Muusika see on universaalne keel mis on kõigile kuuluv ja kättesaadav. Muusika keel on arusaadav igale inimesele mehele, naisele, lapsele, rikkale ja vaesele õnnelikule ja õnnetule igaühele, kes on võimeline vastu võtma tema võimsat. Kutseka muusika sean helides väljendatud poeesia. Kui me kuuleme prantsuse, saksa, itaalia, vene või hispaaniakeelseid luuletusi ei saa me keelt oskamata nende sisust aru. Kuulates prantsuse, itaalia, saksa, vene või hispaania muusikat on tihti mõtte meile arusaadav. See on ainult üks muusika mitme külgsetest omadustest. Ka muusika väljendusvahendid on kõigile mõistetavad. Olgu see siis lastelauluke sõjaväemarss, talupojatants, lihtne rahvalaul või ulatuslik heliteos. Kõigil juhtudel on muusika väljendusrikkused piiramatud. Nii alustab Leopold Stokovski oma raamatut muusika meile kõigile. Mõni tutvustav sõnaraamatu autorist Leopold Stokovski on kaasaja üks suuremaid dirigente. 24 aastat töötas ta Philadelphia sümfooniaorkestri dirigendina, mis tänu Stokovskile saavutas maailmakuulsuse. Tänu temale on heli plaadistatud väga palju klassikalist ja kaasaegset muusikat. Leopold Stokovski on mitmekülgsete huvidega kunstnik, kes on teinud rea suurepäraseid töötlusi sümfooniaorkestrile, Bachi, mussarski ja Šostakovitši teostest. Leopold Stokovski dirigendikepi all on esmakordselt Ameerikas kõlanud jaskovski klieri, Prokofjevi, Šostakovitši, Hazzaturjanija, garaat, Karajevi teosed. 1958. aasta suvel külastas Stokovski Nõukogude Liitu, kus ta suure eduga esines Moskvas, Leningradis ja Kiievis. Kõik eespool toodut arvestades võiks oletada, et kuulus dirigent on pühendanud ka oma raamatu dirigeerimist kunsti ja sümfoonilise muusika interpreteerimise saladustele. Kuid siin on autori eesmärk palju laiem. Raamat käsitleb muusika esteetilist ja eetilist külge inimkonna elus. Stopp 20 öelnud. See raamat on kirjutatud kõigi maade tõelistele muusikasõpradele. Muusikat võib vaagida väga erinevatest seisukohtadest. Teda võib vaadelda lähtudes ajaloolisest ja rahvuslikust arengust. Vahel võib selline lähtepunkt ühtuda mingi kindla maa või perioodi muusika arenguga. Nii näiteks mõned muusikud on uurinud Viini koolkonna heliloojate loomingut, muusika ebatavalise õitsengu ajastut. Kogu nende tähelepanu ja vaimustus on kontsentreeritud antud ajajärgule. Märgatavalt vähem huvitab neid muusika areng teistes maades. Teised muusikud tegelevad 16. sajandi itaalia koorimuusikaga. Aga järgnevate epohhides itaalia muusika ei oma nende jaoks tähtsust. On võimalik ka teistsugune lähenemine, mis seisneb igasuguste ajastute ja rahvaste muusikapärandi hindamises. See on igakülgne lähtepunkt. Kõikides muusika, žanride, son, rütmi, meloodia, tonaalsete ja tempoliste vahekordade põhiprintsiibid aluseks meloodilistele, Jaharmoonilistele, järgnevustele. Erinevad tempod toovad äreva või rahutu, rahuliku või vaimustunud meeleolu. Kõik need põhielemendid on erinevates vormides peaaegu iga liiki muusikas. Muusikat armastav ja mõistev inimene ei satu segadusse, kuulates esimest korda talle tundmatut muusikat. Kui võõras sega talle algul ei tundu, orienteerub ta kiiresti struktuuris ja tabab selle põhielemendid. Selline mitmekülgne lähenemine annab inimesele võtme igat liiki muusikast arusaamiseks. Inimene mõistab, et