Paar nädalat pärast seda, kui olümpilisi retkelt tagasi jõudnud trükis sirp ja vasar ära käesoleva aasta NSV Liidu riiklike preemiate kandidaatide nimekirja olin meeldivalt üllatatud, leides sealt sul hammas siit senine. Tänu lahketele Gruusia kolleegidele oli mul üks tema kolmest preemiale kandideerivast sümfooniast lindil olemas. Seda teost kuuleme saate lõpul. Enne jõuame tutvuda helilooja endaga ja mõnedega tema teistest teostest. Kuid kõigepealt tahaksin meenutada kohtumist Tbilisi raadiomajas. Kui hea kontsert ehitatakse üles kontrastide printsiibil, siis oli seal kõik niisamuti. Eellugu on selline. Olin just lõpetanud tormilise intervjuu ühe gruusia heliloojaga, kes mühises pool tundi kokkulepitud ajast hiljem tuppa sisse nagu mägede tuul, spordisärk seljas ja lauk higipisarais, vabandas kiirkõnes ja teatas, et tal on kahjuks ainult 10 minutit aega, sest õpilased ootavad. Siiski kestis meie jutuajamine üle poole tunni. Kusjuures vestluskaaslane vaatas aeg-ajalt kella, lõi käega ja võttis meelsasti ise üles uusi teemasid, lisaks nendele, mille kohta ma küsimusi esitasin. Kõik see läks väga hoogsalt ja suure naeruga pooleks. Seal väga sümpaatse mehel on kogu aeg 1001 tegemist käsil ja ta tuleb nende kõigiga edukalt toime, kuigi on pidevas ajahädas. Ta meenutas kangesti niisugust tüüpilist grusiini, nagu neid gruusia filmides kujutatakse. Kõik temas oli kuidagi lopsakas ja sädelev. Nassiitsega kokkulepitud ajani jäi veel üle poole tunni ja läksin kõrvaltuppa kolleegide juurde sellest virvarrist toibuma. Teadsin, et sul Hannas, siit see on Gruusia NSV rahvakunstnik Šotaabrustaveli nimelise preemia laureaat, konservatooriumi professor. Et tema sünniaasta on 1927 vanuselt mu eelmisest vestluskaaslasest kümmekond aastat ees ja tiitlite poolest ka tublisti kõrgem. Valmistusin pikemaks ootamiseks. Aga kohe tuldi mind otsima. Sul Hannas seitse on juba siin pool tundi varem? Ma olin teda juba koridoris näinud, aga ei osanud ära tunda. Täiesti valged juuksed ja tasane kõnnak oligi jätnud mulje, nagu oleks tegemist hoopis eakama inimesega. Liigsuste pintsakus hoolimata ei tundunud kuumus talle liiga tegevat ega lasknud end vestluse käigus häirida tööruumi küllalt rahutust miljööst. Tumedate silmade pilk võis pikalt pidama jääda ühte punkti sõnasega muutuda väga erksaks ja palju haaravaks. Selle mehega käis kaasas mingi leebe rahulik kindlus, äärmine tähelepanelikkus, midagi inimlikult väga ilusat. Sul Hannas seitse sünnilinn anud pilisi kuid linnaski ümbritsesid teda lapsest saadik rahvalaulud, mida laulsid vanavanemad ja vanemad. Minu loomingu jaoks on gruusia rahvalaulud väga väärtuslik materjal. Nad toidavad mind vaimselt emotsionaalselt ja ma olen uhke selle üle, et meil on niisugused laulud. Peamine loomingule ette on oma maa rahvalaul. Aga mis maailmamuusikas on kõige lähedasem? Armastan väga vana muusikat, renessansiaegset koorimuusikat, selles leiab ta seda lihtsust, tarkuste loomulikkust, mida nii harmoonilises ühenduses hilisemate Lepohhidel enam ei ole. Kuidas algas muusikutee? Lapsest saadik mul pole muud eesmärki olnud. Mind on huvitanud humanitaarained, eriti kirjandus, maalikunst ja ajalugu. Kuid muusika on siiski alati olnud esiplaanil, seda teatriga koolis ja sellepärast