Nõnda mängis Jan Johansson, Rootsi pianist, helilooja, kes 16. septembril oleks saanud 50 aastaseks. Kuuldud pala ei koht, stame Jaan Johansoni pärandi tuntumate näidiste hulgas kuid valisin ta käesoleva saate avalooks kahel põhjusel. Esiteks iseloomustab see tilluke ainult kas 100 sekundit kestev muusika killuke väga ilmekalt Jan Johanssoni kui tõepoolest erakordset interpreedi, kes täidab muusikapingega ja paneb ta elama ka siis, kui kogu esitus on tundelaadilt tagasi hoitud. Palju sõnalisust ja pianistlike efekte vältiv. Raske oleks paremini maalida muusikalist pildikest sellest, mida väljendab selle pala algmaterjal. Lööklaul, mis leinab kadunud tundeid. Möödunud on see, mis kunagi südant erutas. Lahkumine toob unustuse, kuid ometi on kahju ja midagi jääb kana hinge. Teiseks köitis mind väike juhuslik kokkusattumus. Kõnealuse laulu kirjutasid Luubrahunia rai Henderson 1931. aastal. Sega olid mängija ja mängitav pala ühevanused kuuldud heliülesvõtte valmimise ajal 1962. aasta suvel. Kolmekümneaastased. Pala on pärit Elbe plaadilt, immer Trio kontrabassil Georg riidel trummidel Egil Johansen. Jäägem veelgi Jan Johanssoni varasemate heliülesvõtete juurde. 1961. aastal valmis LP kaheksa pala Juhanson mängitud koos kontrabassis Gunnar Johnsoniga kellekvintetis. Pianist oli viis aastat mänginud ja trummar Ingvar Kalmeriga sama trio oli aasta varem saanud ajakirja orkester Journal kuldplaadi auhinna aasta parima Rootsi jazzplaadi eest. Sama auhind teeniti välja ka 1961. aastal. Juba siis tõi Jan Johanson kuulajate ette mõned Rootsi rahvaviiside tõlgitsused, mis talle peagi suurt ja teenitud tähelepanu tõid. Veel olid aga esiplaanil igihalja džässiteemad ja oma kompositsioonid, mis köitsid tähelepanu originaalsuse ja värskusega. Kuulage näiteks pala prisma. Selle akordides mängitud teema kõlab lausa orkestraalselt improsatsioonison välditud džässpianistide igapäevaseid käibekäike, nii et kogu pala moodustab stiililise terviku. Veel täna, 20 aastat hiljem on mulje sellest muusikast tere. Seda enam võib mõista neid, kes olid algusest peale vaimustatud Jan Johansoni talendist. Jan Johanson sündis 16. septembril 1931. aastal sööderhamnis umbes 200 kilomeetrit Stockholmist põhja pool asuvas väikelinnas Botnia lahe ääres. Muusikapisik oli juba perekonnas olemas, sest perekonnapea juhatas pilliorkestrit, millega kahekümnendail aastail Põhja-Rootsimaal ringi sõitis. Üheteist aastaselt alustas Jan Johanson klaveriõpinguid. Juba neli aastat hiljem mängis ta kutselise ansamblis. Siiski ei näinud ta veel muusikat oma tulevase elukutsena ja otsustas minna 50.-te aastate algusel Jötebori Shalmersi tehnikaülikooli elektrotehnika pima. Paralleelselt õpingutega mängis ta kohalikes orkestrites. Peagi sai selgeks, et kahte isandat teenida ei saa. Muusika jäi võitjaks ja Jan Johanssoni tee viis viiekümnendail aastail läbi mitme džässikollektiivi. Aasta genes faager Lundi orkestris. Lühike peatus silmapaistva tenorsaksofonist Ihakebürgisteni künteetis, kus 1955. aastal sai teoks ka esimene plaadistus. Edasi kolm hooaega Gunnar Johnsoni Clintetis. Selleks ajaks oli Jan Johanson võitnud endale koha Rootsi parimate džässpianistide hulgas. Ja 1958. aastal kutsus Sten kett seda oma ansamblisse, millega esines Skandinaaviamaades. Järgmisel aastal töötas Jan Johanson Kopenhaagenis koos Oskar Betty Fordi ja teiste nimekate muusikat tuultega. Tema kuulsus levis kiiresti. Juba 1960. aastal kutsuti ta esimese eurooplasena võtma osa USA džässi kuulsuste kontserdireisist, mida kontserdiagentuur Charles filarmooniks korraldas papa maades mitu aastat järjest. Kahtlemata olid need aastad Jaan Johansonile eriti rikastavad kuid veelgi õnnelikumaks tuleb pidada tema koostöö algust niisuguste suurepäraste kodumaiste muusikutega, nagu Georg riidel rüne Gustaf son, Aarne Tom neerus ja mitmed teised. See oli 20 aasta eest ja Jan Johanson läks parajasti vastu oma 30.