kunst ja kunstnikud teenivad üht eesmärki tuua inimesteni meid ümbritsevast maailmast ja meie südametest kõik ülev ja vaimust. Muusika peab olema poeet, poeet aga muusik kui poeesia saavutab täiuslikkuse, muututa muusikaks. Selline on sexpyriasselli looming. Kõik kunstiliigid ammutavad elujõudu ühtedest ja samadest allikatest. Millised on need allikad? Autori arvates on need meid ümbritseva elu, poeesia, kirglike armastus, elu kõige salapärase, romantilise looduse ja inimeste vastu. Kõik, mis meid erutab ja tiivustab meie kujutlusvõimet sünnitab rõõmu ja rahuldust. Siia kuulub ka fantaasia, vaba lendjõud, kangelaslikkus, õrnus, ühesõnaga kõik parim inimeses. Kunstnikud väljendavad oma tundeid erinevate vahenditega. Maalikunstnik värvidega, skulptor, puu- ja kivi abil arhitekt erinevate materjalidega tantsija liigutustega poeet sõnaga muusik heliga. Kuid kõige täiuslikum kunst kõigist on elu ise. Looduses on muusika eksisteerinud alata, eriti andekad muusikud toovad loodusest muusikainimestele. Loodus on suur kunstnik. Ta loob lõpmatus mitmekesisuses erinevaid vorme, värve, liikumisi, helisid, poeesiat. Tuules kahisevate lehtede sahin rahulikult rannaliivale jooksvad merelained või tormi kangelaslik heitlus. Need kõik on vaid looduse erinevad meeleolud, mida muusika ära kasutab. Seetõttu on ta kõige hingestatum, intiimsem ja vahetum kõigist kunstiliikidest. Nii nagu kuu peegeldab eredaid päikesekiiri, annavad Bach, Beethoven ja teised suured heliloojad oma loomingus edasi looduse ja elu mitmekesisust. Mõnel meist on juba sündides ergas muusikaline taju. Teistele tundub algul muusika arusaamatuna, kuid aja jooksul hakkavad nad seda mõistma ja nende elu muutub rikkamaks ja mitmekesisemaks. Samuti nagu igal inimesel on keha mõistus ja hing on ka muusikal füüsiline, intellektuaalne ja emotsionaalne olemus. Need muusikaomadused ühinedes tervikuks, avaldavad meile tohutut mõju. Muusika põhikomponendiks on dünaamiline areng, ta pidev liikumine meenutab jõe voolu. Emotsionaalselt rikas muusika on hingestatud, loomingulise sädemeta kirjutatud muusika on surnud, lihtsalt mehhaaniline helide ühendamine. Muusika ühendab meid ja temast peegeldub inimlike elamuste lõpmatu kirevus. Suur on erinevus muusika ja teiste kunstiliikide vahel. Nii näiteks kui kunstnik lõpetab maali, on sellega loominguprotsess lõppenud. Muusikas on tavaliselt kaks faasi. Esimene teose loomine, teine selle ettekanne. Kui Beethoven kirjutas viienda sümfoonia viimase noodi, lõpetas ta sellega esimese faasi. Noodipaberile oli kirjutatud tuhandeid noote, milledest neli esimest moodustavad sümfoonia tuuma. Panna kõik need noodid elama ja muusikalisi mõtteid väljendama seal orkestrantide ja dirigentide ülesanne. Siin kerkib üles mitmeid probleeme. Kõigepealt tehnilised, mis, tõsi küll, tõeliselt hea, orkestri ja dirigendi puhul on lahendatavad. Veel raskem on aga mõista ja avada kirjutatud muusika kõik potentsiaalsed võimalused. Stokovski jaoks Beethoveni viies sümfoonia pidevalt muutub ja areneb, meenutades gigantset puutsekvoiat, mis iga aastasajaga kasvab ja muutub ilult täiuslikumaks. Igaüks meist tajub ilu erinevalt. Teos, mis ühes äratab parimaid emotsioone, võib teisele täiesti vastuvõtmatu olla. Arvamuste erinevus kinnitab vastuvõtmise