Nüüdsest peale kõlab see hääl vaid ainult heli lintidelt, plaatidelt ja filmist. Ženni Siimon üks meie lugupeetava maid lauljatare on jäädavalt lahkunud. Ta oli tuntud kui ooperisolist vokaalpedagoog ja kontserdilaulja. Estonia teatrilaval on ta kolmekümnendatel neljakümnendatel aastatel andnud mitmeid õnnestunud rollilahendusi. Nimetatagu nendest Asutšeenad Verdi ooperist Ruba tuur ja krahvinnat Tšaikovski ooperis Padaemand. Ometi asetus Ženni Simoni tegevuse raskuskese kontserdilavale, kus ta kujunes mitmekülgseks kammer ja oratooriumi lauljaks. Jenny Siimon kasutada oli looduselt saadud eriliselt avara ulatusega kontraldilik metsosopran ehtne metso, nagu seda mõnikord klassifitseeritakse eraldamaks kõrgema heledama kõlalisest rohkem sopronile lähenevast metsast. Teisest küljest oli lauljatari varusid ka soprani suunas. Ühesõnaga hääl üsna haruldaste liidist. Ja ekseem lubas tal ka esitada väga mitmepalgelist repertuaari eelklassikast kuni setu laulude seadeteni vanast vene romansist, meie rahva lauludeni, omandit, seda peatükki meie muusikalise interpretatsiooni kunsti annaalidesse on Ženni Siimon kirjutanud kuus Hugo Lepnurme k. Nende kontserdiduo alustas esinemisi kolmekümnendatel aastatel ja püsis laval väga kaua. Õieti neli aastakümmet. Nadolid oodatud külalised kõikjal, kus vaid oli kasutada orel. Palju kordi nendel aplodeerinud Nõukogude maa suurimate kontserdisaalide publik, küll Leningradis, küll Moskvas. Ženni Simoni mälestustest loeme. Isa oli mul varem Võrumaal kooli õpetajaks. Ta pidi seal ka muusikat tegema. Varsti asusime Narva riiulit, mille ta ise oli enesele meisterdanud vingutast alalõpmata. Klaverit mängis parasjagu kodus, laulsime ühtepuhku. Läksin varakult tööle. Alati, kui kool lõppes, käidi karja lapsi kauplemas. Ma polnud veel kaheteistkümnenegi, kui hakkasin subjeti käima juba vabrikus. Õppisin Kreenholmis pooliaks. Ega meil see elamine jõukas polnud. Lapsedki pidid jõudumööda kaasa aitama ja teenima. Kooris lõin laulu juba algkooli, seal seal siis ka kooli direktor, kes ise oli laulu õppinud, minu vist avastaski. Ma hakkasin soololauludega esinema. Hiljem hakkasin sealses võitleja seltsis teatrit tegema. Kaupereti. Hiljem tehti Narva muusikakool Tuuliga lauluõpetaja, kuid kahjuks üsna kehva gene. Õnneks asus varsti sinna meil peatselt väga tuntuks saanud laulupedagoog Veera Nedreenskaja, kes mu hääle õigesti paika pani. Varsti hakati kõnelema sellest, et peaksin Tallinna konservatooriumi minema. Ega see kerge olnud, aga 1930. aastal olin vastuvõtukomisjoni ees. Šennisiimuni konservatooriumi õpingutega sündis omapärane rekord. Ta lõpetas selle täieliku kursuse Aino Tamme lauluklassis kõigest kahe ja poole aastaga. Üsna peatselt pärast õpingute edukat lõpetamist sai šennisiimonist ka laulupedagoog algul ühes eramuusikakoolis, 1940.-st aastast aga Tallinna konservatooriumis. Õpilasi on tal olnud rohkesti, nende hulgas ka väga esile küündivaid. Mati Palm on Ženni Simoni kätetöö lausa esimestest sammudest peale. Tema klass on andnud meile veel lehte mardi Liidia Panova, Ellen Laidre, Silvia Urbi, Ludmilla Dombroskaja, Teo Maiste. Estonia ja Vanemuise teatri solistide ja koorilauljatest, samuti riikliku akadeemilise meeskoori ja raadiokoorilauljatest on Ženni Siimon suuremal või vähemal määral kestvamalt või lühemalt koolitanud paljusid. Mitmete õpilased on ammuilma ise õpetajateks saanud, jätkates ja arendades oma maestro tööd. Moskva konservatooriumi professor, helilooja Nikolai raakov. Olen korduvalt saanud viibida Ženni Siimanni klassis ja huviga jälginud ta tööd õpilastega. Stuudio vokaalpedagoogika on mulle küllaltki tuttav, sest olen tudengipõlves töötanud kontsertmeistrina just lauluga klassides ja nii sandi võrrelda mitmeid õpetamismeetodeid Ženni Simoni omaga ja see võrdlus ei tulnud iialgi tema kahjuks. Alati olin hämmelduses Ženni Simoni väljapaistvast pedagoogi talendist. Ta suhtus oma õpetajakutsesse suure kiindumusega ja me kõik kogesime, kuidas õpilased teda armastasid ja austasid. Ja sellist klassikainterpreedi nagu tema polema lauljate hulgas kohanud, kuigi sageli. Jenny Siimon elutöö elab edasi kaheti ta õpilaste näol ja rohkete helisalvestistele. Nii saavad meie paljud hea laulusõbrad veel kaua olla koos tema suure kunstiga. Rahvakunstnik Teo Maiste üks maestro õpilasi. Jenny Siimon oli inimene kes kogu oma elu ja hinge pühendas meie muusikakultuuri arengule. Mina teadsin teda kõige rohkem kui pedagoogi, sest õppisin tema juures aastal 58 kuni 62, lõpetasin tema õpilasena konservatooriumi. Seni Siimon õpetajana oli väga nõudlik, väga tähelepanelik ja väga sõbralikuma õpilastega. Tema töömeetod oli väga vastuvõetav ja ka väga lihtne tema kunagi sundinud oma õpilasi forsseerima ja kiirustama selle tõttu tema õpilased arenesid loomulikku teed pidi. Ja see oli minu meelest väga õige. Nad ei kippunud ennast ületama ja andma seda, milleks nad veel ei olnud valmis. Ja selle tõttu see areng tavaliselt kestis ka pärast stuudiumi lõpetamist. Jenny Siimon oli niisugune inimene, kes kunagi ei katkestanud sidemeid õpilasega. Konservatooriumi. Pidevalt hoidis silma peal ja käis kõigil etendustel kõigil kontsertidel, kus tema õpilased esinesid ja alati tal leidus, mida öelda. Tema märkis ära tavaliselt alati kõik head, pooled head küljed millega õpilane on hakkama saanud, kuid kunagi ei jätnud märkimata seda, millest jäi veel vajaka. Ja see minu meelest on väga õige ja väga tarvilik igale interpredile. Sest et me püüame pidevalt liikuda edasi täiuslikkuse poole. Kuid me teame ka seda täiuslikkust saavutada. See on võimatu, sest et tavaliselt, kui inimene jõuab teatud tasemele, ikka on võimalus edasi minna, sest kunsti, arengupiirid, laulu, kunsti, arengupiirid on lõpmatut mina ja ma arvan ka kõik. Seni Simoni õpilased ühinevad minuga. Võin kinnitada, et me suure südamesoojusega meenutan alati meie armast maestrot, soni Simonit kes meile kõigile lauluemaks oli. Meenutan alati meie armast maestro tseni Simonit kes meile kõigile lauluemaks oli.