Mulje on lapsest saadik meeldinud peibutusjaht. Võib-olla sellepärast, et moristida ja jahindusalane eeskuju. Baader Ristija Johannes kes kogu oma peret toitis metsadest toodud lihaga tunnistas ka ainult peibutusjahti. Vareste laskmiseks pidas ta kodus kaht öökulli ja pardijahi jaoks poolt tosinat peibutusparti. Igasugu viledest, pillidest ja löritisest rääkimata. Nende riistade pärast ei püsinud Baader Eestil ei sulased ega tüdrukud sest kõik kallid pühapäevased päevad, pooled ööd ja lõunased uinakut kostis tagakambrist jumala sõna asemel. Üx igavene prääksumine, piiksumine, vilistamine ja susistamine. Eks need vigurid tahtnud kõik timmida ja harjutada. Tihti ajastas sulase juba enne päevatõusu metsa mulda häält kuulama. Et see siis saaks seda võrrelda Johannese poolt tehtuga. Umbes 25 aasta eest hankis ta endale kuskilt Lätimaalt kahe hobuse hinna eest veel peibutuspõdra. Ühe elu näinud igiahtra lehma, kelle jooksuaeg algas umbes vana kalendri jaanipäeva paiku ja kestis ilma ühegi paudita märtsikuu lõpuni välja. Seejuures ajasse liider oligi elukas oma asja sedavõrd osavasti, et kui ta metsas kisa lahti lõi, siis ei läinud marru mitte üksnes ümbruskonna põdrapullid, vaid ka tõrvaaugu. Metsavahi vana ruun lõi paaril korral talli akna katki ja ronis sealtkaudu välja. Et Johannes selle möllu sees kogemata oma lehma maha ei laseks, sidus ta talle enne ametitalituste üleminekut roosa siidi lehvi kaela. Pärast kolhoosikorra üldist võitu pidi Johannes oma loomaaias loobuma ja hakkama metsas kõiki vajalikke hääli tegema. Asja hõlbustamiseks vahetas ta meie pensionile läinud metsnik Fröölingult nelja liitri klikiaegse salapiirituse eest komplekti maailmakuulsaid Hubertuse peibutuspille. Peamiselt huvitas Johannest muidugi Hubertuse patenteeritud sokuvile sest neil loomakesi liikus tema koduümbruse võssa kasvanud heinamaadel sel ajal arutul hulgal. Johannes pidas seda oma sokujahti kümmekond aastat ja ilmselt mõjus talle väga viljastavalt kodukandi jahimeeste käest. Kuulsin, et ta on vabariigi üks paremaid röövuluk, mitte hävitajaid jäätasele. Veretöö eest saab igal aastal preemiaks soku loa. Ainult hüüdnime olid nad talle pannud niisuguse pool pahatahtliku Vasokuperutaja, ütlesid nad. Miks seda nad ei selgitanud. Kui ma möödunud aasta suvel puhkusele läksin kohtasin Juhanest Rakveret Orol. Ta ostis liha. Tegevus, mida võib ainult siis uskuda, kui ise näed. Tere viid mõnele või? Küsisin ta käest. Ei, omale võtsin vastast, ta tuli värske isu peale ja siga ei taha tappa enne kui jõulus. Ma oleksin peaaegu turuhoone porisele põrandale istunud. No kassa oli ainuke hääl, mis ma mõistsin teha, enne kui pääsesime Põllumeeste kodu punaste tellisseinte vahele. Kui esimene võõrastas mööda sai, tulin ettevaatlikult teema juurde tagasi. Mis sa sest lihast ostsid? Küsisin praegu ju magusam sokujahiaeg ja sul pidavat igal aastal Sokolova olema vaprörlingu pillid pealekauba. Johannes hakkas lohisema ja läks kole äkiliseks. Prillus endale mitu pitsi täid ilma saab kummita sisse, just nagu oleks 10 aastat ilma olnud ja nüüd äkki võõravina kallale saanud loba ja susi, sest ta siis loba ja vaba Eva, seda sa keeta. Ja seda saadalafree liigud, võiks ka surm võtta tema pillidega. Pill pole õige. Ning kui ma temaga