Minu muusikaelutee pole olnud kaugeltki sirgjooneline. Otse vastupidi, ta on olnud üsna käänuline, paiguti täiesti murranguline. Kui ma nüüd tagasi mõtlen oma noorpõlvele siis tuleb mul tunnistada, et armastuse muusika vastu, mida ma lapsena juba kutsume tra tundsin, olen ma saanud omaltvanematelt. Ema, kes omas hea lauluhääle, armastas väga laulda oma koduste talituste juures ja ka isa juhatatud laulukooris. Siis kui lapsed veel väikesed olid. Minu lapsepõlv on langenud ajale, kus kogu maailma vapustasid suured murrangulised sündmused, esimene maailmasõda ja sellele järgneb. Mis meie väikerahvale tähendas otseselt jälgimist ja see tähendas väga palju sel aastal kasvada lastele, nende tervisekandejõule ja nende hulka pean ma lugema ka ennast. Sest noored veel aastat ei saa lugeda hoopis kergete hulka. Leiba tuli mul teenima hakata üsna varakult. Ja mäletan, et Pärnu gümnaasiumi viimastes klassides tuli mul õhtuti ja öösiti teenida leiba orkestrimängijana kinodes ja restoranides. Nii et ei olnud harvad juhtumid, kus tuli lihtsalt hommikul tööle tulla, käiata magamata, vaevalt silmad ära pesta ja kooli minna. Vaatamata sellele siiski suutsin gümnaasiumi lõpetada ka parimate hinnetega kiitusega. Samasugused tingimused jätkusid ka õpingud konservatooriumis. Minu lapsepõlve hullemaks oli juba sattuda professor Artur Lemba juurde, kellest ma lausa legendaarsed lugusid olin kuulnud oma vanematelt, vendadelt ja õelt, kes sel korral Peterburi gümnaasiumis õppisid sõjapõgenikuna. Mind valmistas ette konservatooriumi astumiseks sel konnale klaveriõpetaja Pärnu pärit olla kappargaratific, Margareti feng. Et ta võttis seda tööd ilmselt väga suure tõsidusega. Õpingud professor Lemba juures. Juba jõudnud ligidale kuid lähem, suhtleme temaga, jahutab mõningaid jooni, mis seda oreooli veidikese lugusid ja nimelt põhiline omadus professor lõngale oli siiski tapitöös napisõnaline kinnisus ja küllalt väline, tasakaalukas noh, palju nii-öelda ükskõiksus, aga vähene osavõtt oma õpilaste saavutust, diapillusest. Ma olin juba siis kodavatooriumi astudes mõningate kogemustega ansamblist, kuna ma olin ju aastaid juba mänginud orkestrites ja ka soliste saatnud Pärnus kooli õpilased, tuli mul niisugune vahejuhtum, et mul tuli Aleksander altari ja Tenno Keruuni ühist kontserti läbi viia, kuna klaverisaatja järsku haigestus. Ja seda muidugi läks vaja konservatooriumis. Eeskätt Sophiet viiuliklassis, kus ma omal ajal Hugo seltsiga konsulteerinud ka praegu professor Herbert Laanega ja veel mõne teise õpilasega, kes, keda need vähem tuntud olnud. Varsti lisandus sellele veel konservatooriumi, sel ajal oli veel Artur direktor Mihkel Lüdig. Tema abikaasa tuli lauluklass. Seal rakendati menud lauljate saatjana. Kui, kui tulevad tormid, tuli uus direktor Jaan Tamm, siis Jaan Tamm pagendas karmilt oma klassisaatjana. Albert kõhelik, väga musikaalne, suurte tehniliste võimetega mängija Kellel ainult ainukene puudus oli see, mida andekatel inimestel mõnikord juhtub. Et ta ei omanud tarvilikku esinemiskindlust. Meelitasin kunagi õpilaskontserdil Beethoveni õhtursonaarti, mida me olime hästi kokku mänginud ja omavahel meil oli üldse teha kontakte. Kuid ahvad kõhelik oma närvi nii-öelda ebakindluse juures hüppas järsku keset sonaati ühelt etapilt üle jättesterentakti vahele. Ja ma ei oska seda öelda, missugune paistementsis juhendad maadega, sama tegid ka trafost realistlikku hüppasin jubedakti üle pärast, professor Jaan Tamm kirjutab meile poolnaljaga pool tõsiselt, et me olevat