Igal laulul on viis sõnad, kui pole tegemist sõnadeta lauluga. See on juba omaette šanr muusikas. Ent kõigepealt peab olema pealkiri, nagu inimesel peab olema nimi. Meenub Uno Naissoo ütlused, raskem kui muusikapala kirjutamine on talle nime leidmine. Laulu puhul on asi lihtne, enamasti võetakse üks rida teksti algusest või lõpust harva keskelt. Instrumentaalpala ristimine on aga juba keerukam. Teada on pala Glenn Milleri orkestri, mille pealkirjaks on telefoni kaugvalimisnumber Pennsylvanias x faili Sausanud. Arvatavasti sel numbril siiski konkreetset inimest polnud, kõnede hulk oleks ta ju hulluks ajanud. VA artisoopala pealkirjaks on tänavanimi Sammitrints, draiv kaod reisil, kellaaeg Vanna klokk trump, peni, Kuutmanil selgroovigastus, slipp, disk ja nii edasi. Väga levinud on palade ristimine, naisenimega, ükskõik kas säärane isik leidub autoritud tutvusringkonnas või on jumala võõras. Alates annist kuni üllini leiame neid iga tähe alt. Hiljuti sattusin Ameerika laulule, mille pealkiri oli esialgu tõeline mõistatus. Selle tõlkimisega ei saa ma siiani kama. Autori nime ka pole leidnud. Teksti kuulates sai asi veidi selgemaks. Laulan tütarlapsest, kes koob oma rindel viibivale kallimale kampsunit ja loeb sealjuures nytwand. Joe, need on kudumisvõtet teed. Üks piste, kaks pöördsilma. Iga naisus, kuulaja, kes on kudumisvardaid käes hoidnud, hakkab siinkohal naerma, sest eesti keeles räägitakse vist teisiti end paremini tõlkida ma ei oska selle laulu plaadistada. Sven Milleri orkester Marion Hattoni ansambliga Modeners ET märjana Hampton laulis Milleri orkestris aastail 1938 kuni 42 sobib laul sisult hästi sõjaaega. Ja on päris kindlasti ainult, kelle lööklaul maailmas, mille pealkirjas on tavapäraste romantiliste sõnade, kuu, armastuse ja suudluse asemel kudumise oskussõnad, nyt jab vööl.