esimest korda metsa läksin ja törtsu poosin, nii kuulsin, kuidas loom tuleb, et vaarikavarred lookas. Ja nüüd olen alles olles olles riista saanud, arvasin ja hoidsin püssi palge ees. Aga see tuli oli hoopis mäger, ronis minu nina alla ja liigutas oma kärssa vaat sedasi kahele poole ja jõllitas oma pilusilmadega mulle otsa. Kuradi rasvatünni. Kaka ristiisa, see pill tahab sul timmida leil Hubertustel on ju kruvi peal deal ära õpeta, lõi risti käega ja veel sedamoodi, et üks pitsitäis talle nagu kogemata suhu sattus. Olen proovinud igat moodi. Kui keerad hääle jämedamaks, tulevad hundid, ilvesed ja suured hulkuvad koerad. Keskmise hääle korral mäel raad, rebased, väikesed koerad ja suured kassid. Peenikese hääle peal aga väikesed klassid, tõhud kärbid ja nirgid. Mõnikord sumisev neid tõpraid iga põõsa all kaks tükki. Niipea kui sokujaht lahti läheb, algab meie heinamaadel üks trump ja paabel. Mina vilistan ja piiksu on igasugumurdjad ja marutõbiseid koeri. Kaes tormab kokku nii et võsalehtedes lage mena paugutan ja ajan teise ära. Sokud röögivad, jab erutavad ehmatusest. Aga sa tead ju isegi, et ühele korralikult peruks aetud Sokole ei saa keegi ka kahel järgmisel aastal ligi. Polegi meie pool enam 10 aastat keegi saanud sokku lasta. Aga noh, õhtul lääme, näed ise. Kui me õhtul tormilaternavalgel rehe all üldisime oma selle õhtus saaki haiglaselt kõhna rebast, kel nahk oli seljas kinni ja haises hullemast kui kaks tõhku. Tegime otsuseks minna professor kilgi juurde, kes teatavasti on parim loomahäälte tundja Ida-Euroopas. Näis, mis ta ütleb. Professor keeras oma rikk peene keha tugitooli, pani silmad kinni ja laskis mul otsatu aeg puhuda. Lõpuks ütles ta resoluutselt. Niisuguse häälega looma pole olemas, vähemalt mitte parasvöötmes või meie laiuskraadide ajal. Aga arvestades hääleveo akustilist spektrit, emotsionaalset gamma ning tonaalset amplituudi saaksin maas sünteesida umbes niisuguse looma. Ja ta kriipseldast tahvlile kassi suuruse eluka kellel olid lühikesed küüliku kõrvad alaarenenud taksikoera, jalad ripakil, mokaga hammutu, suu võdisevad pehmed singid ja leebe silmavaade. Isegi joonisel õhkus temast suitsuangerja hõrku lõhna. Siis võttis professor vile urgitses vähe, kiskus sellest välja pikka blondi juuksekarva ja andis Billi mulle tagasi. 12 tundi hiljem laskis Johannes soku ja tahtis kangesti hasardis kohe kõik 10 aasta võlgnevused takkajärele likvideerida. Maa ei lubanud, teate ju, et ma ei salli salaküttimist. Laan ööd on vähemalt südasuvel toroli Hallap. Juubeldas Johannes, kui me saaki vahepuus koju kandsime. Aga paraku ta eksis, sest ükski rebane ega hunt ei tulnud enam selle teaduse poolt solgitud pilli peale. Ja kui sa röövulukeid ei hävita, kes sulle siis enam soku luba annab? Esimees kutsus mind ja tule sisse ja pane uks kinni. Istu ja ütle mulle, kuidas on lood loomaarstiga. Saju tead, et mul on loomaarsti vaja. Kui palju pean sulle sellest rääkima, mille eest ma sulle palka madal põrsad surevad? Vasikad on kärnas, kaladel on kõht lahti, hobused lonkavad. Mis kord seal? Meil läks kohe mööblit lõhkuma. Loomaarst on olemas, kuidas nii olla, olema täiesti olemas järeline missioone ja võib kohe ametisse astuda kõige lähemal ajal, kui muidugi. No ja kui muidugi