Howli raadio. Kooliraadio on kavasse võtnud pisikese saadete tsükli looduse ja kultuuri seosest. Sedamööda kuidas taandub looduskeskkond inimese muutva tegevuse ees, huvitab meid aina enam, milles avaldub looduskultuuris mis tuleb loodusest, kultuurile omaseks elemendiks üle, millele loodusest peame tuginema jääma, et meie loodav kultuur oleks püsiv jääv. Täna püüame osutada ainult ühele nende seoste aspektile looduse ja kujutava kunsti seosele. Ja seda eelkõige Eesti näitel, et kogemuslikult mõistetavaks teha viidatavak. Kujutava kunsti esteetika lähteid on valdavalt loodusest otsitudki. Nõukogude esiaja uurija Kosfen võtab näiteks kokku niimoodi. Esteetilised tunded arenesid alles siis, kui inimene hakkas looduse omadusi kujutama oma loomingulises töös, oma tunnete ning mõtete mitmesugustes avaldumisvormides. Gordon peetud stiimuliks looduse täiuslikkust harmooniat. Teisal hoopis vastupidi loodusele omaste elavate vormide arengut, dünaamikat muutumise, rahutust, loodusekujutuse otsimine eesti kunstis viis välja selle kunsti lätete juurde. Eks ole kogu Põhja-Eesti lemmikornament stiliseeritud lill rahvariietes just pärit looduse motiivist. Eks ole maa lapse esimesi mängukanne olnud puust lõigatud linnuga Gene või maalapse vilepill. Eks ole Saaremaa õllekann olnud mõnigi kord vaheliti kadaka, heledast ja jugapuu Punavast lauast. Kõiges selles on loodus oma värvides ja vormides. Kuid tüüpiline on sellinegi tõdemus, nagu selle välja ütleb Eduard Wiiralt. Minu õpetajaks olid loodus. Leonardo da Vinci, El Greco, Coya ja Rembrandt. Või tema kinnitus Dresdeni õpinguaja Loomaaia modellide kohta. Need on minu armsamad ja siiramad sõbrad. Nõnda siis lähtumine loodusest tuginemine loodusele. Ja ometi kunstnik võib-olla looduse eripära, ilmekam, tabaja, kui seda võimaldavad näiteks loodusteaduslikud meetodid vaadelge või tuletage meelde näiteks Eesti NSV rahvakunstniku, Elmar kitse valgemetsa kevadeid, tulvavetemäng, lepapuna, ürgorg mattumas, puhkemis voogamisse. Kuidas oleks võimalik seda looduse sesoonse arengu nii olulist järku üldistada sama tulemuslikult? Uurija vaatluse kaudu. Elmar kitsekunst väljendab looduse arengut kui protsessi. Ja selleks pole meistri käes teinekord palju vaja. Näiteks Kersti Merilaasi luuletuskogu kuu Kressid illustratsioonid. Vaata neid. Pole midagi muud kui tõmmised pisut hööveldatud männikorbatükiga. Ometi on neis kord talv, kord suur suvi, kord rahutus, kord rahu. Või võtke kätte näiteks äsja ilmunud Eevi pihlaku koostatud monograafia album Konrad Mägi ja vaadelge tööde reproduktsioone Vooremaa Võrumaa Otepää Lääne-Saaremaa kohta. Mida sisendavad need tööd teisse? Kas te haruldast merikapsast üldse teategi veel kuskilt mujalt ja mingi muu materjali alusel kui aina selle Vilsandi rannamaali järgi? Õpetlik on kõrvutada ka erinevaid maale samast rakursist näiteks nimetatud albumis tahvlid 31 ja 32 Saadjärve kohta. Et mõista, kui palju maastiku avamisele lisandub loojalt kunstnikult. Miks Viljandi ürgoru veerul kasvav tammekooritamm on saanud kodukoha sümboliks Eduard Wiiralti graafilise lehe kaudu või 1000 952. aastal 1952. aastal? Joonistades Pariisi loomaaias sebrasid teeb Eduard Wiiralt hilisemad kirja märkmed. Loom on kujutatud seisundis, mida ta ainult vahetevahel mõneks hetkeks võttis. Olen sõitnud ligi kaks kuud pealelõunati loomaaeda, et iga kord veidi joonistada. Oli ka palju neid päevi, mil midagi teha ei saanud. Loom oli kaugel tagaplaanil. Hakkasin seda looma