Võtaks õige peale, kui uus talide õue poole lähete? Oot, las ma koendal heinu. Tõmmake aga jalad ka teki järele, siin on lumevall kõrge. Teate, muidu saabastega hoo kinni. Näe. Ma arvasin kohe uus talide külaline, olete. Maja paistabki, näete. Äge vastas. Sinna vahepeale jääb õuna. Kui paar kuud hiljem oleksite tulnud, oleks kõik juba õitsenud. Õunapuud oli, te võtab vist küll veel aega, palju aega. Praegu on ju ainult lumi ja päike ja taevas ka. Huvitav. Taevas on nii pleekinud sinine nagu südasuvel. Vangejasin silmad valusaks. Pole midagi. Retki peresse kirjer ligi ei hakka, ise tuleme. Neil on kaks poega, armees toimub, otsite, väikemees, aga suured piimad käes fenoega kedagi pääle. Aga piimameest ei olnudki kodus. Köögist tuli mulle ema vastu Heiki, Matti, Toivo ja Mare ema. Aga nii noor. Tal oli valgete hernestega kleidiriie käes ja kogu meie jutu ajal käisid sõrmkübar, nõel ja niit valedest edasi-tagasi. Käärid sisse, väike lõige. Hetk vaikust. Ja me naeratasime üksteisele mõistvalt. Varrukast tuleb vist hea. Ja kõneldada ka oskab. Heledad juuksed ja kavalat korrukesed suunurkades võtavad kogu olemisega jutust osa. No ma ei tea, kuidas ma seda teen, rääkinud valemi noor, aastaid on mul juba 39. Kaule Te käisite kolhoosis laudas tööl, ma ei tea, mitu kuud puudus 10-st aastast, et jah, need juunikuus oleks saanud 10 aastat veebruarikuus tulid ära, asemele tuli, poeg, talakasid, loovad meeldima, alguses käis karjas ja siis tuli ikka viimasel aastal karja vahelt tuli siis lõunaaeg ikka sinna minu juurde hakkas siis lüps proovima ja ja niisiis kujuneski viimati, et tuli eakas lüpsma. Minu töötasime seal vastas vanas laudas seal ei olnud, valatud põrand oli puupõrand ikka raske, oli eriti just sõnniku näoga ja aga hiljem kui juba tsement. Ma arvan, et sinna sisse said, siis ta oli küll hästi ja kas seda võib öelda, et selle 10 aastaga nüüd lüpsja töö on kergemaks läinud, kuidas teie töötasite? Palju kergemaks ikka praegust, ka meie alguses algasime, oli vesi vaja käsitsi kõik viie pumpada kaebust, kui oli 13 lehmagrupis neli ämbertlik lehma kohta, siis tulid käia portlasele vett pumbata, aitäh. Ja masinlüpsi ka muidugi ei olnud, ei olnud, masinlüps, on alles nüüd möödunud aastal sisseliidus need rääkige mulle seda, kuidas Toivo karjas käis ja ta läks esimesel õhtul kooli läksin, läksin kari ja teevad, läksid mul kõik käest ära. Mina ei saanud muidu, kui tulin, siis toimub kodus kapi kutsume, tule nüüd appi. Ma enam ei saa nende lehmadega kuidagi hakkama. No ja siis ta pani riidesse, kooli minna ja tuli siis ajas lehmad ilusti kokku, siis ma ikka hoidsin äranud nii kaua, kui see tunne, kui Nad oli vaja lauda juurde ajada, jälle. Aga nii kui Toivo karja juurest ära läks, nii loomad kohe tundsid seda hakkasid kohe laiali valguma. Ei tea, millega tema neid koos hoidis, nad kohe tundsid teda, millal, milles nad teda tundsid, ei tea mina ega ega teagi seda keegi, aga nemad kah oli niisugune võim, millega ta neid suruti. Saite. Mul tuli perenaist kuulates selgesti silmade ette pilt vara sügisesest pärastlõunast. Poiss istub karjamaal, kännu otsas, loeb juturaamatut. Koer kükitab peremehe jalgade ees, karised on soe, lausa lembe. Idüll. Aga Toivat, ma pole veel näinudki. Kas Pastoraal ongi hea algus? Ühe tõsise töömehe ja noorkommunist eluloole? Ei makstavast kiirustada. Muki ja kaks väikest hakkajat