arvasin kohe, et asjal on mõni konks juures. Sinul käivad kõik asjad. Nagu saaks tänapäeval mõne spetsialistiga ilma konksuta tööle meelitada, saju tead, kaadrid otsustavad praegu kõik ära latra, räägi asjast, aga ei noh, võib ka asjast see loomaarst nimelt armastab helemaid. Meie ämmaemandad ja tüdruk teda ei taha. Selge pilt. Yin, kulla mees, ei saa kolmas inimene midagi ära teha, siin see konks ongi. Ega tüdrukul loomaarsti vastu midagi ei olegi, poissi isegi meeldib talle, aga metsa elama volga meeldib veel rohkem. Saan aru. Tavaline armastuse kolmnurk lainemees ja teise mehe volga. Miks sa mulle seda kõike räägid? Ootan ega töö kaadriga ole niisama lihtne, vennas, tuleb süveneda, sest kui metsaülemal meeldime oma volga rohkem kui tüdruk, saad aru ja seepärast annaks ka praegu garaazi ees oma hinge ära. Kuid ainus garaaziga korter, mis vahetuseks kõne alla võiks tulla, on viisi pool keri vereosakonnas peale elas Loomaarst ämmaemand, keri, vere garaaž, metsaülem ja Volga. Mis seos sel kõigel omavahel, aga noh, eks see ei ole kõige dialektilisem seas, sest sealt garaazist on seni kõik autod ära aetud. Ei aita seal taba Lukega rebase raud, niikuinii aetakse ära ja sõidetakse hunnikusse. Ja kui metsaülemal enam pulgalt ei ole sädelevaid. Aga nüüd on selle asja on ainult üks väike konks. Mis asja, veel üks, oota nüüd ära rabele vada viisi puu maetaks hea meelega korteri ära ja koliks siia meie juurde keskusesse. Aga mis ta siin tegema hakkab? Taan keri veres, kaupluse juhataja. Kuigi meie kauplusi on, siin on juhataja juba oled, oled ikka veider mees? Ma ei saa ju siinset kaupluse juhataja lihtsalt minema ei minema ajada, muidugi ei saa. Aga kui saaks nii teha, et ta ise ära läheb? Üks võimalus on tegelikult olemasolevas räägi ja rääkida ju võib, aga et ei tea nüüd, ega sa pahaks panna. Nojah, olgu peale ja asi on nimelt nii, et ehk teiste sõnadega sa võib-olla veel ise ei teagi. Et sinu proua nii nii-ütelda mehkeldama ja kauplusi juhatajaga. Peenemalt öeldes teeb serva, mis asja? Minu naine, mis ajast? Kes seda, kes seda aega nüüd, nii täpselt pea. Pool aastakest saab ikka ära. Nüüd ajab kasu naisele hullupööra peale, et see koos temaga Tallina jalga laseks. Mõtlesin siis, et kui sa nüüd ise ka seda asja natuke nii tagant torgikside, siis jääks ju poe juhataja koht vabaks, eks ole. Sa oled hull, mis ette panen, kui sa mulle teed ja ma ei luba, ma ei luba omaenda peale karjuda. Olen oma tööülesannete täitmisel. Kas sa ka tead, mis selle eest? Sellise hinnaga, mis parata, mis parata, aeg on niisugune. Aga siin tuleb sina oma väikekodanliku mentaliteediga, asetad isiklikud huvid kaadriküsimustes kõrgemale. Ausalt öeldes skandeerisid proua juures isegi pinda, ta on valmis poe juhatajaga jalga laskma, kui annad talle oma Klooga suvila ja natuke sularaha, noh esialgu nii rublakest 500. Ei Sa oled hull, kolmis olla. Välja. Oota, oota pealeid ära mine, äkiline nagu mustlase pris, ved, kurat sind võtaks. Kuidas see nüüd oligi? Minu naine, oletame, laseb poe juhatajaga jalakoht jääb vabaks. Sellele kohale tuleb keri verest viidi puu, kelle garaažiga korterisse kolib, keskusest metsa ei lähe, et vot vot vot vot vot ja metsa elama Volga Aetakse ära. Ämmaemand Hele-Mai jäämetsaülema vastu jahedaks