Tere õhtust, head kuulajad, kes te olete kruttinud raadiot, arvutid või telefonid? Raadio kahe lainele alustab, nagu ikka pühapäeva õhtuti kell viis kinovärgiga mandariin tänases saates kas vähe rõõmsamatel või Kurmematel põhjustel ehk kes on mööda laia ilma ringi kondamas või kelle on pakane maha murdnud, aga on meil stuudios neljast Manderinist kaks, Ralf Sauter, tere ja mina Maarja hinda alla, aga et juttu jätkuks kauemaks on meiega siia stuudiosse veerenud üks külalismandariin, kelleks on Delfi Kino veebis ja mitmel pool mujal toimetaja vragnornoogud. Aitäh kutsumast. Enne kui me asume asja kallale, milleks siis tänases saates on sellised hetkel kinoekraane täitvad filmid nagu viimse vere piisoni patriootide päev, büromaan ja Ameerika pastoral, siis äkki Ragnar, sa kõigepealt tutvustad ennast natukene kuulajatele. Nagu seni kenasti sisse juhatasid, siis jah, minu nimi on Ragnar ja ma olen kinoveebitoimetaja. Mis on siis Delfi Delfi Kinoveeb. Mis on kino? Webki on filmimeediasse, said lugeda arvustusi ja meil on igakuine kinosaade ja saab jälgida kõike huvitavat nii meie eest, meie filmimaastikul kui ka mujalt. Aitäh, Ragnar ja hetke pärast anname sulle kohe ka au juhatada sisse tänane esimene film ja arutelu. Meie tänane esimene film on viimse vere Pisani ehk Plytwordis, mis on selline väga klassikaline poksifilm poksida vinni Pasi Enza elust, kes oli siis kaheksakümnendatel väga popule Aarne äkiline, mitmeid võitu võita järjes kogunud poksija. Millest see film on, film on siis tema 90.-te alguses juhtunud selle peaaegu reaalsest autoõnnetus, kus ta murdis oma kaela, talle öeldi, et ei hakka kunagi kõndima ja veel vähem poksima midagi, mida ta muidugi tegi, oli see, et hakkas uuesti poksima ja ta õnnestus nii vägevalt, et seda nimetatakse poksiajaloo üheks suurimaks nii-öelda Kambekiks. Siis ongi siis tema elust enne õnnetust pärast õnnetust ja film lõppeb sellise laheda noodiga, et miks tal õnnestus see tegu läbi viia, tagasi tulla, sest ma olen selline inimene. Poksifilmid ei ole minu esimene eelistus ja sellepärast pean ausalt tunnistama, et ma olin enne filmiga natukene skeptiline ja kuigi nii algus kui ka lõpp mu kahtlusi kinnitasid selles osas, et, et ta oli üsna selline geneeriline enda ülestöötamise lugu, siis minu meelest suurim boonus selle filmi juures on see, kuidas ta keskusele kas vahetab niimoodi tempot, et see vinni Basensa taastumise hästi raske algus on selline, vot see on juba kuidagi sisukam ja huvitavam vaadata, et kui muidu mulle vinni karakter selles filmis võib-olla jäi natukene kuidagi suletuks, võib-olla ta oligi niivõrd selline kummastav inimene, aga mulle tundus, et midagi jäi nagu puudu, et ma oleks teda lõpuni hoomanud ja kusjuures selle filmi keskosas ma ei tea, võib-olla on see natukene naiivne, aga ma loodan, et äkki sellel on mingi mõju inimestele selles plaanis, et liikluskäitumises ja et liikluses ollakse natukene ohtlikumad, sellepärast et see tõesti see autoõnnetus iseenesest selles filmis mulle meeldib, et on hästi selline kuidagi sujuvad nagu umbes kaks mängu, võtad põrkaks niimoodi kergesti kokku, et seal kuidagi liiga pikalt nagu ei rõhutada või ei, ei tehta liiga dramaatiliseks, aga samas pärast seda taastamist on tõesti raske ja valus vaadata ja selle kohta on kindlasti mingi termin olemas, aga kuna ma seda ei tea, siis mida nimetatakse ta füüsiliseks empaatiaks, mis seda filmi vaadates tekib, et inimesed, kes, kellel on kalduvus füüsiliselt tunda peategelastele kaasa, siis ma võin kinnitada, et teie kael kindlasti hakkab valutama seda filmi vaadates, et minul oli tõeliselt suur osa filmist, oli ikka kaeleli sihuke kange ja vastik tunneli sihuke nihelesin seal toolis, et seal oli, see oli tõeliselt selline raske vaatamine selles mõttes. Selles mõttes siis põhjusel, et vinni baseensat kehastaval mailt selleril on pea ümber selline metallist rõngas ja ta liikumine on väga piiratud siin filmis. Ja kui ma mõned tagasi, kui seal ainult dollar hakkab mängima poksijat, siis põsele selles filmis, siis ma ausalt ei tundnud, et see oleks võib-olla kõige parem karjääri vali, eks ta muidugi ennast ajanud sobivasse vormi selle jaoks ja lisaks talle mängib singa, arvan Eckhart siis treenerite, nende suhe on tegelikult üks huvitavamaid asisem Filmsetavadki, harjunud sellega poksifilmidesse, treeneri ja nii-öelda õpilase suhe on kuidagi hästi siuke jäik, aga nad on hästi-hästi kuidagi reaalselt algusest peale, et, et see on nagu selline vaheldust pakkuv ja silmi keskosas, siis pannakse rõhku ka patsiendilt perekonnale ja siis sina oled ka huumorit. Kuidas nad, et noh, on niisugune klassikaline itaalia perekond umbes ja mõned päris koomilised isegi oleks natuke tunded. Ma oleks tahtnud, et siin oleks rohkem juba isegi huumorit veidi ja ta kuidagi võtab ennast hästi tõsiselt, mingi siirus on samas puudujatest poksifilm on tegelikult ju nii palju tulnud lähiaastatel ja viimane, millest me rääkisime, kõige õnnelikum päev olimegi elus, mida paljud eesti filmikriitikud on toonud välja ühe aasta parima filmina, selline hästi ebakonventsionaalne poksifilm, mida me ka välja tõime, Liit, Freud, Esson just et selline kuidagi suhteliselt tüüpiline ja ta on inetu värvi balletiga minu arust suht igavalt kirjutatud ka näiteks tüüpiliseks iga vaid keegi filmides on see draama, ütleme näiteks mängitakse kasiinos ja siis Platghomegi õnnemäng on selline metafoorumiselt, inimese õnn on otsa saamas või otsa saanud, et siin on ka, et ta läheb kasiinosse pärast oma õnnetest ja siis järsku kaotab plats äkki siis umbes Öeldakse menetleda, keede mainele otsa saanud, aga muidugi nojah, teeb siin sellise korraliku Kambeki, aga inglise keeles näed, ühesõnaga selline väljend nagu kutsu lell Suleid ei, liiga