Tervist uut aastat alustame keelesaates praktilise teemaga, kuidas kasutada ülakoma tsitaat sõnades võõrnimedes ja mis ilmselt kõige põnevam meie oma nimedes. Saates on keele koolitaja, helika Mäekivi, tere päevast. Tere. Saate toimetaja Piret Kriivan. Kirjavahemärgid on ju märgid, on kirjas oma roll ja ülesanne täpselt nii nagu tähekombinatsioonides on ka oma ülesanne. Nad tähistavad midagi, kannavad mingit tähendust, mida tähistab ülakoma või mis on selle märgi roll. Eesti keele käsiraamatu järgi on ülakummal viis ülesannet ja nendest kolm on seotud nimedega. Esiteks kasutatakse ülakoma õigus- ja halduskeeles ja sealgi suhteliselt harvadel juhtudel eesti perekonnanimede käänamisel. Teiseks on teda vaja teatud hulga võõrnimede käänamisel. Ja kolmandaks võib ülakoma pruukida siis, kui tehakse sõnu kellelegi või millegi nimest. Neljas kasutusviis on seotud teisest keelest võetud sõnade käänamisega, tsitaatsõnade käänamisega ja viies on levinud eeskätt luulekeeles. Kui näiteks mõni täht jäetakse riimi või rütmi tõttu või ära näiteks Koidula Mu isamaa on minu arm, sisaldab rida sull, laulan maa, mu õnn ja rõõm. Sull on siis kaks selli ja ülakoma. See tähistab siis e-tähte. Ülakoma on see märk, mis on otse ülevalt alla, mitte nagu rõhumärk, mis on vasakult paremale sõna kohal. Täpselt nii see on. Kumba on rohkem, kas põhjuseta ülakoma kasutamist või ülakoma puudumist? No üldiselt on meil ikkagi ülakoma ületarvitamist rohkem esmajoones siis eesti perekonnanimede käänamisel ja võõrnimede käänamisel. Kui tuua paar näidet, siis küllalt levinud on ülakoma kasutamine suur tähtlühendite käänamisel. Näiteks sõna osaühingu lühend on OÜ, mis kirjutatakse suurte tähtedega ja selle seesütlev kääne on OÜ-is. Ja mõnikord võib märgata, et selle öö ja s-i vahele on pandud ülakoma. Selline kasutusviis on ebakorrektne reeglite järgi ei ole õige panna öö järele kohe s või kasutada sidekriipsu käändelõpu eraldamiseks. Või teine näide. Lugesin ühte kohtuotsust, kus oli üks osaline mees nimega Viljar ja tema perekonnanime tähistas suur täht ka. Ja lauses oli räägitud selle mehe arvamusest, nii et selle mehe nimi oli omastavas võrreldes, kelle arvamus see oli väga huvitavalt vormistatud. Kui nüüd kuulaja saab ette kujutada, siis see nägi välja nii Viljar, ka siis tuli tühik ülakoma ja i arvamus ka tühik ülakoma ja i arvamus. Küllalt raske on hoomata, kuidas sellist ülakomaga varianti lugeda. Arvatavasti mõtles kirjutaja, et seda initsiaali loetakse kujul kõht. Siis oleks loogiline öelda Viljar kõhi arvamus, et siis saaks selle II sinna taha panna. Aga kirjakeeles on sellel tähel kujuk H ka nii nimetavas kui ka omastavas käändes, nii et korrektne oleks olnud öelda Viljar ka arvamus. Ilma ühegi ülakoma või lisatäheta. Siis on tegelikult ju niimoodi, et selleks, et teada, kuidas ülakoma eesti keeles kasutada, selleks tuleb tunda ka teisi reegleid, kasvõi näiteks-tähe hääldamist, rääkimata nime hääldamisest, käänamisest. Nii ta on jah, aga muidugi küllalt palju selliseid reegleid, Me lihtsalt tajume, et me tunneme näiteks ära, et Viljar ka see ka võib-olla nii nimetavas kui ka omastavas