anti matemaatikas, füüsikas mulle mu patud andeks. Seitsmendast eluaastast peale õppisin klaverit. Tasapisi hakkasin kirjutama, aga varjasin väga kaua seda häbenesin, ei näidanud oma hobuse kellelegi ja peitsin kõik selle kapi otsa. Nii kestis see küllalt kaua. Millegipärast tundus mulle, et ma ei tegele õige asjaga. Ametlikult hakkasin kompositsiooniga tegelema juba konservatooriumis klaveri eriala üliõpilasena kuid tegelikult olid klaverimängija komponeerimine lapsest saadik kõrvuti käinud. Pianisti minust ei saanud tehnilis Virtooslikud võimet ei vastanud interpreetide esitatavatele nõuetele. Kuid pianism on mind palju aidanud muusikaliteratuuri tundmises. Valitsedes klaverit oli võimalik juba varakult tutvuda ooperite sümfooniat kvartettidega. Tänapäevani istun igal hommikul klaveri taha ja mängin harjutusi. Olen sellega kogu elu jooksul nii harjunud, et kuigi ma praegu pianistina ei esine, ei suuda muidu päeva alustada. See on käte jaoks lihtsalt füüsiline vajadus. Sul Hannas seitse on lõpetanud Tbilisi konservatooriumi kahel erialal 1950. aastal klaveriklassi ja viis aastat hiljem kompositsiooni. Tema loomingus on väga palju klaveriteoseid, nende hulgas ka kaks klaverikontserti kuulamegi praegu teist osa allegro viivo teisest klaverikontserdist. Nassiitse teoste nimekirjas on seitse sümfooniat, kaks klaveri ja üks viiulikontsertorkestri rapsoodia, vanad pilisi teemadel. Kolm keelpillikvarteti klaverile, polümfooniline sonaat ja lastepalade kogumik. Lisaks veel rida väiksema ulatusega teoseid. On ka oratoorium, minu kodumaa operett, üliõpilased, need on kirjutatud paarkümmend aastat tagasi. Kümmekond aastat on möödas balleti Orpheus, lavastusest. Ka filmi- ja teatrietenduste muusika on jäänud minevikku. Põhiliselt jah, mulle meeldib enam instrumentaalmuusika, sümfooniline kammermuusika. Kuigi mul on ka üks vokaaltsükkel kuus gruusia rahvalaulupassile klaverile. Ise armastan seda teost väga, võib-olla sellepärast, et ta on minu ainuke soolo lauljale mõeldud teos. Hiljuti kirjutasid suure neljaosalise a cappella kooriteose palve 18. sajandi luuletaja David kuramissviili tekstile. Nii et see on juba teine vokaalžanri katsetus. Te olete ju ka teatrile kirjutanud? Olen aga vähe. Asi on selles, et teataja kinomuusikas on helilooja, üks elementidest võib olla tähtis, aga siiski täiendav element. Tuleb kirjutada ka muusikat, mis venda vaimsuse ei vasta. See on siiski tarbija muusika ja mind sfäär ei köida. Aga kuidas suhtute kergesse muusikasse? Meeldib väga, kuid kerge muusika puhul olen ma kuulaja. Mulle tundub, et kui ise katsetaksin, ei tuleks mul nii välja nagu tahaksin. Sellepärast ma teda ei kirjutagi. Aga tunnen huvi ja jälgin kõike, mis toimub nõndanimetatud kergemuusikasfääris. Kuulame nüüd katkendit teisest sümfooniast. Juba 63.