Andres Oja on valmis saanud raamatut Zeppelini triumf, mis räägib eesti rokist 1900 seitsmekümnendatel, enne kui me sellest raamatust hakkame Andresega rääkima, kuulame värsket eesti roki pundoksia uiskades. Eetris on Madis Kimmel. Tere tulemast. Straadio kahe stuudiosse Andres Oja. Tervist. Me võime sina peale minna muidugi täiesti vabalt, aga ma tunnen ennast liiga vanana, kui mind teietama hakatakse. Ja see, teie abielu on üks väga-väga vanaaegne asi ka. Me ilmselt saame sellest teietamisest oma oma jutus täna rääkida, aga alustame hoopis sellest, et siin oli Pärnu bändjate pundox viskers. Kuulasid lugu, mis arvad, kuulasin mulle väga meeldis. Selle ansambliga ei ole ma veel väga hästi tuttav ja kuulsin esimest korda nende lugu, aga igal juhul kõrvakas liikum. Huvitav, kui palju sa üldse tänapäeva eesti rockiga ennast kursis hoiad, hoian, hoian, ma olen väga huvitatud, et mind on nii kaua, kui ma ennast mäletan, nii kaua valminud muusika huvitanud ja huvitab siiamaani ja ma olen endale ka selgeks teinud selle, et et millal inimene või tähendab mina ise liiga vanaks jäänud. See on siis, kui ma ei suuda enam vaimustada millestki eriti just muusikast. Siiamaani veel suudan, järelikult ei ole veel liiga vana. Aga missis sind viimati tõesti vaimustas. Mul praegu praegu esimese hooga hooga ei tulegi tulegi meelde, aga aga seda juhtub päris tihti ikkagi ikkagi ma kuule näiteks Mick Pedaja väga meeldis, keda ma selle seis looga tulis ohoo, midagi midagi jälle sellist, sellist, et justkui natukene sellisest vanemast ajast midagi, aga midagi ka Uutan sinna juurde pandud ja nad suudavad ikke noored suudavad pidevalt mind üllatada. Väga rõõmustav. Kui sa võrdled praegust eesti rokkmuusikat sellega, mis oli 1900 seitsmekümnendatel ehk selle ajaga, millest räägib sinu raamat, Zeppelini trump siis mida sa, mida sa ütled? Seda võib täiesti vabalt võrreldav, ei ole mingisugust probleemi, see vahepealne aeg, mis oligi vabandust, näiteks see üheksakümnendad, kus rokkmuusika siis kui siin Eestis natukene tahaplaanile jäi ja pärast seda algas just selline kuskil 90.-te lõpu poole. Uued nooremad bändid tulid peale väga huvitavat ansamblit ja entusiasm mulle natukene ja see hind, millega tehti, hakati prooviruum ehitama vanades tehasehoonetes, mis olid tühjaks jäänud pärast nõukogude aega ja tuletas mulle natuke seitsmekümnendaid meelde just seda hindu ja seda tegemise tahtmist. Et see entusiasm on kuidagi tagasi tulnud. Entusiasm, millest, millest räägib raamat Zeppelini trump on, on justkui praegu ka olemas on kindlasti ja just ansamblid teevad praegu jälle palju proove. Vahepeal oli umbes niimoodi, et ah, teeme paar lugu selgeks ja, ja hakkame kohe pappi teenima. Praegu on jälle justkui üle läinud see selline, et rohkem tehakse jälle seda muusikat ikkagi sellepärast, et tahetakse muusikat teha, mitte sellepärast, et tahetakse mingisuguseid materiaalseid asju saavutada. Sellega alustame raamatu pealkirjast. Zeppelini triumf ei ole vist väga ajuhiiglane olla, ei pea olema, et aru saada, et tegemist on viitega Led Zeppelini-le ja seitsmekümnendatel ja mitte siis tegelikult õhu, Tiri saablite nii-öelda võidukäigule, mis selleks ajaks veidi surnud. Tegelikult on üsna mitu tähendust sellel lool. Loomulikult on siin vihjega Led Zeppelin-ile. Aga üx Ruja lugu. Ruja esimene rokilugu võiks öelda aastast 1971, kannab ka seda nime. Ja kuna Ruja oli 70.