Tere, kullede mulgi uudiseid. Mineva nädal sai 125 aastat mööda suure Mulgimaa kirjamehe Hendrik Adamsoni sündimisest ja Tarvastu vald anud juba kate tõist kümnendat kõrda välja temanimelise murdeluuleauhinna. Nagu, ega kõrda Antiga nüüd murdeluulepreemia kätte just kuuendal oktoobril, Henrik Adamsoni sünniaastapäeval Kärstna mõisa majan, kuna Adamson oma esiollu nii kuul, meister kui koolijuhataja täis. Võistluse peale tuli seekord kuus tuisku tööd viieteisku kirjutaja sulest mulgi, võru ja Muhumaalt võitleidzee kõrt taga mere Muhumaale. Pääpreemia sai Muhu luuletaja Irma järvesalu. Seitsmekümnekate aastane Rooba oli esiMulgimaal auhinda vastu võtma. Aga millest siis suits, muhu naine, nüüdsel ajal murde keelen, kirjutab Irma järvesalu. Ma kirjuta sellek, mis mulle tee peale ette jääb või mis mul tähtis joo, olgu see kena inimene, mõni vana maja, vana Paet, Kivijaid või loodusmaole merehaige, ehkki oion paljast 10 meetrit rohkem mab oskad, kust CO luuletusi veel lugeda saab? Mu luuletusi saab lugeda mõnes loomingus ja siis on mul üks Orte kogu, aga see oli mu alles 2005 2006, umbes seda aeguma sai muhu kultuuripreemia ka Muhu valla oma. Kuidas žürii tänavuaastase salmi saagiga rahule jäi, sellest kõneleb hindaiedena mees, juriivigderg. Selle aasta kohta tuleb öelda ikkagi, et oli aasta, töid oli kell 16 ja neid oleks võinud isegi rohkem olla. Ausalt öelda, žüriil oli ka päris mõnusat lugemist, tuli võtta aega, et leida sealt nüüd mida välja valida, sest et see tase oli hea, seal oli armastajalik, tõid sõna kõige paremas mõttes, seal oli ka juba nõudlikumad taset ja professionaalsemaid töid kõige paremas mõttes. See luulesaak, mille nüüd Adamsoni murdeluulevõistlus kokku tõi, see on korda läinud, millega võitjad jäid ära täis, need olid sümpaatsed luuletused ja see oli tõepoolest luule. Ega seal ei olnudki midagi erilist, midagi ime tabast, väheste sõnadega oli antud erakordselt nõtke sõnastuses ilus pilt ja oli antud talle luuletuse vorm ja sisu. Ja veel üks imelik asi, mida meil varem nii sageli pole ette tulnudki, et need ei olnudki ju lõunaeesti keeles, vaid saarte murdes, õigemini muhu murdes. Aga samas nojah, nad kuuluvad ju endise Liivimaa piiridesse, söandasid. Kärstne naine kate 1000 kateedrist 10. aasta Hendrik Adamsoni murdeluulepreemia võitja Maier terve oli Adamsoni sünniaastapäevast ennu valmis uhke kingitusegi kill kirjameheaust teel. Nimelt pannida üten abiliste kokku Hendrik Adamsoni sugupuu, midagi Kovilisega mõisa majan, uuri saive, kuidas mõtte dekusi kõneleb Maie perve esi. Kõigepealt mina käisin Tarbatu muuseume toanias, Manija seadet on Martin kliendile detu ilus sugupuu no vot siis nagu, nagu toogas südamesse kohe peas ikkagi Hendrik Adamson ju ka tegema saekattega 500 aasta tuleb ja võis juba stuumsed. Ilus mälestus olla kogu Mulgimaal, leia Käärsustele tarvast vallale Kidilinedel sugulastele, mis mees Hendrik Adamson olli tema alles ole naistesse latsis, sõsarid Vellesites ole aga selle eest, tema emal oli ju hulka neid ja tema Väigalatsioid, kui tema sugulastest vaid hool oli või temast ka nõukogude Alendrikuse soolita. Sest kõrrasson mede juttu, otsan, nii, korjas kokku Kristi Ilves Uuvendat Mulgimaalt jälle tulev tõisi pää mulk, saadet jääb, seekord lõpetame Irma järvesalu oma muhukeelse luuletusega. Meite õuekööki ookedi küna, mu ristiisa Tõnu vaadu vaali reakis muuse Tamse mõisa ja vastu vahetati hiidlane ta koju ka õueköögi tein, sihuke kange töömees on südame külges kinni. Hirmu, uhked rääkimised, tegemised, nägu, kua, mu isa, ema, nänne, Ooet pead.