Ja. Kooliraadio. Kooliraadio. Meie tänases saates tuleb juttu ühest maailmakirjanduse mehisemast autorist. See on ameerika kirjanik Jack London Check Londoni paikades California rannikul ja Alaskas meie tänases saates teiega koos liigumegi. Jack London pärineb üsna California suure linna San Francisco külje alt täpsemini õuklandi külje alt kus oli tema lapsepõlvekodu ja sünnikoht asus isegi päris selles maavärina ohtlikus maailma linnas. California ja see miljöö, millest pärineb Jack London, on õige omapärane terve maailma mastaabis. Siin on päris arva kohatava võrdlusega kliimatüüp, nõndanimetatud vahemereline või mediteraalne kliima, kus rohttaimestikus kohtab stepilisi või isegi pool kõrvalisi elemente. Samal ajal aga kasvab ka väga lopsakaid metsi, eelkõige mägede nõlvadel ja mägede orgudes kuristikes. Sünnikodu ümbrus oli võimsa mere mõjuga ja kuulus Golden käit. Kuldlaht oli otse igapäevases vaate piiris, hiljem viskus sellest üle ka maailma pikim rippsild. Mida ikka seal imetlemas on käidud. Me tahaksime ka rääkida. Kõigepealt mõni sõna sealsetest metsadest nendest metsadest, mis saatsid Jack Londoni noorust nendest samadest viimaste kaduvate mahajäetud metsade punastest puudest millest ehitas muide kirjanik oma viimase kabineti seina sisevooder dise ja see ilus punane võimas puu pidi siis saatma kirjaniku elu viimaseid küpsete aastat teoseid. Need puud on sekvoia eesti keeles tuntakse rohkem neid ka mammutipuude nime all. Aga teaduslikult on tegemist ikkagi kahe erineva sekvoia perekonnaga. Need on rekordpuud kõikide maailmapuude hulgas kahe dimensiooni näitaja alusel, nimelt kõrguses ja tüve ümbermõõdus. On andmed, et hoiad võisid kasvada varem isegi kuni 140 meetri kõrguseks ja saada tüve ümbermõõduks kuni 46 meetrit. Võrdluseks. Meie Eesti suurim tamm, Urvaste Tamme-Lauri puu on tüve ümbermõõduga kaheksa meetrit. Praegune kõige pikem sekvoia on pikkusega 117,4 meetrit ja tüve ümbermõõt küünib kuni 36 meetrini. Teine rekordtabelis on 112 meetri kõrgune kiigel puu. Kusest. Sekvoia metsast hangiti varem California rannikul rohkelt puitu ja nende viimaste hankijate hulgas oli siis ka Jack London. Olgu öeldud, et üks võimas sekvoia tüvi annab niisama palju puitu nagu meil umbes neli hektarit metsa. Ja sellest ühest tüvest saaks seda tervelt 20 ühe perekonna elamut. See on maailma vanemaid puid ka oma tekkeloo alusel. Ta pärineb juba keskaeg konnast alamkriidist ja kunagi levis kogu põhjapoolkeral Teravmägedeni välja ja on põhjust arvata, et Eestiski olid kunagi vähemalt mõnedki sekvoia tukad. Kuigi Pole arheoloogilistel uurimistel neid ilmnenud ei ole. Sekvoia saavutab vanuseks kuni 3000 aastat ja sellega ei ole ta paraku maailmarekordpuu. Maailmarekordpuu kasvab sealsamas lähikonnas, kus see hoiabki, see on oht ja soomusene mänd, mille vanuseks on täpsetele andmetel määratud kuni 4600 aastat. Huvitav on mainida, et Jack London üldse tundis mingit kiindumust võimsate puude vastu. Ta oli Ameerikas üks esimesi, kes tõi sisse Austraaliast sealse suurima puu, nimelt eukalüpti. Ta istutas neid oma krundile San Francisco lähedale tervelt 140000 eksemplari, makstes selle eest 468000 dollarit. Ta lootis, et 20 aasta pärast ökolüptid on tõesti väga kiire kasvuga. See mets annab juba väärtuslikku puitu. Paraku ta ise ei jõudnud enam seda aega ära oodata. Ta siinsamas lähedal, kus on Londoni eukalüptimets, kasvavad ka mõned eksemplarid talle kuulsa sellektsionääri Lutter pöörbanki poolt saadetud astel deta kaktusi. Ka see uue aretatud sordi kasvukoht on üks esimesi Ameerikas. Teine meile väga oluline aine ring, mille kaudu me tunneme Jack Londonit on kõigepealt tema teekond Alaskasse Klondaiki kulla palaviku aastatel. Ta