-te üks olulisemaid ansambleid kindlasti. Teiseks on veel või õigemini juba kolmandaks peale retseppelini on seesama Tsepini triumf Ruja lugu tehtud Juhan Viidingu ehk siis viiuli Judy varjunime all luuletusele, millel ei ole küll seda pealkirjaga Jüri Üdi tekstidele ja tehti ka väga palju muusikat ja lugusid seitsmekümnendatel. Ja kolmandaks õhulaev ise, et kui nüüd võrrelda metafoorina öeldud, siis ütleme, et 60. muusikas lennati veel sellise korviga õhupalliga. 70. seitsmekümnendatel alguses tiri saabliga lõpus võiks öelda, et see areng oli tohutu, seitsmekümnete väga suur, et lõpus juba siis võiks öelda isegi CB liinist reaktiivlennukit kasvõi näiteks niimoodi korda on juba 79. aastal. Jah, nii. See on kirjutatud raamatus, et seitsmekümnendad on eesti rahvusliku rokkmuusika sünd, mis annab alust selleks väiteks. Esiteks juba seesama sai juba luuletustest räägitud Jüri Üdi ka teisi luuletajaid, väga palju viigistati Hando Runnel. Viivi Luik, Ernst Enno, Juhan Liivi luulet, lastele tehti muusikat ja see tahes-tahtmata ja mingil määral ka mõjutas seda muusikat, sest alguses oli ikkagi luuletusi ja muusika täitsa luuletuse peale mitte juriidi kirjutanud ja paljud teised ei kirjutanud mitte laulutekste, vaid võeti ikkagi nende luuletused. Ja kindlasti, kui seal oli juba ka mingisugune rahvuslik motiiv sees, siis eeldas juba, et kas muusika oli selline eesti oma ja kui kuulata neid 70.-te lugusid ja võrrelda näiteks neid siis tolleaegsete lääneansamblitega, siis mõjutused on tunda, aga sellist otsest kopeerimist seda küll kusagilt ei leia. Kui ma üldse ise mõtlen nii-öelda 70.-te ja Eesti ja lääne muusika peale, siis mulle justkui tundub, et sümbolid, mida kasutatakse, on hästi sarnased väljanägemine on väga sarnane, aga nii-öelda põhjus, miks olla rokkar ja põhjus, miks olla nii-öelda mässaja, on ju sootuks teine. See oli hoopis midagi muud nendes tingimustes selliste pillidega nagu eesti muusikud mängisid seitsme kirjeldatud, ilmselt ükski lääne muusika oleks vaevunud sellist pilli kättegi võtmega kaugelt vaatama, isegi mitte aga, aga siin oli, nagu ta oli sel ajal. Ja, ja põhjused olid teised, no kasvõi jälle seesama. Tuleme tagasi korraks selle luuletuste juurde, milline laule tehti, et läänes seal 70.-te bändid, Deep Purple, Led Zeppelin, läks, avad, nendes oli üldjuhul tegid laulja või keegi ansambli liige, tegi laulutekste. Aga meil ju Skasvatalisi väärt luulet, mis minu meelest on üks väga oluline moment just nimelt selles 70.-test pärast hiljem seda nii palju ei ole tehtud, aga tuleb jälle praegusesse aega. Mikk Tammepõld, väga tore muusik, tema on säilitanud selle traditsiooni ja siiamaani võtab luuletusi ja teeb nendele laule ja hoiab seda aega elus. Nii et kui 70.