Eelmise saate lõpetasime sellega, et Beethoveni nimi tähistas 19. sajandi alguseks juba saksa austria muusika, kunsti tippe. Tema kuulsus kasvas järjest ja keegi ei osanud veel ainult. Milline varjatud traagika peitub helilooja võimsas kujus. Ainult teise teadis seda. Teatris pidi ta istuma orkestri vahetusse lähedusse. Et näitleja kõnest või laulust aru saada. Kaugemal ei suutnud lauljate ja muusikariistade kõrgeid toole enam tabada. Väga valjud kriiskavad hääled aga tekitasid suhteliselt talumatult piina. Esimesena avastas selle üks tema õpilane. Koos maestro ka hommikul suvituskohalähedases metsas jalutades juhtis noormees Beethoveni tähelepanu kaugelt kostvale karjuse pajupilli huvitavale meloodiale. Beethoven ei kuulnud mitte midagi. Ta muutus ebatavaliselt vaikseks ja nukraks. Ja kuigi noormees tema lohutuseks kinnitas, et ka tema enam midagi ei kuule ei parandanud see helilooja tuju. Seltskonna eest suutis Beethoven oma kuulmishäireid veel hulk aega varjata. Keegi ei võinud selle pealegi tulla. Sagenesid vaid märkused, et härra, Beethoven on võimatuseni hajameelne ja ebaseltskondlik. Üha uued teosed, vabandasid need puudused välja. Sõprade mälestustes märgitakse, et Beethoven oli pidevalt kellessegi kirglikult armunud kuid tema tunded jäid kaste puhtaks. Liialt vabad siivutud kõnelused ja mõtted tekitasid temas vastumeelsust. Armastus oli tema jaoks pühadus. Ta heitis isegi moodsardil ette, et too alandas oma geeniuse Don Juan'i kirjutamiseks. Iga uus armastus, mis valgustas helilooja hinge, muutis ka tema välist käitumist. Siis oli ta elab lõbus ja teravmeelne, käitus seltskonnas armastusväärselt talus kannatlikult pealetükkivate frantide nõmeduse. Ta tahtis meeldida ja teades, et meeldib kellelegi. Beethoven unistas õnnest, teineteise mõistmisest, perekonnast ja ikad jälle paiskas tundmuste kõrge lainehari ta halastamatult meeleheite pettumuste sügavikku. Noored aadlineiud, tema õpilased eelistasid lõvilakalise kurdistuva helilooja võimsatele tunnetele. Ikas seltskondlikku lihvika, keigaritegalantsusi, aadlitiitleid. Siiski üks suur armastus soojendas helilooja südant palju aastaid. Mõnedel andmetel oli ta hea targa ja väga musikaalse graafitar Bruns Rickiga koguni kihlatud. Tõenäoliselt on temale määratud tunnetest leegitsevad kirjad surematule armsamale, mis leiti helilooja paberite seast pärast surma. Mu mõtted tungivad sinu poole, surematu armsam kord rõõmsalt sisele, nukralt, küsides saatuselt, kas ta võtab kuulda meie anumaid palveid. Sa tunnetanud truudust sinu vastu. Mitte iialgi ei saa keegi teine vallutada minu südant. Iialgi ei iialgi. Oi jumal, miks tuleb lahus olla, kui teineteist ometi nii väga armastatakse? Miks see side katkes? Kuid mõlemad säilitasid oma elu lõpuni selle tunde. Veel viimasel eluaastal tabas keegi tuttav Beethoveni armus pilti, vaatlemas. Vaikselt eemaldunud, tulite hiljem tagasi. Beethoven istus klaveri juures kuidagi eriti leebe mõtlikuna. Täna pole teie näos üldse midagi deemonliku, märkis külaline. See on sellepärast, et mind külastas täna muhja haldjas vastas helilooja. Beethoven kaotanud lootuse kuulmist tagasi saada kaotanud usu, perekonnaõnne leida, kirjutas. Alistumine täielik alistumine saatusele. Enam ei saa elada enda jaoks. Sa pead elama vaid teistele. Enam ei ole sul leida mingit õnne mujal, kui su kunstis. Pettumusest hoolimata ülistas Beethoven oma teostes ülevat, puhast armastust. Pastoraalsus sümfooniast laulis ta ülemlaulu loodusele, oma igavesele innustele Loomingu allikale. Talle heideti isegi ette loodushäälte ja linnulaulu liigset kopeerimist. Kriitika ei teadnud, et need hääled elavad heli loojas endas sest juba aastaid enne teose loomist ei tabanud tema kõrvad enam looduses linnuvidinat ja karjasevilepilli. Muredest ja hädadest vintsutatud inimene kirjutas Seitsmenda sümfoonia milles on nii palju pakatavat elurõõmu, et Põhja-Saksamaal nimetakski kriitik seda purjus inimesed eluseks. Ja olen purjus, vastas Beethoven. Purjus iseenda jõust. Olen nagu pakkus, kes muljub viinamarjakobara ist magusamat mahla inimkonna jaoks. Kõigele vaatamata ei jätnud huumorimeel Beethovenit maha. Tšellist Nikolaus Smeskal, kes oli helilooja hea sõber ja abistaja paljudes praktilist laadi küsimustes säilitas kuulega kirju ja sedeleid, mis edele saatis tema aususele