Kümmekond aastat tagasi kõlas esmakordselt kontserdilavalt Aleksei helgimiani laulutsükkel Ashotgraphii sõnadel. Minu Armeenia. Hiljemgi on helilooja pöördunud oma kodukandi temaatika juurde. Ka uus tsükkel on seotud Armeeniaga. Selle ajaga on heitymiani laulud leidnud tee kuulajate südametesse ja põhjendatult, sest tegemist on üsnagi meistritöödega. Ta loomingut iseloomustab selle žanriliselt mitmekülgsele vaatamata lüüris see õhku põstuge traagilistest, Tiefi roilistest lauludest. Ecemjani meloodika on eriliselt varjundi rukke mitmeski mõttes originaalne kuid hoopiski mitte originaaliks. Meloodia juunis lauludes seostub alati teose poeetilise väljendusega. Sealjuures lubasta erakordne meloodiaanne luua elavaid, eredaid muusikalisi kujundeid, mida kuulaja meelsasti vastu võtab. Aleksei Kemjannan kirjutanud mitmes rahvuslikus stiilis ja selles osas on ta tõeline internatsionalist. Rahvuselt armeenlane on ta andnud Nõukogude nüüdislauluvaramusse ka venepäraseid Aserbaidžaani, Dagestani ja muude vennasrahvaste muusikastiilist teoseid. Neid laule iseloomustab oskus rahvamuusika elemente meisterlikult kasutada. Rahvakunstnik Aram Hatšhaturjan kirjutas hekkimiani Armeenia laulude kohta. Neid Armeenia laule tahaksin nimetada rahva lauludeks. Helilooja on Armeenia rahvaliku meelosesse ja rahvalaulu muusikalise hinge niivõrd hästi süvenenud ja selle iseärasusi intonatsiooni omapärad tabanud. Et on omastanud kõik selle märkimisväärse, mida rahvalaul juba iidsest kannab. Otsekui kondenseeris sele hämmastavaks ja orgaaniliseks rütmi, intonatsiooni sulamiks muusikakeele, rahvuslikus ja rahvuslikus avalduvad selles ülikaunilt ja mitmekesiselt. Need omadused on seda hämmastavamad, kui kogeda, et helilooja ei tsiteeri folkloor, seid meloodiaid. Ta laule läbivad rahvalikud motiivid viisikäänud üksikute intonatsioonide kuid tervikuna on need originaalsed ja kordumatud. Võin kindlalt öelda, et ta laulud võetakse omaks Armeenias. Neid hakatakse rahva hulgas laulma ja et need muutuvad armastatuteks ja populaarseteks. Eriti viimasel ajal kuulame kontserdilavadelt raadio- ja telesaadetest tema teoseid just laule ja kõige erinevas žanris. Nende hulgas on need toredad Armeenia hõngulised palad. Rohked estraadilaulud, kuid aukohal Aleksei hekime jaaniloomingus on sõdurilaulud. See seletab õieti lihtsalt nende autor, teeneline kunstitegelane polnudki põhiliselt elukutselt helilooja, vaid sõjaväelane. Näib, et tema puhul on küll tegemist ainulaadse juhuga muusika ajaloos. Kui populaarseks heliloojaks on saanud kindral. Kas. Passilauda. Lõpetasin muusikakooli, kuid ei saanud õpinguid jätkata, sest sõda segas. Läksin juba 14 aastasena raudteele tööle. Olid rasked aastad. Kuid kaheksateistkümneselt sain ohvitseriks. Muusika pole mind iialgi maha jätnud. Teenisin, kirjutasin muusikat, kirjutasin muusikat ja teenisin, kuni tuli ebatavaline juhus, mis määraski mu helilooja saatuse. Oli 1957. aasta. Õppisin siis Moskvas. Akadeemias toimus ülemaailmne noorsoofestival. Moskva festival oli ka konkurss-festivali parimale laulule. Mu sõbrad, ohvitserid soovitasid ka minul anda