-te alguses vähemasti Ameerikas protestiti Vietnami sõja vastu näiteks siis siin, mille vastasin, protesteeriti siin protesteerida selle vastu, et sõjaväkke peaks minema. See oli, see oli tõsine probleem. Mõelda seda, et kaheksateistaastane noormees võeti sõjaväkke kaheks aastaks merele kolmeks aastaks see ikkagi sellise kaheksateistaastase jaoks tohutult pikk aeg. Ja kui võtab bändikaaslased ka keegi ei jõudnud seda kahte-kolme aastat ära oodata, kuni tagasi tuleb ja, ja see oli nagu üks Pärnu Pärnu Tartu muusika ütles, et see tegi ansamblite koosseisudes väga palju korrektuure, seesama sõjavägi ja siis selle sõjaväest üritati viilida igal moel. Üks viis oli minna psühhoneuroloogia haiglasse ehk siis hullumajja teeselda Bullu ja paljudel läks ka läbi, sellest on seal natukene juttu, aga minu teada sellest osaraamat kirjutatud on Märten Kross, minu meelest on kirjutanud sellest raamatu, see on küll natuke hilisemast ajast, aga põhimõte on ikkagi sama ja millegipärast psühhiaatrid ikkagi nägid läbi neid noori inimesi, et nad ikkagi kvalifitseeritud arstid ja nad nägid läbi, et on täie mõistuse juures noormees, aga nad lihtsalt päästsid neid. Sellest Nõukogude armeest olid ka rocki võib-olla väikeste, kas need rokisõbrad, aga pigem nad olid võib-olla isegi heatahtlikud ja võib-olla nendel endal olid ka pojad ja nad teadsid, mida see nõukogude armee tähendab, see tähendas kaks aastat pehmelist kodust äraolekut, sest kahe aasta jooksul praegu Eesti kaitseväes saab nädala lõpus koju oled siinsamas lähedal. Siis nõukogude ajal sa võisid sattuda näiteks Vladivostoki 10000 kilomeetri kaugusele kuskil Kamtšatka-le kuskile, kus sa ei saanudki terve selle kahe aasta jooksul muud kodumaaga tavalise kirja teel suhelda ja see oli ka kõik ja koju ei saanud vahepeal. Kui vaadata kõikvõimalikke dokumentaalfilme, aga lugeda ka raamatuid niisugust räägivad Suurbritannia või, või Ameerika ka Ühendriikide nii-öelda muusika ajaloost, 60.-te 70.-test, siis räägitakse väga palju sellisest noorte mässumeelsusest sellest põlvkonnast, mis otsustas, et nüüd tuleb kõik sotsiaalsed normid kõrvale lükata ja tuleb teha oma oma generatsioon, oma ajastu, oma õigused ja nii edasi ja nii edasi. Kas kas võib öelda, et midagi sarnast toimus siin ka toimus kahtlemata uued kombainid piire kohe kombati, et kui palju tohib kuhumaani tohib millegagi minna, see samasid keelamise oht oli ju kogu aeg rippus kusagil kirvena pea kohal, et kas nüüd seda tohib teha ja jälle tulles tagasi selle poeesia murdja luuletuste juurde. Üks põhjus, miks neid kasutati, oli see, et kui nad olid trükis avaldatud, siis oli seal nii-öelda juba tsensuuri sähvatuse kujundaja Andres Tali, väga, väga lahe. Kujunduselemente, vabalt tsensuuri tempel oli, ta oli juba lubatud trükis avaldatud, siis järelikult ei saanud ka seda laulu üldjuhul ära keelata, ega sellele mitte mingisuguseid etteheiteid teha. Aga see mässumeelsust muidugi olija. Ma olen siin ühes 70.-te lõpu. See on ehe 70.-te lõpp, millega sai selle raamatu lõpetada, oli seesama siis 1980 septembris Kadriorus toimunud mäss, mis oli siis ansambli propeller? Muidugi mitte, nende tõttu on emad, olid lihtsalt üks ohvritest seal selle osapoolel, aga neid oli ka siin pärnumässust kirjutatud seal ja siis kahest Lätis toimunud eesti ansambel polümfon mängis, kus Lätis läks päris tõsiseks mänguks, nii et ikka neid oli siin neid, seda mässumeelsust ajal lihtsalt mingisugust sütikud ja tavaliselt kunagi jäänud ükski ansambel isenesest süüdi tavaliselt olid süüdi või mitte, seda nüüd väga raske öelda, süüdi. Aga tavaliselt oli mingi ametnik, kes lõi põnnama. Kartis, et äkki läheb mässuks või midagi, äkki läheb mingiks