Möödunud aasta juunikuus tulid Zürichis lavale Hans Werner Hence per kuningas hirv. Dirigendipuldis oli autor ise saksa helilooja, kes seisis oma 43. sünnipäevale veel. See ei olnud enam maailma esietendus. Kuningas hirve mängiti esmakordselt 1956. aastal. Kuid tookord rambivalgusesse jõudnud viietunnisest mammutooperist oli autor loonud uue Kolmetunnise variandi. Kui vaadata, mida autor koondamise juures oli eriti säästa püüdnud, siis selgub, et selleks oli võimuvõitluse motiiv intriigitsemise ja vägivalla taunimine allegoorilise vahendite abil. Taotledes muusika ja lavalise tegevuse maksimaalselt ühtsust, oli Hendsee ütelnud, et ta ei taha enam kirjutada eliidile vaid viia kuulajate massi teadvuseni. See, mis toimub ja mis toimuma peab. Kuningas hirv on kirjutatud Carlongotsi samanimelise muinasjutt näidendi alusel. See kahe sajandi eest tegutsenud itaalia näitekirjanduse suurkuju on varemgi heliloojaid inspireerinud. Näiteks tematurandot on saanud aluseks Putšiini armastus kolme apelsini vastu, aga Prokofjevi ool pärile. Hence pöördumine Kotsi poole näib kuidagi seaduspärasena. Jälgides Kotsi omaaegseid loomismeetodeid ja kunstilisi tõekspidamisi tekivad paratamatult paralleelid hetsega. Kotzylori kombeks omavahel siduda väga erinevatest allikatest võetud elemente. Õige palju võttis ta kodumaisest komeediade Laartest kindlaks kujunenud tüüpidega komöödiast ja segas tihtipeale seda idamaiste motiividega kas araabia 1001-st ööst Iraani 1001-st päevast või leidis materjali mujaltki. Ega ta ise ei omistanud erilist tähtsust sellele, kust või mida ta parajasti siis tema jaoks oli tähtis, sihikindel, uuele eesmärgile suunatud dramaatiline töötlus. Peatselt me näeme, et kahendsele omale kõige erinevamates allikatest pärinevate komponeerimis võtete kokkusobitamine vajaliku tulemuse nimel. Kotsi juures leidis Hendsega talle imponeerima muinasjutulise tragikomöödia vormi kuningas hirve soli, Kotsi isegi vabalt ümber mõtestanud komeediadel artest pärit oleva koomilise vanamehe tüübi muutes selle õelalt intriigitsevaks ministriks. Tendentsi tugevale ümber mõtestamisele leiame kahjence juures. Paljus on ümber mõtestatud kuningas hirv ise võrreldes Kotsiga. Seda muide oli ka Hends esimene O per 1951. aastal valminud üksinduse Põlvaar Boulevard solit tüüd milles tuntud man olles ka lugu on üle toodud kaasaegsesse Pariisi ja õige kõvasti üle psühholoitseeritud. Selles ooperis on peategelaseks poeetiline tuur armaande kri kes lõpuks muutub kokaiini ohvriks. Ooperi lõpus näeb ta oma armastatud Manooni ühest vanglast teise, viidavat ja Manooni kuju kolmestub tema silmis laval muidugi ühte lauljatari asendab järsku kolm baleriini. Inimese mitte ainult väline, vaid kas sisemine lõhenemine, see on motiiv, mis Hence mõttemaailmas ikka ja jälle esile kerkib. Selles osas läks ta 20. sajandi kunstnikuna Kotsist muidugi kaugemale kuid ka Kotsi juurest leidis ta algimpulsi. Kuningas muutuks hirveks ja seda tänu kurjuse jõu, antud juhul salakavala ministri olemasolule. Miks just see teema endiselt nii valusasti puudutas? Võib-olla leiame sellele seletuse tema kujunemisaastaid jälgides saksa muusikateadlane Stubbins Schmidt kirjutas. Alates 1933.