Paulina. Silmale kõige nähtavam kultuur on see mis sünnib looduse ja inimese koostöös. See on maastiku tuur. On olemas mõisted loodusmaastik ja kultuurmaastik. Esimeses valitseb loodusseadustele kõigiti vastav nõndanimetatud ökosüsteemne iseregulatsioon ja areng. Kultuurmaastikul tuleb nende meie poolt taotletud ilmet tagada pideva tööga, olgu selleks maaharimine, niitmine, maaparandus või midagi muud. Või ka sihiteadlikku hooldava tegevusega umbrohust asendamine, muruga rikutud metsa asemele tulnud võsa rikastamine uute puudega ja nii edasi. Selleks, et inimtegevuses tasakaalust välja viidud loodus ei muutuks lihtsalt rikutud maastikuks. Meil tuleb kavakindlalt teha tööd ning selle töö kaudu kujuneb uus looduse kvaliteet eelkõige maastikul nähtav looduse kvaliteet, mida me nimetamegi maastikukultuuriks. Vaatleme mis alustele peab siis õieti tuginema, see silmaga nähtav kultuur meie ümber. Esiteks. Me mõistame, et igasugune maastik, mida me muudame, millel me tegutseme, tuleb kujundada teatavate ökoloogiliste või ökosüsteemsete põhimõtete alusel. Muutused peavad maastiku vähem vaesust tama peavad säilitama olemasolevaid looduse põhiseoseid Peavad kestvalt soodsaid tingimusi tagama. Selle ökoloogilise juurde mineku puhul oli teile antud ka üks kodune ülesanne. Oli küsitud, et te mõtleksite välja võimalikult rohkem neid asjaolusid, mille poolest hekid tänapäeva sõidetavate teede ääres on vajalikud. Küllap tuli teile siis meelde, et tõesti hekid ei ole mitte üksnes liigse lume tõrjeks. Hekid on eelkõige omapärane ja lagedaks jäänud ning ühekülgsele maastikul kordumatu elupaik. Eks just siinsamas hekides sa linnud kõige paremini teha pesa, eks siin hekkide all ole asupaik paljudele kahe paiksetele või roomajatele, kelle osa lagedatel põldudel ning kogu meie kultuurmaastikus ometi asendamatu on eksiinsa sumisedaga paljud putukad, kelle elupaiga me muidu kas või kemiseerimisega või väetistega ära võtaksime. Ja küllap ta siis jõudsite arusaamisele, et niisugune ehkki ta teinekord tee muudab omamoodi koridoriks, on meile tänapäeval vajalik, sest ta rikastab maastikku ning selle rikastamise kaudu meie poolt lihtsustatud kultuurmaastik peab paremini vastu ning selle parema vastupidamise kaudu meie võime kestvamalt tunda siis kõike seda head, mida pakub kaasaegne maastikukultuur. Teine oluline külg millele me tuginesime tänapäeva Maastikukultuuri loomisel on seotud psühholoogilis esteetiliste vajadustega. Peab arvestama maastiku muutes, kujundades inimpsüühika omadusi. Peab oskama igal puhul maastikku mitmekesistada. Peab oskama vältida monotoonsus ja selle monotoonsuse oskama asendada teatava vaadete süsteemiga. Niimoodi kujuneb välja meie maastikul teadlikult süsteem, kus kulissidega on suletud need maastiku osad, mis ei paku erilist rõõmu ning kus nendesamade kulisside vahelt avanev vaade juhib meid just nendele lõikudele maastikust, mis kõige enam meie tänapäeva nõudeid vajadusi rahuldavad. See tunnusmaastikukultuuri loomisel on sageli otse esmajärgulise tähtsusega. Ta ei ole üksnes lihtsalt ilutsel, nagu sageli arvatakse, vaid sellest tuleneb kasvõi niisugune praktiline suund nagu liiklus õnnetuste hulga vähenemine maanteel. Sest teame, et just nimelt sirged monotoonselt ilma ümbrusega sidumata maastikud