Saates vestleme selles, missugust mõju on Ladina-Ameerika muusika avaldanud džässmuusika arenemisele. Nagu teada, kuulub Ladina-Ameerika mõiste alla lõuna- ja Kesk-Ameerika ning lõunapoolne osa Põhja-Ameerikast kus valitsevaks kujunesid romaani rahvad, hispaanlased, portugallased ja prantslased oma keele ja kultuuriga. Samal ajal kui Ameerika Ühendriikides kujunes valitsevaks anglosaksi kultuur koos inglise keelega. Tänapäeval kuulub Ladina-Ameerika tsooni 20 riiki, kus riiklikuks keeleks on valdavalt hispaania keel. Erandiks on ainult Brasiilia, Portugali ja Haiti prantsuse keelega. Džässmuusika arenguloo uurimisel jälgitakse tavaliselt põhjalikult neid protsesse, mis leidsid aset Põhja-Ameerika, neegrite ja Inglismaalt sisse rännanud elanikkonna omavahelises läbikäimises. Muusikas oli nende protsesside tulemuseks niinimetatud afroameerika muusika, töölaulud spirituaalid, bluusi laulud ja teised rahvalikud muusikažanrid. Milliste pinnal kujunes välja džässmuusika? On pikemate selge, et säärased protsessid leidsid aset ka Ladina-Ameerikas sealsete asunike ja sisseveetud neegritest orjade suhetes. Kuna ka neis maades oli Aafrika muusikaga kultuuri vastu seatud mitte enam anglokeldi ja anglosaksi vaid romaani ja sealhulgas eriti Pürenee poolsaarelt pärinev Ibeeria muusikakultuur siis oli nende protsesside tulemus kvalitatiivselt erinev sellest, mida nägime Põhja-Ameerikas. Tõsi küll, ka Ladina-Ameerikas tekkisid omapärased rahvalikud žanrid Töölaulud, vaimulikud laulud, ballaadid ja niinimetatud kalipsot, mida võib võrrelda Põhja-Ameerika pluusidega. Oma muusikaliselt keelelt aga olid need žanrid tunduvalt erinevad Põhja-Ameerikas analoogiliselt tekkinud žanritest kujutades endast niinimetatud afro ladina folkloori, mille mõjutusi džässmuusikale ei mahtunud džässmuusika arenguloo lihtsustatud skeemidesse. Umbes poolteist aastakümmet tagasi leidis aga aset ootamatu ladinaameerika rütmika sissetung džässmuusikasse mis esialgu omandas küll tavalise sensatsioonilised moekarje iseloomu, hiljem aga normaliseerub ja on andnud ning annab ka tänapäeval üsna huvitavaid tulemusi džässmuusika üldise arengu raamides. Kuna see 40.-te aastate lõpul esile kerkinud suund oli seotud rea Kuubast pärinevate muusikutega. Kuubas aga on Aafrika mõjud Hispaania muusikale kõige eredamad ja omapärasemad, siis hakati seda suunda nimetama afro-kuuba stressiks. Ühtlasi kerkis päevakorda küsimus sellest, kas on õige jätta džässmuusika ajaloolise arengupildilt välja Ladina-Ameerika muusika erakordseid rikkusi. Eriti rütmika osas. On vaevalt usutav, et džässmuusika kodulinnas New Orleansis puudus kontakt afroameerika ja afro ladina muusika vahel. Eriti kui arvestada seda asjaolu, et kõne all olev linn liideti Ühendriikidega alles 1803. aastal. Enne seda aga käis ta prantslaste käest hispaanlaste kätte ja tagasi ning et just nimelt sellesse linna oli suunatud sisserändajate vool lõuna poolt Kuubast, Haitist ja maikast ja Puerto Rico ost. Heites pilku Ladina-Ameerika muusika kujunemisprotsessile märkigem, et see ennetas terve sajandi võrra inglise muusikakultuuri esimesi võrseid Põhja-Ameerikas. Konkistatooride kannul käisid katoliku mungad, kes asusid sedamaid kohalike päriselanikke indiaanlasi nende paganlike Stomanditest võõrutama kasutades selleks peamiselt muusikaabi. Nii oli praeguse