-le sünnipäevale. Džässmuusika seisis tollal järjekordsete uute radade ees. Hornet kuulman visandas tulevase vaba džässipiirjooni. Tšenkoltrein avastas uusi võimalusi modaalses harmoonias. Tugevnes niinimetatud kolmas vool, mis pidas silmas lähenemist süvamuusikale. Jan Johanssoni otsiv juurdlev natuur jäi pidama oma lähedases rahvuslikus keskkonnas Rootsi rahvaviisi juures. Põhimõtteliselt polnud selles midagi uut. Bluus, kuid džässi üks peamisi alustugesid on ju samuti rahvaviis ja ka euro parahva viise olid sassis varem kasutatud. Meenutagem vaid šoti viisi Lokloomund Mäksiinsallivani ja tema orkestri repertuaaris 1937.-st aastast või ka Eesti esimese džässorkestrijuhi Viktor kompe rahvaviisi töötlusi kahekümnendaist aastaist. Küsimus oli aga kvaliteedis. Jan Johanson leidis, et rahvaviisi üle tõstmine džässirütmi harmoonias pole veel mingi lahendus. Niisugused katsed muutusid sageli paroodiaks. Tema lähenemine rahvaviisile oli ootamatult lihtne kuid sealjuures uudne julgegi rahva viis jäi tema tõlgitsuses algusest lõpuni rahvaviisiks, kaotamata midagi oma algsest omapärasest ilust. Jan Johanson ei laskunud rahvaviisides formaalsesse džässi improvisatsiooni vaid improviseerin tõelise rahvamuusiku kombel sageli viisi, vaid lihtsalt, aga leidlikult varieerides, mõnikord aga improvisatsioonilist elemendist miinimumini piirates. 1962.-st kuni 64. aastani lindistatud rahvaviisid koondas Jan Johanson LP plaadile džässrootsi moodi kuuldu oligi pärit sellelt plaadilt poolskafron, meedelbaad. Rahvaviis jäi Jan Johansonile edaspidigi suureks armastuseks, kuid tema soov muusikas võimalikult paljut haarata. Ta viis teda ikka uutele Cyrandadele. Nii leiame tema 1964. aastal ilmunud plaadilt In pleeno pala minu klaver mis on inspireeritud avangard, sest süvamuusikast, kusjuures klaveripartii on tänu kolmekordsele peale mängule eriti Polifooniline ja pulbitsev. Oma aja süvamuusikale läheneva džässi leiame Jaan Johansoni loomingust sageli. 1963. aastal ilmus heliplaat, millel oli muusikat Jan Johanssoni ja Georg redeli džässballetist liikumised. Kuulake lõiku pealkirjaga kukerpallid, milles Jan Johanson põimib maitseka terviku omapärase joonega viisi käändudest, huvitavaist, ansambli värvidest ja improvisatsioonilist testile, minekutest. 1965. aastal esitas neli Rootsi džässmuusikud Bengt Albert Pentaarneval liin Georg riidel ja Jan Johanson oma panuse Monte Carlo ringhäälingu rahvusvahelisele meelelahutusprogrammide võistlusele. Tulemuseks oli esikoht, jah, heliplaat, mis jäädvustas selle programmi seiklused džässis ja folklooris. Jan Johnsonilt leiame sellel plaadil kolm rahvaviisitöötluste, neist üks, Lapnil Spolska paelub tähelepanu tollal uudse võttega. Autentset rahvalauliku esitusele liitub džässkvintett, kusjuures üleminek on täiesti valutu. Tänu sellele, et algmaterjal juba iseenesest on ootamatult svingilähedane. Originaalkompositsioonid ja rahvalaulutöötluste kõrval arranžeerija Jan Johanson ka džässistandardeid tehes seda meisterlikku sega, mida praegugi võiks kadestada maailmatasemel pigmendi Aranžeerijad. Meie publikule on hästi tuntud Wellingtoni Itount miine Fring Jan Johanssoni seades, mida esitab ka Eesti TV-ja raadio estraadiorkester. Toon siinkohal näiteks teise arranžeeringu, sedapuhku Richard Rogersi palast. Kas see pole romantiline? Algmaterjali unistavale iseloomule teeb Jan Johanson kummarduse seade keskel tempolt ja meeleolult vaibumas osas. Muidu on aga seade tormiliselt efektne ja. Jan Johansoni sidemed Nõukogude muusikutega said alguse 1966. aastal aset leidnud Tallinna džässifestivalil. Enne seda festivali teadsime juba tema rahvalaulutöötlusi heliplaatide kaudu mis olid äratanud suurt huvi, kuid lähemalt teda