Meeleolud ja meelel otsimine ei ole tänapäeval enam moes. Aga tunded ja tundmused käivad nagu mõistagi ikka inimesi. Ei kive ega kände pidi. Ja kui nad kallale tulevad, tõmbame eneseiroonia topeltuksed kähku kinni ja elame nad selle varjus üle. Mis parata, inimene on inimene ja aja märk, aja märk. Esimene september toob meelde mõne unustatud episoodi koolipõlvest mõne klassivenna näo. Mõne õpetaja kuju viib meid meie vanasse heasse koolimajja. Need, keda koolimajadest lahutab paras ajaühik, saavad nüüd meenutama hakata niidiotsa pooli lõikest välja tõmmatud. Igaüks eeldab seda. Igal inimesel omad mälestused, omad klassivennad, kooliõed, omad, koolimajad. Raadiole jääb üle see, mis kõigile ühine. Kuskilt on ta ju alguse saanud, see koolikomme meil Eestis. Heitku sellele algusele teaduse valgust. Tallinna linna arhitektuuri mälestusmärkide kaitse inspektsiooni juhataja Rasmus Kangropool. Vanemad teated Tallinnas töötanud õppeasutustes pärinevad juba Neljateistkümnenda sajandi algusest. Nimelt mainitakse Toompeal toomkiriku juures töötanud kooli juba 1319. aastal. Sealjuures kohustab Taani kuningas käima selles koolis kõikjal linna lapsi. Niisugune olukord oli teatavasti pikkade kestvate tülide põhjuseks, sest Tallinna magistraat allinna magistraat ei tahtnud mingil juhul olla sõltuvuses Toompeast ka haridusküsimustes. Selleks, et saada luba alllinnas koolide avamiseks pöördus magistraat mitmete instantside poole, on säilunud üks huvitav ürik, mille on koostanud omaaegse Padise kloostri munks Tiidemann konalisel ja libedal rajal on varem ja ka nüüd hobused, reed, koormad ja muud vajalikud esemed. Sagedasti eriti talvel alla libisenud ja vigastada saanud paremal asetseb suur 20 24 jala jalga sügav kraav mille tervilla mingi kaitseäärised alla langeb. Sellel teel on koolilapsed palju hädasid kannatanud, kusjuures osa neist lonkuriks küürakakson kukkunud surmani sellisteks jäädes mõnel poolsurnuna kodu toodud, et seal hingeida teisi kaevu uppunud külmast tõbiseks kukkumisest vigaseks jäänud, et selliseid hädasti ohtudest pääseda. Lõpet kiri on paljud jumala au vähendades koolis käimisest loobunud ja harimata tõltlasteks jäänud. Nähtavasti Tallinna magistraadi energilised nõudmised leidsid siiski vastukaja sest 1424. aastal saabki linn juba Rooma kaudu ametliku loa koolide asutamiseks allina territooriumil siin paiknevate kirikute juurde. Esimeseks taoliseks kooliks oligi siis Oleviste kiriku juurde asutatud kool mis oli ette nähtud linnapoiss. Laste lee tüdrukutega oli olukord tollal raskem, nimelt keskajal. Tütarlapsed võisid õppida ainult naistsistertslaste nunnakloostris, mis asub nooruse tänaval. Tuleb arvestada Tallinna linna elanikkond ei olnud keskajal eriti suur. 14-l sajandil ei ületanud elanike arv nelja tuhandet. Alles 15-l sajandil ulatub elanike arv viie 6000-ni. Siit võiks muidugi mingil moel välja arvutada, kui suur õpilaste arv oli, no vaevalt, et ta ületas mõnda saba. 19-l sajandil hakkab koolide arv Tallinnas järk-järgult suurenema. Juba 1768. aastal muudeti eelpool juttu olnud toomkool kõlava nimega Rüütli akadeemias. 