Ja siis ühel heal päeval kuuled kõikjal enda ümber õunte poodsatusi. Üksteise järel langevad nad puudelt. Esmalt kukub üks siin siis teine seal, seejärel kolmas ja neljas. Juba neid üheksa ja varsti 20 kuni õunu hakkab ravisema nagu vihma. Ja sina oled viimane õun sel puul. Saavutade Tuulsin pikkamisi, sealt ülalt taevalaat lahti puhuks ja alla pillutaks. Veel enne, kui rohule langeda olid unustanud, et kunagi on olnud puu on olnud teised õunad, suvi roheline, rohisel all. Kolonel Fryli avas järsult silmad ja ajas end oma ratastoolis sirgu. Ta kavas külma käega telefoni järele. See oli ikka veel siin. Lõbuks testis ta väriseva käega telefonitoru valis kaugejaama, ütles neiule numbri ning jäi ootama, ise jälgides, kas magamistoa uksest ei tungla sisse bar poegi-tütreid, lapselapsi, põetajaid, arste, et röövida temasse viimne mõnu. Ta siis ikka mäletes. Nad olid hüüdnud teda nimepidi, kuid tuks tõmmati neil nina ees kinni ning poisid pidid lahkuma. Teie ei tohi erutuda, ütles arst. Ei mingeid külastajaid, ei mingeid külastajaid. Ja mees oli kuulnud poisse välja minevat. Ta nägi neid lahkuvat piki tänavat, lehvitas neile, nad lehvitasid vastu. Kolonel, kolonel. Aga nüüd istub ta täiesti üksi ja tunneb aeg-ajalt südant, kui väikest halli kärnkonna rinnaskubelevat. Kolonel friili kuulistadelefonisti häält tellisite Mehhiko City Ericsson 38 99. Ja siis kostis kusagilt väga kaugelt, aga täiesti selgelt hääl. Bueno. Ning siis kostsid sammud tuhandete miilide kaugusel ühes lõunama linnas. Ühes kontorihoones kostsid telefonist kaugenevad sammud. Läbi avatud akna tungisid ootavasse telefoni, mehhiko kuumal kuldse lõunatunni hääled. Mees nägi vaimusilmas Horhiet seismas aknal ja hoidmas telefonitoru väljas kesksäravat taeva. Senjoor ei, ei lase olla, palun lase mul kuulata. Ta kuulis paljude autode tuututamist, pidurite kriginat, hõitlevaid tänavakaubitsejad, kes kandelaudadelt küpseid, viletsaid banaane ja metsikuid apelsine müüvad. Kolonel friili jalad, mis üliratas, tuli ääre rippusid, hakkasid liikuma, nagu astuks ta samme. Ta sulges kõvasti silmad mitu korda hingata sisse nagu tahtest, umbe kuidas lõhnad päikesekuumuses. Raudkonksude otsas rippuv liha, millel mustab puri, kerkisid nagu rosinaid. Või kuidas lõhnab tänavasillutis hommikusest vihmast. Niiske. Ta võis tunda päikese kuumust oma hallis habemetüükas põskedel. Ta oli taas 25 aastane. Ja muudkui kõndis ja kõndis piki tänavaid, vaatas, naeris, tundis rõõmu elamisest ahmis väga janused. Ta peitis telefoni kiiresti hommikukuuehõlma alla. Põetaja astus sisse. Tere, ütles ta, kuidas te end tunnete? Hästi, vastas vanamees mehaaniliselt. Ta nägi nagu läbi udu. Uksele koputus tõi teda pikkamisi tagasi, teisest linnast. Aga osa temast oli ikka veel seal. Mees ootas Hedda vaim koju jõuaks siin oli seda tarvis, et vastata küsimustele, toimida mõistlikult, olla viisakas. Tulin teie pulssi mõõtma, mitte praegu, lausus vanamees. Mees vaatas teda rahulikult juba 10 aastat olnud kusagil käinud. Andke mulle oma käsimõõte sirklina, kaubasid põetaja tugevad ja täpsed sõrmed tema rannet otsides pulsist haiguse märke. Mis asi teid nõnda üles ärritanud, nõudis naine? Ei midagi. Põetaja pilk eksles ringi ja peatus siis tühjalt telefoni laual. Sel hetkel, kui ostis 2000 miili kauguselt nõrk autosignaal. Naine tõmbas telefonita hommikumantli hõlma alt välja ning hoidis seda meie näo ees. Mispärast niiviisi teete? Te ju lubasite, et ei helista enam ise teete endale halba, kes pole nii, erutate ennast räägite, liiga palju siis veel need poisid, kes siin