ja läheb loomaarstile. Kes siia tööle tuleb ja Saima, õilis, suurepäraselt. Suurepäraselt. Ma näen tunud kaadrialast talenti. Hästi. Olen nõus. Tegelikult, mis siin enam saladus, et meie abielu on ammu lõhki, ta on juba kolmel korral minu juurest jalga lasknud. Teadmis seda ma pole veel ühelegi hingele rääkinud, minul on ju ka oma suur armastus, see ainuke ja tõeline või esimehel ka. No kes seda oleks võinud arvata? Õdede õdede? See on ränk lugu. Nii et saagu siis ka see asi nüüd ühele poole. Koht on vaba ja tema ju abiellus samuti noorest peast mehega, keda ta ei armastanud ikka sellesama volga pärast. Kuidas hooldepärast? Missuguse Volga pärast? Kui palju ta vaeseke sellepärast hiljem südant valutanud, kui palju nutnud. Ja nüüdki veel juhtub, et tuleb minu juurde, pane mulle käed ümber kaela ja ütleb, ah, samu hülgerkene. Kui sind ei oleks, siis ei tea, mis minust oleks saanud ja hakkavadki pisarad jooksma. Ja sul on õigus. Olgu siis pealegi, mis parata. See on sinu naine. Aga saa aru, kaader otsustab praegu kõik. Loomaaias oli lammas, lammas nagu lammas ikka, ainult et kuule, karvane ei olnud tal enam tiguuega, nägu sarnanes ükskõik kellega, ainult mitte lambaga. Lapsed karjusid, vaatasid, lõvi ei karjunud, vaatasid, krokodilli ei karjunud, aga kui lammast nägid, hakkasid karjuma ja koju tahtma. Lapsevanemad muudkui kirjutasid kaebuste raamatusse, kus on administratsiooni silmad, et lambal oli muidugi ükspuha, tema lugeda jo saanud. Aga loomaaia direktor oskas ja teenindav personal oskas, külastajatest rääkimata. See kiskus loomaaia prestiiži nii alla. Direktor peitis kunagi saadud aukirja sahtlinurka, sest lühinägelikud pidasid seda võltsituks. Selles kõiges oli süüdi lammas. Olukord oleks iseenesest lihtsalt lahenenud, kui oleks leidunud keegi, kes oleks lamba ära rüganud. Aga pügajat ei olnud. Loomaaia koosseisus ettenähtud. Direktor katsus seda ülesannet sokutada ühiskondlikus korras ülejäänud töötajate kaela. Aga asjast ei tulnud midagi välja. Öövaht oleks ehk äärepealt püganudki, aga talle tuli viimasel minutil mõte, et kollektiiv võib teda sedasi hakata pugejaks pidama. Ja ta loobus. Aga lammas muutus aina karvasemaks. Lõpuks oli direktor valiku ees. Kas taotleda Loomaaia sulgemist seniks, kui lammas üks kord kärvab või leida mõni teine lahendus kuli pügamiseli välja. Kärvamine oleks muidugi olnud kõige lihtsam lahendus, aga lammas on lammas, tema tellimise peale ei kärva. Niisama ilma põhjuseta lammast maha kanda ei ole lubatud, seda teab igaüks. Muidugi igas veterinaariaõpikus on kirjas lammaste haigused, ent kuidas neid haigusi lambale külge saab, sellest mitte sõnagi. Ministeeriumist soovitati pügamiskampaania läbi viia sisemiste reservide arvel. Aga mis sisemisi reserve siis ühel loomal ikka nii väga ära ei ole. Sellest saadi viivaks isegi ülalpool aru ja lubati ajutiselt hooajatöölisena võtta tööle pügaja tasu ruutmeetrilt. Pügajaid teadagi pole jalaga segada. Lõpuks siiski üks leidus, see oli pidulik päev, kui ta tuli, käärid taskus. Mitmesugustel põhjustel ei saadud teda loomaaias pilliorkestriga vastu võtta, aga direktoril oli grammofon kaenlas ja personalis paleeris liikus, plaat oli rohkem kulunud, laulsid kõik kaasa. See oli ütlemata pidulik moment. Aga kogu selle