hilja liiga vähe ja siis noh, arvestades boksi filme on palju tehtud, siis selle kohta võiks seda kasutada, et ta ei ole halb film, aga ta ei õigusta enda olemasolu piisavalt. Et ma soovitaksin seda siis eriti inimestele, kes isegi ei armasta poksifilm. Mõnes mõttes ma pean nõustuma, aga teiselt poolt on jälle see, et ta penni angerja film ei ole režissöör, kes ei ole väga palju filme teinud, aga ta on ühe huvitava asja teinud, mille nimi on boiler rõõmuks Ben Affleck ja vindi isel ja Giovanni rebiisi mängisid pea selles et selles mõttes on väga julge ja nagu võimas karjäärivalik, millega jätkata oma karjääri. Et see film paistab silma selles mõttes, et kui selle oleks lavastanud Martin Scorsese kas seal või siis Kevin Connor, mida nad kõik kolm on teinud, poksifilme, siis need poksifilmid olid erilised isegi klindiisuda lavastab poksifilmi. See film otseselt eriline, aga samas teie kole ei, ma olen nõus sellega, et värvipalett olekski olemas. Ta nägi ajastu filmi moodi välja, et tal oli mingi selline gängsteri selline vaip küljes ka tänu sellele seal oli, ma saan aru, mingi väike Itaalia päritolu taust, umbes nii seda korrutati kogu aeg, benseeni on tööle ja nii edasi. Et see nagu lõi mingisuguse miljöö, mida ütleme selles, mis meenutas siis rasselfaitterid, kus oli ka selline, ütleme, narkomaaniast, kuritegevust läbi imbunud taust ja sa mainisid seda perekonda, tausta sidenditest poksifilmides on alati perekond väga tähtsal kohal, eriti kui me räägime David rasseli filmist seal perekond aa joo ja see rasseli filmides alati on, et selle viimse vere piisoni ainuke miinus on see, et on olemas teised poksifilmid, mis on parem olnud, aga ta ei ole halb kaugeltki. Ja lähiaastatel on ka tulnud suhteliselt poksi filmed siis Safooja kriid ja muidugi oli mägi, mida ma olen, kindlasti oli midagi veel ja minust juba Kvjedes alfa oli selliselt, et kas ma olen seda juba varem näinud ja olen aga jah, et tegelikult oleks gängsteri filmides on see huvitav, et kui tal on seal vea raud umbes siis Ta nagu Frankensteini koletis good gängster hoopis ja, ja ringi tuulanud ja inimesemaalast siis oleks võib-olla natuke põnevam olnud, aga kuidas see, kuidas poksistseenid on filmitud minu arust seal hästi lahe kyljes muusikatena ka hästi vähe ja paljudes filmides poksifilmides minu jaoks kuidagi ei haara kaasa ka siin kuidagi hästi, loomulikult mu arust hästi tehtud, selles mõttes bänni Anger, tegelikult ei ole vist ühtegi filmi teinud, viimased 10 aastat siin mõned stseenid lavastuslikult paistavad, nagu see operatsioon on ennast juba hästi tehtud, kuidas kaamera niimodi vaatab ülevalt siis Johnsa tegelast, keda hakatakse Heila Heilo jumala sõna inglise keeles vist oligi pearõngas eesti keeles. Sest see on automaatselt sellega samuti väga hästi tehtud. Ma olen siis kes lähiplaanis näete seda last, kes on surma saanud teises autos ja sellised traagilised noodid siin, aga mis ka osatäitjatele ettegi otsa ette kirjutatud, et me tahame auhindu, veetvaid, kedagi sihuke, see on see ebaviirus, millest ma rääkisin kedagi. Ta on tehtud sellistel motiividel. Tundub, jääb selline mulje natuke. Kusjuures jälle väiklane inimene, nagu ma olen, siis ma pean ütlema, et mailis taller varem ei ole mulle väga suurt muljet jätnud, aga millegipärast just pliitwardissis ta väga mulle meeldis, et sa kuidagi ta sobis minu meelest sellesse rolli, kuigi ta on selle eest saanud ka kriitikat, et on vastupidi väidetud, et ta justnagu ei sobi sellesse rolli. Ütlen ausalt, tema vunts alguses mind häiris meenutasite teatavat stiili varasemast ajast ja, aga ütleme, see kõrvale etena nali naljaks. No ma ei tea, teller on, ta on osalenud nendes komöödiate romantilise komöödiažanri nagu taaselustanud nüüd osale siis eelmisele, sest tal oli see üle-eelmisel aastal, tähendab, nüüd juba oli Uiplaž ja huvitav Uiplessi põhjal ma eeldanud, ütleme järgmine roll võiks olla poksi trenn. Aga noh, nähes tema muskleid ja biitseps, siis ma olin üsna üllatunud. Näeb, selles olid väga hea välja, tal võiks vabalt olla mingi paar kena siukest draamarolli veel Talle sobivad sellised higised, vägivaldsed tüübid, kuigi ma mõtlesin, et ta oli tegelikult väga higine kui VIP klassis ja seal minust tema intensiivsus, selliseid varatlike viimases stseenis ja teda ei asendanud keegi seal trummide taga, et, et see oli ikkagi tema ja tema nagu näidata kõiki neid ilmeid ja natuke oleks tahtnudki siin näha, seda rohkem pärast peituvaid Eestis. Selle tegelase uba on nagu see, et pane hästi ülbe ja ütleme enesekindel, aga, aga nii enesekindel, et sa muutubelguseks sihuke tüüp, kes arvab, et ta suudab kõik inimesed maha murda, kõik vastased maha murda ja siis järsku tänas õnnetus ja siis ta peab uuesti poksima mingi astuma natuke teistsugustel tingimustel. Eks sisemisse läbitšansa poolne on näiteks huvitav, mida filmis ka välja tuuakse, ta keeldub ühes stseenis kellal stopper, rõngas ära võetakse tuimestust ilmselt siis morfiinist. Ja tegelikult ma natuke lugesin Patšansalon pärast olnud alkoholiga selliseid vahelejäämise seadusega probleeme. Tahtsin filmis tegelikult tuuakse korduvalt toimina, ei võta mingeid uimasteid, pole kunagi teinud, seda pole kunagi olnud. Et huvitav, kas peegeldatakse midagi, seda, mis pärast seda filmi lõppu tuli, et see lugu iseseisvalt Tomide kõnelikega vadžanza lugu nii-öelda tervikuna väljaspool seda filmi ei ole, panian elektrit, no seal üks stseen, kui ta esimest korda kohtus oma seeneriga treeneri tutvustamine üldse oli väga hea meel, et esimesed kaadrid temast ja ta oli päss Al Frank kuskil hoones siis ta ütles oma treenerile, et maju ja siis ma lugesin tema tausta, et tal oli olnud alkoholiga seotud rikkumisi, päris palju, selliseid huvitav iroonia sisse toodud. Ma