Aasta 1915 kevad. Mida lähemale jõuab moskvaramp Petrograadile, seda enam hakkab ta kummaliselt kuldsete juustega ja siniste silmadega noormees närveerima. Ta on veendunud, et just see reis on kõige tähtsam samm tema elus just selles elus, mis tal alles ees on. Ta sõidab Petrogradi oma unistuste linna. Ta sõidab Petrogradi oma unistuste täitumise linna. Vähemalt nii ta loodab. Ta sõidab Petrogradi, et kohtuda temaga temaga, kellesse ta suhtlus peaaegu et nagu pühapilti sest temast pidi sõltuma kõik, vähemalt nii ta arvab. Ta on kohal, vinnab oma puust kohvri õlale ja läheb. Ei, mitte trammiga, vaid jalgsi. Ja mitte sellepärast, et nii on romantilisem minna oma õnne leidma vaid sellepärast, et ta ei tea, kuhu sõita. Ta ei tea, kus elab tema poeesia jumal, Aleksandr Blok. Aadressi saab ta raamatupoest. Sealne rahvas viib plokile koju soovitud kirjandust. Ta läheb ja mõtleb selliseid sule kulutajaid, nagu tema on ilmselt ploki juures käinud kümneid, kui mitte sadu. Milleks neile lisaks veel keegi Sergei Jessenini? Olnuks ehk targem kui võtuks Moskvast kaasa soovituskirja eiei Barnassile pääsemiseks ei ole vaja kontramarki. Ripub pilvi nurga pealt üksiktäht ja mulle tundub, et varsti kukuks sealt. On säilinud Pader, millele on Aleksander plokk kirjutanud kindlakäeliselt reasani kubermangu talupoeg, 19 aastane luuletused on värsked, puhtad, kõlavad, keel on rikas. Käis minu juures üheksandal märtsil 1915. aastal. See ei ole ainuke, mida kirjutas plokk tol päeval seoses kohtumisega tolle noore luuletajaga. Enne lahkumist sai ta tundeküllane, pehmeloomuline maa, poisilik Sergei Jessenini temalt kaasa veel mõned kirjad. Ja nagu samal päeval selgus, olid need võtmeks, et avada Petrogradi toimetuste ja kirjanduslike salongide uksed. D kui palmikud Mil õitetari. Ta laotab üle metsade. Kui uimavjoobumuse hingus ta lehvib, lendab metsa all ja piisa pärlenduse nimbus on salkus keharatel taarsel. Ja luhal näkineiu sire naer kurgus, pritsid kastevett. Ah, saaks mad kannikese kire. Et hoida hoida kevadet. Aga hoida kevadet, ta ei suutnud end sellest veidi hiljem. Tollal aga kinnitasid kõik Jessenini son, talent Jessenini lisas. Ma tean seda teistest paremini. Igaüks juba laule ei tee, igaühele antud, ei ole langeda võõrast, et kui uubin puust Senini varasem looming on kantud sügavalt maisest kuid samal ajal poeetiliselt ülevast kodumaa armastusest ja see on saanud väljenduse tema loodusluules. Oimumaa oi laiust, sina iga õnn kui pühapilt teist-nii ääretud, kui sina pole leida kusagilt nagu palverändur vaga ringi, käin su taeva all. Kängus paplit küla taga kiratsevad helinal. Sinu vaikses pühakojas lehvib mee ja õunte hõng. Metsas, heinamaal ja ojas keerleb lõbus tants ja männik. Kõik ses haljasõitemeres lokkab, lõhnab, helistab, nägus neiu, igas peres. Naeru Helmeiltilistab. Hüüaks inglid ülalt maha jätta, kõik siis taeva saad. Vastan taevast ma ei taha, tahan ainult kodumaad. Jessenini revolutsiooni eelse loomingu väärtuslikumaks jooneks jääb see poeetiline jõud, millega poeet kaitseb inimlikkust ja rahvaliku elu esteetilisi ideaale. Üle aegade jääb kõlama poeedi hingestatud loodusluule, millele on raske leida võrdset kogu 20. sajandi vene poeesias. On küsitud, milliseks oleks kujunenud Jessenini looming, kui poleks olnud oktoobrirevolutsiooni. Kes teab. Liz senine elu ja loomingu uurijad on avaldanud arvamust, et omapalgelise loodus, lüüriku ja talu poegliku kodukoha lauliku nime oleks Jessenini oma varasema loominguga kindlasti pälvinud. Ent kas sellest jätkunuks, et pälvida auväärset kohta suure rahvas sadade bootide hulgas vis tee? On väidetud, alles revolutsioon tegi stseenist selle, kellena ta on endale koha leidnud. Jessenini sulest kõlab vaimustus kogu maailma vapustanud suurest revolutsioonilisest pöördest. Paraku aga Jessenini tervitas revolutsiooni rohkem stiihiliselt kui teadlikult. Ta suhtus toimuvasse omalaadse talupoeglik vaimustusega. Jessenini