Howli raadio. Howli raadio. Selma Lagerlöfi on maailma kuulsamaid kirjanikke väheseid naisi, kes on pälvinud rahvusvaheliselt kõige autoriteetsema Nobeli kirjanduspreemia. Kuid vähe on ka neid, kes kogu oma elu jooksul oma maast on osanud nõnda südame soojalt ja muinasjutu põimikuliselt lugejatele rääkida seda maad nagu sellega põlistada. Võib-olla on siin algpõhjus jällegi lapsepõlvekodus, moor pakas, mis varakult tõi hingevalu oma perekonna käest ära minekuga ning kus pikalt haigevoodis olnud tüdrukud Gesele Vessid, muinaslugusid vanaema ja vanaisa samuti loodusesõbrast isa. Sünnikoha, kus nüüd asub väike muuseum on kirjanik pannud ka oma populaarsesse raamatusse ühe kirjeldusena. Viimaks läks mets ta ümber hõredamaks ja ta jõudis metsa servas kulgeva maanteele. Teelt, keeras ilus kase all mõisa ja Nils seadis oma sammud otsekohe sinnapoole. Poiss jõudis kõigepealt tagaõuele, mis oli nii suur nagu linnaturg ja ümbritsetud pikkadest punastest majadest. Kui ta oli läinud üle selle õue, nägi ta teist õue, kus seisis elumaja mille ees oli kruusatatud teerada ning suur lage muru kõrval tiibhoone ja taga varjurikas. Parkhäärberi ise oli väheldane ja silmapaistmatu. Kuid õue ääristas rida tohutu kõrgeid pihlakaid, mis seisid nii tihedasti, et moodustasid tõelise seina ümber õue. Ja poisile näis, nagu oleks ta sattunud mingisse uhkesse kõrgete võlvidega saali. Taevas kummus üleval ilusa ja kahvatu sinisena. Pihlakad olid kollased ja kandsid suuri punaseid marjakobaraid. Muruvaip oli küll veel roheline, kuid sel õhtul paistis kuu ja hele kiirgav kuuvalgus ujutas murul niisuguse säraga üle et see paistis valgena nagu hõbe. Selle kodupargis lapsepõlveaegadel oli tõesti kassikakk siin ka jäid alati kasvama isa istutud tatud põõsad, milles ta hiljem ei raatsinud ühtki välja raiuda. Ja kui kirjanikule tehti juba küpsetes aastates ettepanek kirjutada rootsi maateaduse õppeainele saate materjali ei leidnud ta kuidagi sellele ainele juurde mineku teed. Ja alles koduigatsus, tunne Mõttes taas kojujõudmine. See tunne tõi ta uuesti teema juurde tagasi. Aitas leida selle joone, mis läbib kogu Nils solgerseni raamatut. Ta kirjutab ise selle kodu jõudmis mõtte puhul selles raamatus. Juhtus niimoodi. Ma pole kunagi arvanud, et kojusaabumine võib-olla nii imeline. Aga vankris istudes ja vana mõisa poole sõites tundsin ma ennast iga minutiga järjest nooremaks muutuvat. Ja varsti polnudki ma enam vana halliks minevate juustega naine, vaid väike tüdruk. Pisikeses seeliku ja lina valge patsiga. Vankris istudes tundsin ma ära iga talu tee ääres ega saanud varsti enam mõelda muud, kui et kodus on kõik niisamuti nagu vanasti. Isa, ema, õed-vennad seisavad trepil ja ootavad mind. Vana majapidajanna tõttab köögiaknale vaatama, kes sealt tuleb. Meero free ja, ja veel paar koera tormavad välja ja hüppavad tema najale püsti. Mida lähemale mõisale jõudsin, seda rõõmsamaks muutusi oli sügis ja ees seisis töörohke aeg. Nii palju oli tarvis teha, aga just töörohkuse tõttu polnudki kodus enam üksluine ega igav. Teel nägin ma, et inimesed olid kartuleid võtmas. Küllap sedasama tehti ka minu isa kodus. Seepärast on vist praegu esimeseks tööks kartulijahu valmistamine. Sügis oli olnud soe. Ei tea, kas viljapuuaias on kõik juba koristatud. Küllap on vähemalt kapsas veel peenral. Huvitav, kas humal on