veel väiksele isandusena tooks välja, et kuna ma siin edaspidi saates kahe filmi kallal kavatsen sellepärast natukene iriseda, siis huvitaval kombel viimse vere piisoni filmis lõpus jällegi kasutatakse, selliseid tähendab seal on vist vahepeal ka, aga, aga lõpus siis näidatakse mingit filmi, reedeseid, sündmusi ja intervjuud vinni Basensaga. Et kui tavaliselt mulle tunduvad sellised võtted ebavajalikud, siis millegipärast Basenzo nagu karakteri või tegelase või olemuse mõttes, mulle selle filmi puhul see väga meeldis, aga vinni Basensad muide kutsuti siis basmaania kuradiks veidi temaatiliselt, kuulame nüüd, mis chati lugu Devils Sugar, mis küll tegelikult kõlab This filmis Way him ehk miks just tema? Alles möödunud aastal jõudis kinodesse põnevik nimega Patriot katastroof, mis rääkis dipoder naftaplatvormil toimunud plahvatusest, kus peaosa mängis Mark Volbergemile, režissööriks Pieter Berg. Need on need meheta tagasi uue tõsielulise filmiga nimega patriootide päev ehk Patriots Day, mis räägib siis 2013. aastal ehk siis mitte just kaua aega tagasi toimunud maratoni pommitamisest ja sellele järgnenud suurest jahist, kuhu oli segatud lisaks bostoni politseile ka näiteks FBI agendid, et filmis on siis väga palju erinevaid perspektiive lisaks Mark Goldbergi poolt mängitud bostoni politseinikule näeb siin ka näiteks inimesi, kes maratonil osalesid, kõvasti kannatada said ja film annab siis väga tervikliku pildi sellest, mis plahvatuse ajal ja nendele järgnevatel päevadel siis aset leidis. Ja selle tervikliku pildi joonistab meile just nimelt Mark voolberkes, siis ilmselt tähendab ainsana on selline väljamõeldud tegelane või mitmest inimesest kokku pandud, et ta reaalselt talutab meid läbi terve selle filmi. Tõsi, terviklikuks selle filmi seob, aga nagu seda on korduvalt välja toodud, siis mark Volberg. Ma ei ütleks isegi, et ebavajalik, vaid suisa kuidagi selline nõme tüüp selle filmi keskel, et see on selline mingi eriti hapukirss, selle mitte väga hea tordi tipus minema last. No mina ka pulbriga absoluutselt ei armasta ja väga palju olen kannatanud teda vaadates ekraanil, aga ma tegelikult mõistan seda filmi pandud on, sest ta ise on bostonis sündinud, üles kasvanud, ta mänginud ka mitmes varasemas filmis, kus tegevus 80 vastan ja tema perekonnale, mis poolbriorizi restorani restoraniga seal bastionis, nii et selles mõttes noh, kuidagi loogiline valik ka ja selle tegelase juures ja lahendused on siiski fiktiivne tegelane. Vaadatakse ka kaadreid siis reaalsetest inimestest, kes selle sündmusega seotud olid ja siis ma kuidagi nagu ootasin, et noh, et näeks seda tüüpi siis ka, aga ei tulnudki. Ja siis ma sain aru, et ju siis ta oligi väljamõeldud tegelane ja see, mis mulle tema juures sead, täht arutab meid ühest kohast teise ja näitab, kuidas näiteks need FBI agendid vahepeal oma asju ajavad. Täitsin kõrvalosatäitjad on ju tegelikult väga head, et Kevin päike, Shekesemanduse sellised näod, tuntud näitlejaid siin on, aga siin on mingid väiksed tema tegelase kiiksud, et ta vigastab just sellele maratonile eelneval õhtul oma põlve ja siis terve filmi vältel nagu lonkab ja vahepeal käib haiglas ka tülanali küsimas valuvaigistit ja talle pakutakse vaikadeni, millest ta keeldub, ütleb, et vaikadeni ma ei taha ja siis ühel hetkel ka võtab kärakat, pärast pommitamise jätad, siis tekib mingi esimesed tulite, kas tal on mingi sõltuvusprobleem ja seda muidugi ei käsitleta põhjalikumalt. Aga siiski selliseid väikseid tegelasi kiiksud mulle jubedalt meeldivad, et sa nagu näed mingeid asju tema kohta, aga need ei ole filmis esikohal. Aga film ise mulle tegelikult väga meelset hipodroomi disaini puhul ma nagu tundsin, et ühest küljest ta oli väga informeeritud, et seal anti väga hästi edasi ma just seda, mis seal platvormil toimus, kuidas mehed töötavad. Kuidas see plahvatus välja nägi, aga kuidagi väga realistlikult intensiivselt anti seda edasi ja patriootide poolt isegi veelgi rohkem, et, et see pilt on siin väga lai, et ka süüdlast. Süüdlastele keskendutakse aga palju kogu filmi, teine pool svad lõkkest süüdlaste perspektiivi, nende terroristide perspektiivi. Pieter Berg, filmirežissöör, ta on mind kahekordselt üllatanud, siis tegelikult juba viimase aasta jooksul. Otseselt sellele tahan vastu vaielda, et minul isegi kui tyyp, pater Harrison mind väga ei haaranud seda vaadata, siis nüüd tagantjärele mulle tundub tiitvate rõhu raisanud isegi natukene paremale. Et Patriots Day minu meelest sellist südant pahaks ajavalt. Selline rahvuslik, kangelaslik, kangelaslik lugu, muide aitäh Relfedse selle tõsielukaadreid selle juba sisse juhatasid, et tõesti selle filmi puhul see oli küll see kokkuvõte, millele ma tahtsin jõuda, aga Bergi puhul noh, see muidugi nende teise loo kaadrite kasutamine filmi lõpus on levinud võtta, aga Vergi puhul nüüd selle dipoder Harrisoni pärast kuidagi eriti torkab silma ja selle filmi puhul, et see oli minu meelest nii kohutavalt üleliigne, et see oli täpselt seesama viga, et need kaadrid täitsa lõpus sellepärast et öelda kõik need asjad ära, mida see film iseenesest ei suutnud öelda, et see oli minu meelest nii selline vastik ülekordamine, et millega film ei tegelenud kusjuures ja nende nii-öelda siis filmi antagonistide osas samuti ma vaidlen vastu nendele keskendatud, see oli ka jällegi nendest libisati nii kergelt üle, kusjuures kõige häirivam oli see kohe seal filmi alguses, nii kui näidati meile pearätiga naist, et siis tulid kohe sellised väga kõrva kriipiv valt sellised tumedad, ähvardavad muusika, noodid veel nagu rõhutada seda, et nad on tingimata kohe halvad inimesed ja nad lihtsalt jäidki halbadeks inimesteks, et tegelikult Neid artikleid ilmselt on veel, aga ma soovitan lugeda Boston