peni ei lase ühtegi külalist rahulikult uksest välja. Ma arvan, et niivõrd Noh, aitab küll Eks vist Postimees sellepärast ei tahtnudki ise tulla. Ja väljas on ikka nii valge, et pane või päikeseprillid ette, kuhu nüüdse laut jääb. Suusajäljed nagu viivad sinnapoole. Tädi märgib, minna mitte jalust sügav lumi. Lahte läheb seal mingi, näete, need kaks pikka kattuks seal ei vasakule, rohkem. Tulen õrnalt põll. Maake. Tädile andsid need poolteist kilomeetrit päris paraja astumise. Kui ta juba iga päev kuus korda selle otsa ära sõidab, siis peaksid täitsa korralik treening tulema. Lauda väravas seisavad suusad ja stiilsed alumiiniumist kepid. Lüpsja sportlane. Aga ikka pole ma veel poissi näinudki. Kannatust. Olgu sõnaõigus, vahetud muljel. Kõnelgu faktid. Aga edasi räägin ka, mina ainult luban olla rangelt objektiivne. Esimene pilk. Pikk laudaruum keset vahekäiku seisab Toivo. Pleekinud töögitel ulatub põlvini edasi, kuni majani tohutu suured kummikud. Kitsad õlad ja kõhn kael tunduvad kuidagi väikeste ja võõrastena. Teadsin küll, et noor aga ikkagi, et nii noor suured ja otse liiga sinised silmad vaatavad kavalalt alt üles. Väljaulatuvad abaluud kõhnal seljal ja tugevate pihkudega käed annavad poisile kummalise linnu välimuse. Laudas on külm toime, puhus punetavatele sõrme nokkidele sooja ja võttis siis kuskilt ilmunud kassipoja käte vahele. See olevat nagu väike ahi. Ta võivad mullegi niisuguse muretseda, neid lauda preilisid enne lüpsiaega alati küllalt. Piim meelitab. Naersime mõlemad ja mõttes tegin esimese sissekande märkmiku. Seitsmeteistkümne aastane inimestetundja. Oskus vabalt ja sundimatult läheneda. Aitäh abi eest. Algaski ajakirjaniku ja kangelase kohtumine. Vestlesime juba mõlemale selge trafaretti järgi. Töövaba aeg õppimine. Aga sellest, millest kuulsin, tahaksin edasi anda ainult allteksti. Noore lauda vanemabrigaadis on viis inimest. Neil on kokku 250 aastat. Püüdsin mõista põhjust, mis seitsmeteistkümne aastase nooruki teeb autoriteediks viiele kogenud ja iseseisvusega harjunud inimesele. Taivo vallutas uuega. Masinad mehhaniseeritud, uued suhted inimeste vahel tulid koos temaga. Toivo uuendused pole võib-olla jalustrabavad ja nad on teisal kindlasti juba ammu ära proovitud. Aga ta avastab seda, mis meist köigil tuleb endal avastada. Uut suhtumist töösse. Esimesena Tammiku kolhoosis läks Toivo Ustal üle gruppidelt brigaadiviisilisele tööle. Tagajärjed on kõige rohkem tunda sellest, et kasvas tõesti sõbralik pere. Väga lihtne, aga mida see tähendab neile viiele ja kogu kolhoosile? Isegi kõige suurem vaenlane, vana Kolk teisest brigaadist on alla andnud. Ta ei väsinud kinnitamast, piimamees ajab karja umbe. Millal enne on nähtud, et mees lehmi lüpsab. Nüüd ei kõnele sellist keegi. Võib-olla on gruppide kaotamisega kadunud ka võistlus ei, võistleb kogu brigaad teise lauda rahvaga. Toivo pole küll esimene 100 grammi piimaga tuli esimeses kvartalis alla vanduda. Aga see oli alles esimene. Avabrigaadist, jutustab Toivo vana meheliku tõsidusega. Ja napilt. Meil brigaadis on kuus inimest. Kolm lüpsijad, kaks sõitjat ja kuuesin, elab meile puhkepäevi. Iis päeva käime tööl ja kuuenda saame puhkepäeva. Raadios valitseb täielik üksmeel ja on muidugi vähem tööjõudu tarvis, selle piima kättesaamiseks. Puudub brigadir. Söödalt kaaluvad sööjad ise. Söötude jagamine tekitab gruppide juures