1008 72. aastal asutatakse nõndanimetatud Aleksandri gümnaasium ja 1881. aastal Peeter Suure auks nimetatud reaalkool. See on praegune teine keskkool. Kahtlemata eelistatud seisundis olid jõukamate klasside esindajate lapsed. Toompea, mis oli tol ajal rüütelkonna ja vaimulike asupaigaks. Kahtlemata toomkooli külastasid just eelkõige nende klasside esindajate lapsed. Võib arvata, et ka linnas olid eelistatumad seisukorras jõukamate, kaupmeeste, rae, liikmete ja teiste teistest perekondadest pärit lapsed. Mineviku poole on mõnel meenutusi provotseerival päeval mõnus vaadata, mitte ainult sellepärast, et sealt palju õpetlikku võib leida, kui mitte muuksis paralleelideks. Nõukogude Eesti on maailma juhtivaid riike koolihariduse alal, mis siis, et nii hilja oleme alustanud. Aga lisaks õpetlikkusele võime minevikust leida palju värvikat humoorikat, lausa üllatavat, juba üksi, sellepärast tasub jutt viia meie vanimale keskkoolile. Edasijuhid seda arhitektuurimälestiste kaitse vanemarhitekt Olev maas. Tallinna vanimaks ja ühtlasi ka Nõukogude Liidu vanimaks pidevalt ühel kohal töötanud õppeasutuseks on Tallinna esimene keskkool. Milline asub hoones, milline on ehitatud esialgu naististeste kloostri nakuid pärast usureformatsiooni asutati sellesse lühikeseks ajaks tütarlaste õppeasutus ja 1631. aastal asutatakse sellesse gümnaasium on jäänud tänapäevani töötama ühes ja samas hoones ei ole oma ajaloo jooksul olnud päevagi suletud ega ta vanimaks õppeasutuseks nii nõukogude liidus ja vist ka Põhja-Euroopas. Meil on nõuliidus olemas vanemadki kooli näiteks. Vilniuses on üks gümnaasium jesuiitide gümnaasium, kui ta ei tööta ammu enam sellel kohal mitte ja temast ei ole jäänud isegi mitte hoonet järele. Sellest tegi keskaegses hoones on toimunud palju ümberehitusi. Suures kooli aula oli endine nunnade söögisaal. Samuti on säilinud veel üks, sööme. Kiriku ja kloostri klausuri vahel olev koridor sammastega peaks samuti kuuluma ajaliselt keskaega kooli vastas üle nooruse tänavaoleva võimla kohal asus varem kooli internaadiruum sest nähtavasti paljud emme õpilased ei pärinenudki mitte Tallinnast, vaid Tallinna lähemast ümbrusest ja elasid selles internaadis. Kooli võimla on ehitatud alles 1913. aastal ja oli esimene juba spetsiaalselt võimla näidatud hoone Tallinnas. Kas te saate öelda midagi tolleaegse õpetamissüsteemi kohta, domineerisid ladina keel, õpetati matemaatikat, saksa keelt retoorikat, filosoofiat, heebrea keelt, loogikat, poeesiat, füüsikat, samuti õpetati laulmist ja võimlemist. Kas on teada ka midagi õpilaste ülalpidamise ja käitumise kohta nii vanas koolis? Selle algaastail on näiteks teada, et kooli rektor Müller kurdab, et korrast ülesastumised olevat igapäevased nähud. Professorid pidanud õpilaste puudumise pärast sageli klassist koju tagasi minema. Õppeainete läbivõtmine tunnikava järgi ei teostuvad rahuldavalt. Rektor Müller kaebab, et ülekäte läinud poistega on ta lausa püsti hädas ja kaebab sellest olukorrast isegi kubernerile Räpinale Elfring mõõgaga relvastatuna olevat tulnud klassi ukse taha, tagunud selle pihta teda sündmatute sõnadega ja sõimanud ja lõpuks ähvardanud isegi mõõgaga lüüa. Samuti