klubis, ma kahjuks ei mäleta, kes olid selle autorid, on sarnajevite perekond, sest kust siis need pommid, pommid valmistanud, pojad pärit, on? Üks üsna põhjalik ja huvitav lugu, et Patriots Day puhul ma leian, et oleks umbes 10 viisi, kuidas seda filme läks palju huvitavamalt saanud teha. Ja jumala eest juba selle Tšernajevetel perekonna lugu on kõvasti huvitavam minu meelest kui Patriots. Tei sellisel kujul, nagu ta on. Aga ma saan aru, et Tšernajevede perekonna lugu oleks paljunõudev. Ja mina maarjanäen umbes 10 viisi, kuidas oleks võinud palju igavam olla ja muuseas nende dokumentaalkaadrite puhul jah, ma tundsin, et nagu Potteri puhul, et keegi oleks võinud nagu Pieter Bergile õlale koputada, filmimise ajal öelda, et kuule, mees sai tee dokumentaalfilmina. Aga esimene näide, kuna filmi keskel kasutatakse palju uudisuudistest, näiteks kaadreid või siis filmitud videolõike päris bostoni maratonist vahepeal kumab siit läbi, et, et kui palju on rõhku pandud tegelikult ka nendele väikestele asukohtadele, Vilokatsioonidele, filmis ja, ja see, mis tegelased seljas kannavad, et näiteks nende terroristide riietus, kui vaadata neid fotosid, mida juba filmis näidatakse, siis tegelikult see on nagu üks-ühele identne ja need tegelased näevad väga sarnased välja oma nii-öelda rull Laif kantripartidele, nii et selles mõttes, mis märksõnana põhjalikus, Birg nagu selles mõttes väga põhjalikult teinud selle filmi ja ma igatahes seal on väga positiivselt meelestatud. Suhteliselt Koorberg on tegelikult rohkem ärkvel kui tavaliselt siin minu meelest tibuattrošovisionali parandasin fookusest, seal oli rohkem fookust, sellepärast jah, Horizon oli sellepärast parem, et ta ei olnud nii patriootlik. Wittenbergi ei ole hea draamareisijana. Minu silmis pole kunagi olnud. Ta on hea actioneisher, ta pole ka hea popastet režissöör, nagu näites pärsib, ta on hea selliste väiksemate action filmide nõusi, Kingdom, mis ta kunagi tegi või siis rockiga. Ma ei mäleta, mis selle filmi eri enam. Vaat, aga nüüd ta viimased aastad teinudki Markwolbergiga filmimis põhineb dokumenteeritud sündmusteni, seal vahepeal oli siis kas sul Vaiver Lipatov raisani siis Peeter ütles, et ei, et ma ei kujuta ette, mis on järgmine, et kas USA mingi sündmusel noh, tõenäoliselt jälle võssa mingi sündmus, aga noh, täiesti nagu halb öeldud, lahutuslik film, aga tal meelelahutuslik Jenid keset bostoni päevaid seal alleedel majade vahel segusseke Simmons asustab üksi nende vastu võitlemas üks stseen, kus siis need terroristid ja näeb üks vendadest siis tema poole tulistab, see on väga suurepärast lavastatud, sa tunned, et sa oled seal sees. Aga kõik muu, Marko Albert lihtsalt on nii tühje näoga näitleja Tal on, ma räägin, tal on kolm näoilmet ja ma tean täpselt see kerge rõõmus olek või rahulolu ja siis on see, kes ta muutub hästi pehmeks ja siis on hästi tugev keskendumine, kes täna tõsine ja sisend niisugune üllatus, kaks täna sugugi kergelt lahti, silmad punnis, need on TV3 nominente ahelne kombinatsioone nendest, ega siin enam-vähem kõik, mis tal on meil pakkuda, võtad teki, need näoilmed kõik oma karjääri jooksul seal Emneytšawarani häppeninge ära ja rohkem ta ei suuda. Vanad, aga ma saan aru, miks teda kasutad, sest ta on populaarne näitleja Talon siukse tavalise mehe nägu, ehk siis läheb publikule peale. Kuigi selle filmi suur miinus Eesti publikule on see, et see seda jälle kurb öelda natuke või kohatu öelda, et ei lähe nagu meile korda väga see teema, kusjuures seda ma mõtlesin pärast filmi nägemist, et tavaliselt niisuguseid filme vaadates ma tunnen, et ma peaksin ameeriklane seda nautida, Rantodel mitte, sest ja ilmselt põhjus on selles, et see ei ole lihtsalt lõbu nendest sellest pommitamisest, vaid üldisemalt sellest, kuidas üks linn saavutab enneolematu ühtsustunde läbi selle ühe kohutava tragöödia ja see on kuidagi selline universaalne osa sellest loost minu meelest täpselt, et kui inimesed bostonis vaatad seda filmi, ma usun, et need inimesed, kes elasid need sündmused läbi lahkuselt saalist kuivade silmadega nagu võimatu. Aga meie vaatame, mõtleme, et ütleme, terroriakte on veel olnud. Okei, inimeste, ütleme surm on väga traagiline sündmus, aga see suri tegelikult väga vähe inimesi, võrreldes sellega, mis vahepeal on juhtunud. Neli. Neli tükki kokku kolm oli siis pommitamisel üks oli siis üks politseinik kedes üks Chanavi ning tunnistas, et vahepeal nii palju asju, jubedaid asju juhtunud selle kolme-nelja aasta jooksul, et see film nagu ei mõjunud enam sellisena, nagu ta oleks mõeldud, ütleme 2014 kas siis huvitav on see, et ma eile lugesin artiklit, kus anonüümselt mitmed bostonis elavad inimesed andsid oma kommentaari filmile, nad ütlesid, et mina elan seda isegi vaatama, et ausalt, et selle alles kolm-neli aastat tagasi, et me meie jaoks oli see nagu eile ja see film tundub lihtsalt mõttetu ekspluateerimisele sellist mõned mulle endale jäänud midagi. Jah, see just kohalike elanike enda käest on saanud kõvasti vastu päid ja jalgu, et isegi nagu selline lugupidamatu nende inimeste vastu, kes seal siis osaleb. Kuigi osad neist näitavad filmis ka päriselt nagu tegelikult seal on niisugune kahe poolega münt. Jah, aga ma saan täitsa sellest väitest aru, et see on nagu, et on võetud mingi tõeliselt raske traumeeriv sündmus ja siis on see kuidagi niimoodi ilusalt ära pakendatud bränditud pandud, kuulsad nimed külge ja siis nendele samadele inimestele nagu tagasi lükatud, et näed, tegime nii hästi, et seal on kuidagi, noh, kindlasti on see pinge, Bergil oli nagu tohutu, et kuidas ja lugupidavalt teha, aga mulle tundub, et ei õnnestunud. Meiega Ameerikasse filmitööstus on üldisemalt selline rahamasinaid kohe kui mingist sellisest traagilisest, tõsi olulisest