgi, et Eesti takistab Euroopa arengut ja, ja, ja siit see mure tuleb. Ja tõepoolest see jutt võib olla ettevalmistav ja, ja Eesti võiks siis võtta võib-olla selles valguses märksa pehmema seisukoha, sest ka Moskvas õpitakse vigadest ja, ja kindlasti ei hakata Moskvas jalgu trampima nii palju, vaid lastakse neid jalgu trampida kuskil mujal Lääne-Euroopas. Ja ma jälgin seda väga suure tähelepanuga, kuidas see vastus tuleb ja millistes milliste põhjendustega ja, ja nii edasi, aga mul on jäänud küll selline mulje, et see vastus tuleb siiski valitsuselt jess. Tehke aga oluline on see, et kuidas seda nii-öelda avalikkusele müüa, see on peaministri puhul praegu vast kõige olulisem olupoliitiline, kuidas seda välja arvad sa, et see on nii keeruline, peaministrile ja tema erakonnale on praegu nii kõrge usaldus kuidas ütlesitegi krediit, usalduskrediiti, mida, mis, mis on ka Eestil, eks ole. Mis Eesti väidetavalt kahjuks ei ole? Minu arvates ei ole, aga mida näiteks ma just äsja esitasin sama küsimuse välisminister Paetile ja ta ütles, et ei ole mingit probleemi. Et noh, et kui, kui midagi taolist nagu aprillis peaks toimuma, siis või analoogilist, et kus, kus meil tekib jälle probleeme oma suure idanaabriga, siis ei ole mingit probleemi. Euroopa Liit ja, ja kogu lääs tuleb meile jälle ummisjalu appi. Et see on, see on niisugune. Et meedia, ajakirjanikud, selle alaga tegelevad, kirjutavad inimesed on nagu ühte meelt ja valitsus laseb välja paista jällegi nagu teistpidi seda asja. No ma võin öelda siin jahjah või et kui Eesti oleks nüüd üksi oma hädade ja muredega, siis see olukord oleks märksa keerulisem. Et aga neid paranolliste riikide nii-öelda lipukandjad on veel teisigi, et noh, kindlasti üks on Poola, kes kes valmistab jätkuvalt ülejäänud Euroopa liidule suurt muret ja ja selle kõrval Eesti oma murede ja probleemidega ei olegi nii nii suur ja noh, kõige suurem muidugi nii-öelda laial skaalal on ikkagi see, mis toimub siis Suurbritannia ja Venemaa vahel jätkuvalt koguse Litvinenko mõrvast lähtuv Taal ja see väljaandmisnõue Andrei lugu vōi kohta see ikkagi mürgitab väga-väga palju Suurbritannia ja Venemaa suhteid ja, ja ei maksa arvata, et et tegemist on sellise vähetähtsa probleemiga, et et nii Briti kui Vene avalikkus on täiesti tavaliselt erinevatel seisukohtadel, et kui britid ikkagi noh, räägivad Venemaast kui külma sõja maast külma sõja ajamaast nagu nõukogude liidust, et Venemaa on vaenlane, siis põhimõtteliselt räägivad seda ka venelased Moskvas ja mujal Venemaal Suurbritannia kohta. Hiljuti ilmus Eesti ajakirjanduses artikkel Andreibiad kovskilt Venemaa tuntud analüütikult milles kirjeldati kõlavalt siis, kuidas inimesed tänaval tulevad Lugovoi juurde ja õnnitlevad teda ja kiidavad teda selle eest, mis ta tegijat reetur ehk Litvinenko sai oma palga. Ja kardinaalselt teine seisukoht on ju Londonis, Briti avalikkus on ikkagi väga šokeeritud sellest mis toimus Londonis, kus siis radioaktiivset ainet puistati üle terve linna ja see mõrv oli nii reaalne. Ja, ja, ja sellelt pinnalt ei saa tekkida nüüd nii lihtsalt seda koostööd ja, ja sellest tagasi selle jutu algusse, et sellelt pinnalt võib-olla need Eesti probleemid ei olegi nii nii suured ja ei paista nii palju silma. Jah, aga kui Eesti ajab oma nii-öelda vana juttu, siis alati võib mõni mõni suur nähvata, et kuulge, meil on targematki teha ja suuremad probleemid on meil ees, kui kui teie jälle tulete siin oma oma foobiatega. No ma ütlen, et Eesti poliitik ka oskuseks vajaduseks oleks need foobiat siis näidata selles valguses, et see on osa probleemist, et me ei ole üksi oma foobiatega, Need foobiad on teisigi veel, et noh kui öelda Suurbritanniale nähvata, et kuulge, teil