Fonsmescalile tehakse ettepanek kiiremas korras endalt mõned suled välja katkuda. Beethoveni eksimeskel olid mõlemad lühinägelikud tuua Aldile tšellole, mille nad kahekesi ette kandsid, sai seepärast autorilt alapealkirjaks kahele paarile prillidele. Tol ajal oli kombeks kirjades kasutada pikki ja keerulisi tiitleid. Beethoveni pöördumist sõbra poole ei saa küll pidada muuks kui selle peene kombe paroodiaks. Tema üli üliväga kõrgeaususele härrafon Smescalile keiser kuninglikule, niisama kui ka kuninglik keiserliku õukonnasekretärile. Teie Smeskallik kõrgeausus osutab meile teene, teatades koha, kus võiksime homme juttu ajada. Teile kuratlikult tänulik Beethoven. Beethoveni eluajal toimusid Euroopas suured poliitilised sündmused. Prantsuse revolutsioon vaimustas kõigi maade eesrindlikke mõtlejaid. See vaimustus haaras kaasa ka Beethoveni. Kolmanda sümfoonia pühendas ta Napoleonile. Kuid saanud teada, et toon enda keisriks kuulutanud tõmbas pühenduse maha. Napolion valmistas pettumuse. Tema purustamisele järgnenud reaktsiooni laine samuti. Viini kongressist osavõtjaile korraldatud kontsertidele kutsuti Beethoveni esinema. Tema teoseid mängiti seal tohutu eduga. Tema portreid trükiti suurtest iraažides. Helilooja ei lasknud end sellest tulevärgist pimestada. Endiselt avaldas ta lõvi häälel oma rahulolematust valitsuse, politsei ja aristokraatia. Ka. Euroopa poliitika on läinud niisugusele teele, et enam ei saa midagi teha ilma raha ja pankadeta. Maad valitsevad ülikud ei ole midagi õppinud ega midagi unustanud. Kui sõbrad hoiatasid Beethovenit mõne läheduses viibiva nuhi eest vastas heliloojat täiel häälel. 50 aasta pärast on igal poolvabariigid. Politsei oli sunnitud tegema näo, et niisugused mõtteavaldused on lihtsalt suure unistaja süütud veidrused sest ei saanud ju arreteerida inimest, kellele geenius oli vallutanud maailma. Poole oma eluajast kannatas Beethoven kuulmishäirete all. Suurem enamik tema teostest on loodud just sel perioodil. Viimased kümmekond aastat pidi helilooja vestluses kasutama vihikut, kuhu kaaslane oma jutu kirja pani. Kuulmine oli ta täielikult maha jätnud. Uued helitööd sündisid ikkagi. Keegi poleks võinud uskuda, et helilooja ise neid ei kuule. Oma õnnetust trotsides esines Beethoven ka pianisti ja dirigendina. Keegi inglane, kes kuulistama mängu 1825. aastal kirjutab. Kui Beethoven läks üle pialissimole, ei olnud enam ühtki heli kuulda. Kuid saabunud täielikus vaikuses ei suutnud keegi pöörata pilku tema näolt ja pinge all olev võlts sõrmedelt, mis väljendasid kogu teda haaranud erutuse jõudu. Kui 1822. aastal toodi uuesti lavale Akvideeljo, tahtis Beethoven ise ooperit juhatada. Kõigist kartustest hoolimata ei suutnud keegi sõpradest teda veenda sellest mõttest loobuma. Kellelgi polnud südant otse välja öelda, et kurt inimene ei tule ooperi terrigeerimisega toime. Peaproovile asuski helilooja dirigendipulti. Kuid juba üsna esimese vaatuse algul tekkis võimatu segadus. Dirigent aeglustas pisut tempot, orkestri jälgisid teda, lauljad aga jätkasid harjunud tempos, jõudsid orkestrist lootusetult ette. Erutatud ja segadusse sattunud maestro püüdis ümber olijate nägudest välja lugeda, mis juhtus. Siis võttis üks sõpradest julguse kokku ja kirjutas talle. Palun, täitis, jätke järele. Kodus selgitan, miks selgitust ei olnud vaja. Neuroloog. Romero Laan on võrrelnud Beethoveni elu äikeseilmaga. Algul värske ja selge hommik. Kuid juba küpseb liikumatus õhus midagi ähvardavat. Ärkavad raske tee, laimused. Kostab kauge kõmin, mis vaibub tuhnilt pinglisse vaikusse. Need on kolmanda ja viienda sümfoonia ägedad tuulepuhangud. Kuid helepäev kestab. See on veel täis rõõmu ja nukruse sky peitub lootus. 1800 kümnendail aastail kaob hingeline tasakaal. Kõikjal uuritab kurjakuulutav uduvine, mis kord hajub, kord tiheneb. Isegi lõbususse sekkub midagi ärevat, paha, endalist mürgitatud. Mida enam õhtusse, seda lähemale jõuab äike. Rasked öömustad, tormipilved sähvivad välke. Nii algab üheksas sümfoonia. Korraga, kui torn möllab, kõige ägedamalt. Pimedus rebeneb, taevapõlv selgib ja jälle valitsev hele päev. Kannatav õnnetu, abitu üksik inimene, mure elav kehastus, kellele maailm keelas kõik rõõmud. Lõi ise rõõmu kinkida see maailmale. Millist võitu võiks võrrelda selle üliinimliku tööga. Selle võiduga.