sündmusest tehakse film, mis siis kindlasti ka kohalike jaoks on see lihtsalt selle sündmuse toppimine sinna masinasse, filmi minust väga kvaliteetne ja korralik. Seda küll. Sealsamas selline USA filmitööstuse žanr juba omaette, kus tehakse sellistest traagilistest sündmustest, filmid. Et neid jäädakse tegema Jäneda nende Khani pära? Üks lahe fakt on see, et peetilist ei muusika tingi, hätikus, ossi ja tsentri. Esmer. Mul on pidevalt filmi ajal kordagi tähele pannud. Eks nende parimaid töid näiteks hästi lärmakas šašeline drukus kõikidelt jää Damemad rahuliku trenni pärast väga üllatunud, et nemad tegid muusika muusikat tähelegi, mida, kas mina ei pannud tähele või viimane, nii hea haaras mind sisse, aga ma ei usu kumbagi, lihtsalt mõnusat muusikalini. Hajus ära kuskile taustale. Vaata vastupidi, öeldakse, et filmimuusika on just siis hea, kui sa ei pane seda filmi vaadates tähele, et mina ei saa seda kahjuks öelda, sest tõesti see esimene seen sarnajevette kodusele ja minu meelest niivõrd kohutav, kui see muusika kohe muutus selliseks halva endale. Seks. No sellesamamoodi nagu eelmises filmis, millest me rääkisime, oli mitmeid kohal, käsutati klaverimuusikat, muide isegi muusikuid mängib teisel klaver, klaver tuli mingi emotsionaalne moment ja pärast ma sain aru, et tahtsid sama asja saavutada, aga ei kasutanud klaverit, vaid mingit akustilist kitarri. Ja alles siis öelda nende lõngaste tõmbamine, nagu, et sa tunneksid emotsioon, emotsioon. Hästi palju seda peiter stressis. Jah, tundub, et oleme selles mõttes ühel arvamusel, et kui peaks vaatama viimase aasta jooksul ilmunud kahest Pieter Bergi filmist ühte, siis selleks peaks olema tipuatori Harrisoni katastroof. Aga teie on ka vähemalt üle keskmise korralik. Ma ei saa jätta sellist lõpulauset, ma pean ütlema, et ei ole üle keskmise korralik, seal ikka päris päris halb. Meie kinodesse on jõudnud Norra Oscari kandidaat ehk jällegi tõsielul põhinev film büromaal režissöör Eerik sky Olde Bergi käe alt. Film räägib 70.-te lõpus sellises väikses vaikses Norra külas vintslandis tegutsenud noorest büromani staagist, kelle isa pigem on kohaliku tuletõrjeülem ja kuigi see võib kõlada küll üsna irooniliselt tuletõrjuja poega büromaan, on see tegelikult selle noore häiritud Taagi puhul väga loogiline ja selle kaudu see film hakkab siis kuidagi niimoodi rahulikult ja, ja peale tükkimatult lahkama. Mil meelsasti tähendab, et hästi vaid päris osavalt lahkama lasteaia vanemate suhteid, lisaks nendele kogukonna suhetele, et süžee mõttes üsna selline tagasihoidlik ja rahulik, mitmetel sellistel kordustel töötav lugu muidugi visuaalselt mõtleksin, väga hea näitlejatööd samuti, aga kokkuvõttes ei ütleks, et midagi nüüd liiga meelde jäävad või, või sellist suurepärast näitajate puhul need minu jaoks olid täiesti uued näod norra kinos Taagi rollis, sest Roland Nilsson minu meelest tegi väga hea rolli ja loomulikult tema isa, ema, näitlejaid ma tahaks kiita ja üks tuttav nägu nendest näitlejatest, sellise seal ihkede mängis Henrik rahvelsem, keda viimati ma mäletan enda siis lemmikfilmist, blind, ta oli muidu päris kihvt tegelane, aga ma pean ütlema, et tal oli jube halvasti pea, pügatud keskelt niimoodi, et see meenutaks siis sellist kiilanevad laiku, et see oli ühest sellisest kohutavalt häiriv, väike detailselt ma pean seda mainima. See tuli mulle need praegu väga suure üllatusena, et Narva esitas selle Oscaritele. Arvasid, et nad saavad sellega nagu kandidaatidel ka ma kujutan ette, kuidas Oscari-galal tutvustatakse neid filme, mis võõrkeelse filmi Oscarile kandideerivad ja siis näidatakse seda stseeni veskisse. Peategelane viskab tikumajja, naine. Inimesed saalid plaksutavad. Keemia nendele jätsin mulje, nagu see film läks vilets tegelikult see, mida ma mainisin, eks üks intensiivsemaid seal filmis need süütamise stseenid algusest peale film algtegelikult katseeningudesid vanurid ärkavad kodus ja näevad, et üksnes ruumidest Majas põleb ja see mõjub kuidagi sihuke hästi põrgulikult sadist. Tuli on selline asi, mis näiteks kodun neelata hetkega ja sa ei saa mitte midagi parata. Kui sa ise pääsed sellest. Noh, see tegevus leiab aset siuksed hästi vaikses Norra kalakeses siin isegi külakene minust palju öeldud siin reaalselt mingit puust majad metsa vahel niisugune pesad, mida põlema. Aga ühe hullu psühhopaadi jaoks nagu filmi pealegi need aeg ja siis järku majad lihtsalt meelduvad leekidesse järjest ja see tekitab selles kogukonnas paanikat teatavata. Ja mulle meenus tegelikult Mike Laanekkeks vanane filmina penis video. Ta on saanud väga sarnane, et, et siin noh, peenis rida on suuresti ikkagi sellest, kuidas vanemad aitavad oma lapsel kuritööd varjata, et siin üks paremaid asju selle filmi puhul on see, et ta on natuke nagu sihuke midagi õhu Tanit lugu, sest me teame alguses meie valgusest publikuna, kes see sarisüütaja on, aga, aga samas näiteks rifi lahendab seda terve filmi vältel ja siin tahta algusest peale see näitle, keda sa mainisid, ta mängib seda sherifi natuke niimoodi andekalt algusest peale jääb mulje, et kas ta nagu kahtlustab seda Taagi vaata, kes tegelikult on tuletõrjeülema poeg ja modernne kuidagi vanematega, et kas neil on nagu mingisugune kahtluse rahas näevad, et millal nende poeg kodus on ja millal mitte kas siis võib-olla neil tekib mingisugune sisemine tunnetus, et võib-olla tema on süüdi? Aga vot see ongi selline hästi, ütleksin aeglane ja rahulik kassi-hiire mäng, kus see hiir on lihtsalt natukene peast haige ja kas on selline hästi paks volas, kes nagu ei jõua talle järele joosta, ütlesin kuidagi, sihuke hästi aeglane kassi-hiire mäng. Aga minu meelest siiski päris huvitav. Muide seal esimeses stseenis täpsustaksin, et see tegelikult ei alga