on foobiad teil Londonis, siin linn ujutati üle radioaktiivse ainega, et mida te õiendata rei ei, sellel tahtsingi öelda, et see on osa osa probleemist, laiemast probleemist. Me peaksime suutma seda niimodi näidata, Suurbritanniale ongi probleemid, aga meile on foobiad, see, see ongi, see ongi suure ja väikese vahe, eks ole. Ei, aga ma mõtlen, et siis me peaksime ennast rohkem ma sinna, Suurbritannia külge, kuidas me seda teeme? Vaat see hea minister äsja teatas, et mingit sihukest propagandaministeeriumi ei tule, et pole mingit vajadust. Mina olen jälle veendunud, et välisministeeriumi pressitalitus ei saa selle tööga lihtsalt hakkama mitte sellepärast, et nad on saamatud ja laisad ja viletsad, vaid sellepärast, et neid on vähe ja nad ei ole selleks nagu spetsiaalsed koolid, see ei ole nende ülesanne asemel täitsa mõistetav. Ma arvan, et see on küsimus on meie diplomaatidele ja ja teistel inimestel, kes esindavad Eestit välismaal, et, et see on praegu põhiküsimus, mis puutub Euroopa liitu? Jah, nojaa, aga tegelikult on, on, me isegi puuduvad niuksed kõige üldisemal tasemel vastupropaganda nii-öelda relvad, eks ole. No teinud konfliktikolletes, kui sa lähed kuhugi lennujaamast kaugemale, kui sulle pistetakse mingid bukletis, et või loed mingi ajakirja vahelt kukub välja mingisugune asi, et et küll see teine pool on ikka suur siga ja vaadake, mis kõik ajaloos on toimunud. Kui kas Eestist saab, ütleme lääne inimene, ida inimene, ükskõik siis kumba, kas või sellist sellist kirjandus, sellist selgitavad tööd, ma usun, et mitte, ma pole kunagi kohanud seda. Ma siiski juhin tähelepanu ühele väikesele uudisele, mis ka see nädal läbi jooksis ja see puudutas seda siis, et Leedu valitsuse, Leedu, ajaloolaste, üldse balti ajaloolaste initsiatiivil on siis pandud võrku hakatud panema võrku KGB ja NKVD dokumente. Ja seda kodulehekülge uurides. WWW Keidžibiithokuments, punkt ee uu. Võib muidugi aru saada sellest, et see on alles alguses. Aga kui see külg kujuneb selliseks nagu, nagu see võiks kujuneda, kus on siis taustamaterjalid inglise ja vene keeles, kus on ka dokumendid, mustvalgel, mis räägivad sellest, et siin toimus ikkagi okupatsioon, on siis ma arvan, et noh, on mingigi lootuskiir, et inimesed, kes on sellest huvitatud, saavad sealt küljelt vajaliku informatsiooni. Jah, aga see seega tagasi tulles sinu eelmise jutu järgi see, et Moskvas on meie suhtes meie, siis meie baltlaste suhtes oluliselt nagu taktikat muudetud ja tõenäolised našistid enam piketeerima ei hakka, sest et see tõi neile neile tohutult kahju. Venemaa Venemaa jaoks siis läänemaailma silmis kasvõi seesama pronkskuju number kaks saatus, eks ole, kes seal, mis seal kuskil roostetab või mädaneb, mis, mis raske raha eest nagu valmis tehti ja taheti vist Eesti saatkonna ette püsti panna, siis nüüd selgub, et et see ei huvita enam kedagi, et kremlist on antud teised juhised ja ja, ja ta jääbki sinna roostetama. Lätti, see on nüüd ütleme sammu või veerand sammu kaugusel tegelikult piirileppest just sel nädalal vene riigiduuma ratifitseeris lepingu, president Putin on ta veel välja kuulutamata jätnud või ta on jäänud, aga, aga see samm kahtlemata tuleb. Võiks nagu meie jaoks tähendada. Eesti ametlik välispoliitika on seda reklaaminud kui, kui noh ka meie võit. Noh, samas on see, et, et Me oleme jälle nagu selles mõttes üksi, et nagu selle loagagi, et me oleme sattunud Venemaaga silmitsi ja, ja ja ka nüüd ka piirileping on koht, kus Eesti on üksi või ütleme, koos Jaapaniga. Minule teadaolevalt on kõikidel teistel riikidel Venemaaga piirilepingud olemas ja see on osa tegelikult, et Venemaa laiemast välispoliitilisest initsiatiivist see ei puuduta ainult Baltimaid, see