Peepovi lakanud redigeerida võimetagema. Palgakese rikkur, ma tulen hiljem tagasi Pill teoses. Me jätame täna kavas olev metsade palaga. Kuid minu pingutab nii-öelda õppimise viis, kusjuures muidugi klaveri alal püüdsin kaid kanda, mis ma suutsin sel korral. Kuid füüsilised eeldused, millele ma vihjasin lapsepõlveaegadest lõppeks ütlesid ülesse. Ja kui ma olin jooksnud lõpukursusele, siis tervise küsimus kerkis väga teravalt päevakorrale just ühe raske gripihoo tagajärjel. Kombinatsioonidega. Ja seal ma siis õppisin esmakordselt tundma meile seinale maalitud seda sünget vikatimeest, kes üsna julgelt juba oma vikatiga minu poole tiitvasti. Aga tema vastust kahevõitu selleaegne Kadrioru eriarst doktor Raul Rosenberg. Ja nagu te nüüd täna veenduda, võite jahivõit ikkagi doktor roomegi puhul frikadelli sel korral taanduma, kuid pidin loobuma ka oma muusika. Vot seal oli nüüd esimene niisugune murrang elus mis mahub hästi niru tee konna kujutades, Ra saatus ja järgnesid rida aastaid pikki aastaid, kus ma muusikast eemal olin. Õnneks aga leidsin ma sobiva osumised võimalusi hiljem ka ülekandemaal. Ja nii võrrakusi alamal oli kohanesid põllutööga. Kuna seal selle maakohas seal oli peremees puudus, siis kosutas suhteliselt, pidin ma hakkama selle aset täitma. Ja pean ütlema, et et ka see töö hakkas huvi äratama ja võis täheldada häid lõhnu, samme. Mul on tänaseks säilunud veel mõningaid aukirjad ja nii preemiad, nupud kasvatatud tõuloomade eest. Näitustel. Ühel sellisel näitusel kohtasin ma oma kunagist konservatooriumi aegsed üldaineõpetajat. Professor Adolf Pelgu oma perekonnaga ei sattunud juhuslikult, on avalikkusele. See oli juba üle paljude aastate professor, vedruga sidus mind õpingute ajal tihe suhtlemine Taali oma iseloomult peaaegu täieline vastand Artur lehmale. Kui ma õppisin üldainete õpet, oli Arud Pedro, kes oli ta kindlasti demokraatlikumaks suhtumisest oma õpitöös, ta lausa põles. Suure entusiasmiga oskas ta õpilastele teha ka huvitavaks sellist ainet nagu muusikateooria on ikka väga kuiv ja igav olla ja Adolf Pedro suutis oma pedagoogilise vaistuga üsna varsti lahutada oma rühmades Lohtimis, sikud lammastest ja tegeleda andekate õpilastega individuaalselt. Peatselt kutsus ta mind enda juurde pühapäeva hommikuti koju et seal täiendavalt veel teooriaga tegeleda. Sest minu klassiülesanded hakkasid juba nii raamer. Ega ta seda levitama lahti, lisades sellele veel professor Pedro. Teisest armastuseta raamatu või köitmine, eriti fotograafia. Selle pisikust olen ma nakatunud ja nakatuda on säilunud kuni taleid alles tagantjärgi ma suudan hinnata ja mõista, milliseid kiirdumis pidi tähendama Pedro perele minu pühapäevahommikused harrastused ja õpingud. Sel ajal ei olnud vedrud veel professor ega ei omanud ta oma avaralt kahe kodudest individuaalelamut nõmme kaunis looduses, mida ta alles hiljem suure püüdlikkuse ja töökusega suutis saavutada. Tairunud siis Pelgulinna agulis väikeses ühetoalises korteris köögiga. Ja meie õpingute ajaks pidin kodust lahkuma temaga vanemalt pojalt kaks tükki, kooliealised juba, sest ruumi kodus ei jätkunud ja kõige noorem võsu sügavamast ideoloogiat põrandal. Sel ajal, kui meie, siis oma harrastustega tegelesime. Lühidalt professor Pedro, on mul jäänud siis nii, ütleme sõbralik suhtumine kuni elu lõpuni, kui sama traagiline surm fašistliku vanglas lühikest aega enne fašistide põgenemist. Nii eesti muusikat röövis selle väljapaistvalt andeka inimese. Ma kohtasin siis jahvusele näitude professor Pedud ja