sellega, et vanainimesed ärkavad ülesse selle peale, et maja kõlab vaid tegelikult sellele eelneb see, et see naine, ta kuuleb, et keegi autoga väljas sõidab maja juurde, et see nagu tekitab seda pinget, et sellest on aru saada, et selles väikeses külakogukonnas kusjuures tegelikult päris korralik küla ikkagi 800 elanikku peavad taluma seal info ja et, et on juba mitme nädala vältel selline pinge seal tekkinud ja noh, tõesti niivõrd tihedalt kogukonna suhted, et isegi kui see tundub nii ilmselge publikule, seda enam, et me juba algusest teame, kes püramiid on. Et nii ilmselge asi jääb meil märkamata sellepärast et see lihtsalt noh, selliseid asju ju meie külas ei juhtu, et kes on meie inimestest niimoodi, teeb ometi et selles mõttes päris huvitav, kuidas seda vaadatakse, küll aga Taagi puhul natukene võib-olla jäi nagu küsimusi, et minu meelest on väga hästi kujutatud seda, et kuidas temal seal maania on nagu isaga ja isaga isa suhetega seotud, aga sinna vahele veel nagu pruugitakse seda, et kuidas ta ei ole eriti popule. Ma arvan, et tal ei ole sõpru, et seal on üks noorte neidudega seotud seen, mille lõpus ta ka kuidagi niimoodi vihast väriseb, et see kuidagi ma ei tea, hakkas nagu kõikuma, et ma ei saanud täpselt aru, kuidas, mis need motivatsiooni nagu olides. Eks see, mida sa mainisid, kus ta nende noorte naistega, et tegelikult nad, nad ujuvad kuskil järves, selle meest sihuke huvitav vastandud, et noh, see on see üks hetk, kui te nende neidudega koos tundub tõeliselt rõõmus ja tegelikult on vees ja mis on nagu tulevastanud. Aga feromoonide puhul jah, ma olen seda nagu räägitud, et noh, tüüpiline sihuke kummaline fenomen, õmblesid püramiid, tihti on isegi tuletõrjujaid, kes käivad neid tulesid kustutamas. Neid põlenguid kustutamas nagu sisetaaga koos oma isaga öösiti siis passib elaval ja kustutab neid omaenda põlenguid. Et aga minu meelest aga ennast puudutab, siis lihtsalt psühhopaat ja, ja umbes sellisel kujul umbes jäi mulje, nagu filmi autor oleks otsinud googlist, kuidas psühhopaat käituma peaks siis järjest pannud mingid asjad, filme on tikkinud ära erinevad punktid ja noh, see võib-olla ongi lihtsalt täiesti loomupärane tema puhul ja, ja neid erinevaid nüansse selle tegelase puhul on nagu küll ja no muidugi siin filmis on see osa ka, et ta kindlasti naudib seda tähelepanuga, mis ta saab, et kui ta seal värske tulede raudus tüdrukud ringi sõidetud ja noh, tema on see tüüp, kes ikkagi aitab neid inimesi, kes tema enda põlangutesse tegelikult sisse jäävad ja siis kustutab ka neid leeke muideks sisene seemnega näitle, tulekahju kustutatakse kuskile voolikut mingisse piiki vedama ja siis sealt nagu tõmbume vahepeal paake täis veepaake, mis iganes need kedagi väga algeline, sihuke rudiment. Aarne on see varustus, mida kasutatakse põlengute kustutamisel, on vanamoeline, sellesse filmina. Jah, see tõsi, me mulle oli ka hästi kihvt seda vaadata, selline ajastutruu lähenemine selles mõttes selle ujumisbasseini juurde ma korra tuleks tagasi, et sa ütlesid, et tundub seal armas, vist oli see sõna korra nagu et seda ma pean ütlema, et selle Iraagi puhul võib-olla seal mingi minu kiiks, aga see mulle meeldis, et ma nagu kohati ikkagi jäid nagu kahtlema, et tõesti kohati ta tundus ikkagi nagu selline noh, lihtsalt nagu hea inimene, niisugune armas, et kõik, mis ta tegi, ei olnud halb, et see selline selle antikangelasega siis samas nagu talle kaasatundmine. Kuigi, kui ma ütlesin, et kui tegemist on, et tegemist on psühhopaadiga, siis sõnana film varakult mõista, tegelikult teda ei koti absoluutselt, kas keegi jääb ellu nendesse tema plangute sünnitanud? Aga ma ei tea isegi selle samas ikka nagu tekib see kahtlusehetk, et noh vähemalt minu jaoks minu minu meelest oli ikkagi Näe, siin ei ole otseselt stseeni, kus ta mingi naelutab enne need uksed kinnitikku sisemist väge, siiski jäi selline mulje, et tal ei ole nagu väga-väga oluline Saint kas inimesed pääsevad üldse nendest asjadest? Ja see on ka tegelikult võib-olla selle filmi nagu negatiivne külg. Ma praegusel seisul seisuga ei saaks öelda, et mul oleks vaja filmis kellelegi kaasa elada või nagu empaatiat tunda filmid, filmid on kuidagi hästi ikka jahe atmosfääre teab seda, mis kummitama ka. Aga ja siin mingit sihukest Protaganisti nagu ei ole sellist sellist noh, mingit tegelast, kellega samastuda või nii et. Ja ka selle kaasaelamisega ma just seda nagu tahtsingi öelda, et see on hästi huvitav mõju selles mõttes sellel filmil, et meil ei ole propagandisti, melon, antogonism, kellele me ei peaks nagu kaasa tundma, aga samas ikkagi vähemalt mina nagu vahel, nagu elasin talle kaasa, et ma oleks isegi tahtnud, et tahaks nagu ikka hästi läinud, et natukene tekkis selline paate veel mingi empaatia. Fantak muide Jaak siis kes film põhineb jällegi tõsielulistel sündmustel uudis minu jaoks, ma ei ole oma kodutööd teinud. Mina mõtlesin meie tänase saate filme ja läbimõeldud Et võiks tänapäeval kõikidele filmidele pannakse, põhineb tõsielulistel sündmustel, oleks vist minu meelest võiks välja töötada mingisugused parameetreid, et mitu protsenti filmist peab täpselt mingile sündmusele vastama, et saaks selle juurde kleepida, sellepärast et ma ei tea. Vastupidi, nagu näidake mulle mingeid filmimis ei põhine mitte millelgi, tõsi, elulisel, millel ei ole mitte mingit seost eluga, midagi täiesti täiesti ruum või sa ei, ma mõtlen siis selles mõttes, et noh, sa ikkagi ta ka põhineb tõsielul, aga ma ei tahtnud mingitel elementidel kindlasti, ta on lihtsalt jube halvasti, on seda esialgu sinna pandud. Aga ma ei tahtnud üldse sellest rääkida, vaid hoopis fantatina siia lõppu välja tuua, et see päris tahaks, siis tunnistati süüdimatuks seetõttu karistada saanud ja ta läks sinnasamasse külla tagasi elama, mis külaelanikes. Üsna palju hirmu ja õõva, et see oli minu meelest, see oleks võinud seal filmis nagu noh, sellest saab muidugi järgmise filmi, et mis tunne on elada külaskuse Mingid väiksed peldikud ka, mida te nagunii kaheksa ikka vangid. Aga jätkame natukene teistsuguste nootidega, ehk kuuleme hoopis filmist kolateral biooti ehk peidetud ilu pärit lugu Luking tsüklously artistilt nimega Fink. 80.