on tegelikult laiem välispoliitiline initsiatiiv, et Venemaa tahab piirilepingut korda saada, on sõlminud piirilepped või harrastanud piirilepingut Hiinaga, on sõlminud piirileppe Kasahstani ka ja tõesti nüüd hiljem siis Leedu ja Lätiga ja, ja on tahtnud sõlmida tegelikult piirilepingut ka Eestiga. Ja, ja meie oleme jälle siin näidanud sellist punast tuld noh, võib-olla tõesti mõistutavatele ajaloolistel põhjustel aga laiemale üldsusele laiemale rahvusvahelisele üldsusele jääb see ikkagi arusaamatuks, mis siin toimub ja miks Eesti ei ole seda piirilepingut sõlminud. Et selles mõttes, et esitleda seda nagu Eesti välispoliitika suure võiduna. Et vene riigiduuma ratifitseeris Läti piirilepingu? Ma ei, ma ei usu seda hästi. Ma arvan, et pigem on, seab see Eesti välispoliitikale ette suuremaid probleeme ja me peame hakkama oma lääne partneritele pidevalt selgitama, miks siis meie ei ole seda piirilepingut sõlminud ja ja arvestades tõesti seda see ajalugu siis Venemaa on ju Lätit rünnanud ikkagi noh, välja arvatud võib-olla viimane aasta, aga enne seda Venemaa rünnanud Lätid palju jõulisemalt palju tugevamalt. Kolm aastat tagasi Lätis oli koolireform, kus mindi üle mõnes klassis venekeelsele õppele vabandust lätikeelsele õppele vene koolides siis ju toimusid seal suured meeleavaldused Moskvas oli täielik hüsteeria ja nii edasi ja nii edasi, ometi kolm aastat hiljem on olemas Läti-Vene vahel piirileping, et seda kõike tausta arvestades ma arvan, et Eesti välispoliitikutele diplomaatidele on küllalt keeruline selgitada, ikkagi toimub ja ka väike lisandus siia, et piirileping ega ega ükski samme, mis balti riikide vahel tähendab balti riikide eraldi võetuna ja Venemaa vahel ette võetakse, ei tähenda iseenesest suhete parandamist, paranemist ega, ega, ega ka läti ja vene Vene suhted sellest oluliselt ei muutunud, lihtsalt Venemaa käitub pragmaatiliselt ja, ja käitub nii, nagu ta, nagu tal on strateegiliste eesmärkide saavutamiseks vaja. Tuletame meelde, et pärast sedasama piirileppe ratifitseerimist vist lausa järgmisel päeval Läti sai jälle nii, et tolmas oma oma venekeelse elanikkonna õiguste ja kõige muu selle vana vana vana laulu taustal. No ta sai juba tegelikult samal päeval, et Vene asevälisminister Vladimir Titov toonitas kohe hoolimata sellest, et on piirileping, nüüd jätkab Venemaa teiste küsimuste tõstatamist ja ülevalhoidmist. Olgu selleks siis inimõiguste olukord Lätis või, või midagi muud. Sa Peterburi taha pööra nagu saate alguses sai räägitud. Kas sa tead, et Edgar Savisaar käis vahepeal Moskvas taas kord? Noh, ta käib ju seal nii palju, kui ma olen kuulnud ikka aeg-ajalt ja erinevalt teistest tipp-poliitikutest ja kohtus seal ka, ma ütleksin nii ma liialdamata Moskva kurikuulsa linnapeaga. Ja nüüd Tallinna Moskva hakkavad suurt koostööd tegema edaspidi sellepärast et kahe linnapea vahel valitses täielik üksmeel. Mis me sellest arvame? Kaks linna, kaks naaberriiki, kaks pealinna kaks linnapead. Peaks hea olema. Naabritega on alati nii. No mina ütleks, et see on ilus jutt, et kõigepealt tegelikult seda Savisaare visiiti võrreldes varasematega ei katnud nii suur saladuseloor, et tegelikult anti küll palju informatsiooni välja, ka avalikkusele tulid pressiteated, Savisaar rääkis vähemalt televisioonis. Võib-olla ka raadios ma raadiot ei kuulanud, andis ise telefoniintervjuu. Selles mõttes informatsioon oli küllalt avalik ja selles mõttes hea. Aga missugune see informatsioon oli, on muidugi iseküsimus. Tõepoolest rääkida nüüd sellest, et Tallinna-Moskva teevad suurt koostööd ja ja riikidevahelised suhted, nagu seal pressiteates oli, öeldud ei tohiks segada siis linnadevahelisi suhteid. Noh, see on natuke