Mehhiko territooriumil niinimetatud uus Hispaanias juba seitsmeteistkümnenda sajandi algusel 25 muusikakooli kloostrite juures kus õpetati indiaanlasi. Kirikumuusika kõrval arendasid misjonärid ka vaimuliku maiguga olustikulist muusikat, näiteks laule, töö juures, laulmiseks, laule, tööpäeva lõpuks hommiku palvusi ja nii edasi. Sedalaadi muusika on mõnevõrra muundunud kujul säilunud tänapäevani. Kuulake näiteks üht Trinidadi sadamatööliste laulu. Banaanide laadimine algab õhtul ja kestab öö läbi kuni koiduni saadetuna laulust, mis aitab lühendada ööd ja unustada väsimust. Erinevus Põhja-Ameerikas levinud töölauludest on siin ilmne. Samas aga on ka üksikuid ühiseid jooni. Rõhutatud hüüatused, hääle ülesviimine, sõna lõppudel ja muud. Kesk-Ameerika rahvalike muusikavormide kujunemisest võttis osa kolm erinevat rahvuslikku kultuuri indiaani, ladina ja aafrika Hispaania kolonisaatorite aktiivse mõjutustegevuse tagajärjel assimileeriv indiaani muusika peaaegu täiesti mitte nii nagu Põhja-Ameerikas, kus võitluses inglise kolonisaatorite, ka indiaanlased emb-kumb, kas hävisid või olid sunniviisil isoleeritud ülejäänud rahvastikust säilitades sealjuures oma muusika iidseid vorme. Peamiseks jõuks Kesk-Ameerika folkloori kujunemisprotsessis sai hispaania folkloor, sealjuures eriti Lõuna-Hispaaniast pärinev Andaluusia folkloor kus esines mauride kaudu omandatud araabia jooni. Kõrvuti mustlasmuusika mõjutustega mustlased saabusid Hispaaniasse 15. sajandi keskel ja on jätnud Hispaania muusikasse mõndagi oma rütmikast temperamendi, tantsulisusest. Erinevalt Põhja-Ameerikas valitsevaks jõuks kujunenud puritaanidest ei pidurdanud Hispaania kolonisaatorid Ladina-Ameerikas ilmaliku muusika arenemist vaid isegi soodustasid seda. Levisid ballaadid ja erilised tantsuga seotud laulud niinimetatud romantseerus. Juba 1525.-st aastast on andmeid ühe tantsukooli olemasolu kohta Mehhikos. Mis puutub aafrika folkloori, siis levis see koos sisseveetud orjadega Ladina-Ameerikas juba 16. sajandil ja langes eriti antilis tugeva Hispaania folkloori mõju alla. Siiski säilitasid aafrika tantsud ja laulud Ladina-Ameerikas palju rohkem oma esialgset kuju kui Põhja-Ameerikas. Nii on meie ajani säilunud Anttilli saartel elavate neegrite tantsude sarnasus Ida-Aafrika tantsudega. Samuti on palju ühiseid jooni nende tantsude muusikas. Ladinaameerika folkloori kujunemine kulges ilmselt harmoonilisemalt kui afroameerika folkloori kujunemine sest hispaania erksa rütmika muusikaga oli neegritel palju rohkem ühist kui anglokeldi kaine ja rangevõitu muusikaga. Ladina-Ameerika folkloori iseloomustab ühest küljest erakordselt rohke armastus, temaatika, esinemine teisest küljest väga tihe side, laulu ja tantsuvahel. Laulud on peaaegu eranditult tantsurütmis, mis viitab Andaluusia mustlaste traditsioonidele. Peatugem lühidalt mõnedel Ladina-Ameerika tantsuvormidel. Paljud neist on käesoleval sajandil levinud üle kogu maailma mitmesuguste kultiveeritud salong tantsudena kaotades muidugi palju oma esialgsest omapärast, säilitades aga siiski mõndagi oma eredas sütitava rütmikest. Üks levinumaid Ladina-Ameerika tantse on kahtlemata tango, mille juured ulatuvad tagasi Andaluusias, kus ta esines tantsulauluna. Huvitav on see, et säärasel praeguse tango esivanemal puudus igasugune side armastus. Lüürikaga sisuks