-tesse jõudnud tunnustatud Ameerika kirjanikul Filipp parrassil ei ole ilmselt kõige parem tuju praegu, sest ta on järjekordselt jäetud ilma Nobeli kirjanduspreemiast. Ta nimelt olnud pikka aega selline suur kandidaat ja nüüd viimane kord, kui hakati rääkima, et võib-olla on lõpuks Filipra see aasta, siis ainult õppis muusikale Bob Dylanile. Ja ühtlasi tehakse tema väga palju tunnustust pälvinud romaanide põhjal parimal juhul keskpäevaseid filme. Uusi maks neist on siis Ameerika Pastraal, mis põhineb tema Pulitzeri auhinna võitnud samanimelisel tuntud romaanil ja tegemist on siis tuntud näitleja Evan McGregori režiidebüüdiga. Filmis mängib Evan McGregor ise Newarkis New Jersey's elavat Siimarlowoffi, kes Vietnami sõja ajal 60.-te lõpul saab kohutava uudise. Kodulinnas on õhku lennanud postkontor ja võtnud ühe inimese elu. Paraku on peamiseks kahtlusaluseks tema enda kogutav teismeline tütar, kes on juba varasemalt näidanud üles seotust New Yorgis tegutsevate poliitiliste radikaalidega ja kui tütar jäljetult kaob, siis peab. Siimar peab andma endast parima, et tütar üles leida ja järgima iga juhtnöörid, mis talle antakse ühe tema tütre tuttava poolt, kes aeg-ajalt, nagu näitab filmis. Ameerika pastoraadi ka juhtus, minul selline lugu, tahtsin minna seda vaatama PÖFFi viimasel päeval, siis viimase seansina ja umbes pool filmist oli läbi ja siis kupatati meid seal lihtsalt välja, sellepärast et oli väike tulekahju hoones ja viimane asi, mis ma nägin, oli täpselt see, kuidas evad McGregori tegelane, see Levofflex siis hotelli, selle noore provokatiivse Ritaga kohtumine, need kuni selle hetkeni mulle tundus päris hea, et kuidagi just siis hakkas nagu põnevaks minema ja nüüd läks umbes kaks kuud aega, et seda filmi teist poolt näha ja loomulikult selle aja jooksul ootused tõuseb, aga nagu ikka siis niimoodi juhtub, et kahjuks pidin selles filmis pettuma. Ma ei ole rotti seda raamatut lugenud. Aga tuuakse välja, et noh, võrreldes raamatuga Ta suudab väga vähe nendest olulistest asjadest, mida rohelises romaanis käsitleb, sinna filmi panna, et mulle tundub, et sellel filmil on seesama probleem, et ta üritab jube palju asju filmi kuhjata, aga noh, sellega siis juhtub see, et kuna sa ei jõua kõike põhjalikult käsitleda, et siis libisetakse sellistest olulistest asjadest üle ja, ja ta mandub nagu selliseks lihtsalt kaalse isa ja tütre mingiks selliseks kummastavaks suhtleks, et kogu selline põnev taust, mida võiks avada tol ajal Ameerika kohta ja ta jääb siis avamata. Ma olen sõnaga jah kuulnud selle linna kohta õpet ekraniseering, kuna ta on ikkagi nõrk ja mis ei tekita üllatus, sest temal McGregor ei ole varasemalt ühtegi mängufilmi teinud ja Filipp Lossi varasemad ekraniseering on ka olnud Naikega pigem nõrgad ka. No eks asi, mis ta ekraniseering, kuna võib-olla Esko haarab väga palju sealt raamatust ja kuidagi läbimõtlemata. Ta on see käik, et siin sisututvustust oli natuke raske teha tegelikult silmaga pilt seal sellega, et üks keskealine kirjanik läheb siis klassikokkutulekule oma vanasse keskkooli New York New Yorkis, New Yorgis, mis tegelikult on autor Philip Glassi kodulinn ka seal ta kohtab siis Evan McGregori poolt mängitud Siimon lohvikest, selleks hetkeks on surnud tema venda. Ja siis nemad hakkavad omavahel vestlema ja see kirjanik, kellega film algab ja lõpeb, on ju tegelikult noh, raamatus vähemalt siis Filiplastele alter ego, et seal on üks asi, mida ta meeldib, oma ravimeid tahate ennast sinna sisse kirjutada ja filmis see ei oma tegelikult nii palju tähtsust üldse ja noh, jah, siin nagu ma ütlesin, sisututvustust oli raske teha, minu meelest see lugu otseselt kuidagi laialivalguv, segane ei ole, et see põneviku osalesin, keskuses on suhteliselt hästi tehtud, kuidas tütar kaob tema vanematel ehk siis endisel keskkoolis tegutsenud sportlasel ja kunagisel kooli iluduskuningannal. Neil on kohe suur muretatamis tütrest saanud, enne nad juba põevad väga sellepärast nad teavad, et tütar on väga sõjavastaselt meelestatud ja siis kui tütart Leidasin, tegelikult jõutakse teatavate šokeerivate avastusteni, nii et kellele kestmisele Ta näeb ja siin minust teemade valik jah, et see on hästi lai kuidagi, et, et siin ka psühholoogi tegelane, kes umbes võib-olla üldse on mõnes mõttes vastutav selle eest, mis tütrega lõpuks juhtub. Ja noh, seesama hotellistseen, minu meelest ka see, kuidas see McGregori tütre ütleme näiteks partnergimiseni, mis haige on kaaslane nii-öelda pakub talle ennast väga, jalad laiali ja siis reageerib siukse paanika hirmuga, et minu meelest tähendab väga edasi kõik siuksed keskklassi mehe seksuaalset represseeritust ja sellised väiksed nõksud nagu on, et selles mõttes ta on intrigeeriv, aga jah, nagu ma kuulnud olen, tõesti, ekraniseering ei ole kiita ja ta ei ole ka väga isikupäraselt lavastatud. Minu meelest McGregor ei jää mulle nüüd meelde, mingi rehisel, need toetavad, tahaksite veel midagi lavastaks umbes nii. Pigem tahaks, et ei lastaks. Aga ma tahaks siia vahele öelda, et me, ma ei mõelnud seda, et selleks laialivalguv või segane, et vastupidi, mulle tundub, et on võetud nagu ainult see pealiin. Mis on selline jäme tüvi selles filmis, aga kõik need huvitavad oksad, mis võiksid sellel puul olla, et on maha laasitud nemad, et jääbki ainult paljas nagu selline