pügaja rikkus ära pügaja, ise ta mõõtis lamba üle ja ütles. Vilistan teie grammofoni peale lammasjana mingit metraalse välja, sellise lambaga jääb nälga, isegi kui teda iga päev pügada. Nii olekski loomaaed suletud, kui poleks olnud raamatupidajat. Ta tegi ettepaneku pügada ka jõehobupügaja, mõõtis jõehobu üle, jäi nõusse. Sellest ajast peale ripub jõehobu kohal silt jõehobu ehk tegemot sulgudes pügada. Võivad näha, et jõehobu on hästi pügatud isegi nii hästi, et mõnedel avaldanud kahtlust, kas jõehobud üldse Hilisel pärastlõunal läksin naisega restoranisaalis, polnud ainustki külalist. Hein on küll natukene kallim, Agassi, tan, teenindamine, viisakas, kaebuhk. Tõrs olge tervitatud, meie restoranis. Surin juba ette, head isu, mida võib pakkuda, kui võetaksegi borš assi ports ja palun ainult et see pole küll päris minu asi, aga pulss on eilne. Ega ma väida, et ta just päris hapuportsjon ikka niisugune hapukas. Aga siiski, eilne muidugi. Ei, ei, las olla. Mis see supi teil veel on? Supi kahjuks muud pole otsas. Vaadake lõngale, menüü on läbi ja õhtune pole veel valmis. Käed universaal. Mis mesest pistika sööme, muidu võtame, paranes teise topeltprahipraadi on igasuguseid, on seapraad, on veidike praegu, kanapraad on pajapraad. Aga nad ei saada ju meile head liha, ega ta ainult külmutatult. Ega sellelt õigelt praadi. Haige, praetud muna. Just tahtsin soovitada mina isule ka suur tiss, keegi tõbe, ainult et kui teda lihameened, uudi ja Karla pandi karge köögi, üks suur koer ja natukene näkuskleda liha, et võivad kohe. Ma ei arva küll, et ehkki praegu liikvel see ja pealegi praetakse su liha Mees teeki jääb alati seest tooreks. Ega seest lakkunud võtab ära mees, ei midagi marutõve, kahtluse puhul tehakse 40 süsti ja, ja meil on praegu puhkus. Paneksime muidugi, muidugi, kotlette kotletid on praegu meil praekartulitega ja, ja nendega sai täna toredat nalja, meil oli hiljuti remont, näete ju, kui ilus ja me kõik millegi nimel ära ja tüdrukud olid, hommikul söödi õlinõu Värnid veoga ära vahetanud, ehitusmehed peatada, noh, pole veel kõiki oma asju ära viinud ja kartulid on muidugi väga kena, liiga pruunid, parajad, niimoodi krõbedad. Aga siiski nagu kerge kõrvalmaitse või nii. Aga öelge, mida te siit ises jääksite soovitage, palun? Ja mina ei tee mitte midagi. Mina käin hoopis üle tänavakohvikus söömas. Vaadake meie kokk. Ta köhib kuidagi nii imelikult. Nii muidugi ta on arstliku kontrolli all, aga neist sisemistest hädadest ei saa tavaliselt enne õiget vatti, kui lähtamisel. Toibusin alles väljas, tänaval võtavad kallimalt küll, ütlesin naisele, aga on ausad mehed ka, peaaegu oleksime sisse kukkunud. Mööda minnes saatsime köögiaknasse ühe vesise suu pilgu tuletava näoga kokk istus Kerneriga laua taga ja mängis malet. Mõlemal olid lihakamakad pihus. Tuld kuningale, ütles kelner parajasti. Ja sa oledki omadega läbi. Ta näos säras 1000 valget hammast. Istusime Jaagupiga, lepi lennus ja tegime tasahilju lõket. Viimati line siin lennanud küll kuus aastat tagasi, aga niigi oli hea istuda ja noorust meelde tuletada. Eksorgi otsas küpsetatud sardellidki, ole midagi muud, kui need vees leotatud. Vaataja alustas Jaagup jõu oled kuulnud, et pärast seda, kui sa siitmailt ära kolisid, sai minust kuulus