Lehvasel jahil käies nägin nentides alus kõige kaunimat vaatepilti, mida mu silmad eales näinud on elus ühe armastuse lugu, kujutavat maali. Ka haljasõiteküllane salu oma ojaga oli kaunis üksainus allikas, kõiki lilli ja puid seal jootis. Ent kaugelt kütkestavam oli see erakordse talendiga maalitud pilt ühe armastuse loo rõõmudest ja muredest. See kujutas naisi lapsi ilmale toomas ja teisi nende soo esindajaid maimu esimähkimas mahajäetud väetikesi, keda imetasid kari elajad. Karjusid, kes leidlapsi kasvatasid Peige ja neide teineteisele tuulust, andumus, piraat mittekallaletungi ja vaenlaste rünnakut. Kuna mul silm nimetades maalil veel mõndagi märkas, mis kõik armastuse ümber keerles tärkas mus võimatu soov kujutatud sõnavormi valada. Nõnda algab lugu tahtmisest jääb loest ligi 1000 aastat. Göte nimetas tahniliste Klaad nii kauniks, et seda tuleks iga aasta kord lugeda suurt ilu ikka ja jälle tunnetada ning sellest õppida. Kuid see ilu sai uue elu rabelli koreograafiliselt foonias, millest kujunes üks tema rõõmu ja valgusküllase maid. Teoseid. Helilooja on meenutanud tahvlisejad lae kolmeosalise korreograafilise sümfoonia tellismaalt vene balletidirektor Sergei diagile. Libreto on kuulsa trupi ballettmeistrilt Mihhail ookeanilt. Mõtlesin luua selle teose suure muusikalise freskonna, milles ei oleks niivõrd ehtsat antiiki, kuivõrd mu unistuste Hellast lähedast sellele, mida on oma teoseid kujutanud 18. sajandi lõpu prantsuse kunstnikud ja kirjanikud. Tahnilised loe ei ole numbri ballett, milles oleksid tantsu selgelt piiritletud palsid, galopp ja nii edasi vaid läbiva juht temaatika kaudu seotud terviklik teos. Põhimotiiviks, mida korduvalt teisendatakse. On igatsusest tulvil karjuse armastusteema. Sellega põimuvad kontrasteeruvad kõrvalteemad. Dorconi groteskne tants, iludus, lükkeiani ahvatlused tahtmisele, piraatide sõjakad tantsud. Tapmised loe, mille esietendus oli kaheksandal juunil 1912 Pariisis Shatele teatris sai hiigelmenu osaliseks. Kriitika. Balleti ülima heatahtlikkusega, isegi vaimustusega seda nimetati dialilevi tupi üheks tippteoseks. Fokini lavastuses oli loobutud klassikalise balleti sammudiste positsioonidest. Karjus neidude pakantide sõjameeste loe tahvlis tantsude ehitasin üles Kreeka õitseja plastikale. Torkooni ja nümfide tantsudes kasutasin Aga arhailise maid poose. Kõik tantsisid paljajalu võisandaalides. Pakanaal haaras publiku kaasa meenutus ballettmeister hiljem oma raamatus vastuvoolu. Tahvlis jääb loe. Edukäigu alguse ajaks oli Morris Rawell juba paljude tähelepanu väärinud teoste autor. Kuid isegi uuele aldis Pariis polnud kohe avasüli vastu võtnud oma esimesi Impressennistlike töid. Guyrowell lõpetas kindla akadeemilise hariduse omandamiseks Pariisis. Konservatooriumi teadis ta hästi, et prantsuse muusika vajab väljapääsu rutiini ummikust ning teadis ka oma edasise tee üldsuunda. Selle olid jõudnud mingil määral kätte näidata vitaalne ning Khanonitele vilistab Emmanuel šabrie ning bohemlik Pariislastel vanameelset osa šokeeriv muusikamees. Ericsatiiv. Statiiv polnud küll silmapaistev komponista, kuid mon Maardu kõrtsides klaverimänguga leiba teenides lõhkus ta oma improvisatsioonidel klassikalisi harmoonia reegleid, harjutades kuulajate kõrva. Tissalandsete. Miks ei peaks meiegi looma Kloot moni ses anni tuluuslow, pleki ja teiste meetodil Pole midagi lihtsamat? Siit saaks alguse uus areng, kuulutas Ericsati. Ja nii sai temast rööpaseadja, kes suunas uuele teele