käändes. Osa asju tuleb küll jah, häraga õppida. Või meelde tuletada, mis on õpitud kunagine, nii, aga siis sõnad, mille puhul ülakoma lähevad kõige sagedamini vaja. Tegelikult no üks valdkond, nagu ma enne nimetasin, on tsitaatsõnad, tsitaatsõnad on teisest keelest pärit sõnad mida ei ole meie keelde tõlgitud või mugandatud või ei ole ka eestikeelset vastet loodud. Ja tsitaatsõnad pannakse kaldkirja üldjuhul. Et eristada siis seda, et see on teisest keelest pärit sõna näiteks feng shui või Karpadcio pannakse meil siis kaldkirja ja vahel on tsitaatsõnu vaja käänata. Ta, aga kääne ei ole ju võõrkeele oma paid eesti keele oma. Ja sellepärast tulebki seda tsitaat sõnast eristada. Selleks on meil keeles kaks vahendit. Esiteks pannakse käändelõpp otse kirja ja teiseks pannakse tsitaatsõna lõppu ja selle käändetunnuse vahele ülakoma, mis on ka otse kirjas. Nii et kui me näiteks tahame sõna siia patta itaalia leib siia patta panna kaasaütlevas käändes siis paneme siia patta kaldkirja. Seejärel lisame otse kirjas ülakoma ilma tühikut kohe sinna otsa ja seejärel siis kaasaütleva käändelõppu seabataga. Jackpot sama lugu, sama lugu ja Jackpot kirjutame kaldkirjas, siis tuleb ülakoma otse kirjas ja siis käändelõpp i ja kõik see muu, mis käändes ta siis vastavalt on. Selline vormistusviis on küllalt tülikas, ega siis kirjutaja kiirustab ja tal on sageli neid ülakomasid ja kaldkirju ja otsekirju raske sättida. Sellepärast kuna osal tsitaat sõnadel on olemas ka juba eestikeelsed mugandid või vasted, tasub siis eelistada seda oma sõna, näiteks Jack potil on omasõnaks peavõit ja see on palju parem lahendus. Teisipidi keeruline ja tülikas on see arvutis kirjutades. Aga kui käsitsi kirjutaks, siis saaks hakkama küll, et osa on kursiivis ja osa otse. Käsikirjas muidugi, kui inimene kirjutabki kaldu siis on väga raske seda otse kirjas ülakoma ja käändelõppu panna. Filoloogidele õpetatakse küll ülikoolis, et kaldkirja saab väljendada sõna allatõmmatava lainelise joonega, nii et see on üks võimalus, kuidas siis käsikirjas kaldkirja väljendada ei saa lihtsalt midagi? Jah, jah, tsitaatsõnade liitmine, siin on ka jälle probleemid. Kui nüüd tsitaat sõnale liidetakse, teine sõna, mis väga sageli kipub olema eestikeelne sõna siis tsitaatsõna jääb kaldkirja ja see eestikeelne sõna pannakse otse kirja ja need kaks tuleb ühendada omavahel sidekriipsuga. Kui me nüüd omakorda seda tagumist tsitaatsõna veel käänata tahame, siis läheb pilt päris kirjuks. Kui meil on näiteks telesõu ja me tahame selle panna alaleütlevas käändesse telesõule siis kirjas näeb see välja sedasi, et teleon otse kirjas, siis tuleb sidekriips järgneb kaldkirjas šõu. Siis tuleb otse kirjas ülakoma ja käändelõpp lee. Nii et päris palju vaeva peab kirjutaja nägema. Käändelõpp peab ka olema otse kirjas, siis jah, käändelõpp tuleb jälle panna otse kirja, nii et seal on siis otsekiri, vaheldub kaldkirjaga. See on paras pähkel. Jah, et see on jälle see koht, kus võib valida äkki mõne eestikeelse sõna sõu vahel ei olegi midagi muud kui telesaade või siis etendus. Ja telesaatele ei olnud mitte ühtegi märki, ei pea panema peale