jamaks ja ei lubanud ansamblid mängida, tegi mingisuguseid kitsendusi, mingeid piiranguid ja läkski madinaks, sest see on jälle oletused. Kui ansambel oleks samblil, oleks lubatud edasi mängida, võib-olla ei olekski midagi juhtunud, on ka selliseid näiteid sedasama propelleri varal sealt lugege seal päris huvitav peatükk, propelleri oli kokku. Mängime siia vahele. Ühe loo enne veel, kui ma loo käima panen, siis Andres ornament ja varsti, et mis, mis põhjusel just see lugu valitud sai, server ornament oli üks väga-väga kõva vend, oli seitsmekümnendatel. Andrus Põldre ja Gunnar Graps ma vaatasingi sealt indeksist lõpus, et nende nimed käivad sellest raamatust kõige, kõige rohkem, vist on esindatud, nad mängisid üsna paljudes bändides ja olid 70.-te sellised igati figuurid ja Andres Põldre, kelle foto on ka raamatut tagakaanel, mina julgeks öelda, ta on üsna tagasihoidlik inimene, praegusel ajal. Et tema oligi see, kes selle seitsme kirjutate. Kas otseselt käivitas, aga selle figuur, kuna 70.-te ikkagi keskne instrument oli kitarr väga suures osas kuuekümnendatel ikka selline ansambli noh, nagu biitlisse Rolling Stonesi ansamblikeskne, aga seitsmekümnendad oli juba selline Rolhoosiku keskne soola ja Andres Põldroo. Esimene eesti kitarrikangelane ilma igasuguse kahtluseta inimesed tulid kontserdile, ainuüksi mõned tulid ainuüksi, vaatame, kuidas Põldre mängib. Nii et ornament ja varsti Ornamendi varsti on ka üks näide siis sellest, mismoodi seitsmekümnendatel noored rokkareid võtsid, et luule ja, ja panid selle siis rokkmuusikas ehk Gunnar Graps ja Helvi Jürisson on selle ornamendi varsti loojust, kui siis nii-öelda kooslus. Lugu on kadunud nimel hirm, et varsti osad hirm, et ma ei teagi, kumba pidi ta õieti olnud, aga ma mäletan, naerdi selle üle, et vorsti vorsti kuule selle sel ajal varsti hakkas juba vaikselt poest ära kaduma, seitsmekümnendatel oli aga, aga, aga midagi juba hakkas vaikselt peale. Aga kui me lähme nüüd 70.-te bändide juurde, siis mis bändid nii-öelda andsid sellele kümnendile näo? No seesama ornament kindlasti. Kooma oli üks neid selline kultusansambel, kus samuti Andres põld, rad, siig vuldo mängis jooniliste infel, laulis Eiki, tark mängis basskitarri ja Vladimir patsioonimegis trumme. Kahju oma salvestus, mis omal ajal käis käest kätte, see on kadunud kuhugi, sellest on ka siin juttu. Kuhu see kadus, aga, aga seda, et kus ta nüüd on, seda äkki ta tuleb veel kunagi välja, ta võib sind kusagil raadiomaja kusagil mingist tolmust riiulite peal kusagil olla ja ehk ühel heal päeval tuleb välja, aga aga neid mäletatakse jah, kui kultusbändi ja ja ikka siiamaani oli olnud, et. Ma pesen oma hambaid verega, see on nende, see kuulus lugu. Ja seegi väga kehva kvaliteediga. Ruja kindlasti loomulikult väntorel algse nimega keldri heli, mis olis Andres Valkkoneni ansambel, Osama ornament psühholoogussaudjal, Andres Põldre mägisinstrumentaalansambel trummidel, Paap Kõlar, basskitarristi oli seal rohkem seal. Heigo Mirka, näiteks rock hotellist mängis seal puhas instrumentaalansambel ühtekokku rad mägist kuus aastat olid, et praegusel ajal mõelda, et nii-öelda ainult instrumentaalmuusikat tehes ja mitte sellise väga tavalist, vaid üsna keerulist sellist kiusinit või džässrokki mängida, siis nad