ta oli huvitud minu tegevusest tuli mulle külla maale. Seal servis ta siis menu selleaegsete jõude, hapetusi konkureerimise alal ja hakkas mind mõjutama, et ma edasi õppisin, seal õpiksin sel alal. Raskus kerkis muidugi kohe esile sellel, kuidas õpingutes korraldada, minu elukapp oli pärinud 80 kilomeetrit eemal, raudtee on 20 kilomeetrit ja osa võtta jooksad kodanturmi tööst. Oli ju väga küsitav aga suure entusiastina lahendatud professor väga selle küsimuse peatselt Taavi nimelt selleaegse direktori Johan Allikuga nõu pidanud ja otsusele jõudnud, et nad võimaldavad mulle õpingut ühekordsed iganädalase järjekordse sõduga Tallina. Ja selliselt ma siis astusin õppima kompositsiooni alal professor Artur Kapi juures. Kuid vastuvõtukatsetel puudus Artur Kapp. No Kallarid oma inimlikud nõrkused mõnikord teda mõneks ajaks eemal lobitööst ja see oli üks selliseid perioode. Teda asendas viiuliprofessor Johannes Paulseni keda kõik meie vanema põlvkonna viiuldajad mäletavad ju suure soojusega eludega ja lugupidamisega. See oli haruldane inimene ja kõrgelt tellitud muusikamees. Ta oli õppinud kunagi teooriat väljapaistva vene helilooja paneeli juures ja omas suure palun tehniga sel alaltasuga, ta oli huvitatud ka konkursiooni õpilaste õpingutes. Johannes Taul, see lahendus siis seal kuraator tappi. Mina mängisin ette sisseastumise nii vedela eksamipalana oma loodud fantaasia, mida ma sisse toob täiesti ilma teoreetiliste ja teadma seda. Olin valikuliselt kujundanud. Johan vaadikule meeldis, kiitis ela, sissejuhatavad teemad, mis nii eesti rahva rahvaliku koloriidiga oli lühidalt kokkuleppel professor Arikvia Pedro juures ja Johan Paulusel, Jaanus Paulsoni ka. Nii-öelda nõusolekul olin ma siis vormistatud Liisukese tingimustel kompositsiooniklassi, õpilased ma iga nädal korra talitlusega. Hiljem. Aga kui tagasi oma töö juurde tuli Artur Kapp siis ilmnes, et ainukene, kes sellega nõus ei olnud, oli just tema. Ja seal õppisin ma tundma Artur Kapi üsna karvast iseloomu poolt. Tal oli omale niisugune joon, et kui tal miski asi vastumeelt oli, siis ta seda juba tagasi ei hoidnud. Oma väga terava keelega ja väga leidlikke väljendustega suutis ta teinekord niivõrd õpilast, kuidas öelda, tõrjuda. Et võis kerkida küsimus, kas õpinguid jätkata pilte. Vot selline küsimus kerkis ka minul vahepalana minu õpingute viimasel aastal kolmandal aastal kuulutati välja Eesti akadeemilise helikunsti reni kontserdi poolt. Klaveripalade võistlus, lühipalade võistlus ja minu kolleeg treiali algatusel. Saatsime meie kaapis sellele viimne konkurss, saatsime oma Ilmselt oli tal kogunud materjali küllalt rohkesti, nii et sirvimine ja kindlamini võttis palju aega. Ja otsus tehti teatavaks siis, kui ma juba konservatooriumi lõpetanud. Aga minu suureks üllatuseks ilmnes, et umbes 40 konkursile laekunud tala hulgas olid minu mõlemad palad ka premeeritud, kusjuures pala kevadele omas esimese preemia ja torupill ja viiul preemia. Noh, see oli seda veidram, et konkursil osalejatelt ju veda vanemaid muusikuid, kelle palad, nagu hiljem kuulsime, olid kamis kaugele maha jäänud. Minule de esimesele, palun. Nonii, vahelduseks lubage seda, et ma nüüd selle pala uuesti meenutan veel sellel vana kevadel esimese preemia ma võtan ja püüad seda teritada nii balleti kui ma teda ei ole võimeline praegu lõpukeskkonnas. Väikene lõbus lugu seoses selle klaveripalaga. Praegu oli. Möödunud suvel. Mul tuli minna autokomisjoni ette ja järjekord oli suur ja komisjoni juurest välja tulnud inimesed tekitasid