Ühel 1771. aasta varakevade udusel hommikul astus väikesesse Londoni noodikauplusse sisse keegi vanahärra. Kas teil on mingeid uusi häid noote, päris ta. Kuidas siis ikka leidub, vastas ärimees varmalt malaskinud just trükkida ühe suurepärase Haydni pala. Assoo. Seda mul küll vaja ei ole, teatas külastaja. Kuidas härra teile pole vaja Haydni muusikat? Lubage küsida, mis teil siis selle vastu on? Puu küllaltki palju, aga pole mõtet sellest muusikast rääkida, kuna ma seda ei vaja, näidake mulle parem midagi muud. Kaupmees Haydni kirglik austaja mõõtis veidrat vanahärrat pika pilguga. Ei, härra tõtt-ütelda on mul küllalt teisi noote, kuid need pole teie jaoks. Teatas ta siis ja pööras külastajale selja. Kummalise muheda muigega hakkas ukse poole astuma. Samas sisenes veel üks külastaja ning tõttas talle ava käsi vastu. Tere hommikust, maestro Haydni, kuidas käsi käib? Ärritatud noodikaupmees sai hingerahu tagasi. Kui tema lemmikmuusikasse suhtub hoolimatult selle autor ise, siis pole põhjust solvuda. Joseph Haydni muusika kõlas 18. sajandi viimasel veerandil kogu Euroopas. Seda mängiti Ameerikas, Austraalias, Indias. Igal pool peeti teda heliloojaks number 1791. aastal ette võetud teekond Inglismaale oli aga tol ajal juba ligi 59 aastasele heliloojale esimene välismaa reis. Kalees nägi ta esimest korda elus Märd. Üle tormise väina sõites ei mallanud hall rahulikult kajutis püsida vaid jälgis laeva laelt, ümberringi mässavad vett, linaseid laineid ning ahmis endasse soolast niisket tuult. Haignile meenus, kuidas ta kord 40 aasta eest nägi Viinis vaeva kirjutades muusikat ühele näidendile. Oli vaja kujutada tormi merel. Ükski helilooja improvisatsioon ei rahuldanud lavastajat. Kujuta endale järk-järgult kasvavad mäge, siis korraga langeb kuristiku, siis jälle mägi, siis jälle kuristik ja nii edasi. Mäeharjade kuristikud vahetuvad iga silmapilk kohta. Sellest kirjeldusest polnud midagi abi. Siis lükkas kurts toolid kokku, heitis nendele pikali ja püüdis kujutada uppuja heitlust lainetega. Hail proovis samal ajal klaveril kõikvõimalikke võtteid, kuid mingit tormi ei tulnud välja. Korralise torn. Käratas ta lõpuks kaotanud kannatuse ja tõmbas teise käega teisest klaviatuuri otsast keskele kokku. Käes, hüüatas lavastaja ja langes talle vaimustuses kaela. Sellepärast Edgar kuldpolnud kunagi merd näinud, mõtles helilooja nüüd laevalael seistes. Joseph Haydni sündis 1732. aastal Alam-Austrias Ungari piiri lähedal Roor au külas. Tõllassepast isa pere oli laste poolest rikas, neid oli terve tosin. Muud varandust oli üsna kasinalt. Sellepärast ei mõelnud vanemad kaua, kui naaberlinnakeses koolmeistrina töötav sugulane tegi niisuguse ettepaneku. Ta võtab poisikese enda juurde, õpetab talle koolitarkust ja viiulimängu. Tasuks peab poiss laulma kirikukooris, millele tema kõrge puhas hääl oleks kauniks ehteks. Nii lahkuski kuue aastane Joseph vanematekodust. Poisikese võluv hääl ja haruldaselt musikaalne laulmine äratasid Väikelinna kirikut külastanud helilooja Roytheri tähelepanu. Ta viis väikese Haydni Viini püha Stefani katedraali koori kapelli. Seal õpetati laulmist, viiuli ja klaverimängu, mõnel määral ka kirjatarkust, haritmeetikat, jumala sõna ning ladina keelt. Tööpäev oli tihe, koor laulis igal õhtul ja hommikul jumalateenistusel. Peale selle esineti igasugustel linnas peetavatel pidustustel ja