joonistama, sellepärast et ta oli ilusam kui teised. Hiljem nägin, et tal oli väga liikuv ja kiire liigutus. Aga ma ei tahtnud teda jätta, leppides selle suure ajakaotusega, mis tema edasiandmine nõudis. Teiselt sebrat naabruses olid aga niivõrd aeglased, et peaaegu poseerisid. Neid viimaseid oleks ma ühe nädalaga kätte saanud. Looduseilmingute haruldased seisundid. Emotsiooniharihetked vahendatakse nõnda siis meile mõnigi kord kunsti kaudu loodussisendas loomeid impulsi kunstnikule. Kunstnik paneb meid teisiti tajuma looduse hingust. Ja siin pole eelistatud üksnes puht realistlik loomeviis vaid abstraksusesse kalduv üldistuski on omal kohal. Kunstiline ideesähvatus võib teinekord isegi oma üllatusliku looduse kur Tuuri seosega eriliselt rabada. Kasvõi ootamatu seos juba korduvalt jutuks olnud Eduard Wiiralti 1000 937. aasta töös lamav tiiger kus üllas, puhtalt mõjuva tiigri kõrval on loodust looliselt ebausutav põhjamaine valge tüveline kask. Kunstieelised mõnikord otsese loodusvaatluse ees saavad aga selgemaks, kui lugeda selle kohta seletavaid kunstniku kirjaridu. Olen selle kase sisse komponeerinud, mõeldes kodumaale. Kunst üldistab sageli võrreldamatus eri näolisuses erinevate maastike kordumatust. Ants Laikmaa on loonud meile koondkujutelma tema aegsest vanast Läänemaast vaata näiteks reproduktsiooni, meie juhendis. Selleks pidi ta palju oma valge hobusega ringi liikuma, teinekord neid retki, sidudes ka rootoomisega katuse jaoks kuskilt Matsalu lahe kandist. Professor Günther Reindorf on jätnud meile kodurannad tuules vormitud mändidega. Juhan Muxi loometöö monograafia on läbi aasta ja päevaaegade ainult Viljandi järv. Enn Põldroosi-il on koguni Lahemaa rahvuspargi ühe metsa kõikide aastaaegade palju ilmenile panoraam. Kujutav kunst aitab aga looduses ka tagasi minna ajakaugusesse. Ta võib otsida nähtuste kogu kujunemisloo põhjusi ja juuri ning teha meidki selle protsessi kaasosalisteks. Kristjan Raua söepliiats otsib algmüüte. Loob eepose kangelase Kungla maailma aga rändab muinaskodude miljööst ka konkreetsete Pedas pea ja Riguldi küla ja lõikus välja motiividele. Ott Kangilaski käis kunsti kaudu läbi Eestimaa kalevipojapaigad ja leidis maastikus jooni, mis võisid ajendada legendi kääpa jõgi, vägilase sängid, jaa, linguviskamiskohad koos kividega. Eralt Eelma linoollõikes puu esimene viib pääsukeste lend läbi aasta rõngastesse kätketud aja. Kisub dialektiliselt mõtlemisse neidki. Või võtke ette Kaljo Põllu graafikamapp, kodalased, leib, külva ja eneseusku tõstev looming, avatud uksega loodusesse, janu, vee pühadus, hardus, asendamatus, päikesevene ja maaemale. Looduse müütide kultuurielementideks saamise seisundid. Kaljo Põllukunstil on isegi omamoodi maailmamudeli loomise tunnuseid. Juba eluasekoda ise on nagu pisimaailm suures maailmas looduses. Seepärast on koja saatuses ka kodalaste saatus ja sa jaani ka mass võib luua itku. Mustad mäed, kus ma rändlesin, jäid minust maha. Maa, kus ma rändlasin, kasvatas kuldset rohtu. Mustad mäed jäid maha, valged mäed jäid maha. Meie jõud jäi meist maha. Suurest hõimust jäin mina maha. Oma sugulastest jäin mina eksides maha. Minu järved, kus ma kalastasin, jäid minust maha. Ma ei näe neid enam. Minu koja tugipuud mädanevad mahajäetuna ära. Minu kokku õmmeldud tohuribad kisuvad kõik rulli ära. Nõnda nad põimuvad loodus ja kunst, loodus, Alglate kunst, selle peegeldus, heegeldus, mis omakorda heidab selginemis valgus tagasi oma emalegi loodusele.