kaebavad enne tolleaegsed Tallinna Gümnaasiumi professorid, et õpilased neid ei taha tervitada või kui teevad seda, siis ilma igasuguse lugupidamiseta kipuvad püstoleid paugutama ja tuleb ette isegi juhtumeid, kus õpilased teineteist haavad. Ta teeb ettepaneku nõude edaspidi kõikidelt õpilastelt viisakad tervitamist keelata ära igasugune mõõkade ja püstolite kandmine ning mitte lubada korrale mittealluvaid tööle üldse kogu eesti rüütelkonnas. Kui vanalt see mõõk õpilase juurde kuulus? Kui vanade õpilaste umbes olid, siis rootsiaegses gümnaasiumis oli ette nähtud mõõk viimase priimaklassiõpilasele. Hiljem kaob see komme aga ära just selle tõttu, et mehed ei osanud mõõka kanda. Tol ajal võis kooliastuja olla tihtipeale juba oma 12 13 aastat vana, aga teised võisid olla jällegi nooremad. Nii et mingit kindlat aega, nagu praegust õppetöö algab seitsmendast eluaastast peale, tol ajal ei olnud. Tõenäoliselt pidid gümnaasiumis olema rakendatud samasugune karistussüsteem, nagu seda oli pärast sises Tartu ülikooliski. Ikka tuli õpilast aeg-ajalt teeme nii-öelda vangistada, kui ta oli ühiskondliku korra rikkumisega liialt hoogu sattunud. Keele õpetamise viis ilmneb eriti sellest, kuidas õpetaja professor Harold iseloomustab tolleaegset metoodikat. Esimese komplimendina. Peab ütlema poisile õppimise ergutamiseks, et tal tuleb valida üks kahest pahest, kas grammatika või kepp. Õpilane muidugi valis grammatika, kuid ei pääsenud selle tõttu siiski kepist. Töö algas hommikul kell seitse ja kestis kuni kella 12-ni. Tundide arv oli päevas suurem kui praegustel õpilastel. Nii varajane õppetöö algus ei ole aga sugugi erandlikuks nähtuseks, sest on teada näiteks, et keskaegsetes linnades käsitöölised juba kella nelja aeg töötasid usinasti, kuna magama mindi õhtu juba kell seitse, kaheksa või jällegi keiser Pauli aegses Peterburis. Ametnikud ilmusid juba kell viis hommikul tööle. Kas te võiksite kirjeldada neid ruume umbes tolleaegsel kujul, sellest pilti luua pole eriti raske saanud oli laudadest. Ta võis olla ka värvimata, seinad olid lubjavärviga kaetud, laed olid samuti lubjatud ja ruumis olid siis pikad lauad pikkade pinkidega, mille ääres siis õpilased istusid. Valgustuseks kasutati küünlavalgust 18 sajandil nägune, see kool viieks klassiks ja iga klassi jaoks oli eraldi ruumi eraldi õpetaja. Õpetaja palk sõltus õpilaste arvust, millised tal klassis olid. On näiteks teada, et õpetajad tingituna sellest, et palga suurus olenes õpilaste arvust klassis ei lasknud õpilasi edasi minna, vaid püüdsid igaüks hoida oma klassis maksimaalselt õpilaste arvu. Ja nii siis ei olnud õpilaste üleminekutingimuseks mitte enam nende edasijõudmine ühes või teises õppeaines, vaid hoopiski see, kuivõrd õpetaja suutis teda kinni pidada oma klassis. Lõpuks kehtestatakse kord, kus iga õpetaja on kohustatud järgmisele klassile üle andma vähemalt kuus õpilast aastas. Gümnaasiumi juurde asutati ka Tallinna esimene trükikoda 1633. aastal ja seega gümnaasium nii-öelda Eesti kultuuriloos omandanud küllaltki tähtsa koha. Kes neid esimesi koolimaju projekteeris, seda ei tea isegi teadlased. Seda aga teame küll, et