kontsertidel, pulmades ja matustel. Viimasest võtsid kooripoisid alati hea meelega osa, sest seal sai vähemalt kõhu korralikult täis süüa. Kompositsiooni kooripoistele ei õpetatud, kuid väikesel hallil oli selle vastu elav huvi. Kogu vaba aja veetis ta kiriku lähedal raamatukaupluses, kus müüdiga noote. Peremees lubas poisil neid lugeda. Nii ta siis püüdiski omal käel selgusele jõuda, kuidas seda muusikat tehakse. Kui tal õnnestus kuskilt leht paberit saada, ronista sellega pööningule väiksesse nurka, tõmbas tihedasti noodijooni täis ja katsus ise muusikat kirjutada. Võib-olla oli see noorpõlve alaline paberinappus üheks põhjuseks, miks Haydni noodikiri oli elu lõpuni haruldaselt väike ja nii puhas et ükski ümber kirjutajagi ei suutnud paremat. Kuigi voligi Püha Stefani korigapelli poiste ulualune ja kui kasin sealt saadav leivapala Need olid ometi olemas. Ühel 1749. aasta novembripäeval jäi aga Joseph Haydni nendest ilma. Häälemurre oli võtnud seitsmeteistaastaselt noorukilt tema puhta ja kõrge hääle. Kapellil ei olnud temast enam suurt kasu ja roitter otsis ettekäänet endisest esilauljast vabanemiseks. Seda ei olnudki raske leida, sest Haydmines elasid lahedasti kõrvuti töökas noor muusik ja ülemeelik külapoisist vembumees. Nüüd võttis kapelli regent kirbule viimase. Tal ei tulnud kaua oodata, kui Joseph Hayden hakkas enda ees istuva poisi paruka kallal proovima. Uute kääride teravust oli Roteri jutt emaka lühike. Kõigepealt kõva keretäis ja siis marss iga nelja tuule poole. Selle vihmase ja tuulise novembriöö magas pühakojast välja, aetu pargipingil. Aga järgmine päev koitis selgelt, päike soojendas ja kuivatas riided ära. Ja kui inimene on alles seitsmeteistaastane, võib laulda, mängida paljusid pille ja ise muusikat kirjutada. Siis pole põhjust norutada. 10 aastat elas noor Haydni rändmuusiku, rasket rahutut ja huvitavat elu. Mingit kindlat teenistuskohta ei olnud, selle leidmiseks oleks läinud vaja mõjuvaid, tutvusid või siis vähemalt viisakat ülikonda ja korralikku parukat. Need kõik puudusid. Ta mängis tantsuõhtutel viiulit, seadis muusikapalu mitmesugustele instrumentidele, andis tunde kevadest sügiseni, aga matkas ta mööda linnu ja külasid, mängis rahvapidudel ja pulmades nii kogu seda endasse Austria-Ungari ja slaavi rahvaste meloodiaid millest paljud leidsid hiljem tee tema teostesse. Austrias armastati tol ajal väga serenaadi öömuusikat tänavail. Hayden mängis koos teiste pillimeestega ja hakkas järjest rohkem ka ise serenaadi kirjutama. Aegamisi sai tema nimi Viinis õige tuntuks. Rikkad, muusikaarmastajad hakkasid teda pikemaks ajaks külla kutsuma. Seal sündisid Haydni esimesed kvartekid. Tol ajal oli kombeks kirjutada kvartett, nii et ainult esimesel viiulil oli oma partii. Teised pillid kordasid sama meloodiat. Haydni pillimeestest sõbrad hakkasid nõudma ka oma pillidele iseseisvaid huvitavaid partiisid. Hayden püüdis neid soove täita. Oma pika loomingutee jooksul kirjutas ta 82 kvartetti. Üks kaasaegne iseloomustas neid nii. Haydni kvartetti on otsekui nelja meeldiva inimese jutuajamine. Esimene viiul on nagu tark jutukas keskealine inimene, kes juhib vestlust ja leiab pidevalt uusi teemasid. Teine viiul on esimene hea sõber, ta püüab igati alla kriipsutada. Esimese sädelevust toetab teiste mõtteid, omi aga ei esita. Tšello. See on soliidne, pisut õpetlikkusele kalduv isik. Ta kinnitab esimese