-st aastast Saksamaal reguleeriti esteetilisi piire. Tabude abil seati kõikide suundade modernset kunsti häbiposti. Just kõige sensitiivsemad noored intellektuaalid ja kunstnikud tundsid end instinktiivselt külge tõmmatuna asjade poolt millel puudus ametkondlik soosing. Noorus elas kahenäolisena. Ta pidi väliselt demonstreerima meelsust, mis talle sisemiselt eemaletõukav oli. Kuid isegi selle vaimse kaksikelu pinges. Päevase ja öise eksistentsi vastuolu olukorras kasvasid tema jõud. Talendid, kes selliste noorusaastate sisemistes konfliktides põhja ei läinud, pesitsevad tugevamini neist väljapoole tungima. Hans Werner Hence astus muusika loojate ringi just selle põlvkonna näidisena. Kurjuse jõust tuleneb inimese lõhestumine. Teema, mis ka täna ettekantava leegias noortele armastaja eile kõlama jääb, pidi Hendsem tema ilmas süvenema ka tema õpinguaastail. Tema esimeseks õpetajaks ja sõbraks sai temast 20 aastat vanem helilooja Wolfgang Fartner. Fartner õpetas teda peenelt analüüsima mitte ainult muusikalist vormi vaid ka kunsti ja elu ennast. Oma aktiivset skepsist suutis Fartna kahjendsesse sisendada. Nii kujuneski Hendsee psühholoogiliseks lahkajaks, tema muusika muutus väga peene närviliseks ülimalt sensibiilseks. Siit tulebki otsida põhjust, miks teda ei saa rahuldada püsimine mingi kindla loomingulise meetodi raamides. Ainult tänu oma erakordsele andekusele ei ole Hendsest saanud elektrikut. Hentsi arenguteel võib täheldada kolme perioodi olemasolu. Esimesel perioodil enne 1940 kaheksandat aastat võttis Hence kõigepealt omaks partneri Lissoneeriva kontrapunkti tonaalsuse tunnetuse piirimaadel asuva harmoonia rütmiseerimise metoodika. Põhiliselt kirjutas ta kammerorkestriteoseid, sealhulgas viiulikontserdikontserti klaverile, puhk ja löökpillidele. Teisel perioodil pöördus Hence kõigepealt rangedudega foonial juurde ent rangus ei suutnud teda kuigi kaua köita. Ta hakkas otsima ühendusniite tonaalsuse jäädodika foonilise kompositsiooni meetodi vahel. Selles osas avaldus temas ühine joon Alban Bergiga, kes näiteks oma viiulikontserdi jaoks olid kõigepealt leidnud sellise 12 toonise rea, milles oli järjest mitu kolmkõlakäiku. Siis aga tõi sisse koralli tsitaadi. Ja veelgi üksugulaslik moment Bergiga kuivooperi otseki loojaga ilmus, esineb mõlemal heliloojal, oli õige tugev teatri närv. Neist kumbki ei kõhelnud sisse toomast erinevaid stiilielemente dramaatilise väljendusjõu huvides. On loomulik, et teisel perioodil, kui Hence usinalt tudega fooniaga tegeles, olid temale eeskujuks uus Viini koolkonna mehed söönberg, Berg ja Veebern. Kuid samal ajal veetlas teda Stravinski rütmi rühikus. Huvi tundis ta ka Lääne-Berliinis tegutseva pooleldi eesti päritoluga helilooja Boriss laheri rütmiseerimis süsteemide vastu. Laheri nõndanimetatud varieeruvad meetrumid võtavad endast taktaktilt muutuvaid meetrumid, mis on välja töötatud vastavalt kindlatele matemaatilisele seaduspärasusele. Niisiis lisaks lüürilisele elamuslikkusele, millest Hennessey loobunud kaubandadega foonil sel perioodil avaldus tema kalduvus ka intensiivselt läbi tunnetatud rütmika poole. Tänu oma rütmilisele kujutlusvõimele on Hence palju kaasa aidanud balleti taassünnile Saksamaal. Tema ballettide hulgas on ka 1952.