teatud närvilise õhkkonna, kuna seal vaadati norida. Kui ma sisenesin oma järjekorras komisjoni ette siis tundsin ma seal oli terve rida aste, naisarsti oli laudade juures ja üks komisjoni esimees, mees, arst uudistasid millegipärast mind vaikides. Ja kui nüüd vormidest küsimused olid esitatud juba kõik vaja, siis küsis äkki mul komisjoni esimees elatanud meesarst, et minul on koduseks klaveripala kevadel, mis mulle väga meeldib. Kas te olete selle auto? Ei ole. Nüüd ma pidin tunnistama jah, et, et masele vabadulen kunagi teinud ja selle tõttu läks mul siin eksamikomisjonide protseduur üsna ladusalt ja kiiresti edasi. Minu muusikalise käekäigust, tähendab, ma siis jõudsin Artur Kapi õpingutes jõudsin ka ikkagi nii oma eeldusi näidata, teisel õppeaastal Artur Kapi, kas tohin ma klassi kunagi oma algatusel? Metsasarvepaar, mille ma olin kirjutanud sama veto Talle mängija Albert kõheliku noh, nii-öelda need nõudmised või igatahes tema soovitusel. Kuna, nagu ma ütlesin, meid ühendas hea kontakt. Ahven oli siiski vagundatooriuvad, petaja, metsatarve, klassijuhataja ja oma nii võimeid suutmatus laialt maksma panna. Ta oli mõnda aega olnud solistiks Riias ja Minskis. Minskis oli ta Väljapaistva dirigent Nikolai mal kool juures orkestrisolistina olnud jaamal kooli väga kõrgelt hinnanud tema tema musikaalselt ettekannet ja siis väga ilusat tuuni. Ma tund klassi sisse metsa sabet, vana mida narka seelikule kirjutasin ja alguses suhtus, mõtleme siis ükskõik sealt sellele, kuna tutvunedes noh, metsasarve soolopartiiga ilma saateta ta täitjate kujutas, ei saanud ja isegi algul, kui me koos mängisime talle ilmselt see pala väga südamelähedane ei olnud. Aga vähehaaval hakkas nagu jää sulama ja hiljem. Aga see pala talle nii meeldima. Et ta ükskord tõi Artur Kapi juureklassidele ja me mängisime seal ette, nagu ma ütlesin, see oli väljaspoolõpe kava kirjutatud. Artur Kapp, tal oli muideks nisuomadused ta lausa kunagi oma heakskiitu ei avaldanud, ta tegi seda mõnikord kavala keerdkäiguga, ehk mõnikord näitas oma head tuju, jutustas mõne mõne niisuguse huvitava loo muusika minevikus, niimoodi. Aga ta otsest kiitust, mida ma suurt ei kuulnud. Ja Artur Kapp sel korral ka oma lahutamata piipu kasutuses lohises tükk aega, ainult minu kolleeg pöial noh, nagu oskasena vahel targad. Et ma paneksin selle tavaliselt viis pluss. Kõhelik kasutas juhust, kui Nikolai maikuu Tallinna tuli külaliskontserdile ja see mängisemal kuulsele palaga omale körlik oli, selleks ajaks oli palast juba nii sisse võetud ja jamal kuul ilmselt meediasse ka. Kuid kui me raadius salajasel orkestritele aegume raadiosse viisime sel korral dirigent Raimund Kull väljendas ka sõna, mida ma ei tahaks enesekiitusena muidugi kordama hakata. Aga pull oli ka inimene, kes reserveeritud oli oma suure muusikapraktika juures oma arvamuse avaldada, aga ta ütles, et ilus palun. Sellest ajast läks palases sõrmu raadio orkester üsna populaarseks ja mul on endal üks hetk sellest meediast, mis mind ülimalt liigutas, kui seda pala valiti südamega, talle valiti Sheczpi Soniettide saatemuusikaks. Paraise on dramaatilise iseloomuga ja ma peatuse sellal selle kalakest, et ma võiksin muusikaliste vahendiga kaudselt ehk vastata, aga sellele küsimusele, miks minu saadud on kujunenud, nii et ma Vanemuise kannel vähemalt helistada ka selles muusikas on vastandatud dramaatilised konfliktid. Ja lõpptulemusena teatud redignatsioon, alistumine satuvad, oli, kui nii-öelda viiks. Ma paluksin meie Estonia teatri solist ja