seakütt? Olen kuulnud, vastasin mina ja pöörasin vorstil teist külge, aga siiamaani ei saa aru, kuidas neid kätte said. Mina olen 15 aastat seajahil käinud ja pole ühtegi saanud. Jaagup nihkus mulle lähemale. Tead, Ärezes elaneks väga levita, muidu teevad metsa tühjaks, ütles ta sosinal. Aga ma lasksin neid selle sinu vana praeahjuga, mis oma köögist tookord välja virutasid. Mul on see praeahjujant surma laupäevani mehenes. Linna mehed lasksid õhtul vana kuldimüraka, aga Pive tuli peale ja alles hommikul leidsid teise üles. Teitsis suurem, hea meelega mullegi värsket ja Velleeru tüki nagu tooja uhkusega nimetas. Mu maja vaimse vana Esmaizavertine ütles, et nende härra oli kõik säärased peenemad praed lasknud matta maa sisse mõneks ajaks tõmbama. Mul on siiamaani tuline kahju, et ma seda õpetust kuulda ei võtnud. Sellest polnud ju midagi, et ennem oleks praeahi pehmeks saanud kui niisugune neerutükk. Aga ta ajas sealt ahjust sihukest haisu, nagu oleks keegi köögis mägra rasvaga hästi vanu hobuseriistu määrinud. Proovisime sedasi akumi siit poolt ja sealtpoolt ja kohalike juustumeister vaja, äkiline vana mees veskis teise kõige taldrikuga aknast välja, ehkki oma ameti tõttu oli ta igasuguse asjaga harjunud. Pakkusin seda hõrgutistama haagijale, aga see hakkas nutma ja jooksis toast minema. Pärast seda käis koer kodus ainult öösiti ja tallimees olevat näinud, kuidas ta all tiigi ääres püüdnud ennast halapaju nõtke oksa otsa üles puua. Aga kõige hullem, kuni selle praeahjuga sinna ei saanud enam midagi sisse panna, sest sellest sai kohe üks neeru praad. Kaebasin ametiühingukomitee-le, need tulid ja tõsid, võtsid siis ninad näppu ja kuulutasid, et kui üürnik peab praeahjus kasvõi selle mingil muul viisil ära, reostab, siis kuuluva ahju vahetamine sanitaarremondi alla, mida üürnik peab omal kulul tegema ja laskuma, seepärast aga käed käia, sõidame täiega, viskasin prügimäel. Rõõm, jätkas Jaagup. Eks ma siis mõtlesin, et ega sina temaga ikka midagi tee, aga mul seppa vaja sea süsi sees hoida. Kuid kui mõra koju viisin, algasid ühed imelikud lood, millest hobune ka oma suure peaga poleks aru saanud. Esiteks läks koer nagu marru haukusel ärises sepapaja peale ja katsus selle ukse piitu läbi närida. Siis hakkasid metssead ilmast ilma meie õues käima heisanud pange Vedki tuua, ilma et mõni karvane kärss kuskilt põõsa alt või hauapinu tagant sulle otsa poleks vahtinud. Ja lõbuks õõnestasid nad ühel ööl sepapajamüüri allakäigu pöörasid seal sees kõik pahupidi, sõid muuseas eramu vanaisa tehtud päratu, suure lõõtsanahad koos vasknaeltega, mis seda korrupid koos hoidsid ja hõõrusid ennast vastu praeahju nagu kassid vastu palderjani pudelit. Praeahi oli harjastega koos nagu jõhk madrats. Siis sai mulle asi selgeks seaks sil praeahju metsa sobilikku kohta üles, sättisin püssi hakkama ja tõmbasin praeahju ukse pika nööri abil lahti. Ei läinud viit minutitki, kui nad tulid ikka kas Kultrivaaliga jõudu katsuma või emis teatavas muus küsimuses. Sees tuli ruttu pauk ära anda ja praeahju uks kinni lasta, sest muidu oleks endal kitsas kätte tulnud. Nii käis iga päev ööseks tõin praeahju koju, et äkki mõni varastab ära. Aga nad hakkasid hirmsasti maja piirama, lammutasid ära kõik peenrad ja pressid kogu