olid peamiselt olustiku stseenid, pilge ja huumor. Mõnede allikate järgi oli tango kaugeks algallikaks mustlastants flamenco. Möödunud sajandi teisel poolel kerkis tango esile Argentiinas ja ristus sealse tantsulise lauluvormiga, mida nimetati Milongaks. Kuubas aga leidis aset tango kokkupuude kohaliku tantsu Habaneeraga, mis samuti andis väikese stiililise teisendi. Sajandi lõpul hakati tangot paaristantsuna viljelema ja lühikest aega enne esimest maailmasõda jõudis ta seltskonnatantsuna Euroopasse ja tekitas lausa kõmulisi laineid. Klerikaalsed ringkonnad sattusid üldise moraali pärast ärevusse ja lõpuks oli paavst pius 10. sunnitud selgitama, et tango on siiski päris väärikas tants, mille vastu kellelgi midagi olla ei saa. Džässmuusikaga ei ole Dancol küll midagi tegemist. Siiski pole see just päris nii. Esimene trash muusika, helilooja, bluusiviljelejad William Christopher händi kasutas tangorütmi oma 1912. aastal loodud Memphise pluusis ning kaks aastat hiljem kordas seda võtet oma kuulsas Saint Louis pluusis mille teemat kuulete Louis Armstrongiorkestri ettekandes. Tangorütmi ja karakter on siin täiesti ilmsed. Olgu veel märgitud, et karakteerne tango sünkoop Esines peaaegu kõigis rääktaimi palades muidugi kiiremas tempos. Ja et händi väite järgi oli tango rütmiga Charlestoni rütmi eelkäijaks. Järgmine Ladina-Ameerika päritoluga seltskonnatants, mis 20.-te aastate lõpul saavutas ülemaailmse leviku koli rumba. Kui tango mängimisel sai orkester hakkama tavalise tantsuorkestri rütmigrupiga siis rumba ja teised Ladina-Ameerika tantsud nõuavad juba hoopis keerukamat rütmiaparaati. Tavaliselt on rütmiinstrumentide mängimisega ametis kuus kuni seitse inimest. Peale tavaliste rütmipillide on kasutusel veel niinimetatud Konga trumm. Kaks kolm väikest eri suurusega Bongo trummi kaks teradega täidetud õõnsad kooli niinimetatud marakas, mis raputamisel sahisevad. Kaks puu kepikest, mis vastamisi lüües heledasti kilksuvad niinimetatud klaares. Erineva suurusega metalltaldrikud, niinimetatud Timbales teradega täidetud silinder nimetatud Chocaljo lainelise pinnaga piklikese, mida kepikesega kraabitakse nimetatud küüro lehmakell ja nõnda edasi. Kõik need rütmiinstrumendid mängivad erinevaid rütmifiguure, mis kokku põimuvad keeruliseks kangaks. Harjumatu kõrv ei tee erinevate rütmide vahel vahet. Pealegi esineb üksikute tantsude rütmides palju varieerumisi, mistõttu Ameerikas on lai publik kõiki Kuuba ja teiste Ladina-Ameerika maade päritoluga tantse hakanud nimetama Rumbadeks. Kuulake veel mõningaid Ladina-Ameerika tantsurütmide näiteid. Võib-olla on tõepoolest üsna raske nende vahel vahet teha. Nii näiteks kõlab Kuuba tants Chadža. Veel üks Kuuba tants, Hispaania mõjutustega kvaradža. Nii aga kõlab tants nimega afro Kubano juba nimi ütleb, et tegemist on kuuba tantsuga, millel on tugevaid sidemeid Aafrika folklooriga. 30.