märkas, et sündmuste edaspidine areng ei vasta tema Ottoopilistele kujutelmadele talupoegade õnneriigist ja nii sünnivadki kaebelaulud tema kujutluses hääbuvale vene külale. Puit on öelnud, et teda valdab nukrus kaduva südamelähedase armsa pärast. Sügavate sotsiaalsete probleemideni jäi pikk tee. Küla Venemaa sinust ma sündinud jalati heldima jääb mesi kelledest piparmüntidest. Mu laulu kurb ulukihääl. Meeleolude vaheldumised siksakkide eraelus boheemlaslik eluviis. Tulvil au ja kuulsust, kuldsed noorusaastad ise karmi käega Teidma olen laastanud. Ainus lõbu on jäänud veel, mul sõrmed suus uljalt, vilistan loo laialt ringi, käib kuuldusi, hull, et ma jõhkard ja võllaroog kus mul kaotus, nii veider ja rumal, veidraid kaotusi elu on täis. Mul on häbi, et oli mul jumal. Jaan valus. Et ilmadast jäin. Kuldsed kaugele kadunud ajad, elus aastast tuhmusid köit, oli õhkrusi südamel vaja. Ta kirkamalt põlele võix. Ei poeet, ole saatuse soosik. Kordan, rõõmud siis meeletu norg. Poeedi viimasel loominguperioodil või märgata kolme teemat, eriti rohkesti on ta kirjutanud igatsusest kahtlustest hingepiinadest kirjas temale. Kuulsin, et sa oled muremates. Et sul minu pärast kurb on, meel vanamoelist jakki ümber võttes alatihti vaatamas, käin teel. Kirjast naisele. Te, leidsite meil lahkuda, on vaja, et küllalt piinanud on teid mu kerge meel? Mu armas Te ei armastanud mind. Ei mõistnud, et ajad olid kurjad, et puhkus tundmata vaena tormasin kui vahus, hobune, kelle metsik sõitja turjal ei mõistnud tee, et siis, kui möllab tuulispea, kui isegi pöördud kõik igas leeris. Just see mind vaevabki, et ma ei tea, mis sihi poole viib meid metsikeeris. Teine teema, Nõukogude tegelikkus ja siin saavutab poeet parima sellel teemal. Ma pole uute seast, mis elata mahejalaga veel eilses seistes küll terasväega koos teed, püüan alata. Järjest komistanud, jään maha, teistest endale mõned uut, veel vähem tajuvad. Neil kogu elu täidab eile kui rentslis Sprahknad ringi ujuvad, kesksündmusi, mis mõistmatud on neile? Ma kadestan, kes võitlust pidasid ja suure tõe eest läksid tulle. Mu noorus kadus käest ja mitte midagi ka mälestust ei ole jäänud. Mul. Ja kolmas teema armastus poeedi külaskäigult Kaukaasias sündis tsükkel pärsia motiivid tema loomingu viimase perioodi armastusluule pärl. Ja kõige selle vahel kõnnib pessimism. Toimub kohtumine musta mehega. Ühes Venemaa külas keset metsi ja soid kaskaluugas veeria sõjanis täpselt ei tea, maa elas kordeks pois. Lihtne külapoiss, sinisilmne ja heleda peaga. Ja temast sai poeet uut sõnade öelda töölise vene külale lõi vaimustatud hümne ja vastikuks plikaksi. Oma kalliks hüüdis ta ühte naist, kes oli üle 40. Must mees, see kõik on ilge vale. Sinust endast on see, sa nurjatu laimusepp. Puhing kargab täis kiusele otse vastu vahtimist, lendab Ocep. On kustunud kuu. Aknas on uue päeva sina. Oh sina öö. Miks sa kõike moonutad? Silinder peas, tühjas toas olen mina. Lõhutud peegli ees, ma üksinda kohutan. 1914. aasta ühes luuletuses olid read avameeli ellu kastun ja ta kiirelt läbi tuisk on. Nii ka läks. 28. detsembril 1925. aastal lõpetas Sergei Jessenini oma elutee. Seitsmendal novembril 1918. aastal avati punasel väljakul memoriaaltahvel nende mälestuseks, kes langenud võitluses rahu ja rahvaste vendluse eest. Kõnega esines Vladimir Iljitš Leninkoor ja orkester esitasid selleks sündmuseks kirjutatud kantaadi, mille aluseks vene rahvalaulude ja revolutsiooniliste laulude viisid. Teise osa teksti autoriks oli Sergei Jessenini. Kahekümnendatel aastatel kohe pärast Boydi surma hakati usinalt vesistama tema loomingut. Mis imestada, see oli ju nii laulev. Eelistati puht lüürilisi luuletusi, loodus, kodukant, ema autoriteks olid heliloojad, kelle looming pole elanud meie ajani. Loodiga kooriteoseid, klaverimuusikat tollal populaarseks saanud melodeklamatsioonid Arvis, vokaaltsükleid, kahest-kolmest, palast. Heliloojate hulgas on ka tuttavaid nimesid. Vassili