küla aiavilja koosi orieni juurikatega kinni. Päris villand sai nagu mõni seaklubi või suveaed. Öise pagana ahju salaja ära riste, metsa, Jaani juurde. Sunnik lõimul noorest peast pruudi, ülehindasin selle suure kase latva, mis tal toa otsas kasvab. Kuuldavasti pidavat teine nüüd kartulid ainult toas lillepotis kasvatama ja sealgi ainult siis, kui valvuri juures on ja öö läbi panne kokku taob haaras paganale. Ehkki see pruut oleks igavene traavel tüdruk aga niisuguse ringi huuga, nagu oleks tal nahk seljas kaks numbrit väiksem kui õigus. Pimedamaks läks susisema oma lõkke kokku ja tõime ojast paar mütsitäit vett peale. Sest kui lepp pole siin kuus aastat lennanud, ei tea, kus ta siis seitsme endalgi peaks tulema. Rohketest palavatest lubadustest süttis täna öösel põlema 107. majavalitsus. Ära põlesid lubaduste kaust ja majavalitseja ettevaatustulega talveperioodil. 10 rublaga trahviti kodanik Väino elli kes kutsus välja kiirabi, kuna pritsilauas puudus neljas käsi. Oma mustadest tegudest andis seltsimeheliku kohtu ees aru lihakombinaadi töötaja Boris ess, kes süstemaatiliselt mitme aasta kestel viis lihakombinaadist välja suuri sigu. Seltsimehelik kohus karistas Boris essi ühiskondliku laitusega. Kodanik, kes ise ütles, et tänu kohtule saab ta nüüd oma süüst aru ja enam ei tee. Ööl vastu neljapäeva tungis keegi tundmatu huligaan meie nimekamas suvituslinna muusikakauplused transistorite osakonda ligi tund aega märatses sissetungija takistamatult paisates riiulitelt põrandale ühe transistorvastuvõtja teise järel ja trumpides neil jalgadega metsikult otsas. Akna alla kogunenud rahvahulk kuulis selgesti, kuidas rüüstaja seejuures hambaid kiristades südantlõhestavalt oigas ja hüüdis. Andke andeks, inimesed, seda ma ei tahtnud. Seda ma ei osanud ette näha. Kui rahvamalevlased lõpuks ruumi sisse tungisid, oli salapärane mässaja jäljetult kadunud. Tema isikut kindlaks teha ei õnnestunud. Kui pealtnägija saadud seletus teie isikukirjelduste põhjal arvatakse, et tundmatu ei saanud olla keegi muu kui raadio leiutaja, insener, papp. Üksiku korallsaare sügavsinise laguuni madalas kaldavees sulistas kaks kilpkonna, isa ja poeg. Kui kaunis noorus kui kaunis on maailm. Kui hea on tunda, et oled armastatud täna öösel, kui tõuseb kuu, ütlen temale kõik. Ma ei anna sulle oma õnnistust ilma sinuta, Geone abielulahutusi, liigad palju. Tema pole niisugune, kes mind maha jätaks. Kas see on sama kilpkonna piila? Teda lubasid möödunud ööl läbi elu tormiliste murdlainete oma kilbil kanda, kellele tõotasid tuua ehteks mere lainetel. Tantsivad hõbedast kuu, karda seesama. Kas sa oled talle peale armastuse rääkinud ka muust, milleks me armastame teineteist mäda? Kas oled öelnud, et kavatseb ka tulevikus lõunalauda istudes uurida palmikoorele uuristatud hieroglüüf või seda, et töölt tulles tahad enamiku ajast veeta liiva kušetil? Ei. Kas oled rääkinud, et usud temast saavat oma kodukolde korrashoid ja kes peab keetma ja küpsetama, pesema ja triikima lapsi kasvatava, nii leidma alati hea sõna oma mehe jaoks, milleks seda? Armastame teineteist? Ma olen kindel, et suudan minuta elada. Hästi, mu poeg, kuid tõotab, et ei kõnele oma neiule. Täna öösel armastusest luban sind abielluda. Lubanetnalitan su soovi kohaselt. Öösel