siirdus sinna 1897. aastal ja naases 1898. aastal. Olgu öeldud, et kullapalavikuhari oli kaks aastat hiljem. Siis saadi siit kulda 22 miljoni dollari väärtuses ja kohale oli kogunenud umbes 10000 meest. Hilisematel aegadel see Kullapalavik vaibus. Mehed Läksid tagasi oma kodukohtadesse, mõned olid ka rikkus saanud, paljud aga veelgi enam vaesunud ja tänapäeval saadakse Alaska mainitud piirkonnast kulda üpris napilt. Jack, Londoni kullakaevuriteekonna omapärane ja huvitav kodulooline episood on selles, et Ta läks sinna täiesti kindlalt võrreldud andmetel koos ühe Eestimaamehe nimelt praeguse Lahemaa rahvuspargi alalt pärineva Jakok lavikuga. Võime nimelt võrrelda sekk Londoni enda teostas olevad andmeid ja meil on teada käsikirjaliselt laviku mälestused ja tuleb välja, et selle partii üks kindel niisugune suunaja ja juht kuhu London kuulus oli kindlalt jaagu lavik. Need faktid, mis kokku langevad, on seotud valge hobu kärestikust paatide allalaskmisega. Jack London tegi seda edukalt 25 dollarit ühepaadi alla viimise eest ohtlikes tingimustes ja teenis kokku oma paatkonnal umbes 3000 dollarit. Mõlemad mehed räägivad sellest, kuidas liustikulaviini puhul nende partiist jäid mitmed mehed lumede alla räägivad sellest, kuidas Lindermanni järvel ehitati paatidele purjed, et sellest üle saada ja nii edasi. Ainult On ilmne, et Jack London Jaagoplavikut tundis kui selle meesterühma üht juhti. Nooruke, 22 aastane Jack London jäi aga meie Eestimaa mehele ilmselt vähe teatuk teatuks. Vastasel juhul oleks hiljem ehk ta seda faktiga ise maininud. Jaagu Plavik oli muide selle esimese kullapalaviku aegadel tuntud Alaskas väsimatu mehena äärmiselt vastupidav vana, kes 50 kraadises pakases oma koera rakendiga vedas teistele mitmesugust varustust avaldas muide hästi inglise keelt. Selle teenistuse eest ehitas ta Võsu jõele laviku veski mis lõplikult hävis. Suur veetulvas 1000 942. aastal ja praegu veskihoone asemele on ehitatud Tallinna Kaubamaja puhkebaas. Nõnda siis üsna Jack Londoniga seotud. Üks mälestusmärk asub nii naljakas kui see ka on. Isegi Eesti territooriumil. Siit Alaska miljööst sai Jack London peamise ainestiku oma looma romaanidele looduse, kutse ja valgekihv. Kuulamegi. Siit mõnd katkendit. Teda haarasid vastupandamatud ajad. Ta võis lesida laagris tukkuda sooja päikese käes, kuid korraga kerkis ta pea. Kõrvad läksid pinevalt kuuletades kiki ja ta hüppas püsti ning tormas minema. Edasi ikka edasi tundide kaupa läbi metsavõlvide ja üle välude, kus kasvasid tumedad rohupuhmad. Ta armastas joosta mööda kuivanud ojasängi, roomata metsa all ning jälgida salamahti lindude elu. Ta võis terve päeva lamada metsaaluses võsastikus ja vaadata, kuidas Tedre uhkeldades edasi-tagasi marssisid ning tiibadega koristasid. Eriti meeldis talle aga joosta suveööde hämuses, videvikus kuuleta unise metsa tasast üminat, lugeda märke, hääli nagu inimesed loevad raamatut. Ning otsida seda salapärast midagi, mis teda kutsus. Kui ta ärkvel oli või magas, kutsus teda kogu aeg. Hilisemal elupõlveaegadel oli Jack London lõpetanud juba oma suured maailmas käimised, mille ainetel ta samuti palju kirjutas pöördus tagasi San Francisco külje alla sellesse kodusesse ümbrusesse, kuhu ta kuu orgu hakkas ehitama. Maja, mille puidust oli juba juttu. Selle maja taristis. Hundimajaks ratsutas peaaegu iga päev siia kaasas lemmikkoer, pruun hunt. See pidi tulema väärikas maja, kuid ühel ööl ta süttis. Ja vist ei olnud pahatahtlikkus siin kõrvaliseks asjaoluks. Siia lähedale palus kirjanik andmata ning siin kõrgel künkal ongi ta kalm, mille juurest läigib ära San Francisco laht. Seesama laht, millel ta kord poisikesena alustas austripüüdmisega esimest teenimist.