Peremees Madis ja sulane Juhan olid muidu peaaegu ikka ühes mõttes. Olgu peale, et Johan vahest peremeest selja taga siunas. Peremees Johaniga mõnikord kasvõi päev otsa sõnagi ei kõnelnud. Muidu olid nad peaaegu ikka ühes nõus. Aga ühe asja poolest läksid nende mõtted mullu kesksuvel hoopis lahku. Nimelt silgu ja heeringaküsimuses. Peremees Madis arvas silk kõige paremaks leiva kõrvaseks sest et nad odavamad olid. Sulane Juhan selle vastu hoidisenameeringate poole. Sest nad olid ikkagi parem kala ja kallim kah. Ja ega vanale Madisele maksnud, kinkida temal seda noodi oli. Suurukesel ehk palaval lõuna ajal, kui pere ja peremees üheskoos heinamaal heina São või põõsa varjul leiva, piima, kördillanniku ja silgukarbi ümber istusid püüdis Juhan juttu külvahesteeringate pääle viia. Aga peremees Madis hakkas siis kohe kas päikest või pilve Winaasid vahtima ja ilma kuulutama. Ehk võttis karbist Velve silgu ja hammustas säherduste pühaliku isuga, nagu oleks tal sealiha näpu vahel. See pahandas Juhanit. Kuid parata ei olnud esiotsa midagi. Kuid ega see peremehele veel kingitud olnud. Juhan oli nutimees. Kui vahepeal vihmased päevad tulid ja juhan suurest tööväsimusest natuke välja sai puhata hakkas ta silkude vastu kurja nõu pidama. Ja saigi sõjaplaani ühe ropsuga valmis. Keskhommikul oli tahe puder ja perenaine inime oli võidki pudru silma pannud. Aga Juhan, kes ometi päeva tõusust keskhommikuni mehe moodi heina niita oli vehkinud, sõi lusikaotsaga ega katsunud võit sugugi vaid Eilpis ainult vesist piima. Teine sulane Villem ja mõlemad tüdrukud vaatasid päris kohkunult ikka ja ikka Juhani poole. Kui see mees neile heinaajal haigeks jääb, kes selle suure töö siis ära teeb? Juhanil oli ka nii kole tõsine nägu lausunud nende küsimuste peale, mitte poolt sõnagi. Peremeest seal ei olnud. Lõuna ajal istus kõik uue hingeline teenija perekambris lauas peremees ise seitsmes, perenaine võis ka iga silmapilk tulla. Villem sosistas Juhan kõrva sisse, õle nüüd meheks ja avita silkudele vait anda. Sisvuame heeringaid. Ja ise hakkas tõsiselt tööle. Võttis silgu silgu järel, sõi ja kiitis. Eiber, mees ta peade, ütleme kõige parem kaloneycesil seda sögasu ilmale elata. Eeringuva kauge merekala töötab varsi ääre, aga silk ei iialgi. Ja juhan sõi suure vahvusega. Voligava suur mees sõi ja kiitis ühtelugu ning silguhulk alanes tema veere poolt kohutavalt. Ja et ka teised omajagu ikka võtsid, sai taldrik tühjaks, mis tühjaks nagu oleks vähe pandud. Kuna ometi perenaine moodu pärast tükk aega üle ja oli juurde lisanud. Peale sööki pani Juhan käed ristija, ütles oituma jumalale silku loomast jo peremehele rannas toomast perenaisele ohtralt lauale panemast. Nüüd hoone mees kõva ja vôib rõõmuga tööd teha. Peremees ei olnud, kõik see söödi aega, musta ega valget. Lausung oli ainult paar ainiti pilku Juhani poole saatnud. Tüdrukud nõksasid salaüksteist küünarnukiga. Villem köhatasin mitu korda ja mõlemad karjalapsed vahtisid suuril silmil, Juhani poole. Süles tõhuses mütsi pähe vajutas ja täiel sammul uksest välja astus. Teisel hommikul päevatõusu ajal, kui pere läks heina niitma ei läinud KrMS kaasa. Ei ilmunud ka pärast pruugosti, vaid pani kodus keset heinaajal ilusal kallil tööpäeval hobuserakke ja sõitis kodust ära. Sõitis rannakülla, kus on suured poed ja kavalad ning rikkad kaupmehed, kus rauda ja sitsi, siidirätikuid ja kasuka, kalevit, vene lusikaid, laualampi ning mannat ja riisi ja ka heeringaid ning veel kõiksuguseid maailma asju ühest ja sellestsamast poest võib saada. Vastu õhtut. Kui päike jäekesel madalal seisis, jõudis peremees rannast koju. Poolvaati heeringaid vankril. Perenaisega kahekesi ostsid nad poole vaadi hoita ja seadsid silgutünni eest ära tagaseina. Aga pühapäeviti seisis või tassi kõrval liikaga silgutaldrik laual ning otse Juhani ees. Selle kohta oli peremees Madis ja sulane Juhan ainult ühe korra pilkusid vahet. Tänud. Aga need pilgud olid vastastikku säranud nagu haljas, kõva teras. Ning mehed mõistsid 11. Juhan sõi pühapäeviti iseteadvalt ning vaikides või kõrvale kassilku.