mitmeid suurekaalulisi ronge. Eelkõige agade püsii Äraveid. Kuid mingem nüüd veel kord tagasi tahvli seadla juurde. Ehkki ballett on tänaseks jõudnud käia üle väga paljude lavade, mängitakse siiski kõiges, jätame nii kahte helilooja enda poolt kokku seatud süvitisele muusikas. Praeguseni kõlanud tantsud olid teises süüdist, samas ka järgmine. Tahnisejad lae esietendusest oli möödunud veidi üle kahe aasta kui Sarajevos kõlas lask. Padrun, milles pauk tuli, pani sütikuna plahvatama tohutu pommi. Sõja mällu sattus enam kui kolmveerand maakera elanikest. Julm dissonants rebestas rahvaste ning üksikisikute loova töö ja tõi asemele hävingu mis vapustas laudseidki närve. Mis rääkida siis veel tundlikkust kunstniku vaimust. Juba kolmandat päeva see häirekella tagumine, need nutavad naised ja eritise noorukite hirmuäratav entusiasm. Kui palju sõpru on juba suta läinud ja ühestki neist ei tea ma midagi. Mul ei jätku enam jõudu seda lõputut julma Kozmaari taluda, kirjutas aveel sõbrale kui teise tunnistati väeteenistuse jaoks kõlbmatuks. Nõrk tervis ja lühike kasv. Ravil püüdis leida hingerahuöös. Töötan nõdrameelse ägeduse ja enesekindlusega, kuid tusk pureb järele andma vahetult ja ajab mind valju häälega nutma, kummuli mu mullide otsas. Kauaks mind sedasi jätkub, pihtis helilooja. Ometi lõpetas ta sel ajal üsna elurõõmsa klaveritrio ning otsustas siis maksku mis maksab sõjaväkke pääseda. Talle tundus võimatu jääda kõrvale suurtest sündmustest. Pealegi olid üksteise järele rindele kadunud ta vend Eduaal ning lähedased sõbrad. Mu seiklused lõppesid üpris kurioosselt. Mind ei taheta sellepärast et kaalust jääb kaks kilogrammi puudu, tunnistas helilooja pärast äpardunud katset ning läks vabatahtlikuna tööle. Hospidali sõjaga on vahest kõige otsesemalt seotav Ravelli tsükkel kupräni haud, millest iga osa on pühendatud ühele langenud sõbrale. Sihikindlus viis siiski lõpuks Slovelli üsna rinde lähedusse. Ta võeti pärast visa pealekäimist sõjaväkke punase risti autojuhiks. Kuid kindlasti oli ta vähemalt 100 korda parem helilooja kui autojuht, sest juba üsna sohvri karjääri alguses muutus masin sõidukõlbmatu. Rawell proovis vahepeal ka lennuväkke minna, kuid jälle olid arstid need, kes ennast tema ja ta soovi vahele sättisid. Nii hästi kui oskas, täitis ravil siis edasi oma autojuhi kohuseid. Puhastusruume oli toimkondades, tegi kõike, mida rindemehel vaja oli teha. Kuid vaatamata raskustele alla jääma hakkavale tervisele, vähesele magamisele, väsimusele mõtle sellile Olühaga muusikale ning kirjutas 1916. aastal Valoa provintsi rahvalaulude motiividel kolm koorilaulu. Samal sügisel sõira veel operatsioonijärgse puhkuse ning sõitis Pariisi, kui tema surm andis ränga hoobi, millest üle saada ei suutnud aidata isegi rinde sõbrada. Kui pakane oli helilooja jalgu kõvasti näpistanud, saadeti ta 1900 seitsmeteistkümnenda aasta kevadel erru. Siis valmiski tal langenud sõja Bradele pühendatud kuueosaline tsükkel, kupleni haud. Esialgu klaveripaladena. Hiljem tegi autor sellest orkestriseade. Seda kuulete praegu Pariisi konservatooriumi sümfooniaorkestri ettekandes. Andreil tan juhatusel. Marssalikepi asemel kandis Fawell läbi sõja mitme teose ideekavandeid. Üks neist sai lõpliku kuju alles 1920. aastal. Esialgu tähistas selle nime märksõna viin, mitte alkohol, vaid Austria pealinn. Hiljem sai sellest koreograafiline poeem valss. Helilooja iseloomustama kavatsusi. Kujutasin seda teost ette viini valsi omamoodi