meie džässiringkondades ei tuntud. Hetke, millal Jan Johanson koos Georg riidel ja Gustaf soniga astus laevatrepilt sadamakaile jäädvustavad mõned fotod, mida vaadates elustavad mälestused neist meeldivast muusikahetkedest, mida see suurepärane trio endaga kaasa tõi. Paljude meie vanemate džässisõprade kujutluses oli džäss eeskätt jõuline valjuhäälne põletamine ja seda pakkuse efektselt Jossif Einsteini orkester kes esines laevastiku ohvitseride majas enne Jan Johanssoni trio esimest etteastet. Trio muusika rabas juba esimestes taktides suure seesmise rahu mõtiskleva süvitsimineku aga ka peenelt välja joonistatud lausa filigraanse tehnilise teostusega. Meenuka Jan Johanssoni põhjamaiselt rahulik, tagasihoidlik ja lahke loomus tema vastutulelikkust küll festivali pingelist päevakavva sobitumisel, küll kohtumistel noorte muusikutega, küll intervjuude andmisel. Litti Lies, Lektore jänbu konsernadel sa. Lood trotüüli meest Me. Koos Aarne domineeruse septetiga oli Jan Johanson Tallinna džässifestivalil ka järgmisel aastal. Usun, et tema ja Uno Naissoo kohtumised neil puhkudel kujunesid mõlemale meeldejäävaks. Ühendasime neid huvi rahvalaulu kasutamisvõimaluste ja kasutamisviiside vastu džässis. Uno Naissoo oli 50.-te aastate lõpul paberile pandud juba paar džässi süüti eesti rahvateemadele ja nende vaimus loodud originaalteemadele. Võrreldes naissoode Johansoni, arvan, et esimest köitis tema katsetustes rohkem komponisti roll. Teist interpreedi oma. See võis olla tingitud sellest, et Naissoo selja taga oli põhjalik Elleri kool. Tal polnud aga Johansoniga võrdväärseid interpreet. Johanson oli seevastu rohkem praktik, tema ideed pääsesid kohe suurepäraselt kõlama et tema muusikaline haare oli avar ja julge. Seda olen juba rõhutanud ja seda kinnitab ka niisuguste teoste loetelu. Nagu koos ruune, Gustaf soniga kirjutatud rahvalik muusika, komöödia, imetaoline kasukas, muusika filmidele ja telelavastustele, sealhulgas teleseriaalile Pipi Pikksukk koos riideliga. Selle seriaali tunnuslaul tõestab, et Johan Johanson oleks edukalt ka lööklaule võinud kirjutada, kui see talle huvi oleks pakkunud. Sümfooniaorkestrile ja džässansamblile kirjutas ta teosed muusika, noor Chepingis ja silintsi oma. Muide oli ta ka Praha džässifestivali loomingukonkursi laureaat. Omapäraseks tähiseks Jan Johanssoni loomingus on kaks plaati, mis järgnesid Tšassile rootsi moodi. Džäss vene moodi ja džäss Ungari moodi Sindi jäida oma suhtumises folkloorikord omaks võetud seisukohale, et folkloor polnud talle vaid mingiks eksootiliseks vaatlusobjektiks, näitab ehk seegi, et ta püüdis talle omase põhjalikkusega tundma õppida ka vene keelt ja hakkas lugema Pravdat kodilli. Meie omavahelises kirjavahetuses osutas ta alati suurt huvi kõige vastu, mis leidis aset meie muusikas. Samuti kirjutas sellest, mis teda momendil köitma disnii saatis ta mulle ravishankari Jimi Hendrixit plaadid, et saada teada, mida ma nende muusikast arvan. Ja kui kunagi mainisin, et oleks huvitav ka rootsi keelt lähemalt tundma õppida, tuli järgmise postiga lugemik, grammatikasõnastik ja heliplaadid hääldamisega. 50 minuti hulka mahub vaid osake sellest, mida Jan Johanson suutis salvestada enne saatuslikku autoõnnetust üheksandal novembril 1968. aastal. Pühendagem saate lõpuosa muusikale plaatidelt, džäss vene moodi ja džäss Ungari moodi. Jan Johansson elas 37 aastaseks. Varalahkunud džässmuusikuid on palju. Charlie Parker Clifford Braun viiks Paiderbeck. Alati on raske oletada, mis võinuks veel tulla. Jan Johansoni produktiivne ja küps loominguperiood kestis vaevalt 10 aastat kuid juba sellega ajaga näitas ta veenvalt, et ta ei püsinud paigal. Et ta pidevalt süvenes ja avardus kasvas nii hästi pianistina kui ka heliloojana. Seda enam on kahju, et meil jäi kuulmata kõik see, mis veel ees seisis.