Tere eetris portaal tehnoloogiakommentaaris etapp Kristjan Port. Esmaspäeval lõppeb viie päeva jooksul maailmale uueks aastaks värskemate tarbijale mõeldud elektroonikavigurite tutvustamise mess CES. Aasta alguses. Las Vegases toimuv tehnoloogia fookusüritust võib käsitleda ajalugu tegeva sündmusena kuna igal aastal püüab mõni uus asi muuta meie tulevikku. Samas fikseerida minevikku, pannes paika, millest edaspidi koosneb ehk mis kuulub minevikku. Kuid selle asemel, et uudistada nagunii peagi ilmseks saavad Tulevikku käivitasid Uudse asja provotseeritud meediahõisked seekord hoopiski kiusatuse vaadata seda sama minevikku. Täiesti juhuslikult jäi silma 2004. aasta jaanuarist toona veel maailma suurima fotograaf ettevõte kodaki tanner plaanist lõpetada 35 millimeetrise filmilindiformaadiga fotokaamerate valmistamine. Aastavahetuseks oli nimelt selgunud tõsiasi, et USA turul oli esimest korda ostetud rohkem digitaalse tehnoloogiaga kaameraid, kuid tavalisi filmi sisaldavaid fotokaid. Aasta varem oli müüdud 12,5 miljonit. Põlvkonna pildi salvestustehnoloogiaga kaamerat 12,1 miljoni filmi sisalduva aparaadi vastu ehk väljavahetamise tempolisega umbes 25 miljonit kaamerat aastas. Ja 2004. protsessil kõlanud ennustuse järgi pidanuks siis tolle aasta lõpuks olema igas kolmandas USA leibkonnas üks digitaalne kaamera ning aastaks 2007 leidunuks digikaamera. Igast teisest kodust ja täna on selline juba pea igast taskus. Kümneid aastaid Ahvenamaailma liidrirolli elanud kodaktona varasemaid ennustusi ei uskunud, mistõttu reaalsus jõudis neile kohale pärast seda, kui olid pidanud kümneid tuhandeid töötajaid vallandama asuma õppima Tiigi fotograafiat. Filmiga domine kutsus esile huvitava reaktsiooniajaloolaste seas. Hoolimatult uudne tehnoloogia oli lihtne ja võimaldas klõpsida palju pilte teid, loolased esile mitu murekohta. Kuna filmi kaamerasse mahtus filmilinti kõigest paari tosina pildi jagu oli fotograaf sunnitud enne iga pildiklõpsu tegemist natukene rohkem tegevust läbi mõtlema. Iga pilt väärtuslikuna selle nägemiseks pidi läbima veel mitu sammu. Pilt oli vaja ilmutada ja siis valmistati sellest fotod. Fotosid hoiti albumis või kingakarbis ning nende vaatamine oli rohkem või vähem, aga ikkagi eriline sotsiaalne sündmus. Omaette väärtuseks ajaloolises mõttes oli seegi, et fotograafil ei õnnestunud iga kord tabada fotografeeritud tema parimas poosis, tänu millele jäädvustus ajalukku palju inimlikku ja seega ajalooliselt väärtuslikku. Digi fotokat tegid võimalikuks lõputult klõpsida, kohe pilte vaadata ja neid massiliselt kustutada. Ja just see viimane tegi ajaloolased murelikuks sest kustutati palju loomulikku. Eelistatavalt toretsevad või vähemalt pigem ilutsevad. Teise murena mainiti tosina aasta eest, et umbes kolmandik toonastest digifotokas Paradi omanikest ei trükigi pilte välja, selle asemel vaadatakse neid arvutist ja saadetakse teistele e kirjadena. Pange nüüd tähele. Samal ajal tegelesid viis Harvardi Ülikooli tudengid programmiga, mis võimaldas veebikeskkonnas hinnata, milliseid kigi fotokaga pildistatud üliõpilased on lahedad ja millised mitte. Kuu aega pärast nimetatud sessil toimunud filmi fotoaparaadi surmakuulutust. 2004.-st veebruaris sai avalikkus esimest korda proovida programmi nimega Facebook. Hiljem lihtsalt Facebookis. Tuks saanud pildi keskkond osutus omakorda väga oluliseks fotograafia uue ajastu katalüüsi jaoks. Ei oskagi öelda. Millises osas ajaloolastel õigus oli või on? Ilmselt juhtub täna vähe kokkusaamisi, mille sisuks ongi karpi kogunenud beebipiltide ühisvaatamine. Pildid on kas telefoni? Ekraanil võib Facebookis ja suur osa vaatajaid teeb seda üksi talle sobival ajal ning kohas. Ühes võib aga ajaloolisi. Lohutada nimelt teatas äsja kodak, et firma kavatseb filmitootmise taaskäivitada. Paistab, et analoogfotograafia on uuesti ellu ärkamas tegemistele juhusega. Kuna filmilindi küsijate arv On tasapisi, kuid katkematult kasvanud. Sega mõnikord meenutab ajalugu tulevikku.