viiuli arutlusi lühikeste, kuid väga asjakohaste märkustega. Mis puutub joolasse, siis ega see lobise ja midagi kaalukat ei ütle, vaid vestlusest võtab ta pidevalt osa. 27 aastasena sai Joseph Hayden kapellmeistrikoha krahv Mortsini lossis. Sellele kapellile kirjutas ta oma esimesed sümfooniad. Need meeldisid mängijatele maja peremehele ja tema külalistele. Päratu rikas Ungari vest. Estorhaasi oli Haydni muusikast võlutud ja lubas helilooja oma teenistusse võtta. See oleks tähendanud majandusliku kindlustatuse. Kuid vürst unustas noore kapellmeistri kohe ja kõik endistviisi. Sõbrad otsisid võimalust vorstile tema lubadust meenutada. Vürst esterhaasi sünnipäeval esitas temaga Bell imekauni sümfoonia. Vürst peatas muusikud poole pealt ja küsis, kes on suurepärase muusika autor. Hain vastate talle ja nii suure üliku ees hirmust värisev helilooja lükati ette. Vürst silmitses hämmeldunult noormehe päevitunud tuulitanud nägu. Haydni nimeline juba on mu teenistuses. Miks ma sind varem pole näinud? Nüüd käskis vürst hail neile otsekohe minna ja riietuda nii nagu vürst ester Haasi kapellmeistrile kohane. Hõbedaga tikitud kuub, valged siidsukad, punased kõrge kontsaga kingad ja muidugi suurrullide ja patsiga parukas. Algas teenistus vürst estorarhaasi kapellmeistrina, mis kestis kolm aastakümmet. Vürstlik kapellmeister oli ühes isikus dirigent ja helilooja, kellelt nõuti pidevalt uusi teoseid kapelli kontsertide tarvis. Ta pidi looma verstlikule, teatrile, oopereid ja neid ise ka lavastama. Ta pidi kirjutama muusikat jumalateenistuste, pallide ja maske raadide jaoks lõuna- ja õhtusöökide saateks. See kõik oleks veel kapellmeistri nimetuse alla mahtunud, ehkki seda ühe inimese jaoks näib paljuvõitu olevat. Aga peale selle pidiverstlik kapellmeister lahendama kõik apelli liikmete omavahelised tülid ja arusaamatused, jälgima, et pillimehed oleksid nõuetekohaselt riietatud. Kui keegi ilmus vürsti etes asitud parukas või oli puudu mõni nööp, vastutas kapellmeister. Nootide ja pillide korrashoiu eest, vastutas ikka ja jälle kapellmeister. Ja isegi proovidest puudumise kohta pidi arvet pidama kapellmeister. See oli raske ülesanne, sest kaugeltki mitte kõik apelli liikmed ei olnud lossis ainult pillimehed. Kaasa mängisid ka kokad, kutsarid, toapoisid, isegi vürsti enda kammerteener. Igaühel oli oma käsutaja ja kui see saatis mehe proovi ajaks hoopis muule tööle, mis siis sai kapellmeister parata. Aga lepingus oli veel niisugune punkt. Omaloodud kompositsioonidest ei tohi Haydni kellelegi teatada ega lubada neid ümber kirjutada, vaid peab need kõik ilma eranditeta hoidma tema vürstliku kõrguse jaoks. Eriti tähele panna seda, et ilma vürsti käsu ja lahke loata ei tohi ta kellegi teise tellimusel muusikat kirjutada. Ja lepingu viimane punkt teatas. Juhul kui Haydniga ei olda rahul, on vorstil alati voli teda vallandada. Niisuguses pooleldi sunnimaises seisundis elas Haydni 30 aastat. Vürst ei lubanud tal kasutada ühtki rohketest küllakutsetest teistesse riikidesse ja kõigist neist kitsendustest ja meeletust. Töökoormast hoolimata ei lahkunud Haydni estorhaasi teenistusest. Seal oli tal kasutada hea orkester. Tema teosed said lõpliku lihvi proovidel, kus oli kohe võimalik teha vajalikke parandusi, et saavutada parimat kõla. Vürst Nikolaus Estrahaasi surma järel läks. Bell laiali. Nüüd oli Joseph Haydni lõpuks vaba.