meie esivanemate higi ja vaeva najal nad kerkisid. Ja meie vanemad on ka seal õppinud ja tükati oleme neis majades käinud meiegi. Räägi kui nüüd sellesama Euroopa vanima keskkooli endine õpilane Ilmo Liive. Praegu on ta kommunaalprojekti arhitektide grupi juht ja projekteerib koolimaju. Missugune on tänapäeva ja tuleviku koolimaja, seda peab tema kõige paremini teadma. Tulevikukoolimaja peaks olema kindlasti selline, mis kõige paremini vastad kooli põhilisele, funktsioonile, õppe- funktsioonideks ja see peab olema kindlasti hästi tehniliselt sisustatud kabinettidega, kus on ruumid transvormeeritavate, missugused ruumid tuleksid siis kõne alla. Näiteks siin koolis on lahendatud püütud lahendada, see on Tallinna kolmas kool on püütud lahendada kompleksselt aktusesaal võimla lava, nii et seda, seda ruumi, see ei ole enam võimlai kaktus all vaiksem mõlemaks otstarbeks on üks, üks üldine saal, mida võib kasutada nii võimlemiseks, aktus, saaliks, tantsuks, spordivõistlusteks ja kõigeks. Näiteks nagu siin sai seal niimoodi tehtud meil teisel korrusel õelgi Herkeli tugevasti teisel korrusel. Me andsime sellise huvitava lahenduse siin auk sees. Seega teisel korrusel ümber selle saali on rõdud, mis võimaldavad ka olla, vaadata, alla, vaadata kinoetendust, olla vaadata lavale või kalla, vaadata spordivõistlused. See annab veel nagu külastajate vaatajate arvu suhtes nii-öelda suuremat võimalust ja see seda nimetatakse ruumide ranturmeeritavuseks ja see on minu arust üks kaasaegse kooli üks peamisi peamisi eeliseid, missugused lisaehitised kuuluksid tingimata tuleviku kooli juurde. Juba praegu kuuluvad koolihoonete juurde, et täielikult töökojad ja tööõpetuse klassid. Aga tulevikus, nagu elu näitab, peaksid olema kindlasti ujulad. Väga head spordikompleksid. Juba praegu on paljudele koolidele laekunud tellimisi võimlat ja täiendavat ujulat parteerimiseks kabinetid olenevad nüüd selle kooli suurusest. Aga enamuses on kabinette kolm füüsika, keemia, bioloogia, ja muidugi siis töökojad. Seal on siis puidu metallitöökoda, oma abiruumidega kodumajandusklass kindlasti tütarlastele. Ja siis käsitööklass esimesest kuni neljandale klassile, kus nad teevad selliseid väiksemaid lõkkeliin, mis neid. Need on enamuses olevad muidugi joonistamise kabinetid ja erialased kabinetid. Kahjuks üks asi on meil seal veel elus praktikas juurdunud. Isegi uuest nipi kohaselt öeldakse, et peab olema spetsialiseeritud klassid. Tähendab et enam ei ole esimene klass kogu aeg ühes ruumis, vaid minnakse õppima igat ainet ise klassi. Seega jääb ära selle õppevahendite tassimine, klassi õppevahendid on kogu aeg, õpetajal käepäraste muidugi Udam käed aasta jõuab pall nii-öelda suuremat kasutamist leiab seal. Kahjuks meie koolipraktikas ei ole veel läbi läinud. Aga missugune peab välja nägema üks kaasaegne klassiruum? No näiteks tavalises klassiruumis, kus toimub üldõppus, ei ole vaja midagi erilist. Aga näiteks keelteklassis praegu tähendab toimub see õppimine üks tõstab käe ja vastab. Aga õppimine keelteklassis võiks toimuda, et kõik korraga saavad, vastake õpetaja poolt antud küsimustele kusjuures lindistatakse