olid väga-väga populaarsed. Et siis praegusel ajal ilmselt sellise muusikaga vist väga-väga palju kontserte ilmselt ei annaks. Sealt edasi veel, Pulfon oli kahtlemata üks väga huvitav ansambel. Ja sina raamatus üles loetud kümnendi lõpust juba hakkasid tulema seal päratrust, millest hiljem sai turistid, millest kasvas välja Singer Vingeri ja vanem õde, nii et ka üks väga huvitav puu. Kukerpillid muidugi täiesti fantastiline ansambel, et siin võiks ju mõelda seda, et raamatu pealkiri on rock, et Kukerpillid ei ole ometigi rokkansambel, aga esiteks on nad küllaltki rokkinud mänginud made rokkmuusikuid, kes Kukerpillidest suhtuvad väga-väga suure austusega, kaasa arvatud mina minu jaoks Kukerpillid, ma võtan mütsi maha siis üks Eesti kõvemaid bände läbi aegade ja vot see samadele saavad 45 aastased 45 aastat järjest teinud mehed ja väsimatult ikka naerunägu ees. Vot seesama küsimus, kas tekkis ka minul, kui, kui ma siia raamatusse sisse vaatasin ja sisukorda lugesin, et kuidas sellesse Ki raamatusse mahuvad sisse Kukerpillid, aga ka näiteks kuldne Trio, kuldne Trio ongi see jube kahju on sellest Kuldse Trio algseid esiotsa esimese otsa 70.-te just salvestusi oli säilinud. Ei saaks öelda, et seal nüüd rokkmuusika, aga kuldne Trio oli seitsmekümnendatel, ma nägin neid ise, ma usun, et see võis olla 79 või 80 kui nad mängisid veel tavalisi pille, mandoliin, akustilisi kitarre ja see oli ikka ütleme niimoodi, mitte klassikalises mõttes rock, aga seepärast mida Kukerpillid ja need tuntud lood, mis on tehtud sellise diskotümpsu peale või bändi kasutades, see juba hoopis midagi muud. Aga see algne kuldne Trio, kus esimeseks oli Vello Toomemets, mida ka paljud ei tea, et Vello Toomemetsseal hiljem oli hiljem? Jah, ta tuli korra tagasi veel sinna, aga tema oli nii-öelda esimene kolmas siis need lood on, need lood on väga-väga kihvtid ja ma mäletan, Pärnu teatris võis olla 79, võis olla kaheksakümmet, kuldset triot nägin jaa. Jaa, mina kui ikkagi selline rokihingega mulle nii tohutult meeli, väga kihvt oli ja väga rokk minu meelest, kui palju 70.-te puhul on just seda, et asjad on kadunud, neid salvestusi pole enam. Ja ongi kuhugi sinna õhkunud haihtunud, et elab see 70.-te muusika ja ütleme see kultuuripilt edasi ainult nende inimeste nii-öelda mälestustes ja peades. Tegelikult isegi siis palju on säilinud imekombel, arvestades sellega, et stuudia aegu saada ja salvestada oli väga keeruline. Raadiomajast televisioonimajas istus relvastatud naisterahvas üldjuhul mundris seal väravas ja ega sinna sisse ei saanud, aga oli mingisuguseid eraldi raadiosaated, näiteks vikerraadio, keskööprogramm veel mingid, mille tarvis lindistada loo või kaks televisioonisaateid, nii et kuidagi neid ikkagi lindistati ja neid on isegi päris palju olemas. Ka selle raamatu puhul on palju küsitud seda, et kas näiteks, et noh, kui see kirjutamise protsess käis, et et kas mingi plaat ka tuleb ka see tahaks ju kuulata neid lugusid. Seda sai seal ka edasi-tagasi mõeldud. Esiteks oleks selle plaadi tegemise klient veel päris tükk aega, et oleks veel oodanud oma ilmumist. Teiseks, arvestades sellega, et need vanemad, kes on need, kes on veel nii-öelda plaadi kuulajad, CD plaadi kuulajad, näiteks nemad teavad neid laule nagunii enam-vähem, aga