juba kitkutud ja õunad korjatud? Nõnda sündis lugu pöialpoisiks muundunud Nils Holger senist kes rändhanede turjal läbib kogu sünnimaa maastikud ja nende tekke, miljöölegendid ja tõelisus põimuvad ning sünnib ülev pisut nukralt igatsuslik pilt ühest maast, tema kordumatusest ning koduse maa inimestest. Selle seadustatakse palju, Rootsi üldtuntud paiku antakse edasi ajaloo detaile. Antakse edasi siinset värvi heli, Skoone Põlismetsade eripära ning siit edasi üle neilegi lähedaste Läänemere saarte Ölandi ja Gotlandi jõutakse välja karge põhjala rändlindude pesade maani. Tunnetad kuidagi nagu igal sammul Skandinaavia põhja maaliku ülevust puhaste joonte ilu, nagu see on omane teise suure põhjamaalase Edward kriigi muusikale. Kui palju on Selma Lagerlöfi osanud siin tabada Rootsile sümboolset aega ja olukordi ja ajalugu mõistvat. Juba tark juhtani aka, keda sageli koguni emaks nimetatakse on saanud Kepnakaise nime lisandi see on ju ometi Põhjamaade kõrgemaid mägesid kõrgusega 2111 meetrit. Ja on praegu arvatud stuura söfalleti rahvuspargi põhjaosasse, selle hästi külastatava põhjamaa piirkonna hulka. Ölandi lõunatipus, kuhu ulatub välja meie Põhja-Eesti Panga kõige lõunapoolsem jätk nähakse kuulsate väikeste Ölandi hobust. Eelkäijaid. Räägitakse raua kaevandamisloost ja sellest tulnud vastuolust metsaga metsade kadumisest, mis kordaga uuesti viib inimese mõttele. Metsa väärtusest ja metsade hoidmise vajadusest. Kõneldakse rahutust meelari järvest, mis kord juhtis ka meie koduse Läänemere vee põhjamere poole. Viibitakse koguni Uppsala kuulsas botaanikaaias, mille vanim järk on rajatud oma aja suurima taimede ristija. Karl on linn nii enda poolt tehakse sõprust põhjamaiste ahkade siid, sule kaunis diiva ja kuldsilmaga pillimehe ja rahvatantsude oskaja Klementi kaudu rõhutab Selma Lagerlöfi, kui tähtis on kodu-uurimine? Minevikku sidumine oleviku kaudu tulevikuga. Heategude hulgas on põhjaaladel põhjapõdravasika päästmine luikede hoiatamine nende pesitsussaartel üleujutuse eest. Põlendiku taas metsastamine metsapäevadel, millest lapsedki osa võtavad. Laulujõust räägib haigele õpetajale tema kasvandikke kaunis Laul akna taga, mis koguni on raviva toimega. Väikene mats aga saab õiguse olla maetud samaväärselt kõige auväärsemate täiskasvanutega oma töökuse ja tõemeelsuse eest. Ja siis, kui 31 metshane alustavad peale haudeaega põhjamaal teed lõunasse ja jätavad pisikese müüge kaluriküla juures kuhu tänaseks on kasvanud terve kuurort Nilsiga hüvasti, jääb maha ka õpetus. Kui sa meie juurest midagi head oled õppinud pöialpoiss siis ei arva sa võib-olla enam, et inimestel üksi on õigusilmas elada sõnase juhtoni, haka pidulikult. Mõtle sellele, et teil on nii suur maa, et te võiksite jätta mõned paljad kaljusaared, mõned madalad järved ja vesised sood, mõned tühjad kaljumäed ja kauged Laaned meile vaestele loomadele. Et me võiksime seal rahus elada. Kogu eluaja on mind jälitatud ja taga aetud. Oleks hea, kui ka minusugusel oleks mingi rahupaik. On vähe raamatuid mille avastad nooruses ja mis paljude aastakümnete taha võivad inimesele saatjateks jääda. Selline on väärents Molnari Pal-tänava poisid. Selline on Anton Hansen Tammsaare tähtis päev. Selline on Selma Lagerlöfi, Rootsi Akadeemia akadeemiku, Uppsala ülikooli audoktoriraamat Nils olgersoni imelik reis läbi Rootsi.