Netšajeva, Aleksandr Gridžinina, Marian koovar. Kolmekümnendatel neljakümnendatel aastatel ei pöördu heliloojad enam sageli Jessenini loomingu juurde. Loodut võib sõrmedel üles lugeda. Viiekümnendatel aastatel toimub Jessenini taasavastamine ja just noil aastail luuakse kõige huvitavamad muusikateosed, mille aluseks võetud Jessenini poeesia. Esimesena tuleksin nimetada Georgi Sviridovi kes viiekümnendail aastail kirjutas poeemi Sergei Jessenini mälestuseks ja vokaaltsükli. Mu isa on talupoeg. A. Oo. Uju kaduski. On ka aeg ja kui see on, mis, Nad. Ma. Ma. Eesti. Jaa. On ööbikul üks tore laul, see oli siis pala Georgi Sviridovi tsüklist mõisa on talupoeg tsüklon, kammerlik lüüriline koduma ja kangelase poeedi saatus on siin lahutamatud. Armastusega on joonistatud pildid loodusest ja rahva elust. Tsükkel aga lõpeb traagilise monoloogiga. Palaga on ööbikul üks tore laul, mida nüüd samas kuulda oli. Sviridovi valib luuletusi nii, et need tema teostes kõlaks kui tervik. Sviridovi muusikaline keel on hämmastavalt rahvuslik, täpne, orgaaniline. Hämmastav on ka helilooja oskus toda täpselt poeedi loomingu omapäraga. Suurepäraseks näiteks on siin poeem Sergei Jessenini mälestuseks, mille epigraafiks on read Jessenini instantsidest. See, mis mind põletab, mis painab mind, kui vanne on armastusse vastu kodumaa. Helilooming näib olevat meeste töö, naisi on sellel alal harva kohata. Kuidas on naine kuulnud Jessenini poeesiat, selle üle võime kohe otsustada. Saara levina, kolm laulu. Üldse on Sergei Jessenini luuletusi viisistatud 150-l mõnedel andmetel 200-l korral. Ja kasutatud on umbes sadat luuletust. Sergei Jessenini poeesia ootab enda juurde uusi heliloojaid. Temale üürilisus, aromaat ja kõlavus peaksid olema kutsuvad kuid ka tõukavad, sest panna muusikasse Jessenini poeesiat on ääretult raske. Ja seda on näidanud ka aeg. Harr. KS. GRU mõni. S-klassi. Kõrre või. Jahti. Kõige rohkem meeldisid talle vene laulud, vahel tegeles ta nendega terveid õhtuid ja päevi. Ta pani laulma kõiki, kes tema juurde tulid. Ta teadis nii palju laule, vaevalt et keegi tänapäeval temaga võistelda saaks. Nii on kirjutatud raamatus, kuidas elas Sergei Jessenini. Jessenini enda väite kohaselt olevat ta hakanud luuletama kaheksandal eluaastal. Võib arvata, et selline varajane huvi luule vastu ei tekkinud mitte just päris juhuslikult. Jessenini ema peeti külas kõige paremaks lauljaks. Tema isa aga olevat laulnud kirikukooris. Suurema osa oma lapsepõlvest veetis siin aga oma vanavanemate juures ja sealgi oli laulumaja ja ümbruskond täis. Jessenini vanaisal oli erakordne mälu ja ta teadis tohutul hulgal rahvalaule. Ja mitte väikest rolli ei mängi paik, kus poid sündis reasani maarahvalaulude seast Uscadema. Just nimelt jastuskasid väljendades hakkas siis seening kirjutama oma esimesi luuletusi ja need saatsid teda läbi tema elu. Jessenini Nukeldanud, et on kogunud 4000 jastus kat. Paljud on tema enda sulest pärit. Tavaliselt olid need tehtud seoses mõne sündmusega ja seetõttu ikka päevakajalised aastal 1000 918920, mil Moskvas oli poeetilise elu boheemlaslik õitseng armastas Jessenini laulda kohvikutes, kirjanduslikel õhtutel ja just nimelt jastuskasid. 1918. aastal ilmus Moskvas ajalehes sadassisse jast Uskot. Nende all seisis kogunud Sergei Jessenini. Tegelikult olid need tema enda kirjutatud. Sergei Jessenini luuletustes on sageli viiteid laulule muusikale, pillidele. Laul saadab kevad, Saaritari, tal kellamängust elab tee. 1915. Lõpeb tihnik lõpeb öö ja tõuseb udutaguses taevasse trummilööja päiksetrummi tagudes. 1918. Laula veel, las sel neetud kitarril sõrmistancib sul puskari vaim. 1923. Mängi lõõtspill julgelt, mängi lõõtspill, palju. Mul meenutada noorusest veel palju poola heli hoogsalt. Voola, nii on parem, niikuinii ei kordu see, mis oli varem. 1925. Nii elu on, ta viib ja toob. Kas sellepärast kurb? Ta tasub veel parema ehk laulu loob, kes läinu kohale kord asub.