-st aastast pärinev Dostojevski-aineline idioot. Millise põneva resultaadina jaga teda tema rütmiotsingud viisid, näitab 1956.-st aastast pärinev ballett. Don, mis kujutabki Tantsumaratoni ühes Rooma äärelinnas, selles balletis kostab orkestriruumist 12, tooniline muusika lavalt aga lõikuvad sellesse Kuuba rütmiansambel. Jah, džäss, komba. Sellise tähelepanu köitvad eksperimendid erilaadsete helimaailmade kohta kui viimisel aitasid kaasa kolmanda loominguperioodi saabumisele kus on juba kõikide väljendusvahendite kõrgemal süsteemi. Nii vastastikuse assimileerumiseni jõutud. 1959. aastal valmis ballett Undiin mis leidis sooja vastuvõtu mitmel maal. Siin on jällegi selgelt piiritletud tonaalsused, kolmkõlad, modulatsioonid sekventsid regulaarne fraseoloogiale. Ooperivokaalmuusika valdkonnas aga paistab päris kindel lõpu siht. Laululisuse taassünd. Entse nagu avastanuks selle enesele kauaaegselt Itaalias elades. Ta tunneb lausa meelelist rõõmu lõunamaiselt täis kõlalisest kõrgest helist koloratuurist, drillerist. Ja veel üks, ent selle iseloomulik joon peen tämbritaju. Mitte ainult elektrooniliste vahenditega, nagu Kafka ainelises raadio ooperis maa, arst vaid kad, tavaliste orkestrivõtetega saavutab ta väga mõjuvaid muljeid ka ooperis. Eleegia noortele armastajatele tõmbab enesele tähelepanumaneer, kuidas Hence äärmiselt pidev vahenditega ja tihtipeale ka õige peene löökpillide tamisega suudab esile manada karakteerseid meeleolusid eriti aga mingit erilist tragismil tunnetust. Ooper eleegia noortele armastajat, sellest pärineb 1961.-st aastast libretistil nimed, tuntud inglise poeet uistanud, oodanud ja Chesta Kalmann tohiksid ehk meenuda nendele kuulajatele, kes jälgisid möödunud aastal meie saadet Stravinski ooperist lugu elu põletajast. Võiks veel lisada, et vist on. Ootan on kirjutanud ka ühe opereti libreto pension ümbrittonile, selle nimeks oli pool panian. Ooperi eleegia noortele armastajatele. Tegevus toimub 1910. aastal alpides Hammer Horni mäe jalamil asuvas võõrastemajas therschowardse Adler. Siin viibib 60 aastane Hilda Mac, kes aina ootab oma armastatud mehe tagasipöördumist. Hilda makk on oodanud juba 40 aastat, et nii palju aastaid on möödunud pulmaööst, kui tema mees otsustas talle mägedest Heedel Weissi tuua. Kaua seal ootajad nägemusi talle näib, et ta kuuleb oma mehe häält, temal läkitusi ja sees süvendab usku tema tagasi pöördumisesse. Iga aasta kevadel tuleb siia ka Hilda Maci kuulus eakaaslane, luuletaja Gregor mittenhoosser. Ta laseb end Hilda nägemustest inspireerida. Gregor mittenhoffery kaaskonnas krahvinna Karoliina fon kirst, et kes on austusest luuletaja vastu talle sekretäriks hakanud. Kaasas on ka mitonhohvri noor armastatu Elizabeth simmer ja noorpõlvesõber, siin aga ihuarsti kohuseid täitev doktor Wilhelm Räshmann. Sellel hommikul, kui algab tegevus, on kohale saabunud ka lesestunud doktoraishmani ainus poeg tooni. Viimane on üliõpilane ja veedab parajasti õppevaheaega. Hetkel, kui teda esitletakse Elizabeth Zimmerile, langeb Hilda jälle transsi, avaldades oma nägemusi. Mittenhohver palub otsekohe kõiki lahku. Hilda nägemus laulude sõnades on vihjeid saabuvatele rasketele