tähemärkide. Tõepoolest saab ühesõnaga kirjutada või siis näiteks, kui meil on selline putka, kus müüakse hotdogi ja me tahame selle kokku kirjutada, siis samamoodi me alustame kaldkirjaga Hot dog siis tuleb otse kirjas ülakoma otse kirjas käändelõpp-i, siis tuleb sidekriips ja siis tuleb putka või mõni muu sõna siis, mis tänapäeval moodsam on. Jälle on sellist nikerdamist rohkem. Palju nikerdamist on ilmselt ka võõrnimede käänamisel. Jah, ka seal on ülakoomal oma koht. Aga teda ei tule sugugi mitte alati kasutada. Võõrnimed on siis välismaised isikunimed, kohanimed, kaubanimed, ärinimed ja neid kaldkirja ei panda, vahel kiputakse seda tegema nii, nagu me oma nime ei pane, nii ka võõrnime. Megalt kirja ei pane. Kui me hakkame võõrnimega väänama, siis tuleb silmas pidada kahte reeglit. Esimene On see, millal ülakoma ei kasutata. See on juhul, kui selle võõrnime, lõputäht ja lõpuhäälik on sama liigilised samaliigilise, et see tähendab seda. Et nime lõpus näiteks on kirjas kaashäälik ja mega, ütleme sellesama kaashääliku. Näiteks kui inimese nimi on Maicel, siis me ütleme, elli ja kirjutame L-i. Ja sel juhul ülakoma vaja ei ole, kääname Mikeli, paneme selle i kohe Ell järele või Samsungi telefon me kirjutamegi ja hääldamegee ja see i läheb seepärast otse ilma ülakomata sinna taha. See kehtib ka siis, kui lõpus on mitu kaashäälikut ja me hääldame neist mõnda. Tuuli rehemaa on toonud näite Eesti keele instituudi lehe peal nime Bach kohta. Seal lõpus on CH kirjas. Me hääldame kahte, haad Bachi. Kui me tahame käänata näiteks Bachi, siis lisame selle i otse H-tähe järele. Või ka juhul, kui me mõnda tähte välja ei häälda, näiteks prantsuse kirjanik mo passaan. Kirjas on seal lõpus tee aga häälduses me lõpetame enni juures ära. Kui me nüüd kääname näiteks alalütlevas käändes Mopassaanil siis läheb sinna taha ikkagi kaashäälik. Järelikult ülakoma vaja ei ole. Ja nii on ka täishäälikuga. Kui viimane täht on täishäälik ja mega hääldame täishäälikut, siis ülakoma ei panda. Kui meil on näiteks ärinimi Nintendo ja tahame öelda seda osastavas ning tendot, siis me lisame selle tee sinna kohe järele, ilma ülakomata. Sest me kirjutame ja hääldame, ood või Paraguay kirjutatakse lõpus y-iga ja y loetakse enamjaolt yks. Nii et see on täishäälik, mis on nii kirjas kui ka häälduses olemas. Ja me jälle siis kääname seda ilma ülakomad Ta ja Tuuli Rehemaa abil. Toon veel näite selle kohta. Kui kirjas on ühed täishäälikutega, hääldame teisi. Näiteks viinamarjasort, šardon, neem, lõpus on seal A ja y kirjas, hääldame eed, see tähendab selle täheliik ei muutu, täishäälik jääb täis häälikuks. Ja kui ütleme, et nautisime šardon, need siis lisame nõrga d sinna taha ilma ülakomata. Et ülakomareeglid võõrnimede puhul on siis ühesugused nii isiku, koha, äri ja mis iganes muude nimede puhul. Täpselt nii ja kaubanimede puhul mille puhul sageli üldse kardetakse natukene käänata, aga reegel kehtib nii võõrnimede kui ka oma nimede puhul. Ühesugune nimesid tuleb käänata. Aga missugustel juhtudel, siis tuleb kasutada ülakoma. Me kasutame ülakoma siis, kui lõputäht ja lõpuhäälik on eri liiki. See