ringi karglevad, Nad istuvad vaikselt ja kuulavad, ütles kolonel. Ma räägin neile asju, mida nad kuulnudki pole. Pühvlites piisonitest, asi on seda väärt. Ei hooli millestki. Läbi palaviku tunnen, et olen elus ja ma ei hooli sellest, kui nõndaviisi elamine mu tapab. Ja nüüd andke mulle telefon kuid ei luba siia poissi, kes viisakalt istuvad. Siis lõppude lõpuks võin ma ju ometi kõnelda kellegagi väljaspoolt seda maja. Ma keelitasin teda möödunud nädalal, kui ta telefoni ära võtta tahtis, et ta seda ei teeks. Nüüd paistab küll, et ma pean laskma tal seda teha. See on minu maja ja minu telefon, mina maksan teile palka, ütles mees. Te maksate selle eest terveks, saaksite miteetäbituksite. Voodis pööras mees pilgu telefoni poole. Ja jäigi seda vaatama. Lähen mõneks minutiks poodi, ütles põetaja. Tahan kindel olla, et ei hakka jälle helistama ja sellepärast wind ratas tuli esikusse. Ta sõidutas tühje ratastooli uksest välja. Mees kuulis all vaikust. Ütles läinud nädalale, mil ta oli üksinda selles toas viibinud ning pidanud salajasi narkootilisi telefonikõnesid üle mõlema mandri üle Vahe-Ameerika ülemetsiku troopiliste vihmametsade maa üle siniste orhideede Platu. Üle järvede ja mägede oli ta kõnelnud Buenos Airese liima Riiaduse neeru. Tajasend jahedas voodis istukile on telefon läinud. Milline lollpea ta küll oma ahnuses oli olnud? Ta laskis kõhnad elevandiluu karvajalad üle voodiääre rippu ise imestades, et need niikuhtunud on. Paistis, et need asjad on ühel ööl tema magades tema keha külge kinnitatud õigete asemele mis keldris keskküte sära põletatud on. Aastate jooksul oli hävitustöö temast üle käinud, võtnud käed ning jalad jätnud asemele mingid haprad kasutud vigurid. Ning nüüd tahetakse temalt võtta see kõige tähtsam naelu. Ta ootas bueno. Horhe meid lahutati ära. Ei tohiks rohkem helistada. Senjoor, teie PP rääkis minuga, ta ütles, et te olete väga haige. Ma pean toru ära panema. Ei, Horhe, palun. Anus vanamees. See on viimane kord, kas kuuled? Homme viiakse telefon ära. Ma ei saa enam kunagi sulle helistada. Horhe ei vastanud midagi. Suletud silmi tõstis vanake käe otsekui selleks, et lülitada sisse vana katedraali pilk. Ta keha muutus raskemaks värskest nooruse jõust. Ja ta tundis kuumas hiljutist jalge all. Ta tahtis öelda. Oled sa veel seal, sina ja su kaaslinlased seal varases jesta tunnil kui ärid suletakse, poisikesed kõiguvad oma loterii ja natsionaal paraoi, et müüa loteriipileteid. Olete kõik seal selle linnarahvas. Ja ma ei suuda uskuda, et viibisin kunagi teie seas. Kui sa oled ühest linnast ära, muutuks fantaasiaks. Iga linn, Niviook Chicago koos oma elanikega muutub kaugelt vaadates ebamaiseks. Nii nagu mina ise olin, ebamainesin Illinoisis väikeses linnas vaikse järve kaldal. Kedagi meist pole üksteise jaoks olemas, kui me oleme füüsiliselt ära. Seepärast on nõnda hea kuulda hääli ja teada, et Mehhiko on ikka veel alles. Ja seal elavad ja liiguvad inimesed. Mees istus telefonitoru kõvasti vastu kõrva surutud. Lõpuks kostis selgelt kõige ebausutavam kõikidest häältest. Jättes maha vaid väliahjudes praetavate kilpkonnade särina. Või on see lihtsalt staatiline elektrivool 2000 miili pikkuses vask traadis. Vanamees istus põrandal, aeg läks. Välisuks testi aeglaselt lahti, kerged kõhklevad sammud tulid sisse, siis trepist üles kostis sosinad, et ei oleks tohtinud tulla. Ta helistas mulle, ma ju ütlesin, tahutab nii väga külalisi, me ei või lasta tal Norrutada. Ta on haige muidugi, aga ta ütles, et me tuleksime, kui põetaja ära on. Me olime ainult sekundi, teretame.