põhjustavad liiklusavariisid tunduvalt rohkem, kui seda põhjustavad need teed, kus on osatud kõiki tee ümbruse elemente õigesti seostada välja ehitatud maanteetrassiga. Ja selle monotoonse vältimise kaudu ongi siis maastikukultuuri loomise üks eeldus otseselt seosesse viidud inimpsüühika teatavate omadustega. Väga oluline tänapäeva maastikukultuuri loomisel on ka looduse muutuste kaudu paikkonna eripära selle paikkonna kordumatuse teadlik säilitamine. Sellega selle muudetud loodusliku ala senise kultuuritraditsioonide mõistmine. Just nimelt traditsioonide ja eripära tunnetamisel on jälle vägagi palju seoseid maastikukultuuril otseselt kultuuriga kitsamas mõttes. Kas pole Heino Eller tabanud midagi kordumatut Lõuna-Eesti eelkõige Tartu ümbruse maastikust Emajõe meie armastatud peamise veetee ümbrusest või kas Mart Saar oma metsavahipoja päritoluga hüppas saarest? Ei ole ka midagi väga olulist meieni jätnud oma helitööde kaudu sellest suurest metsade ja rabade maastikust. Või sellise piirkonna omapära kordumatuse tabamise kõige ilmekamaid näiteid võime tuua ka Anton Hansen Tammsaarelt. Eks ristinud tema oma viieköitelise tões ja õiguses ühe piirkonna kõrvenurgaks ja teise välimaaks. Tõesti, välimaa on Pandivere kõrgustiku avarate põldude ala kõrvenurk aga osa kõrvemaast. Kõrvemaa tähendab aga meie põlismõiste järgi suurt inimasustuseta piirkonda. Kõrvekutsikas oli meie esivanematele hunt ja laulusõna, ütles kõmise kõmise kõrbe ja selle all mõisteti ikka metsa. Ja alles hilisematel aegadel, kui piibli raamat tõlgiti eesti keelde, selgus, et mujalgi on olemas inimasustuseta paiku, kuid mitte suurte metsade ja rabade tõttu vaid eelkõige rohke liiva tõttu ja siis hakkas pikkamööda liivakõrbe mõiste meie ürgmõistet asendama ja nii imelik kui see ka on tänaseks mingil määral välja tõrjuma. Tammsaare on oma teisteski teostes kas või Kõrboja peremees juba paiga nimevalikuga väga täpselt katsunud edasi anda selle maastiku peamisi iseloomulikke jooni, tabada seda eripära, mis saadab kogu tema tegelaste elumiljööd. On territooriumilt küll väike, kuid tema maastikuline eripära on vägagi suur. See tuleneb sellest, et Eestit läbib Pärnu Mustveejoonel siluri ja devoni joon Põhja-Eesti oma paeste lubjakivist aladega on hoopis midagi muud kui Lõuna-Eesti, mis asub punastel liivakividel ja selle joonega on peaaegu risti veel kõrg ja madal Eesti joon mis tähistab omaaegset balti jääpaisjärve maksimaalset levikut ning sellest tulenevalt Lääne-Eesti-poolset maastikud on arenenud tunduvalt lühema aja jooksul hilisema aja jooksul kui kõrge Eestis ja need põhitunnuste ristumised annavadki rohkelt variante ja neid variante peame oskama igas paigas, igas rajoonis, tunnetada, et ikka jällegi seda maastikku edasi arendades ka tabada midagi igipõlist sellele alale. Niimoodi võime öelda, et neid kolme ainevalda omavahel sidudes ja põimides ökoloogilisele alusel, arvestades esteetilisi vajadusi ning samal ajal tunnetades eripära ja traditsioone me võime välja kujundada edaspidigi üha rohkem sellest valdkonnast, mida me nimetame maastikku kultuuriks ja selleks väljakujundamise peamiseks teeks on inimtegevuse üks uus vorm, nimelt maastiku hooldus, loogem siis juba töömeestena maastikuhoolduse kaudu aina rohkem maastikukultuuri