konkursile laul kirjutada laul festivalist. Heliloojana ma ennast õigust öelda küll ei tundnud. Kirjutasin küll muusikat, kuid pidasin seda hobiks mitteprofessionaalseks tegevuseks. Olin tagasihoidlik ja ka veendunud, et kirjutada laul festivali konkursile pole minu poolt kuigi eetiline, sest niisugustel konkurssidel osalevad tuntud nõukogude heliloojad. Kuid midagi ei tee, noorusohvitseridest, sõbrad tõmbasid mind sellesse avanud tüüri ma kirjutasingi laulu ja andsin konkursile. Ja milline oli küll kõigi imestus, kui žürii, keda juhatas välja paistab, nõukogude helilooja Panomoradeli andis just sellele laulule esimese preemia. Vanomorodeeri, saades teada, et olen ohvitser, ütles, teatage leitnant hekkimiaanile, et ta peaks tingimata demobiliseeruma. Soovitame teda konservatooriumi, tehku ta kindlasti nii, sest ma kahtlen ja usun õige vähe sellesse, et ta võiks kindraliks saada. On ju vähe neid, kellel õnnestub selle auastmeni jõuda, kuid heliloojaks arvan, on tal kõik anded olemas. Lihtsalt on vaja pisut juurde õppida, omandada muusikaharidus. Ma ei kuuletunud vanu Murad eelile, läksin oma rada, jätkasin teenistust armees, kirjutasin muusikat. Kuid milles Vanomoradile siiski eksis. Ma sain siiski kindraliks üheks noortest Nõukogude Liidu kindralitest. Entsee Vanomoradeli õnnistus tõukas mind enesesse tõsiselt suhtuma sellesse, et mul on muusika valdkonnas tõesti võimeid. Ning ma hakkasin tõsiselt tegelema muusikateooria heliloominguga. Hilisem aeg juba näitas, et nähtavasti mu laulud, mu muusika on inimestele vajalik. Nii saigi minust helilooja. Asjani. Jääb mulje, et teie laulud lausa sunnivad kuulama võimalikelt lummava meloodika pärast. Teise avaldub erakordne meloodiku anne mis on eriti vajalik laulude loojale. Ka Aram Hatšhaturjan on kõnelnud teie kohta, et olete just meloodia osas suurmeister. Tuba, kuid ma hindan seda suuresti, näida Ramilitši sõnu. Mõista need suur helilooja võis niiviisi öelda oma avarast hingest. Ja tõesti kirjade alusel, mida san raadio ja televisiooni kaudu ja vahetult muide ka Eestist olen neid saanud. Olen jõudnud järeldusele, et kuulajatele on väga mitmesuguseid maitse. Ühele näib, et laul hoidke sõpru on mu parim. Teistele tundub, et selleks on laul rindeõde. Aga kolmas leiab, et estraadilaul juhus on mu loomingu tipp. Neljas arvab, et üks mu tipplauludest on Kunak. Olen kuulnud arvamist, et hekime jaani parimad laulud on need, mida laulatuse söökina tunnen sulle kaasa. Armastuse elab veel. Noored kirjutavad, Edei parim laul on kogu elu on veel ees, ansamblilt samots veeta. Tähendab nii palju, kui on inimesi, on ka maitseid. Kuulajaga vaidlema. Las talle näib, et parim laul on just see, mille ta enesele valis. Oma südamele. Just seepärast tahaksingi praegu kõnelda suurest lauljast. Võib-olla sõna suur ei iseloomusta täpselt seda laulugiganti. Seda väljapaistvat interpreedi sageli nimeta mõtestada isegi tohutu emotsionaalse jõu erakordse hääleias sõna võluriks. Te mõistate, et see inimene on mulle eriti südamelähedane. Ta oli teie kaasmaalane. Meie kaasmaalane oli Georg Ots. Olin temaga tuttav. Paraku jäi meie