naljakas, kui arvestada seda, mis siin on varem toimunud, kui, kui Tartu-Pihkva ei suuda jätkuvalt tekitada laevaühendust kui Pihkva, kes isegi tahaks Eestiga teha koostööd tara Tartuga tõesti, siin on käinud mitmed delegatsioonid ja ja soovivad seda teha, aga mingil põhjusel ei lasta. Ja, ja kui tõesti mõni aasta tagasi ütles kremlile selge häälega, et igasugustel Venemaa omavalitsustel, piirkondadel linnadel ei tohi olla mingisugust iseseisvat suhet välismaailmaga vaid lõike koordineeritakse kremlist, siis on täiesti. On selge, et ka kogu selluskovi Savisaare suur sõprus seal on koordineeritud kremlist. Ma ei usu kokka eestki, et Losco ise alustas mingit initsiatiivi ja kutsus Savisaare külla ilmad kreml, sellest midagi teaks, see, see lihtsalt ei ole võimalik. Ainult see kindlasti ei ole võimalik, jah, aga teine asi on need, mida teeb Moskva Moskva asi ja, ja see arsenal on meil hästi, teavad ainult, et kas need kutsed ja need need kohtumised siiski nagu peaksid toimuma ja mida see nagu Eesti sisepoliitikas endaga kaasa toob selle sammuga minu meelest, et Savisaar on jätkuvalt ennast identifitseerinud kui, kui vene valijaskonna nii-öelda eestkõnelejad ja, ja ise iseenesest, kui me vaatame ju nii-öelda eemalt peale ütleme nii Ladina-Ameerika kaugusest siis ega siis tõesti kaks linna ja kaks, kaks või üks, üks nagu, nagu kunagi üks teine hüüdlause oli. Aga aga me ju teame, kes on Juryloscow, kuidas ta on võimuvõitlus kremliga pidanud ja kuidas ta on täiesti muutunud Putini liitlaseks ja alles äsja Eesti Televisioonis näidata ühte filmi, kus, kus on väga selgelt nagu ära tõestatud, mis, mis mehega on tegu ja läänes oleks selline mees ammu trellide taga ja käed raudus ja enam kunagi ei tegeleks poliitikaga. Aga Venemaal on see kahtlemata võimalik, sest et teda on korduvalt tituleeritud ju ka Venemaa korruptandiks kas ja nii edasi. Aga samas on, kui vaadata jälle natuke laiemalt, et Savisaar opositsioonipoliitikuna kuna valitsusel Moskvaga ja kremliga pole kaks mingeid sidemeid. Peaminister Ansipi populaarsus on seal mitte eriti kõrge. Siis oleks imelik, kui opositsiooniliider jätaks selle võimaluse oma, kus on ta tugevamad küljed kasutamata. No ma arvan jah, et see Savisaare esitada, õigemini tema vastuvõtmine seal ja sellest sealt tuleneb informatsioon ei ole võib-olla nii väga mõeldudki vene valijatele, kuivõrd just Eesti valijatele, et see signaal on selline, et vaadake, et kui õige mees pukis, siis siis saab ka Venemaalt kõike, et ja noh, Venemaal on ikkagi väga tugev usk praegu sellesse vene meedias, et noh, Eesti on majanduslikus hädas. Et transiit on vähenenud, ka muud hädad tulenevad sellest, mis meil pronksiööl toimus. Pronksiöödel ja Venemaa nüüd keerab kruvid kinni ja kui teil on õige mees, siis saab, saab ka Venemaaga asjad aetud või on, Venemaa ei ole seda väitnud mitte ainult nii-öelda vihjet tasandil, vaid seda on öeldud ju ka lausa avalikult, et me loodame selle partei ja selle juhivõitu ja ja valimistel ja, ja sellega, noh ühest küljest tundub, nagu oleks tegu karuteene ka, sest ma usun, et ka ka keskerakonnas on jõude, kellele kellele selline jutt ei meeldi ja kes, kes ei taha olla nii-öelda, see see, selles, selle riigi käepikendus siin. Aga, aga noh, nüüd on pärast, eriti pärast aprillisündmusi on on väga-väga selgelt eraldunud nii-öelda kas sikud lammastest või, ühesõnaga jõujooned on, on väga-väga selgelt paigas. Johannes Jakob Eesti poliitikat iseloomustama järgmistel aastatel, et tõesti see lõhe on praegu rahvuslikul pinnal, et selline suurpartei on siis eestlaste partei, on Reformierakond toetus eestlaste seas jätkuvalt kõrge ja, ja siis venelaste partei on Keskerakond toetus venelaste seas äärmiselt