Apotoosina, millesse mul seguneb fantastilise saatusliku pöörise kujutus. Ravelli täpsustanud, mis saatuslik pöörisse oli. Mõned kriitikud on näinud selles maailmale puuhukku keset hiilgust, mõned sõja kajastusi. Ilus võrdlus nagu tants, vulkaanid. Tormis Taetavate pilvede lavandustes vilksatavad valsitaktis keerlevad paarid. Vähehaaval pilved hajuvad ning ilmub nähtavale tohutu tantsijaid täis saal. Lava muutub järjest valgemaks, kuni lõpuks täidab lühtites ära kogu saali. Meie ees on 1855. aasta keisrikoda. Valdis on kerge ära tunda tüüpilist viinivasside vormi teemad vahelduvad ja ehkki kohatine terav harmoonia annab teosele Ravelliliku ilme, mõtleme siiski ka suurtele valsimeistritele Slaussidele jalannerile. Muusikateadlane Aleksander stuubel. Kui programmi järgi täidab lühtites ela saali redid, tantsuline meloodika enda morfhja rütmiga keskkonnast lahti ning valitsema pääseb elegantne ääretult selgete kontuuridega valss. Tõtliku säravat viisi tumestama tagajärjest rohkem ärevad intonatsioonide varem pidulikult ning Tiumphaalselt kõlanud teemad muutuvad katkendlikuks jõe esimesele taktiosale langeva pausi tõttu otsekui hingeldavaks. Harmoonia teravneb dramaatiliseks järjest kiiremal sammul läheneva lõpu eel keset kurjakuulutavalt ägedaid lisandusid ja keerulisi harmoonia ladestusi, kus ähvardavad kaduda viimasedki tonaalsed keskmed, kerkivad pallideomfaalsed intonatsiooni kogu jõudu kokku võttes veel kord pinnale, et seejärel koos ohjeldamatult edasi tormava vapustava orkestrikõlaga otsekui sügavikku söösta. Kuigi diagileff leidis valsi olevat teataalseks tegevuseks sobimatu, esitati valss esmakordselt ja väga menukalt 1920. aastal kontserdisaalis. Lavastused tulid hiljem, kuid siiamaani on see teos väga hinnatud ka kontserdipoodiumil. Praegu kuulate valsi Moskva riikliku filharmoonia sümfooniaorkestri ettekandes. Ja muidugi ootab ettekandmist Velmorissawelli kõige populaarsem teos boolero autoriteade. 1928. aastal komponeerisin proua Rubensteini palvel boolero orkestrile seni üpris mõõdukas tempos täiesti muutumatu meloodia, harmoonia rütmiga tants, kusjuures rütmile vahetpidamatu trumme vaheldus toob ainult orkestri Kressinda. Selles napis ise loomuses ja autoril siiski üks oluline komponent ütlemata. Koos dünaamika tõusuga muutub pidevalt ka orkestri värvigamma ning just see annabki ehk suurima efekti. Boolero esimene lavastus viis meid Hispaania taverni mille ühes kasinalt valgustatud ruumis ajavad mehed laudade taga juttu. Keset tuba seisval suurel laual alustab tantsijat tar tantsu. Kõrtsilised ei tee tast algul välja, kuid vähehaaval jäävad vaatama ja elavnevad. Järk-järgult võtab rütm nende üle võimust, nad tõusevad ja lähenevad lauale. Vapustatuina ümbritsevad notantsijatari, kes lõpetab priomfaalselt oma esinemise. Ravil oleks ise tahtnud näha teistsugust lavastust tehasehoonet, millest väljub naise mees töölisi, et ühiseks tantsuks liituda. Lisaks sellele oleks balletis pidanud olema rivaali käe läbi, hukkuvad oradori ja neiu salaarmasse episood. Ka seesugune variant lavastati hiljem ja samuti suure menuga, kuid jällegi kõige mängitavam maxay boolero kontserdiorkestrite repertuaaris. Hispaania temaatika võlusawelli üldse läbi elu ning Hispaania rütmid täitsid paljusid tema teoseid. Samuti on helilooja kasutanud oma basskitarrist ema kuduma rahvamuusikat Madagaskari meloodiaid ning muidugi prantsuse kauneid rahvaviise, mis on selle suure maa eri paigus väga vaheldusrikkad. Nüüd aga boolero.