tähendab, et näiteks kirjutame nime lõppu, Po kaashääliku, aga hääldame viimasena täishäälikut. Näiteks kunstnik moneedee, selle nime lõpus on tegelikult tugev Tsee. Monet kirjutatakse, hääldatakse monee, see tähendab, et T-tähte Me ei häälda, jääb alles ainult e-ja, sellisel juhul tuleb panna pärast seda teetähte ülakoma ja siis meie enda käändelõpp. Või näiteks bordoom, see kirjutatakse ju kujul, kus viimane täht on x, x on kaashäälik, aga meie hääldame täishäälikut bordo. Ja sel juhul jälle tuleb panna ülakoma ja käändelõpp näiteks bordoota siis meil on yks ülakoma ja ilmaütleva käändelõpp. Ta sama kehtib ka teistpidi, nime lõpu hääldame kaashääliku, aga kirjutame selle täishäälikuga näiteks isiku nimi, Alice, viimane täht on e, aga me hääldame essi. Üks on täishäälik, teine kaashäälik, järelikult käänamisel tuleb panna ülakoma e taha. Või meil on selline asutus nagu viiking, lain, mille lõpus on siis ee me seda ei häälda, ütleme enni lõppu. Sel juhul jälle paneme ülakoma. Ja siis käändelõppu. Ja siin on üks suurimaid eksimusi kolme nimega, mida ma olen tähele pannud, need on Google Youtube ja Skype. Youtube ja Skype kõik lõpevad õiega, mida me ei häälda, eks, et me paneme sinna, täheldame sinna lõppu kaashääliku. Aga kui me kääname mõtleme suuliselt, siis me hääldamisel tähte näiteks vaatasin Google'ist. See e-täht ei ole see inglise e, vaid see on eesti käändelõpu tunnus. See ei ole nimeosa, järelikult tuleb meil käänamise lisada omastavale käändele viitav i. Näiteks siis vaatasin Google'ist, kirjutame kuugi, lõpetame e-tähega, siis paneme ülakoma ja siis paneme enda käändetunnuse i i s t ja Google'ist samamoodi Youtube'i ka kirjas, lõpetame e k paneme ülakoma ja enda käändetunnuse i g a. Tallinnas on ilmunud vähemasti ühele majale suurfirmasilt suurte trükitähtedega kirjutatud apple abi. Kõik trükitähed, muidugi ilmselt suurem enamus kuulajaid saavad aru, millega on tegemist, et see on seotud firmaga Apple. Aga mis on sellel sildil valesti? No kui nüüd seda lugeda niimoodi apple abi ja mitte teada, et see on firma nimi, siis võib ta ju niimoodi ollagi. Aga need, kes peavad, need ilmselt eelistaksid lugeda seda kahesõnana, esimene siis nimi, äpi ja teine eesti sõna abi. Ja seda nime tuleks siis samamoodi käänata nagu Google või Youtube, seal on jälle lõpus e mida Mei häälda ja siis peaks olema kujul Apple'i, paneme siis e-järele ülakoma ja Eesti-i abi Apple'i abi. Nii et sel juhul oleks ta siis mõtestatud. Kuna panna ka nimesid, mis ei tähenda mitte midagi, siis põhimõtteliselt võib ka apple abi olla ilma mingi tähenduseta. Nimi. Eks firma omanikud ise teavad, mis nad tahavad öelda. Aga teistpidine, näide samas jällegi makk, mis on seotud ka arvutimaailmaga. See on Apple'i arvuti nime lühend ja, või operatsioonisüsteemiks vist, kuidas me võtame, sageli kirjutatakse Mac koma ja siis käändelõpp Mcil ülakomaga Mäkiga komaga. Siin on vist ülakoma ülearune jällegi. Jah, sellepärast, et see inglise, et see on eesti keeles ka ja see on kaashäälik. Me kirjutame kaasajaliku ja hääldame kaashääliku, järelikult sinna ülakoma vaja ei ole. Võib kohe otsa kirjutada, kui