nooremad kesite CD plaate eriti kuulagi väga ja polegi enam, millega kuulata. Et siis ei olegi suurt mõtet. Youtube on kanal, mida palju kasutatakse ja kuna siin raamatus on need ansamblid, lugude nimed, isegi lugude autorid on kõik üles märgitud, siis ma arvan, et Youtube'ist otsida ei ole neid sugugi mitte keeruline. Ja Youtube'is on see hea omadus, et kui mingi mingit asja vaadata, siis sinna kõrvale tuleb kohe rida ja sealt hakkab, hakkab vaikselt tulema ja ja enam-vähem, enam-vähem kõik on olemas, ma arvan, et väga puudu ei ole, midagi leiab üles küll Youtube'ist hea otsimise korral sa juba nii-öelda mainisid nooremat põlvkonda ehk aga ma pean ka ennast selle, sellesse põlvkonda, kes 70.-test teab tõesti, ainult juttude ja raamatute põhjal ja, ja minu jaoks on see raamat järjekordne huvitav näide sellest, et, et kasvõi aru saada nii-öelda vanema generatsiooni slängis, mida need sõnad kõik tahavad või mida asukohad, kus bändid mängisid, tähendavad vanatomp ja nii edasi ja nii edasi. Mulle ju esialgu ei oleks mitte midagi öelnud, kui, kui kaks härrat omavahel räägivad, aga raamat tuleb lihtsalt teada, et nad tutvustavad, vaja oli kunagi siukseid seal sissejuhatuses sealnegi kirjas öeldi, et ei peaks seal noh igas peatükis hakkame uuesti virisevad TPI aula, et see on praegune Tallinna tehnikaülikool ja et vanatomp on praegune Mustpeade juustu panna on siis Salme kultuurikeskus, siis sa näed kõik sinna sellesse sissejuhatus kirja pandud, et muidu oleks pidanud hakkama igas peatükis jälle kas neid tärne sinna juurde panema ja see tekitab natuke ebamugavusega. Kuidas sellega, kas, kas nii-öelda põlvkonnal on säilinud oma selline släng, oma sõnad, oma nii-öelda viited kas või nendele samadele esinemiskohtadele? Ma isegi hakkasin mõtlema, et jah, kui ma seda raamatut kirjutasin, et kas mul tuleb meelde, et mismoodi sel ajal seal räägiti mingeid asju ja et äkki peaks niimoodi kuidagi kirjutama, aga siis mõtlesin, et aga äkki see oli, ei olnud 70-lt trükis, oli kaheksakümnendatel. Šveitsi ma ei hakka parem punnitama, mina olin siis kirjutan nii nagu ta nii nagu ta on ja eks midagi kindlasti sellest sellest ajastust on, tahes-tahtmata on seal mingisugused sõnad seal jäänudki muusikalised terminid, mida need muusikud kasutavad võib-olla siiamaani ja mida nooremad muusikat enam enam ei kasuta. Nii et midagi seal üht-teist ikka, sellest ajast on ka selle slängi. Me oleme Rujast juba pisut rääkinud rukkilõikusele, järgmine lugu. See on, see on ka üks väga-väga huvitav lugu. Jah, see on üks 70.-te algusest lugu, Andres Põldre jälle. Ta mängis, mis ta oli seitsmes või isegi rohkem ansamblis seitsmekümnendatel ühtekokku ja see oli üks, Rein Rannapi, jah, nii-öelda see esimene või Ruja esimene periood. Üks väheseid lugusid, Rein Rannap bit ei olnud, kus ta ei mängi klaverit ja sellest saab ka raamatust lugeda, miks teda seal ei ole ja siin saab kuulda ka trummisoolot, mida mängib Andrus Vaht, kes oli ka kahjuks üks neist, kes selle raamatu kirjutamise jooksul siis meie seast lahkus, nii et mingil määral oli see raamatu kirjutamine võidujooks ajaga. Täna ei ole, et ma ajalehest surmakuulutusi loeks, aga, aga selle raamatu kirjutamise perioodil lase hirmuga vaatasin, et äkki keegi jälle ja paraku oli ka mõned ja mõnest mehest Peeemm ilma midagi ei ole teha. See on, see on paratamatus. Ruja ja rukilkas. Provokatiivne, ja mitte üldse poliitiliselt korrektne, kui sõnu kuulata, tõeline rock n roll. Jüri Üdi tekst jälle jah, 70.