-te aastate lõpul tuli jällegi Kuubast populaarne, pidin sujuva rütmiga rahulik tants. Hügieeniga kaunis sarnane on polero hispaania päritoluga tants, mis nagu paljud teisedki muutus Ladina-Ameerikas kolmeosalise rütmiga tantsust kahelise rütmiga tantsuks. Kuulake üht, mehhiko pole rood, mis paljudele on tõenäoliselt hästi tuttav. Ecuadorist on pärit tants, Sanhonito. Huvitava tämbri annavad muusikale okkariinod, mida kasutatakse Kolumbia rahvamuusikas näiteks tantsus Porro. Mitmes kuuldud näitas, võisime tähele panna asjaolu, et meloodia äärmiselt vaba esitamine keeruliste rütmimustrite taustal andis väga huvitavaid polümilliseid kombinatsioone. Glinka, kes 1845. aastal külastas Hispaaniat, kirjutas selle nähtuse kohta oma märkmetes. Näis, et kuuled kolme erinevat rütmilaul käis omaette kitarr eraldi aga tantsijanna plaksutas käsi ning kõpsutas jalaga näiliselt täiesti lahus muusikast. Džässlauljate juures on niisugune nähtus üsnagi tavaliseks asjaks, samuti on instrumentaalsoolod rütmiliselt tihti väga vabad. Tuntud neeger, pianist Errolgaarner on võib-olla rohkem kui ükski teine džässmuusika arendanud välja esituslaadi mis lihtsalt hämmastab oma näiliselt kaootilise meloodia rütmiga, kõneleb aga tegelikult interpreedi erakordsest rütmitundest, milles on tunduvaid sugemeid, Ladina-Ameerika muusika esituslaadist. Nagu juba märgitud, järgnes Dancole moetantsuna rumba kolmekümnendatel aastatel aga Konga, Regiin ja Karjoka. Tekkisid ka spetsiaalsed orkestrid Ladina-Ameerika tantsumuusika esitamiseks, mis mängisid peenema publiku jaoks lihtsustatud rütmidega, tangusid, ubasid ja teisi tantse. Üksikud Ladina-Ameerika rütmikast mõjustatud palad olid ka 30.-te aastate džässorkestrite repertuaaris. Möödunud saates kuulsime populaarsete geeni Ardi soo ettekandes do Kellington komponeeris oma orkestrile Konga braavo ja kuulsa karavani. Kuulake lõigu viimasest vanast saksa demokraatliku vabariigi džässorkestri esituses, mida juhatab Chibs Fletcher. Aja jooksul sai üha selgemaks, et Ladina-Ameerika tantsude rikkad rütmid Kujutavad endast suurepärast võimalust rikastada standardses muutunud svingmuusika põhirütmi neli ühe tugevust lööki taktis. Džässmuusika oli aga nende rikkuste ulatusliku kasutamisega hiljaks jäänud. 40.-te aastate teisel poolel algas kommertsiaalse kergemuusikaturul tohutu ladina-ameerika rütmide ekspluateerimine mis võttis niisugused vormid, et mõne aja pärast tundus tavaline neljane džässi põhirütm kõrvale igatsetud puhkusena. Säärast rütmilise mitmekülgsuse üks luisust, kui nii võib öelda, oli tunda muide ka Tallinnat külastanud Marino marini kvarteti ja estraadiorkestri elektrokord kontsertidel. Tantsudeks, mis neljakümnendatel aastatel esile kerkisid, olid Brasiilia samba ja kuuba mambo. Ettevõtlikud ärimehed oskasid peagi neist sensatsiooni teha ja sellele vastavalt ka korralikult teenida. Huvitav on lugeda üht kirjeldust 1946. aasta lihavõtteesimesel pühal New Yorgis korraldatud tantsupeost millel mängis viis afro-kuuba orkestrit, peamiselt uut moetantsusambad. Pidu kestis kella ühest päeval kuni kella üheni öösel kell kolm, kaks tundi pärast algust pani tuletõrjeuksed 5000 pealise märatsema massi selja taga kinni kellest igaüks oli maksnud kaks dollarit ja 75 senti. Rohkem sisse ei mahtunud. Eelmisel õhtul oli haridusinimesi džässorkester tõmmanud kokku 500 inimest. Kella kaheksaks oli 10 puhveti müüja poolt teenindatav, tugevasti varustatud paar kuiv nagu kõrb. Kui muusikal hakkas, algas kaklus. Kui muusika mängis, algas tants. Hoolimata kaheksast professionaalsest välja viskajast ja 14-st politseinikust viidi neli. Külalist haiglasse ja ühel politsei leitnandile viis Lendav Toompeal ainult naha maha. Järgmisel päeval keelati Sedalaadi üritused ajutiselt ära. Muidugi on raske uskuda, et kirjeldatud segaduses oleks süüdi olnud sambarütmid. Mambo läks üldiselt moodi alles 1955.