sündmustele. Esimene laul algab sõnadega, lumi langeb õite merele. Surematule kõrgel valgel altaril toob surelik süda end ohvriks. Ja teises armastajatest kõnelevas laulus on sõnad. Nad andsid teineteisele metsikuid roose korjata surud tühjaks, nende suudlus oli kui palavik. Peagi ei leidnud armastajad enam õndsust, kes kõik armastusele annab, annab ka armastuse enese ära. Märts tervitab talvemäeharjal. Sealt langeb reetlik laviin, täites kevade valuga. Vaid hetkeks puhkeb õitsele õnn surma lumes. Mittenhoffer leiabki Hilda sõnadest inspiratsiooni. Ta on eluga rahul. Krahvitarist sekretär Karoliina toob talle tema uue raamatuarvustusi. Sõnakariitika Karoliina suust viib mitmes ooperis sõjakas meeleollu kriitikud kelmikari. Nende kiitus on mulle vastumeelsem kui nende raev. Kohe algab ka arveteõiendamine tolle ajastu luule suurnimedega Georgi Rilke Yahofonstaaliga. Literatuurist pole seal jälgegi, leiab end üles kiitnud mittenhoffer. Karoliina on masinal ümber löönud mittenhoffery uue luuletuse ja mittenhoffer leiab sealt ühe trükivea. Ta sõimab krahvinna kõige julmemal ja valus omal viisil läbi, nii et viimane hüsteerikas satub ja minestab. Nathan. Meyeri tädi. Röövertik Skype? Mähe giid Maurer on toonud teate, et on leitud ammu surnud mehe laip, kes kõikide tundemärkide järgi ongi Hildamaki mees. Otsustatakse, et Elizabeth simmer võtab oma peale raske ülesande Hildale sellest teatada. Elizabethil ette vaatlikutele seletustele vastab Hilda tumedate hoiatustega. Mäetipp särab päikese käes. Kas on varem nähtud nii külma sära? Vaata, ta sirutab end nagu surm eilse ja homse vahele. Mine siit ära. Teine vaatus tooni ja Elizabeth on teineteisesse armunud eitooni doktorist, isa veenmised, ei krahvinna pealekäimised Elizabethile sa midagi muuta. Mitterhoffer saab sellest teada. Ta teeb näo, nagu asi ei puutukski temasse. Leides aga võimaluse Elizabethiga nelja silma alla jääda, asub teda mõjutama. Kui Elizabeth leiab, et mittenhofer on nagu alati ainult enesele mõtelnud, siis viimane pareerib. See, mis teda niiviisi tegutsema sunnib. On valmiv luuletus, mis võitleb selleks, et kuju võtta. Elizabeth lausub sina, kes sa enne kõiki teisi jutustasid minu põlvkonnale. Et ainult enesele elamine on surmaga mitte ohver, vastab jällegi ma tunnen, et luuletaja ei kuulu kellelegi. Ta on enesega üksi. Ja lisab hiljem. Sina, kes sa arusaamisega loed, ometi ei aimas midagi sellest koormast sellest kutsumisest, mis tähendab olla kunstnik. Oh, mida see ometi tähendab mitte kunagi tunda, mõelda, kuulda, näha ilma, et peaks küsima. Kuidas saan ma seda enese jaoks kasutada, kuidas abstraheerida seda Jambidesse, riimi ja aja jooksul moondub kujutlus heast ja halvast, valest ja tõest jääb vaid see, mis teeniv või ei teeni laulu. Näedsa nüüd, miks ma nii tihti lähen inimestest mööda ja isegi sinust. Elizabeth, mu ingel. Anna mulle andeks. Oo. A-proov. Rootsis. Elizabeth tunneb end õnnetuna ja abituna. Lumehelbeke on minu oma, kui ta langeb, surres mu kahvatuleb palgele. Ja ei ole minu oma, kui ta sulab võõras, pisarais. Lõpuks leiabki Elizabeth, et tema armastus tooni vastu oli eksitus. Ta püüab toonile, kes sisendada, et nende nooruslikelt tunnetel pole