selle. Apple abi juurde tagasi tulla, kas ühel hetkel, kui võõrapäraste ärinimede käänamise eksitakse, kas see kuidagi mõjutab lõpuks ka meie omaettevõtete nimede käänamist ja kirjutamist ja siis muuhulgas ka ülakoma kasutamist näiteks? Meil pigem on see mure, et kuna kardetakse käänata võõrkeelseid kaubanimesid võõramaiseid, mitte võõrkeelseid võõramaiseid kaubanimesid või ärinimesid siis see komme on tulnud üle ka eesti nimedele. Ma näen probleemi pigem selles, kui me ütleme, hellus, jogurt või kalev, šokolaad või Lukoil, tankla ei julgeta millegipärast enam käänata, aga reegel on reegel. Kui me ütleme Marguse pliiats ja Tõnise raamat, et siis samamoodi ütleme, helluse jogurt ja ka siis välisfirmadel näiteks Windowsi operatsioonisüsteem või IBU maxi tabletid ja käänamine on siis täpselt nende reeglite järgi mida ma enne rääkisin, et kui lõpus on samaliigiline täht ja häälik, siis ei pane ülakoma ja kui need on eriliiki, siis tuleb ülakoma panna. Ärinimi muutub tekstis osaks keelest ja sellele kehtivad kõik meie keelereeglid. Peale nende kahe reegli, millal kasutada sõda ja millal mitte kasutada on keelekorraldajad andnud ka kaks soovitust, mille puhul siis ülakomakasutus on vaba. Ja mida ma tahaksin esile tõsta. Esimene puudutab sõnu, kus hääldamisel läheb kaduma terve silp. Näiteks filmifestivali linn, Khan kirjutatakse Cannes kuid sellegipoolest jääb viimaseks hääldatavaks täheks kaashäälik. Sel juhul meil selle esimese reegli järgi ülakoma vaja ei ole. Kuid kui lugeja tunneb, et see silbi kadu muudab ülakoma vajalikuks, siis sellistes kohtades on see võimalik kasutada. Või samamoodi, Brüsselis on linnaosa sant, chill kirjutatakse Saint sidekriips, Gilles hääldatakse Saint Chill. Üks silp kaob ära, aga ikkagi jääb viimaseks täheks häälduses kaashäälik. Jälle siis kirjutaja võib ise valida, kas ta paneb pärast essi ülakoma jäi, kui ta näiteks ütleb omastavas sant tšilli või ei pane, et siin on see kasutus vaba. Ja teine soovitus ülakoma võib pruukida ka selguse huvides. Kui näiteks nimetavaline kuju võib jääda arusaamatuks. Ortograafias on nimetatud näiteks ühesilbilisi nimesid näiteks itaalia jõgi, puu või kirjanik Ko õuduskirjanik, keda siis kirjutatakse kujul poe mis meenutab siis meil ühte sõna. Ja seal me küll nüüd hääldama ja kirjutame sama liiki häälikut ja tähte. Aga need sõnad on nii lühikesed, et käänamisel võib tekkida segadus. Sellisel juhul on samamoodi lubatud ülakoma kasutada, aga kohustust selleks ei ole. Ennist oli meil juttu ka juba eesti nimedest ja mis siis on lubatud eesti nimede käänamisel ja mis ei ole lubatud? See pilt vist on? Põnev pilt on põnev ja kirev. Võib-olla kõigepealt tulekski meelde tuletada eesti perekonnanimede kirjutamise põhijuhise. See on siis kirjas kõikides meie õige keeleallikates ja see kõlab nii nimesid, mis langevad kujult kokku harilike eesti käändsõnadega, käänatakse enamasti, nagu neid käändsõnu. See tähendab, kui inimese nimi on tamm, siis me käänamegi teda tamm, tamme ja ülakoma ei ole vaja pruukida raud rauaorav kurava. Need nimed kattuvad täiesti tavapärast eesti sõnadega ja neid käänatakse ka täpselt