1912. aasta suvel sai Rahmaninovi. Oma mõisas puhates ootamatu postisaadetise, keegi tundmatu saatis talle Edgar Allan Poe poeemi kellad. Äsja ilmunud venekeelse tõlke. Allkirjata kaaskirjas ütles saatja, et nende värsid on ideaalsed muusika jaoks. Ja selle muusika peaks kirjutama nimelt ja ainult Rahmaninov. Niisugune läkitus kuni helilooja muigama. Ent kui ta oli värskelt siiski läbi lugenud, hakkas ootamatult kuju võtma teos koorile ja orkestrile. See oli just see, mida ta kaua asjatult oli otsinud. Monumentaalne poeem inimelu neljast perioodist. Helge ja tormakas noorusaisakell. Õnne unistused. Pulmakell. Eluteel varitsevad hädad ja ohud hädakell ning lõpuks surma rahu. Kõige maise paratamatu lõpp. Hingekell. Kui palju oli ta seda kuulnud Moskvas, Kiievis, Novgorodis? Sergei Rahmaninovi alles viieaastane, kui Novgorodi Sofia katedraali kellamees võttis ta kellatorni kaasa siis sõida täpselt teada, kuidas keerulise nööri rega abil paljude erineva suurusega killukeste, kellede käest saab välja meelitada, võluhelisid. Ja milline vaade avanes kellatornist. Kogu Novgorod oli kui peopesal silmapiiril helkis metallina ilmine järv. See pilt püsis helilooja silme ees kogu elu. Rahmaninovi jättis kõrvale poeemi müstika. Ta mõtestas selle lahti omamoodi, riietas ta venerüüsse. Nagu kriitika hiljem märkis. Ta kätkes sellesse Venemaa ja vene hinge. Rahmaninovi soli ühendatud kolm suurt kunstnikku, helilooja, pianist ja dirigent. Just nimelt kolm eraldi kunstnikku. Kui keegi ajakirjanik avaldas mõtte, et kõik need kolm komponenti peaksid 11 täiendama, väitis Rahmanni Noffed. Vähemalt tema puhul see nii ei ole. Interpreedi tegevus võtab ära kogu aja ja energiakontserditurnee ajal ei suuda ta heliloojana midagi anda. Et luua, selleks on vaja täielikku vabadust ja kontsentreerumist. Ka pianist ja dirigent olid Rahmaninovi nagu eraldi isiksused. Pianistina lubas ta endale vahel õige suuri vabadusi muutis tunduvalt temposid. Paljud tuntud lood kõlasid tema esituses hoopis ebatavaliselt, kuid asjad oli vaielda, on see õige või vale. Tema mäng oli nii köitev ja veenev, et vähemalt tema esituses tundus kõik olevat ainult niisugusena võimalik. Dirigendina Rahmaninovi äärmiselt täpne. Kui ta esmakordselt orkestri ette ilmus, ülitõsine ja asjalik, kahvatu ja jahe, pelgasid mängijad teda. Kuid eneselegi märkamatult orkestrantide süttisid. Tekkis loomingurõõm. Kunstiliste kavatsuste läbiviimisel oli Rahmaninovi paindumatu järjekindel. Juba konservatooriumi päevil jahmatas ta sellega kõiki. Valmistati ette kandma tema esimest klaverikontserti. Solist oli autor, orkestrit juhatas. Moskva konservatooriumi direktor Sofonov Safonoboli harjunud õpilaste töödes tegema kärpeid ja muudatusi. Algajad autorid olid oma teose ettekandele tulekust tavaliselt juba nii õnnelikud, et nõustusid pikemalt mõtlemata kõigega. Ent Rahmaninovi keeldus kategooriliselt igasugustest muudatustest. Tal oli isegi julgust proovi käigus teha dirigendile märkusi tempodija nüansside kohta. Safoonovile. Okei meeldinud, kuid temagi oli sunnitud noore helilooja vaieldamatu talendi ees taganema. Juba siis, kui kaheksa aastane Sergei Rahmaninovi astus Peterburi konservatooriumi algkursusele ennustati talle suurepärase pianisti tuleviku. Erakordselt andekas õpilane jäi aga täiesti omapead. Tema õppetööle ei pööratud tähelepanu kodus ega koolis, kus õpetajatel kulus kogu aeg vähem andekate ja andetute muutsitamiseks. Ja nii juhtuski, et kaks Peterburis veedetud aastat andsid talle hea uisutamisoskuse ja tegid põhjalikult tuttavaks pealinnaga. Seda tarkust omandas poiss koolitundide ajal semestri lõpupäeval kaduste mõneks ajaks vaikseks. Tema