-te valguses. Siingi jälle Jüri Üdi tema luuletusi, tõepoolest, mul on see üsna kopsakas kogumik ja ja kui ma sealt hakkasin vaatama, seda ikka tuli sealt päris palju, palju neid ette, et see tegi sellest Tseedigi sellest loo seedigi sellest ja päris palju tehtud Zeppelini triumf on selline taasraamat, mille saab võib-olla isegi suuremasse põuetasku pista, aga kui palju on seda musta materjali, kui palju oli intervjuusid ja ja nii-öelda taustatööd, et see raamat tegelikult kaante vahele saaks? Seda oli päris palju. Siin on jah, bow võiks öelda lausa tühine osa sellest, mis selle materjali kogunes. Intervjuusid Ma just vaatasin 88 intervjuudest ja ühtekokku on, arvestades sellega, et mõne inimesega sai mitu intervjuud tehtud, kuna mägist erinevates ansamblites, siis ei olnud ju mõtet teha niimoodi, et ühes intervjuus rääkida mitmest ansamblist, siis oleks asi segaseks läinud. Ja et ma usun, et kokku ma rääkisin ses mõttes diktofoniga, salvestasin intervjuusid umbes 70 inimesega. Lisaks ma rääkisin veel väga paljude inimestega. Istusin tundides võiks öelda kokku lausa päevade kaupa rahvusraamatukogus ka teatri muusikamuuseumis, seal sai materjali uuritud ja nahklase Rahvusraamatukogu säde, vanade ajalehtede lõppemine, see oli juba selline selline tubli töö, näiteks ma võtsin televisioonilehed, kus ma seal päris palju informatsiooni, et see oli just see, et millal mingi ansambel esimest korda televisioonis esines ja sellest ja, ja siis ma unustasin end vaatama, et aga mida siis 70.-te telekast üldse näidati. Noh, ostsid tund aega mingit paari lehte lugenud lotot ma tulin, materjali otsib aga ka päris uusi, see protsess oli ääretult huvitav igal juhul. Millal siis võiks saada neid intervjuusid raadiost kuulata. Osad inimesed ütlesid just küsisid, et kas sinu enda tarbeks või läheb see kuskile mujale ka teise läbinu tarbeks, aga põnev jah, seda intervjuud materjali arvutisse kokku peaks olema umbes kahe ööpäeva jagu 48 tundi vastu. Kui keegi lubab, võib jootmine tea, ei mingeid lõikes hästi raadiote peatoimetajat praegu kikitavad kõrvu ja seal seal on päris huvitavaid, seal on ka selliseid jutte, kus öeldakse, et ära sa seda raamatusse vale ei pannud, valin aus Su enda muusik, ka tee algas ka seitsmekümnendatel ja 872 sügisel alustasin esimest bändi tegemist 14 aastaselt ja väga täpselt mäletan, kaheksandal märtsil 1973 olin esimest korda laval. Paljud bändid tegidki debüüdi kaheksandal märtsil naistepäev nõukogude ajal ja, ja siis oli, kuna ansamblid mängisid, mingit asutuste all olid, kuna endal oli kitarrid olemas, aga trumme ja võimendus üldjuhul ei olnud ja siis nende asutuste algust, need olid ostetud seal mängida. Ja siis oligi kohustus selle eest, et nad said selle asutuse ruume kasutada, mängida siis naistepäevapeol ja nääripeol jõulusid sel ajal olnud, siis olid näärid kaks korda aastas võib-olla kolm korda aastas. Aga jah, et Tallinna pioneeride palees, mis praegu on siis Kanuti aia noortemaja peaks olema. Seal olin ma esimest korda 73 kaheksandal märtsil laval. Kui selle mäluteema