samamoodi nagu neid sõnu. Perekonnanimede puhul on ülakoma lubatud kasutada küll aga ainult siis, kui on täidetud kolm tingimust. Esiteks, tegu peab olema õigus või haldustekstiga kus täpsus on väga tähtis. Näiteks lepingutes kohtuotsustes, hagi avaldustes igasuguses üldkeelses tekstis, olgu see siis meediatekst või mõni artikkel või mõni muu kirjutis ei ole ülakoma järele vajadust. Teine tingimus on see, et inimese nimi peab olema algkujul omastavas käändes. See tähendab seda, et nimetav kääne on omastav. Kui inimese nimi näiteks ei ole mitte kallas, vaid kalda omastavas käändes või Sinimäe või põlluvahtra. Sellisel juhul on võimalik õigustekstis, nagu ma ütlesin, esimene tingimus on neid võimalik käänata ülakomaga. Näiteks, kui me tahame nime kalda panna alaleütlevas käändesse, võime õigustekstis kirjutada kalda ülakoma ja lee. Või järvekülje paneme alaltütlevas järvekülje, ülakoma ja LT, sel juhul me toome esile selle nime, algkuju, mis on omastavas käändes. Ja nii siis tehaksegi vahet, et kui inimese nimi on kallas ja ta on omastavas käändes kalda ja inimese nimi on kalda ja see on omastavas käändes, jällegi kalda, ei pruugi me aru saada. Mis on selle nime algkuju. Vot siin on näiteks üks eksimiskoht, ka armastatakse seda ülakoma panna. Üks koht, kuhu seda unustatakse panna, on sellesama omastavalise nime omastav kääne. Kui meil on näiteks inimese nimi kalda ütleme siis, Tiina Kalda ja me tahame öelda Tiina Kalda dokumendid, siis see kalda on omastavas käändes. Sel juhul tuleb ka sinna taha panna ülakoma mis väljendab seda, et see omastavalise algkujuga nimi on nüüd ise omastavas käändes. Ja nüüd on veel see kolmas tingimus. Ülakoma On vaja ainult sel juhul, kui selle inimese perekonnanime algkuju ei saa tekstis näidata. Kui näiteks õigusteksti on võimalik alustada selliselt, et nime esmakordsel kasutamisel on selle nimetavaline kuju näha siis ei ole ülakoma vajalik. Toon näiteks ühe lepingu avalause, laenulepingu on sõlminud Tiina Kask ja Marek Kase. Seda lauset lugedes on selge, et ühe inimese perekonnanimi on Kask ja teise nimi on kase. Ja edaspidises kasutuses ei ole seda Marekki perekonnanime vaja enam ülakomaga käänata sest lugeja on juba teada, et tema nime algkuju ongi omastavas käändes kase. Vahel muidugi juhtub, et seda nimetavat käänet ei saa tarvitada sellepärast, et dokument koosnebki ainult ühest lausest. Seal on vaja nime käänata. Siis on ülakoma õigustatud. Näiteks toon lause selle volikirjaga annab Valter järve Oskar Nurme õiguse võtta tema nimel vastu kõiki kohtudokumente Oskar nurmele. Siinsel juhul, kui me kasutame ülakomanurme ja ülakoma ja lee käändele plee on inimese nimi algkujul omastavas käändes, nurme kuivem ülakoma ei pane Oskar Nurme ilma ülakomata, siis on inimese nimi algkujul. Nurm. Et sellisel juhul on ülakoma õigustatud, aga tegelikult on juristid meil väga nutikad. Nad on leidnud viisi, kuidas vältida ülakoma isegi sellistel juhtudel. Nimelt võib panna nime algkuju tänatud nime järele sulgudesse. Näiteks seesama lause selle volikirjaga annab Valteri järve Oskar nurmele sulgudes Nurme õiguse võta tema nimel vastu kõiki