tuppa kaasas vahaküünal ja tindipott. Kui ta jälle teiste hulka tuli, ilutsesid õpinguraamatus, ühtede asemel. Kobedad neljad. Ega see tegu esindanud päris südametunnistuse piinata. Aga poisid tahtnud halbade hinnetega kurvastada vanaema oma lapsepõlve kõige kallimat inimest. Kui patud ilmsiks tulid, saadeti Sergei Rahmaninovi, Moskva konservatooriumi. Nikola ehitas veere veekindla ja karmi käe alla. Verboli põhjani aus inimene ja hea nõudlik pedagoog. Rahmaninovi talendile lisandus töö. Ebavarsti oli ta õppeasutusest tunnustatud pianist. Kui oli teada, et õpilaskontserdil esineb, tema ruttasid kõik kuulama. Rahmaninovi ei rahuldanud enam ainult teiste muusika mängimine. Temas endas helises ja otsis väljapääsu oma muusika. Ja kuigi veerev nägi tema saanud tulevast pianisti viis noormees oma tahte läbi. Nii lõpetaski ta konservatooriumi kahel alal. Lõputöövaatuseline ooper Aleco valmis vähem. Kui kuu ajaga hinnangud olid üle ootuste head. Üks Moskva kirjastus tegi ettepaneku teose trükis avaldamiseks Liisay Rahmaninovi oma esimese autorihonorari. Aasta pärast aga jõudis Aleco suure teatri lavale ja läks päris menukalt. Tšaikovski, kes noore helilooja arengut oli tähelepanelikult jälginud, rõõmustas siiralt tema edu üle ja leidis, et on sündinud õnneliku tähe all. Ka õnnetäht, isegi kui ta on olemas, võib pilve taha peitu minna. Noor helilooja oli täis loomingu plaane, kuid loomingust end elatada oleks olnud utoopia. Ka pianistina ei olnud pakkumisi kuigi palju. Mingisugusegi kindla sissetuleku tagamiseks tuli vastu võtta pedagoogi koht ühes instituudis. See töö heliloojad ei vaimustanud, aga midagi polnud parata. Ta oli ka koolis endasse tõmbunud ja tõsine. Naeratamas teda peaaegu ei nähtud. Õpilaste vastu oli ta heatahtlik ja leebe ent ometi õpiti korralikult. Rahmaninovi ees oli igaühel lihtsalt piinlik rumal olla. Eriliseks pidupäevaks oli tütarlastele see, kui õpetaja istus klaveri taha ja neile lihtsalt mängis enamasti teiste heliloojate teoseid, vahel ka omi. Sergei Rahmaninovi oli väga pikka kasvu laiaõlgne, ent kõhn, kahvatu jumega, teravate askeetlik joontega nägu oli alati hoolikalt raseeritud. Juuksed lühikeseks pöetud. Tema käed olid suured ja hästi vormitud. Ühtaegu tugevad ja plastilised. Hääl oli madal, pisut kähe. Ta riietus alati väga hoolikalt, kuid tagasihoidlikult. Väliselt jättis ta kuiva ja osa võtnud inimese mulje. Ta rääkis vähe, ei armastanud seltskonda, hoidus uute tutvuste eest. Tundus, et tema isiku ja lüürilise ning hingestatud muusika vahel on suur vastuolu. Kuid lähedaste inimeste ringis Rahmaninovi väliskest otsekui avanes. Ta muutus hoopis teiseks. Siis oli ta lõbus vembumees, kes võis nakatavalt naerda hoolitsev ja tähelepanelik, väga osavõtlik teiste muredest ja osav ning taktitundeline lohutaja. Ta tundis hästi kirjandust ja võis tuliselt vaielda. Sõprade omaste ringis musitseeriti vahel koiduvalgel välja. Eriti armastas Rahmaninovi Tšaikovski loomingut. Teade helilooja surmast vapustas teda. Oma austuse ja tänulikkuse maestro vastu. Vanasta leegilisse Triiasse, mille pühendas Tšaikovski mälestusele. Rahmaninovi ründasid sümfooniateemad. Ta tahtis sellesse valada oma mõtted Venemaast, nii nagu tema seda nägi. Õitsev põõsas juhusliku mööduja nukrad, küsivad silmad. Üle lagendiku kõikuv kellahelin. See kõik kippus muusikasse. Kui pärast mitmeaastast tööd partituur valmis, lootis autor ise ja kogu Moskva muusikute pere sellest õige palju. Esiettekandel kukkus teosega täielikult läbi. Vastuvõtt oli jäine, aplaus ei olnud. Hauavaikusest, kostsid üksikud naeru turtsetused. Kriitika küsis hiljem, kelle jaoks nii sünget muusikat niisugust kakofoonia kirjutatakse. Autoril oli see kohutavaks hoobiks muidugi dirigente Klagnov ei olnud tema teost üldse mõistnud ja mis rääkida autori mõtte tabamisest välja toomisest, kui andis tunde isegi proovide vähesus. Mängijate vahel puudus koostöö. Rahmannuk tajus seda, et ettekanne tegi asja halvemaks. Kuid ta kaotas ligi kolmeks aastaks üldse usu enda kui helilooja võimetesse. Vaid harva kirjutas ta mõne väikese klaveripala või romansi. 