juurde veel tagasi tulla nende aastate ja kõikide nende aastate juurde, mis siin vahel on olnud, siis on ju vanad teada-tuntud tõde, et hakka ühe inimese käest küsima, ta annab sulle hoopis teistsuguse pildi kui järgmine inimene sellest ajast, mis toimusid, kui palju selliseid nii-öelda omavahel konflikti minevaid mälestusi-meenutusi tegelikult selle raamatu kirjutamise ajal justkui välja tuli päris palju, päris palju mõne puhul ei õnnestunudki kontrollida ja et kumb nüüd ütleme näiteks kaks inimest räägivad ansamblist, kuna rohkem sealt kedagi alles ei ole. See oligi väga raske nüüd otsustada, et kummal nüüd õigus on, aga mingisugune vilumus mul ikkagi juba tekkis ka selle ajaga, et hakata aru saama, et kelle jutt on natukene tõele lähemal ja kelle jutt natukene tõest kaugemal, mingi sisetunne ja mingi sisetunne, jah, selline juba küll Buaroo selline paista vaikselt-vaikselt tekkima, Coloa paljusid muusikuid ikkagi ka tunnen. Ja siis ma tean, mis inimestega tegemist on, need mõnedel natuke sellised suuremad fantaseerinud, mõned lendavad kõrgel pilvedel kusagil, teised on rohkem jalad maas, inimesed ja ka vastav vastavalt sellele mingeid asju oli võimalik ka üle kontrollida, mingit aastanumbreid just nendest vanadest ajalehtedest ja mujalt. Aga noh, selge see, et väga raske on ju 40 aasta tagant, et öelda, et kas see oli nüüd 73 või oli 74, see on, see on üsna-üsna keeruline, seal tekkiski mõningaid selliseid vasturääkivusi, on seal üks bänd, läks teiseks üle või üks muusik läks ühest bändist teise, siis ma küsisin, et vaata teile nüüd niimoodi, et see oli 78 78 silma, mängisid juba teises bändis, et kas sa mängisid kahes bändis korraga ei olnud järelikult see sündmus toimus ikkagi siis 77. Et niimoodi sai ka sellise loogikaga sai ka neid termineid paika pandud, aga aga jah, siin on siis need aastanumbrid on ja need teed vastavad kõik tõele või peaksid vähemalt üsna suure tõenäosusega tõele vastama, aga aga mingid asjad tagantjärele, eks nad lähevad ikka natukene, mõned asjad lähevad ilusamaks, teised asjad lähevad natuke koledamaks, aga neid koledaid asju siin väga palju ei ole. Täna Scotland Yardis on raamatu esitlus ja seal selline muusikute nääripidu, kus ma loodan hästi, palju vanu muusikuid tuleb kokku, saab vanad sõbrad kokku ja ma kujutan ette nendest jutuajamistest saaks kolm sellist raamatut kirjutada, mis seal täna kokku räägitakse, nii et mikrofonid tööle ja saab jälle materjali. Kindlasti keegi teeb seal pilte ja vist veidi ajakirjandus peaks ka seal kohas kohal olev oli, hetkel läheb sealt midagi, midagi kuuled, mis seal toimub. Lõpetame oma jutuajamise hoopis teistsuguse žanri muusikaga Jüri Pootsmann ja teisel pool, et me juba sellest rääkisime intervjuu alguses, et sa nii-öelda uuel rokkmuusikal hoiad pilku ja kõrva peal, aga üldse Eesti muusika ja popmuusikal palju palju sa kuulad, kuulan, kuulan ikka nii palju, kui ma saan ja nii palju ma seda kuulan ja ikka kui mingid muusika uudised kusagilt on või muusikast räägitakse, kas televiisorist, raadiost või ajalehtedest ikka loen internetist ikka tunnen huvi selle vastu loomulikult muusika mind eluaeg saatnud ja ei jäta mind loodetavasti kunagi. Andres Oja, veel kord aitäh tulemast ja Zeppelini triumf raamatupoodides saadaval aitäh.