kohtudokumente. Nii et kui me paneme selle nime algkuju käändevormi taha sulgudesse, ei ole meil ka edaspidi enam ülakoma vaja tarvitada. Kuidas on lood arhiividega, kuidas tuleb nimesid vormistada? No näiteks ütleme, et kui tekstis on olemas juba inimese nimi nimetavas käändes, kas siis pead teda veel kuidagi väänama käänama ülakomadega, võtame näiteks Rootsi eesti poliitiku Heinrich marga kui ta on meil olemas nimetavas käändes. Heinrich Mark, kas me peame teda käänamisel kuidagi nende ülakomadega kaunistama? Selle nime puhul küll ülakoma vaja ei ole, nagu ma enne ütlesin, ülakoma on vaja ainult juhtudel, kui nime algkuju on omastavas käändes. Kui ta nüüd oleks Heinrich marga siis arvatavasti oleks ülakoma õigustatud, kui täidetud oleks ka 12 tingimust. Tegemist oleks õigustekstiga või haldustekstiga võib-olla ka siis arhiivitekstiga. Ja seda nime nimetavalist kuju ei ole enne näidatud. Siinsel juhul need kolm tingimust kõik ei kehti, eks ole. Aga sellist ülakomatamist või sellist liigset ülakoma tarvitamist võib kohata ka paljudes teistes dokumentides. Minule on jäänud silma notarite ülakomalembus. Toon näite. Notarid avaldavad sageli avalikke teateid. Näiteks Tallinna notar Tiit Sepp avaldab nüüd siis pärimisseaduse paragrahvi alusel järgneva teate, see on esimene lause, esimeses lauses on notari nimi nimetavas käändes antud. Kui inimene näeb sõnasepp, siis ta ju teab, kuidas seda käänata. Kui ta näeb nimesepp, siis ta peaks ju sedasama moodi teadma. Aga teine lause on selline. Tallinna notar Tiit Sepa menetluses on ja siis tuleb edasi, mis pärimisasi. Seppa on käänatud sedasi, et sepp on kahe p-ga, siis tuleb ülakoma ja siis tuleb A. Mis on siis juhtunud sulaselge eestikeelne sõna. Selle käänamis tunneb igaüks sellist omastava käändemoodustusviisi, meie keeles ei ole. Kui meil on kahe sulghäälikuga lõppevad ühesilbilised sõnad, siis need on eesti keeles astmevahelduslikud ja me kõik teame seda. Kokk, kokakapp, kapi, nokk, noka samamoodi sepp seppa. Ja peale selle on nimetavaline kuju juba esimeses lauses esitatud. Mingit vajadust seda nime sellisel kujul järsku käänama hakata ei ole. Ja peale selle selline käänamisviis ei sobitu meie käändesüsteemiga, meil ei ole sõnumis sel viisil käenduksid, seega ei ole see konstruktsioon reeglite järgi isegi mitte võimalik. Ja mõtleme näiteks meil oli poliitik Evelyn Sepp ja tema käänamisega ei olnud kellelgi probleeme, nii et see ei saa olla nii raske. Või teine näide, kohtuotsused, seal on täpsus väga oluline, nõus, ja jälle, kui nimi on omastavalisel kujul, võid teda ülakomaga käänata. Ainult et On palju kohtuotsuseid, kus esimesel lehel on loetletud tavaliselt kõik menetluses osalejate nimed. Näiteks kohtunik, kes on kohtu koosseis, istungisekretär, süüdistatav, prokurör, kaitsjad ja need nimed on kõik esitatud juba nimetavas käändes. See tähendab, et kui inimese nimi on algkujule omastavas, siis ka see on seal esilehel juba öeldud. Järgmisel lehel see unustatakse ära. Ja siis mitte ainult ei unustata ära, vaid ka hakatakse moodustama kentsakaid vorme. Keeleinimesed toovad sageli klassikalise näite, kuidas käänata