väga suuri tülisid, aga meil ei ole see ta Dianamistega midagi kõik koos ja aga Taivo, kuidas teisi masinlüps on selgeks saanud, kas te seal ära õppisite selle mõtlesime härra ise koos oma brigaadiga. Kõik tunneme. Hästi, see on selge masinlüps, jootmine, selge plaanid söötmise mehhaniseerimiseks ka selge. Aga kust ikkagi tuleb oskus? Ja miks kõik on veendunud, et Toivo leidnud tõesti õiged? Lõunane. Laudas on sagimist ja käimist ligi paarkümmend veterinaarjaoskonna praktikanti vaatavate. Keegi hüüab Talvale. Poiss, lükka värav kinni. Tule aita meil lehma hoida, proovime vitamiini süstida. Toivo läheb asjalikuks. Aga silmad vaatavad mõistvalt kavalalt alt üles. Brigaadi, vanim lüpsja trueerite Kalmo poleni mõistaks mis paista neil on, kui nad nii hästi loomadega oskasid ümber käia, nagu Taivo, poleks neil vaja praktikal olla. Tema on üksi siin kõik 126 lehma läbi süstinud ja keegi pole kedagi kinni hoidnud. Trueete imelik nimi pole varem kuulnud. Nime omanik ise on pisut võõrapäraste näojoontega. Niisugused kõrged põsenukid ja maainimese kohta nagu liiga kitsas piht. Aga ta on juba 10 aastat kolhoosi karja eest hoolitsenud ja alati sind hommikul elanud. Miks ta siis Toivast lugu peab? Sellepärast, et poiss hoiab loomi Ta oskab ja tahab nendega õiendada. Rõõm on seda vaadata. Vahel mõtleb, et ka loomad tahavad Toivale head teha, sellepärast annavadki piima rohkem. Aga taevane sõbraks ka kõik koerad, kassid, kitsad linnud, ainult hobust ta ei salli. Miks nii? Üks viimane tüütus olevat hobune, aga miks? Küsige ta enda käest. Muse kapsakastidega kuhugi põllule. Aga tema oli peru võitu hakkas keerutama. Ja muidugi suurest Tallinnas. Ja Isardavus ta teatab, läks, kui tahtis, igatahes noor hobune oli vist mingisuguse müra peale mõttes. No ja kuidas te siis hobuse seisma saite? Ta jäi lõpuks isenesest seisma. Ohjad kersti ümber ratajad, Sandra vihastab ja, ja sellest peale on tal väike vimm nende loomade vastu. Ja on veel põhjus, miks Taivo hobustest lugu ei pea. Söövad rohkem, kui kolhoosile tööd teha jõuavad. Üks korralik masin on rohkem väärt kui tallitäis. Vana tüütust. Tuleb vist nõus olla. Ja kolmas pilt. Jõhvis parteikomitee trepil põrkan kokku noormehega, kellel on kavalate liiga sinised silmad. Kõned alt üles, naerab tavat sirutanud käe Toivo Uustal. Kommunistlik noor rajoonikomitee Liige komsomoli kongressi delegaat. Ja tuleb meelde kongressi ettekandes toimuvale antud iseloomustus. Praegu vastutab ta oma brigaadi eest, kui on tarvis, juhib organisatsiooni. Kui läheb vaja, võib kogu majandi peremeheks olla. Õpib tehnikumis ja elus, mõtleb riiklikult suures plaanis. Toivo lükkas talvemütsi kuklasse, kutsus mind mõneks sõnaks kõrvale. Südamel on noorte kolhoosidesse saatmine. Kuidas saaks valida mõned tõesti väärt poisid ja tammikule kutsuda. Suhkrupeedi ja maisi peale oleks hädasti paari noort meest tarvis. Ja tema juba korraldaks vastuvõtu tingimused. Tammiku päris piimameest küll viimadele järele. Võin vast kolhooside nimede kõrval triidiga linna saada. Jälle on niisugune valge päikeseline päev. Jah, kui paari kuu pärast juhtum tulema on siin uuesti valge õuna pointest. Koos kolhoosiga pandi viljapuud kasvanud igaüks, siin võib nendest jutustada. Aga mina kuulaksin hea meelega lugu igast jutustaja endast. Igast Tammiku inimesest alguse lauda mees, laadia, lüpsinaine, partorg või piimamees.