Georg Otsa nimelise muusikakooli pedagoogi Robert Kasemägi seda pala meil näidata. Ma pean ühte ette ütlema ka seda, et sellise täpsusega, nagu seda esitab robot Kasemägi ei ole ma hülnudki solistid seda kuulnud. Seda üsna üsna rohkesti meie Leto Talle mängib, mängib, ta on raske, väga nõudlik ja kui ma varem mainisin päta tarbel. Ühest raskusest tohutu ulatuse tõttu selles palas olen ma kasutanud nii madalat kui kõrget nooti ja siis ka teisi võimalusi, seal on sordiniga mäng ja siis suurte triller, mida kõhilikadel korra rõhutas nii pala. No tuleb lugeda raskete hulka. Aga ma tahaksin siiski loota, et need tehnilised Astrid suudab paras sisu õigustada. Järgnevalt tuleb tutvustamisele üks menupala, mida ma ise ka pean, erandiks selles mõttes et see selles kajastub hetk, kus, nii kui avameelselt öelda kaalule on pandud olemine ja mitteolemine, kuid pala loomine, see on nagu tagasivaade läbi elatud aegadele. Selle slaidi pealkiri Unixonaar epita sõnades seletada seda vaevalt õnnestub, seal peavad enda eest rääkima juba ja palume seda tutvustada meie välja balti pianisti Kalle Randalu. Kuulata veidi käsitluses pala, muide see pala on üle 45 aasta oodanud Kalle Randalu esitamist. On huvitav kuulata, kuidas interpreet avastab ühes teoses mõtted ja varjundeid, mida autor ise veel tajunud ei ole. Tänase meie koosviibimise lõpetuseks tahaksin tutvustada üht pala oma viimase aja loomingust. Pealkiri on sellel rapsudia mille all me mõistame teatavasti rahvalikke motiive ja rahvalikku muusikat. Selle olen ma pühendanud oma noorepõlve heale sõbrale ja õpetajale professor Adolf Pedro mälestuseks nimelt kandva põhiteema olen omandanud professor Pedro endalt, kes ma rahvasuust üles kirjutanud humoristliku ja siiski väga originaalse väärtuslikku, kuidas öelda teostusega meie rahvamuusikapärandis loendada väga hinnatavaks professorise laulistada oma umbes nii, nagu minulgi lauluhääl võib olla sõnadega, nii. Loomaksalleela ema läks lauta lambaid liitma markantse rütmiga teema. Sellest on kujunenud siis põhiline. Prosoodia alustasin ma enda raiutud piimaga, mis kolmel korral eriteostuse eri variatsioonide eri meeleolus korduv ja lõpeb grotesse rütmide kuriga, mis igakordse katkestab. Ma olen püüdnud sellest joonest peegeldada ja iseloomustada Adolf Pedro mõningaid elurõõmsalt humoristliku protestlike joone kuid laseme parem kokku mõttes muusikal endal rääkida. Keskmisest staatilise pikka episoodi olen ma ehitanud üles motiilile, mida ma oma kadunud ema suust olen kuulnud, kes seda laule siis kits läks kiidelda? Hunt läks uubeldes järele, sellest kujundasid maa polüfoonilise farmi passakalia kantus firmuse, kusjuures ülemised hääled kujundavad rea variatsioone sellele kantud firmusele pidevalt ja jonnakalt ikka elast kordab hiljem laiendatuna kahe ja viimati nelja kordusena. Lühidalt hiljem pöördub tagasi muusikaprofessor Pedro tainatu teemale, mis mõningas variatsioonis. Siis kujuneb lõpptõusu, kusjuures enne lõppu fraasi, kus mõlemad klaverit üle klahvitikku klist sanduga vastata ikka liiguvad. Veel kord hetkelise teatus juures. Nii nagu piltsatud vargsi torkab sisse veel see esimese alguse groteskne rütmifiguur. Noh, mis nagu olid ühenduslüliks tervele rapsudjale ja mille all mina olen kujutanud siis professor vedru elurõõmust ja humoristliku, niisuguseid sugemeid, mis mulda Mart jätnud on helgemad mälestused. Rapsudia kannavad ette nüüd meie Promenefti ja väga minu arusaamise järgi väljapaistvate võimetega klaveriduo, nafta, viisakus ja toimub peaski.