-ks aastaks. Kuigi see tants oli Havannas seltskondliku tantsuna tuntud juba 10 aastat varem. Selle tantsumuusika populariseerimisel oli keskne koht Kuuba džässorkestrijuhil Pierre Spraadol. Tema orkestris oli kuus vaskpillimängijat, kelle õlgadel koos rütmiga oli peamine. Vastupidiselt tavalisele džässorkestrile oli saksofoni del üsna väike osatähtsus nähtus, mis on seotud Kuuba rahvuslike muusika traditsioonidega ja milles võisime veenduda ka Tallinnas spadžo Alonso orkestrit kuulates. Prado orkestri mängulaad on hoogne, vali ja tihti nimme dissonantsi rikas. Sellegipoolest pole selles muusikaliselt negatiivseid jooni, sest taoline tõlgitud on seotud kuuba rahvapidustuste ja karnevalid ülemeelikud. Kui ta avalikult tervede traditsioonidega Tantsuliselt traditsioonid Kuuba rahvuslikus muusikas on nii tugevad, et tänapäeval ka revolutsiooniline temaatika leiab kajastamist rütmiliselt väga erksaid lauludes. Kuulake näiteks algust Carlos Buebla laulust saabus Fidel. Afro-kuuba mõjutuste elav sissetung jazzmuusikasse algas 1947. aastal millal Havannas pärit olev trummimängija Rutciano boso hakkas esinema isegi lesbi džässorkestriga demonstreerides niisugust rütmialast fantaasiarikkust ja meisterlikkust, mis oli harjumatu isegi virtuaalsetele džässmuusikutele. Hoolimata sellest, et boso juba järgneval aastal ühes kõrtsikakluses tapeti oli ta suutnud džässmuusikute ringkondades ladina-ameerika rütmide vastu suurt huvi äratada, näidates võimalusi neid seltskonnatantsude asemel ka improvisatsioonilist džässmuusikas rakendada. Kuulake üht näidet isegi lesbi orkestrilt, mis püüdis rajada Ladina-Ameerika rütmikale ja meloodikale baseeruvat suunda džässmuusikas. Katseid ühendada džässmuusikat ladinaameerika muusikaga tegi ka tuntud saksofonist Charlie Parker kuid peab ütlema, et need katsed kuuluvad vaevalt selle varasurnud andeka muusiku loomingu paremikku. Parkija esines koos Franck matšid orkestriga, mis omas juhtivat kohta niinimetatud afro-kuuba džässiliikumises. Kuid erinevus Parkeri tugevalt individuaalse stiiliga, improvisatsiooni ja matši orkestri saate vahel, mis on nagu hoopis teisest puust ei lase tekkida rahuldavat kunstilist tervikut. Huvitavaid katseid afro-kuuba džässialal on teinud, stan Kenton, juuk, Ellington, löökriistade virtuoos, Aadpleigi ja teised. Analoogilisi taotlusi on olnud ka meie heliloojatel. Nii kirjutas Uno Naissoo Ladina-Ameerika muusika koloriidi arvestades džässipala karneval mida esitab Eesti raadio estraadiorkester Rostislav märkulovi juhatusel. Kokkuvõttes võib öelda niipalju, et Ladina-Ameerika folkloori on kahtlemata džässmuusika arenguloos oma viljastav osa olnud ja on seda mitte vähem ka tänapäeval. Nõukogude muusikateadlane Valentiina koonen näitab veenva uurimusega, et Lääne-India saarestikus Aafrika ja Hispaania folklooriristumise tulemusena tekkinud muusikalised vormid olid New Orleansi jõudes džässmuusika arenemisprotsessis üheks esimeseks lüliks. Tänase saate lõpus täname Tartust Grupi raadiokuulajate nimel kirjutanud Kalju Vaiksaart. Püüame teie küsimustele vokaalse džässmuusika ja orkestrite koosseisude osas vastata järgmiste saadete raames. Ettepanekuid aga võimalust mööda arvesse võtta. Nüüd aga head jälle kuulamist.