kuvaskne kuuketas oli ookeani kohale veerenud ja tuul palmiladvas, sosistas kaugete maade uudiseid. Kohtusta laguuni kaldal imekauni kilpkonnaga. Kallis, kas ma tohin sinult midagi küsida? Ma sooviksin, et oleksime kogu elu kuus. Palun tule mulle kogu eluks kudu abiliseks. Sa oled vastik. Nii madalale ei langema iialgi. Vaikses troopikaöös kostis sulpsatus. Kui seal viimane lainerõngas oli kaldal purunenud, veeres kilpkonnapoisi silmist suur piisar. Härral nukrutsema aeg juba 200 aastat tagasi nutsin ma neid samu pisaraid. Käesolevaga annan kõigile teada, et kuuldused minu mandumisest habet kasvatavaks lõnguseks pole õiged. Mul on lihtsalt tekkinud, vaikib kompleks habemeajamise vastu. Olin pikaajalisel komandeeringul kõrvalises kohas. Läksin habet ajama. Ta ajada polises ilmselt igavus, tundlad ja vängelt Troinoid järgi lõhnav peremees. Habemeid ei armasta küll ajada. Aga olgu peale, habemes pole midagi huvitavat, koori nagu kartulid, siukse ja siukese juuksed, see on teine asi. Sellisel loomingut paneb nii kliendi sedasi toolile ja ise hakkab teda uurima. Niimoodi. Ta tõukas mu tuulile, mille ees oli valamu ja selle tagaseinal peegel ning hakkas kikivarba hilja puul küürakil ümber minu hiilima endal silmad vidukile ja käed kergelt kõverdatud ette sirutada, tatud ise liigutas veel seda modi imelikult sõrmi Panetta toolile. Ja juba tekibki Sulbla, jätkas ta, et siit nii palju ja sealt sedaviisi randi lõikan nii kõrgele, et kui siit vaadata, siis jääb juust kaapi nurgaga kohakuti. Aga teil Mi lõikaks juukseid ka? Kole närviline olete. No mis, te keerutate kogu aeg peaga ja pööritati silmi. Kui ma praegusele kapi nurga järgi randi võtaksin, peaksin teil pool kõrva maha lõikama või isegi rohkem. Muide, me oleme vist juba kuskil kohtunud. Pole võimalik, ma olen siinkandis esimest korda, sain meistrile vahele pista. Huvitav küll, muutus meister mõtlikuks, kuid samas hüüatas Kulka ka ka, te olete täpselt ka nägu, oli meil siin üks joodik küll oli kuradil lõust peas niisugune Lars, et trammis sõitis kogu aeg jänest, aga ükski kontrolli puutunud teist ei tahtnud endale söögiisu rikkuda. Nüüd on ta taevale tänu surnud. Ega niisuguse näoga pikalt ela. Kuidas nurga lõikame? Terava, sosistasin terava, röögatas meister teie nina juures terava, see on ju sama hea kui kirvele pakenbardid. Ainult nüri ja üldse see teie nina säärasega, vennas on parem kui pimedas välja ei lähe. Ilmaasjata hirmutad kaaskodanikke. Selle võib sult igaüks enesekaitseks maha lõigata. Prokuröri kohus oleks säärase nina pärast kinni panna. Ning mis temaga niiviisi nohistad. Või ei lohista. Ja mul on lihtsalt haruldaselt peenikene kuulmine. Juba lapsena oli, kavatsesin selle pärast isegi detektiiviks hakata, et hiilin kuriteopaigal ringi taskuraamat käes, korraga kahin, mina krahh ümber. Nii, kohe kirjasõber olengi kogu aegruumis häälte järgi orienteerunud. Tahate ma seon, endal silmad kinni ja palja selle teie noisemise järgi ajan habeme maha. Dade ja aumeeste mäng kuskilt ei piilu, ainult hääle järgi. Ta pani noalauale dissahtlist minginaartsu. Selleks talongise valamu tooli vasardas mul peas pool lõuga vahune minema, tormasin, siin kukub ja, ja veri ei lähe maha. Sellest ajast peale ei saama enam habeme juurde minna.