vabadust ja suhtelisust. Kõik, mis meid sügavalt haarab nii kunstis kui ka looduses, on meie jaoks ilus ja määrava tähtsusega. Me hindame Shakespeari loomingut kõrgelt sellepärast, et tuhanded inimesed naudivad tema sõnade võlujõudu. Kauges mägiorus õitseb ja lõhnab metsik lilleke. Sõltumata sellest, kas juhuslik mööduja teda imetleb või mitte. Ei ole ebatavaline, et suuri kunstnikke hinnatakse nende eluajal väga vähe. Tänapäeval armastavad Bachi miljonid inimesed, kuid helilooja kaasaegsetest mõistsid üksikut tema kunsti tõelist jutust. On täiesti inimlik, et üht või teist muusikateost hindav või halvustav indiviid püüab oma maitset ka teistele vastuvõetavaks teha. Stokovski arvates toob selline diktaator lus suurt kahju sest sunduslikud tendentsid pidurdavad tihti vaba arengut. Muidugi on väga huvitav ja õpetlik tutvuda professionaalsete muusikute arvamustega kuid siiski peame alati ise vahetult tunnetama muusikat. Armastage muusikas ainult seda ilusat, mida teie sealt enese jaoks leidsite. Inimese teadvust kujundab teda ümbritsev keskkond. Igaüks meist elab erinevates tingimustes. Meenutades lapsepõlve, leiame, et meile avaldasid mõju loendamatud muusikalised muljed alates inimese poolt loodud teoste ja lõpetades looduse, muusikalehtede, sahina, rohutirtsude siristamise ja linnulauluga. Kõigil meist olid mitte ainult erinevad muusikalised muljed, vaika erinevad emotsionaalsed vastukajad meile muljetele. Selles erinevuses peitubki igaühe individuaalsus muusika ja üldse igat liiki kunsti vastuvõtlikkuse. Erinevuses avaldubki põhiline ja igavene tõde. Keegi ei saa nautida muusikat meie eest, ainult me ise saame seda teha. Kuidas siis määratleda hea ja halva kvaliteediga muusikat? Ühele meeldib laul, suve rohelised lehed aga Bransi sümfooniaid peata kuivadeks ja mõttetuteks. Teine armastab Bransi sümfooniaid, kuid lihtsatest rahvalauludest pöördub ta otsustavalt kõrvale. Kolmandale meeldib nii üks kui teine. Viimasel juhul on kuulaja silmaring kindlasti laiem. Tema loomus ja erudeeritus on võimelised vastu võtma palju rohkem. Üks peab Bachi fugasid suurimateks saavutusteks muusikas ja põlgab siiralt džässirütme, pidades seda muusikažanri halvaks. Kuid on jälle teisi, kes leiavad neegrite tantsumuusika väga võluva olevat. Bachi Fungad on aga nende jaoks monotoonset ja veretud. Kellel on siis õigus? Kas on olemas mingid normid, standardid või kriteeriumid muusika väärtuste kindlaksmääramisel? Õnneks selliseid norme ei ole. Nende olemasolu puhul ei saaks muusika areneda ega leida uusi ideid, vaid alluks rangelt kehtestatud normidele. Muusika on vaba ja areneb piiramatult väga erinevate rahvaste juures. Sajandist sajandisse muutub ta üha rikkamaks nii sisu kui vormi poolest. Kui võrrelda erinevast rahvusest inimeste arvamust hea või halva muusika suhtes, saame täieliku vastuste virvarri. Maailmas ei ole võib-olla kaht inimestki, kelle arvamused selles osas langeksid absoluutselt kokku. Isegi professionaalsed muusikud ei suuda sageli kokkuleppele jõuda muusika kvaliteedi suhtes. Õnneks on igaühel meist vabadus kuulata muusikat, mis meile meeldib, kusjuures omades põhjalikku huvi, võime teadlikult laiendada oma muusikalist silmaringi. On mitmeid muusikažanre ja lõputult emotsionaalseid tundeväljendusi muusikas.