tühisena. Ei, nojah, ma olen nõus selle koha pealt, põneviku osa oli seal vahest kõige sõna otseses mõttes põnevam osa aga arvestades, et McGregori debüüti see, et on tegelikult koostööd teinud siin George Lucase bännyboili ja jumal teab, milliste tuntumate režissööride, kas ma oleksin eeldanud midagi roogu rohkem? Tal on rohkem külge jäänud midagi, et mingi mingi sära oleks nagu lavastusliku külge nagu juurde tulnud, kuigi film nägi ilus välja, kaadrid olid paigas, seda oli ilus vaadata. See, kuidas näitlejad töötasid, Zeniti Connery on siiamaani jumalik näitleja või miks ta ei vanane, ma ei tea. Aga lihtsalt selle filmi ei ole seda sära, kuigi me Gregorile on see näitlemise säran täiesti olemas. Vaata, see nägu, see hoiak ta suudab, need ütleme mida Marko Albert ei suudaks ka 100 aasta pärast seda kõike välja mängida väga sujuvalt on see siis mingi võrgutamis, stseen kuskil hotellis või on see tema naisega, kes on teinud endale ühe teatava asja pärast, et siis üle alla oma tütre kadumisest, et tütar ise ka kõik hästi, aga see lugu lihtsalt ühel hetkel mina mõtlesin, et oli natuke tühi, mõttetu ja ei viinud kuskile, viis kuskil, aga mina vähemalt palun sellest loost midagi peale selle toonane Ameerika perekond, et seda oli väga huvitav vaadata, kuidas see perekond elas, kuidas neid nähti, kuidas siis need New Yorgist pärit, need poliitilised aktivistid teda sõimasid, selle katusel seesama naine ritta sõimase, et olete rikkuri tõusikud, siis mees pidi see Lewow pidin põhjendama, mida sa ajad, et mina, minu naine töötab kogu aeg põllul, minu isa oli migi kingsepal pidi selle, see oli väga pingemomente selliseid pingemomentide filmis väga vähe. Aga kui need olid, siis need töötasid. Ütleme nii, et suhteliselt hea siin ka, et selles mõttes mitte nimega, kuidas mingeid asju kujutatakse ajaga. Just see, kuidas inimeste meeleolu või mingeid tundeid seda mõttemaailma peegeldatakse ja see, milliseid tundeid inimestes tekitab Vietnami sõda, et tegelikult ja siis Levofi tütar tema enda, selline progresseerumine aktivistiks radikaal, eks ma tahtsin tegelikult natuke süngemata asjadeni jõutakse, et see algab ka tegelikult sellest, et ta näeb telekas seda, kuidas mingi Moncanas tänaval põlema süütab, mis tegelikult arvutis romaan nagu olemas, natuke lappasin seda tegelikult seal romaanis kedagi, see natuke sihuke Nandakse kuidagi jubedamat edasi või nii, et ta ei saa nädalaga magada selle pärast, mis ta telekast näinud on, filmis on see kuidagi natuke põgus, aga noh, see on niisugune väike trauma lapsepõlvest, mis tegelikult Ta viib suhteliselt näiteks allakäiguni okei, allakäiguni siis temani. Seal kohe alguses olid need märgid juba see juba see, et kogutud on väga rikub nii-öelda perekonna pildi ära, et ei ole enam perfektset. Issi üks seen seal autos, kui laps oli väike kukutades palub, et isa teda suudleks. See, see koht, mis meelde jäi ja ma ootasin sellest sünniks midagi, nagu ma ei taha, väidab mingid perverssed, seda ma ei oodanud. Mingisugune intriig tuleks edasi. Aga mis ma sain, oli lihtsalt see, et koda treeningu tegelaskuju, mis tütre nimi oli R-i otsustas lihtsalt hakata selliseks Forescampi naise tüdruku stiilis mässaja, eks. Kes läks kaugemale, kusjuures Forest Campi naine nimeerime, mida ka meri, meri täpselt, et see lahedad seosed tekkisid filmi ajal miinus purskamp, siis Vietnami sõja perioodiliselt. Aga vot see ongi, et sellistest asjadest nagu libisetakse jube kergelt üle, et me näeme mingit sellist, seda põhjust või alget ja siis on käes juba see tagajärg, aga et me ei näe nagu seda vahepealset protsess, et kuidas ikkagi mingi asi viib teiseni. See selle filmi kohta on üldse väga vähe minu jaoks väga raske midagi öelda, sest tavaliselt, kui ma saan mingisuguse tundev emotsiooni peetilt Stavibriipordistkümne sajand, midagi sellest selles filmis mul on tunne, et ma ei saanud midagi ja raske on siis nagu kirjeldada seda, mida sa ei saanud. Vähemalt peitust puhul, ma sain osavamalt vorbergi suutmatusest näidelda. Ja see Dave saame igal aastal varsti järgmise Transformerid ka olemas, kus ta vist tehase mängib. Jah, täpselt. Ameerika pastorile Milt erilist sooritust ei saa, paraku tähendab minul on nende kahe tunni jaoks igav. Minule jäi kajama lõpp ja lõpus kõlanud laused, kus siis seesama kirjaniku alter ego siis võttis kokku, et mis teeb inimesest inimese. Et sa võid kellegi armuda või oled abielus, oled koos, lõpuks mõistsid, et see kõik on viga, aga see teebki inimesed, inimesed, sa teed vigu. Ja seda need inimesed, see ongi see, mis ma korjasin. Inimesed teevad, teevad vigu, Evan McGregor tegi või? Võib nii-öelda kokkuvõttes jah. Aga sellega ma olen nõus jah, et tõesti need filmi viimased laused on nagu selline väike, rosin seal, aga no ikka liiga väike rosin selle filmi kohta. Ja ongi käes aeg tõmmata tänasele saatele joon alla. Täname kuulamast ja kui teil on tekkinud küsimusi või kommentaare või kui te soovite mõnda arutelu jätkata, siis kinovärgiga mandariini, raadio, kahelehte ja Facebooki leheküljed ootavad veel kord aitäh Ragnarile täna meiega siin ühinemast. Kui keegi tahab Ragnariga arutelu jätkata, on küsimusi, kommentaare siis, kuhu tuleks pöörduda? Tasub teda kinoveedee või siis lihtsalt Facebookis kino võib. Ja aitäh teile mind kutsumast oli väga tore tega vestelda. Saladuskatte all võib vist mainida, et kuna veebruar on kinomaailmas üks tihe kuu, siis võib juhtuda, et kuulata ka edaspidi külalismandariini häält. Meie saates aga kohtume jälle järgmisel pühapäeval kell viis ikka raadio kahe eetris ning seniks soovime kõigile kuulajatele häid kinoelamusi ja saadet jääb lõpetama ja samas siis ameerika pastarallis ja ilmselt mitmeski teises filmis kõlanud Buffalo Springfieldi lugu horvaadid suurust.