pärast kontrollitakse Nende poolt hääldamist ja nii edasi. Ka füüsika-keemiakabinettides ja näiteks ajaloo klassis peaks kasutama diaprojektorid näidata rohkem diafilme. Nii-öelda kaasaegne tehnika peaks sobituma rohkemalt õppimist. Kui praegusel momendil läbildume koolides, kas klassitahvel, seinakapp ja kätepesunõu jäävad ka edaspidi klassiruumi koostisosadeks? Üldklassis on tahvelkindlasti vajalik. Klassi kappi suhtes võib olla arvamused väga erinevad. Muidugi tahvel ja kriit jääb esialgu ikka üldklassi sisse. Muidugi füüsika keemiaklassides juba saab igasugus optilisi süsteeme, kasutada projekteerimist, seda, mis õpetaja kirjutab, komplekteerida seintele. Spetsiaalses füüsikakabinetis ja nii nagu debiilik kabinetis selles jõudma igasse igasse kooli füüsika keemiakabinettides. Kas koolipink elab ka läbi muutusi, elab ja väga tõsiseid muutusi ja on tohutult kahju? Ta nii aeglaselt meelseda võtab. Võtab vedu näiteks väga läbi löönud muus maailmas ja ka Nõukogude Liidu eksperimentaalprojektses ühekohaline kooli pikk, samas hindamisraamatus näidatud. Võimalik mingi tüüp, see annab üksteise peale tõsta, don kergelt liigutatav. Ja teda tema ka võib anda näiteks ruumile tohutu arv igasuguseid funktsioone, õpilane võib valida omale järgmiseks tunniks täpselt sellise pinginaabri. Talle meeldib ja ta võib minna sellise tinginud klassi nukka. Milline olenevad, milline õpetaja tuleb? Ta saab siis, võtab oma pingi kaasa ja läheb sõbra juurde, läheb oma sõbra juurde ja istub seal, kus talle meeldib ja mis ei ole mingisuguseid kindlaid kohti, kindlat pinke, pinkondil täiesti kergelt nihutatav Öelge. Kas on tulevikukoolis ette näha ka niisugust võimalust, et õpetaja kaob? Õpetaja asendatakse näiteks televiisori ja raadio ja muu tehnikaga võib-olla suuremates klassides, aga väiksemates, kus siiski on distsipliini küsimus ja kus teadlikkus õppimisest õppimisse suhtumine on natuke veel siis juurdumatu. Seal see asi, palun, millal hakatakse meil ehitama niisuguseid koolimaju? Kuidas te mõtlete, milliseid liidus, nagu te siin rääkisite, kus oleks kõik need uuendused juba enam-vähem? Kuna näiteks Tartu maantee puhul on ette nähtud alustada ehitust järgmisel aastal. Merivälja kool, mida me siin vaatasime kõige paremal juhul läheb nulltsükli rajamiseks võib-olla isegi tänavu aastal. Seega need koolid peaksid olema valmis seal paari-kolme aasta pärast. Iga kultuurrahvas kannab seljas oma koolimaju. Sealt nad tulevad, maa villastes riietes poisid, leivakotid kartulipudru ja sirgu, karbiga kõlkumas. Koolimajad turjal. Palgid on tuhmunud, katused lapitud, suurtest klassitubadest kostab melu ja põues niheleb lausa kuuldavalt tarkuse tahtmine. Ahoi, noored mehed, jõudu teile lisaks pühkimiseks. Jaa, istuge nüüd. Teid sai võrdluspildiks manatud, juba on heledad klaasipinnad läikimas parketid peegeldumas ja kõiksugu moetantsude mustrid seal peal selgelt Aimumas. Ja ikka on raske seda meeletut tänapäevast teadmiste hulka nendesse suurtesse klassitubadesse ära mahutada. Oh inimlaps, mis sinust küll sedaviisi saab? Eks marsime edasi, koolimajad kukil ja ohtrate jõudu sulle sel teekonnal ja mulle.