nime rebane. Kui sõna rebane, me oskame käänata rebane, rebase rebast siis nime rebane kiputakse käänama näiteks rebanese rebane ülakoma jõge, Nende lõpp. Essee jälle sellist käänamise võimalust eesti keeles ei ole. Või isegi kui inimese nimi on ots, siis muidu me kõik teame, et ots otsa. Aga kohtuotsuses on ots ülakoma i otsi või inimese nimi on põld põld põllu, eks ole, aga kohtuotsuses on Põldi ülakomaga põld ülakoma i Põldi. Selline käänamisvõimalusi on meil tõesti olemas. Põldi, aga sel juhul peaks olema nime nimetav kääne Põlt nagu sõnas kult kuldi. Ja kuna meil on aga inimese nime nimetav kääne põld, siis peaksite käenduma põld põllu ja selline komme levib ka selliste nimede puhul, kus häälikutesse kee vaheldu. Näiteks kas nägin pealkirja Kristiina kassiraamat ja kassi oli käänatud ülakomaga, hii ette oli pandud ülakoma või metsa, inimese nimi on mets ja ta on käänatud ülakomaga. Selline väänamine on täiesti tarbetu. Ju hull on tegelikult ju siis, kui need dokumentidest sellised käänamised ja ülearused ülakoma tarvitamised jõuavad, mõnikord kahetsusväärselt ka tavakeelde. Siis on olukord hull? Jah, ja see juurde praegu tegelikult levibki. Olen andnud nimede käänamise kohta keelenõu ja on tulnud ette, et inimesed arvavadki, et nimesid tuleb käänata ülakomaga. Mäekivi Me oleme nüüd rääkinud päris põhjalikult ülakomastajaga muidugi tuleb kasuks, kui kuulajad saate üle kuulavad, aga, aga vist on hea ka, kui see pilt on päriselt mustvalgel silme ees, kust saab inimene abi, kui ta nüüd tõesti tahab, et selle asjaga lähemalt tutvuda ja, ja selgeks endale selle teha. Jah, olen nõus, et tänase saate kuulajal peab olema hea kujutlusvõime et neid ülakomasid ja kalt kirju hästi ette kujutada. Täna räägitud reeglid ja ka suur hulk muid reegleid on kirjas eesti keele käsiraamatus. Selle leiab guugeldades, kui guugeldada eesti keele käsiraamat ja valida rubriik ortograafia ja sealt edasi kirjavahemärgid siis leiabki ülesse kõik meie ülakomareeglid. Samuti on suur kasu Eesti keele Instituudi keelenõu pakast. Tuleb minna Eesti keele Instituudi lehele, valida rubriik tasuta keelenõu ja seal tekib otsinguaken, kuhu võib lüüa sisse näiteks sõnad tsitaatsõna või ülakoma. Ja seejärel ilmuvad kõik keelenõuanded, mis nende kohta käivad. Perekonnanimede käänamist saab kontrollida Eesti keele Instituudi isikunimede andmebaasist. Selle leiab jälle kas Eesti keele Instituudi kodulehelt või guugeldades. Ja selles baasis on kirjas hulk perekonnanimesid ja esitatud ka nende käänamisvõimalused. Samuti on seal olemas perekonnanimede kirjutamise reeglistik ja muuhulgas ka see, millal inimene võib valida, kuidas oma nime käänata. Sellest, kuidas moodustada võõra keele sõnadest. Teisisõnu on kirjutanud Sirje mäearu mitu korda. Aga näiteks võib vaadata keelenõuande neljandat kogumikku. Jälle leiab Eesti keele Instituudi kodulehelt ja seal olevat artiklit sõnamoodustus, abi. Ja nende viidetega lõpetame, saate aitäh kaasa mõtlemast. Ülakoma kasutamise reegleid tutvustas osaühingu keele helin, juhataja, helika Mäekivi, saate toimetaja Piret Kriivan. Kuulmiseni keelesaates nädala pärast.