tutvus lühikeseks. Pole temaga palju laule. Nii juhtus, et me ei kohtunud. Kuid ükskord helistas ta mulle Tallinnast ja palus saata laulu, hoidke sõpru, klaviiri. Teadsin, et ta on haige kuid kui küsisin ta enesetunde üle, lausus tähendusiastlikult, et kõik on korras, kõik on hästi. Alles hiljem kuulsin, et meie kõnelus toimus just pärast operatsiooni. Ta mõtles ikka oma tööle laulmisele. Mõtles sellele, kuidas veel kinkida inimestele oma häält, oma ellusuhtumist, anda inimestele kogu oma süda. Kuidas võiksin küll seda nimetada, mina arvan, kangelasteoks. Reeglina ei meeldi mulle kellelegi Nuute saata, kuid seekord Lägitsen Georg Otsale, need viivitamatult. Möödus hulk aega. Ma ei saanud teada, kas see laul sai salvestatud või mitte, sest peatselt laulja suri. Olin veendunud, et ta ei jõudnud teostada oma mõtet, see laul lindile jäädvustada. Möödusid aastad, töötasin Armeenias loomingulises puhkekodus ja kirjutasin uut muusikat. Õnneliku juhuse läbi, kohtusin seal ühe Georg Otsa suure austajaga eestlasega kui tuli jutuks, et Georg Carlovitš palusenult laulu hoidke sõpronooti. Ütles mu vestluspartner. Aga kas teate, see laul on ju lindil olemas? Kuidas on olemas, on Georg Ots, laulis seda nii vene kui eesti keeles. Õigust öelda oli see minu jaoks suur üllatus. Ei söandanud uskuda, kuidas ta suutis selle lühikese aja jooksul, mis oli talle veel jäänud. Heida nii palju jõudu eneses ja salvestada ka see laul mis ka ta viimaseks jäi. Kui mulle saadeti lint lauluga, hoidke sõpru Georg Otsa esituses saabusse kohale just siis, kui minu juurde oli kogunenud sõpru, heliloojaid, poeete. Kuulasime suure meistrilaulu ja ausõna, tekkis selline seletamatut tunne rõõmutunne, mille ta jättis meile, et see tema lauldu asutus otsekui pühendatuks inimestele. Õprus vaipu, Käämi nonii. Eks siis? Miks näpata siis meeles? Eks siis ta ei saa süüdi. Niisiis meeleESM. Nii saan nooruseni. Ikka rook. Enda. Ergensi või sind siis toetab? Mis siis? Siini pool no vaid hoopis e. Purjus kaitsma. Eks nõustus. Leidus sõpru, kellest läksin mööda. Leidus sõpru. Silmi. Meeles. On? Ja. Nii ka. Õprus kaitsma. Heliloojate töö köögipool võib olla mitmesugune, ühed kirjutavad nii, teised naa. Kehtib ühtne arvamine, et heliloojal, kunstnikul, kirjanikul, Literaadil, poeedil peab olema inspiratsioon, et midagi kirja panna. Kuid milles on siin asi? Sõnal inspiratsioon on minu jaoks pentsik tähendus. Mitte seepärast, et ta on üldse kentsakas, vaid seepärast, et kui helilooja muusikat kirjutab, peab ta lihtsalt seda. Tegema muusikat kirjutama, looma konjuda helilooja. Uta meeldib ja Pedab siidileem Ako. Revo EPA, Briegro no ju. Nutta alati abi. Asi on ja mida ta viinud ja o? Perioodi o? Oopium. Keegi ei jää ja. Armastan otsida poeesiat, muusika, mu laulud lähtuvad poeesiast. Meil on erinevaid lähtekohti, ühed heliloojad leiavad, et esmalt tuleb kirjutada muusika ja poeet valmistab sellele sobiva teksti. Ma suhtun sellesse võrdlemisi skeptiliselt. Pole üldse niisugust töömeetodit kasutanud. Mulle teeb alati aluseks olema luule. Seepärast arvangi, et heliloojad peavad väga hoolikalt töötama