kõrge, et noh, küsimus on selles, et kuidas see lõhe ära tasandada ja kindlasti kogu see Moskva visiit seda eesmärki ei teeni. Ma arvan, et see sa ütlesid, et üks on nii-öelda venelaste partei ja teine on, et Reformierakond on eestlaste partei, siis ma arvan, et Isamaa ja Res Publica, Priit kui üht ainult nimetada ei ole sugugi nii vaimustatud sellest väitest ja ma arvan, et see ei ole nii, et Reformierakond on eestlaste ja Keskerakond on venelaste partei, on ka teisi jõude. Nojah, aga, Arvan, et see nii lõputult ei kesta, siiski. No kui ma õigesti mäletan, siis viimase avaliku arvamuse järgi toetas keskerakonda seitse protsenti eestlastest, mis jätta sest väga palju mõtlemisruumi. Ma pean silmas just seda teist poolt, et Reformierakond on siis eestlaste partei ja ülejäänud ülejäänud ei ole, ülejäänud ei ole. Ja üks üks teema veel päris saate lõpus siin spekuleeriti ka tükk aega, et mida nüüd valitsus võtab ette meie meie missioonidega välismaa sõjaliste missioonidega. Nüüd selles suhtes tuli ka nagu vastus, et, et ei ole nagu enam kahtlust, et tundub, et ka sotsiaaldemokraadid, kes on vist koalitsioonipartneritest ainsad, kes vähemalt sõnades lähevad nagu lõhki selles mõttes, et kas kas seda missiooni pikendada aasta võrra või mitte pikendada ei pane oma nii-öelda reputatsiooni ega, ega kogu oma nii-öelda poliitilist kapitali kaalukausile ja, ja hääletavad samuti selle selle otsuse poolt, kui see asi ükskord Riigikokku jõuab. Kuigi siin lubatakse nii Keskerakond kui, kui, kui rahvaliit lubavad niisuguse tõsise debati, aga nagu me Varasemast teame, ka erilist debateerimisest pole olnud. No debatt on hea asi, aga, aga see peaks põhinema ikkagi mingisugusel analüüsil, et sellised noh, ma ei saa muud öelda, kui pisaratest naeratavad artiklid, tooge meie poisid koju ja nad saavad seal surma. Kindlasti töötavad aga nende põhine mingisugusel analüüsil või mingisugusel mõtestatud lähenemisel, et Ameerika Ühendriikides, kus on ka debatti ja väga vihane debatti Iraagi üle on ikkagi kirjutatud lademetes uurimusi, kus on ikkagi mõne koha pealt detailideni välja toodud, mis siis hakkab toimuma, kui Väätsal ära tuua või vastupidi, väed sinna jäävad, missugused on arengustsenaariumid, stsenaariumi, ABC ja nii edasi, kui palju see kõik maksma läheb ja nii edasi seda Eestis ei ole, et noh, Keskerakond ja Rahvaliit teiselt poolt Reformierakond ja, ja ülejäänud koalitsioonipartnerid. Tehke midagi, uurige, käige ka Iraagis, et. Ma arvan, et ega põhimõttelist probleemi ei ole, kui, kui ka Eesti opositsioonipoliitikud nagu Ameerikas opositsioonipoliitikud käiksid Iraagis ja tutvuksid olukorraga koha peal, et kui Edgar Savisaar sõidaks Iraaki, noh, miks mitte tegelikult on ju see kasulik sellele debatile. Noh, jah muide üks üks see tegur, mis, mis nagu sisepoliitilised, siin räägiti, et, et noh, et sõjaväelased on huvitatud Iraagis Afganistanis olemisest. Siis vähemalt Iraagi puhul mulle tundub, et see. Me hakkame võrra langema, oli siin ükspäev üks hea jutuajamine ühe kõrge sõjaväelasega ja kes kasutas täpselt sellist sellist väljendit. Et noh, ei tahaks küll olla viimaselt, kes Iraagis surma saavad, nii et kui see oli nii-öelda hea praktikabaas aastate vältel, siis siis nüüd tundub, et, et nii-öelda puht Militaarselt hakkab asi ennast ammendama ja ja, ja küsimus on edaspidi puhtalt poliitiline Selle tõdemusega. Kuna keegi mulle vastu ei vaidle, siis lõpetame Erkki Bahovski, Peeter Ernits olid täna siis stuudios Tallinnas ja Tartus, mina, saatejuht Aarne Rannamäe. Väljas on ilus, ma ei tea, varane sügis või, või hiline suvi? Vananaistesuvi kindlasti mitte, sest liiga külmunud. Nautige vähemalt ilusat ilma ja päeva peale läheb soojemaks ka.