1902. aasta kevad tõi pöörde Rahmaninovi ellu. Ta abiellus oma täditütre Natalia saatil, aga see oli väga musikaalne, tark ja südamlik neiu, kes oli Sergei juba aastaid armastanud. Abikaasast sai heliloojale kogu eluks parim sõber ja toetaja tema raskel momentidel. Rahmaninovi ei olnudki oma elus tundnud tõelise kodusoojust. Tema vanemad laostusid, kui poiss oli kaheksaaastane. Mõis müüdi võlgade katteks. Perekond kolis Peterburi ja peagi läksid vanemad lahku. Vanemad lapsed salette kinnistuse õppeasutustesse, nooremad võtsid rikkamad sugulased oma hoolde. Ka Sergei oli elanud mitmetädi peres. Temasse suhtuti hästi. Tädilastega sõida suureks sõbraks. Kuid see polnud siiski oma kodu. Rahmaninovi tahtis oma kahele tütrele anda kõik selle, mis tema lapsepõlves oli puudunud. Perekonnapesaks sai Ivanov mõis Tambovi lähedal. Helilooja asus seal innukalt majandama, istutas puid keesise koos talumeestega, heinal omaksed ja sõpru veidi avasüli vastu. Perekonnaringis oli Rahmainov õrn ja tähelepanelik. Lastega tegeles ta väga palju, mängis nendega, jalutas, rääkis jutte musitseeris. Helilooja leidis üldse lastega kiiresti kontakti. Täias nendega juttu, päris tõsiselt püüdis vastata kõigile küsimustele. Rahmaninovi oli üks esimesi autoomanikke Moskvas, ta armastas ise juhtida ja kiiresti kihutada. Kärinal mühinaga edasi tormav imemasin, äratas Moskvas G tähelepanu, mis siis rääkida veel maakolkast. Küla poisikesed käisid ümber auto ringi, katsusid näpuga, pärisid aru. Ja olid need küsimused nii naiivsed, kuitahes helilooja vastust võlgu ei jäänud. Autoasjandus ei olnud Rahmaninovi ainuke hobi. Lausa lapseliku rõõmu tegid talle igasugused pisikesed masinad, välgumihklid, pliiatsid, terited ja muu selline. Tuli suurepärane sõudja, ujus nagu kala ja armastas kala püüda. Mängis hästi, tennist, uisutas meelsasti. Heas seltskonnas, ei öelnud ta ära ka mõnest kaardipartiist hubastel õhtutundidel fantaseerida koos sõpradega kaugetest maadest. Eriti huvitas teda Seilon. Ja kuigi helilooja hiljem sõitis läbi pool maailma sellel saarel eidel ometi käimata Kui Rahmaninovi pianist oli juba tuntud kogu Euroopas, tegi ühe Berliini tuntud kontserdiagentuuri omanik talle austava ettepaneku esineda Berliinis kontsertidega. Kui jõuti honorari küsimuseni, nimetas Rahmainov summa, mis tundus ärimehele jultunult suurena. Ta teatas, et niisuguse summa saab temalt vaid üksainus pianist söandal väär listi õpilane ja omalajal tunnustatud virtuoos. Rahmaninovi vastas. Minagi oska mõttes oma palju valenoote, kui Päär. Leping jäi sõlmimata. Kuid lepinguid tuli järjest rohkem paljudest välisriikidest. Turneed olid väsitavad, ent andsid võimaluse palju näha ja kuulda ja kindlustasid perekonna majanduslikult. Vahepeal võis endale lubada ka loomingulist puhkust, et muusikat kirjutada. Valmisid rohked väike vormilised teosed. Kaks ühe vaatuselist ooperit, teine sümfoonia kaks klaverikontserti katkendit kolmandast klaverikontserdist saame praegu kuulata autori esituses. Rahmaninovi ei saanud eladega luua elevandiluust tornis. Revolutsioonide sõjad mõjusid masendavalt mure Venemaa saatuse pärast rõhuks. Helilooja, kes oli igasuguse reaktsiooni vahendaja nii kunstis kui elus, mõistis ehk midagi suurt peab