-st aastast saadik on sul Hannas siinse Tbilisi konservatooriumi õppejõud. Tema hooleks on olnud polüfoonia kursus. Nüüd kaks viimast aastat on selle kõrval ka oma kompositsiooni õpilased. Suhtlemine erinevate ise loomude, kalduvuste ja temperamendiga inimestega rikastab ennast. Me kuulame koos väga palju erinevat muusikat, kerget rahvamuusikat, klassikat ja kaasaegset. Ja tihti puhkevad vaidlused. Noortel, kes on sageli täiesti teistsugusest keskkonnast tulnud, on oma mõtted ja arvamused. Need vaidlused rikastavad aega. Pedagoogitöö muidugi võtab. Aga kui inimene on enda jaoks midagi avastanud või juurde saanud, siis ei ole see kaotatud aeg. Kas on veel millegi huvitava jaoks aega? Kui miski huvitab, siis on see juba inimese loomuses. Ja kui see on veel ka elukutseeriala, siis neelab ta inimese tervikuna muude harrastuste jaoks aega ehk veel leiaks, aga psüühikas ei ole kohta, kuhu see kõik ära mahutada. Aga sport, arvasin, et teie maal on kõik mehed, jalgpallihaiged. Meeldib väga, kuid ma olen pealtvaataja, tegelen spordiga, kui tervistava faktoriga käin, jooksen hipodroomil, teen kergeid harjutusi, et hoida end reipana. Pärast süda läheb tuju alati rõõmsamaks, kõik ebameeldivad emotsioonid kaovad. Tänu varasele tõusmisele on pärast füüsilisi harjutusi aega veel klaverit mängida, muusikat kirjutada ja siis alles õppetundidesse minna. Nüüd aga kuulame osa ühest helilooja viimasest teosest kolmandast keelpillikvartetis. Ja nüüd siis helilooja praeguse lemmikžanri sümfooniat juurde. Kui neli esimest sümfooniat kannavad tava kohaselt lihtsalt numbreid siis kolm viimast järjekorras viies, kuues ja seitsmes mis nüüd kandideerivad NSV Liidu riiklikule preemiale, on pealkirjadega. See peaks tähendama programmilisust. Jah, viimased kolm moodustavad ühe tsükli sümfoonilise trip tühani. Panin need pealkirjad, et kuulajatele täpsemalt edasi anda ideed, süžeed neil ei ole, kuid pealkiri märgib üht peategelast või peamist ideed. Nii et neid võiks nimetada pool programmilisteks teosteks. Viies sümfoonia kannab kuulsa gruusia kunstniku Pirosmaani nime. Selles sümfoonia seal kaks sfääri. Esimene on Pirosmani subjektiivne sfäär, tema isiklikud elamused ja teine on see keskkond, milles kunstnik elas ja oma teosed lõi. Sellest sümfooniast. Kasutatud kollaaži on Vana-Vene marss, katkenud tonitsepti ooperist favoriit ja veel mõned episoodid. Need loovad kunstnikku ümbritsenud atmosfääri. Konkreetsed süžeed ei ole. On vaid isikliku ja objektiivse vastandamine. Kuues sümfoonia kannab pealkirja passioone. See on kolmeosaline teos. Kasutasin sajandivahetuse suure luuletaja vasak seal ela väga targa ja sügavamõttelise poeedi luuletusi. Passide koor laulab esimeses ja kolmandas osas väga lihtsat retsitatiivselt partiid seal ei ela sõnadel kuid sümfooniat kuulates ei võta koori iseseisva üksusena. See on nagu orkestri koostisosa. Ta konkretiseerib sõnadega sümfoonia ideed. Peamine teine osa, kus on arendus ja kulminatsioon, on puhtalt sümfooniline muusika. Selles teoses on igavesed filosoofilised probleemid elu eesmärgist, surmast, inimese osast maailmas. Ja seitsmes sümfoonia, mis kannab nime dalai Mägi Gruusias on dalai itkulaul hukkunud kangelasele. See on sümfoonia üks peamisi kujundeid. Ka siin ei ole süžeed. Ka järgmine sul Hannas, siit see teos, mis kuulajani jõuab, on sümfooniaarvult kaheksas. Teos on juba peaaegu valmis ja usutavasti tuleb sügisel esiettekandele jällegi pool programmiline seekord pealkirjaga fresko. Kuid alles lõpetamata teosest ei taha enamasti ükski looja kõnelda. Lõpetame saate sul Hannas seitse viienda sümfoonia ka terasmani ja peame pöialt, et NSV Liidu riiklik preemia tõesti sellele väga sümpaatse leia. Tõsisele muusikule langeks.