mingit kaalu kui neid võrrelda sidemetega meistriga ja et tal pole mingit õigust mitel ohvrit maha jätta. Tuuni muidugi taipab, et mittenhoffer ise on selle äkilise tunnete pöörde põhjustanud. Ta provotseerib avalikku jutt, Tojamise mittenhoffer näitab end mahedana üllana ja isegi vaatamata tooni isa ja krahvinna Karoliina protestidele lubab ta kõike teha, et noored armastajad õnnelikuks saaksid. Ta jutustab luuletusest noored armastajad, mille kallal ta parajasti töötab. See puudutab igat juuresolijate isiklikult ja kutsub esile monoloogilisi mõtteavaldusi. Nüüd on kõik Elizabethi ja tooni suhtes sõbralikumalt häälestatud ja doktor Raischmann annab noorpaarile oma õnnistuse. Mitte ohver, esitab oma viimase palve. Ta sooviks, et Elizabethi tooni lükkaksid oma ärasõidupäeva võrra edasi, et talle tuua kõrgelt hammerharni mäelt üks edelveis. Seda vajavad ta hädapärast oma inspiratsiooniks. Noored armastajad nõustuvad rõõmsalt. Nad on õnnelikult võimaluse üle näidata oma tänulikkust, kust kõik lahkuvad lõpulausega päev juba möödumas ja homne päev juba heidab oma varju. Ta õlad kerkivad, ta käed tõmbuvad rusikasse ja nägu moondub raevust. See viletsate kamp, miks ei kao nad kõik kuradile. Tahaksin, et nad kõik oleksid surnud. Mis Ulzindoss tekkele? Kolmas vaatus. Noored armastajad on lahkunud, et ronida hammerhornile. Doktor Räismann ja Hilda Mac, kes nüüd on meeltesegadusest üle saanud, reisivad ära. Jääb ainult mittenhoffer koos oma grafinnast sekretäriga. Luuletaja on täis kibestumust, enesehaletsust ja üksindust. Kiirustab sisse erutatud mäe giid Mauar. Ainult üks sõna mägedes on algamas tugev lumetorm. Kas on kedagi mägedele üles läinud, on kedagi väljas? Veel saab päästa. Aga ta ei julge vastu rääkida. Tema sisemuses on protest, ent tal ei ole jõudu seda avaldada. Mittenhoffer leiab. Iga asi peab olema tasutud. Olgu täna, olgu igaviku teenistuses olles. Ma ei küsi hinda. Las maailm maksab selle mulle. Tooniga Elizabeth hukkuvad lumetormis. Helgiheitja valgustab lauakest peegli tualette, tarvetega frakis Kregor Mytanhoffer viimistleda oma välimust. Laual on ka käsikiri. Mittenhoffer imetleb ennast peeglis. Üks, kaks, kolm, neli, keda me imetleme Ingreegorit kreegorit. Viis, kuus, seitse, kaheksa, kes on nii palju korda saatnud. Gregor Kreekas parimad õnnesoovid Sulle, Gregor. Ilmub krahvinna Karolina Gregor on aeg, mitte ohver. Aegs nagu kreegorgi ei peatu iialgi. Mytanhoffer on nüüd ühe Viini teatrilaval. Mittenhoffer astub kõnepulti Teie hiilgus, teie ekstsellents, härra minister. Mu daamid ja härrad. Ma alustan oma viimase luuletusega, mille nimeks on eleegia noortele armastajatele. See on pühendatud tooni Raischmani ja Elizabeth Zimmeri mälestusele ühele kaunile noorele ja vaprale armastajate paarile. Kes, nagu paljudki teie hulgast teavad, kusid hammerhornile ronimisel. Ärgu neid surm lahutagu. Ja mitte ohver avab käsikirja, hakkab lugema pidulikult ja ilmaschestideta. Tõelise sõnu ei kuule. Kuid taustal kõlavad üksteise järel kõigi nende hääled, kes selle luuletuse sünnile kaasa aitasid. Valgus kustub, jääb ainult mittenhofferit, valgustav helgiheitja. Luuletus on lõppenud. Joon nii ka meil siin ei ole. Lihtsalt. Liiga. Viinale.