juhtuma. Kuid mis juhtub, seda ta ei suutnud mõista. Kontserte ei toimunud. Revolutsioonikeerises ei leidnud seda kohta. Nii otsustas koos perekonnaga kodumaalt lahkuda. Sõbrad püüdsid teda tagasi hoida. Veel perroonil püüti teda veenda. Niisugused me oleme vene inimesed, mõistust ja andekust, kui palju aga kannatust mitte kopika eestki. Kolme-nelja aasta pärast ei tunne. Venemaateragi kõik läheb hästi, oodake mõtelge. KUNI POLE VEEL. Hilja. Esialgu sai peatuspaigaks Taani. Kontserdid ei andnud suuri sissetulekuid, kuid helilooja oli vaimustatud Taani publikust. Sellel rahval, kes oli nii tehnikas kui ka muusikas arenomaist naabress tublisti maha jäänud oli säilinud Erki Vastuvõtlik süda. Publikus elas muinasjutuvestja Andersen, esinenud. Hoopis teistsugune lei Ameerika publik ära hellitatud maailma parimate interpreetide rohkusega. Kuid Rahmaninovi võeti hästi vastu. Igatsus kodumaa järele oli piinav. Ligi 10 aastat ei suutnud ta midagi luua. Ei olnud kodumaad ega hingerahu. Temalt küsiti tihti, kas ei taha Venemaale tagasi minna. Hoogudest oleks tahtnud, kuid ta tundis, et õige aeg oli mööda läinud. Tütred fail ib, abiellunud sidemed läänemaailmaga liiga tugevad. Kui ta tundis endas lõpuks selle loomingu jõudu, sündisid kolm vene laulukoorile ja orkestrile. Rahmaninovi oli juba kodumaal pidanud korduvalt end kaukaasia tervise türa, Kliima liigeste põletik andis aed häältele tunde. Sõjaga ähvardas katkestada pianisti tegevuse. Kui helilooja oli sunnitud lamama ega pääsenud klaveri juurde, harjutas ta sõrmi teki peal kogu maailmas imetleti teda tulid tunnistatud esimeseks pianistiks ja püsis sellel kohal veel 60 aasta vanusena. Seda võis saavutada, kuid tohutu tahte ja tööga. Rahmaninovi ei armastanud eriti esitada oma loomingut. Modernist töödega või võtnud öeldised pole nendeni kasvanud. Parimaks viiuldajaks pidas Fritz Grayslerit parimaks pianistiks Joseph Hoffmannilt parimaks dirigendiks Arturadoscaniinik ja parimaks orkestri. Eks kelladel ja sümfooniaorkestrit. 1931. aastal kirjutatud variatsioonid Corelli teemal on nagu helilooja endal rahutu eluloo leheküljed. Esialgu ei äratanud see teos eriti elavat vastukaja. Helilooja kirjutas ühele oma sõbrale mõru muigega. Olen seda teost 15 korda ette kandnud ja üksainus kord õnnestus täielikult. Mulle on märguandeks publiku köhatused. Kui köha kasvab, siis tuleb variatsioonide arvu vähendada. Ühes väikelinnas läks köhimine nii tugevaks, et mängisime ainult 10 variatsiooni. New Yorgis jõudsin 18-ni. Muide, ma usun, et teie mängite ära kõik 20 ega hakka köhima. Rahmaninovi ei olnud kunagi osa võtnud nei grantlikest ringidest ehkki teda sinna korduvalt kutsuti. Millist sära oleks tema kuulus nimi andnud Venemaa jäida kodumaaks ka eemal viibides. Kui Nõukogude liit kisti maailmasõtta, tundis helilooja, et ta peab olema koos oma rahvaga. Kuid mil viisil ja siin võib aidata tema maailmakuulus nimi Rahmaenuv, kes oli alati põgenenud igasuguse reklaami, avalikku tähelepanu austamisõhtute ja juubelit eest laskis nüüd võimalikult laialt reklaamida oma kontserte, mille sissetulekud andis punaarmee toetuseks emigrantide ja mõningate Ameerika ringkondade pooltki võetise sammu suure vaenu vastu. Kuidas kai püütud teda veenda, et oma toetussummad saadakse vaikselt ja ilma kärata Ameerika Punase Risti kaudu? Helilooja ei nõustunud. Ta saatis summad Nõukogude Liidu konsulaati New Yorg'is lisades kaaskirja jõukohane abi ühelt venelaselt bene rahvale võitluseks vaenlase vastu. Tahan uskuda ja usund lõplikku võitu. Võitu ei saanud Sergei Rahmaninovi näha kuid teade saksa vägede purustamisest Volga kallastel lõi helilooja juba kustuvad silmad veel kord särama.