värsside kallal. Inspiratsioon peab väljuma just nendest. Ka muusika iseloom. Peab ühildama sellega, et viia kuulajani tema südameni poeedi ja helilooja ühistöö vilja. Palju Armeenia laule, laule Armeenia poeetide tekstidel ja armeenia keeles. Kuid see on loomulik, sest olen üles kasvanud Armeenias selle maa rahvalaulude keskel ja oleme kõik need aastad seda muusikat eneses kandnud. Kogu aeg olen tahtnud kirjutada armeenia laule kuid tõtt öeldes kartsin seda teha, sest kui neid kirjutan, võin eneselegi märkamatult toimida, nii et Armeenias hakatakse mulle ütlema, et selles laulus on jupike niisugusest et olles tükike naasugusest rahvalaulust just hirm ei lasknud mind seni armeenia laule kirjutama hakata. Kuid ma olen ülimalt tänulik Oramatšiptoriaanile, kui ta saatis mu juurde poeedia shot krahhi mõttega et ma hakkaksin armeenia laule kirjutama. Küllap ta teadis mu suutlikkust minust enesest paremini. Ehkki rääkisin talle, et kahtlen, kas mu laulud ei osutu siiski liiga sarnasteks lapsepõlves kuuldud rahvalauludele. Enda lausus, et nii ei saa see olla, sest kogu muusika, mida olin lapsepõlves kuulnud kondenseerub hinges ja muutub oma muusikaks. Algul ma seda veel lõpuni mõistnud ega õieti ei uskunudki, kuid katsetasin siiski. Kirjutasin esimese tsükli minu Armeenia. Selgus, et seosutus originaalmuusikaks, mitte rahvalaulu tsitaatideks. Ja teate, minu suureks rõõmuks võeti need laulud Armeenias hästi vastu ja praegu laulab rahvas neid. See on kõige suurem õnn heliloojale kui see muusika sulle jõulud jõulumikrofoni. Sõdurilaule on mul paarkümmend. Kindlasti olete nende hulgast midagi kuulnud? Teate, rindeõde oli isegi tunnistatud 1977. aasta parimaks lauluks. Üsna tuntud on ka laul meie sõdurist paremini laula keegi. Ka sõduriarmastus on populaarseks saanud samuti Nõukogude armee rahvaarmee. See sai ka mu sõdurilauludest koostatud plaadi koondnimetuseks. Maiu Kaar. Mu lemmikpoeet, kellega meelsasti töötan, on Rašulgem saadav ta meie ajastu väljapaistev luuletaja ja minu jaoks on rõõm taas ja taas tema luulega kohtuda selle kallal, töötada laule, luua menukaima laulu, mille oleme koos režhulkam saatoriga loonud. Te juba kuulsite, see on, hoidke sõpru. Veel, on temaga kaasa kirjutatud Kunak. See on tüüpiline kaukaasia sõna, mis tõlkes tähendab sõber või seltsimees. Üldse on meil temaga laule rohkesti. Töötan teistegi poeetidega Jevgeni tolmatovskiga lehvošaniniga Vladimir haritonoviga ja paljude Armeenia luuletajatega Kevolgee miiniga. Silva kaputtik Jaaniga Amos age Jaaniga Ashotgroshiga kellele olen eriliselt tänulik oma esimese tsükli minu armeenia sünni eest. Tõepoolest, muusika ajalugu ei teagi teist analoogilist juhtu, kus kindrali auastmes sõjaväelane osutub tunnustatud ja professionaalseks heliloojaks kelle laululooming õigustatult leiab kuulajate hulgas haavarmad kõlapinda. Esikoht festivali konkursil veerandsada aastat tagasi, aasta parima laulu leidmine just tema loomingust. Uute ja uute solistide ja ansamblite pöördumine tema teoste poole. Eks anna seegi tunnistust üldisest tunnustusest, mille on pälvinud Aleksei heki, Ani muusika.