Seda bana võib julgelt nimetada igihaljaks siiski enam kui seitse aastakümmet on ta pidevalt püsinud kontserdirepertuaaris küll originaali kujul viiuli ja klaveriesituses küll mitmesugustes seadetes. Praegu kõlab see Leonid koogani NSV Liidu riikliku akadeemilise sümfooniaorkestri ettekandes Pavel googeni juhatusel. Fritz Chrysleri armurõõmu nimetavad oma lemmiklugude hulgas ka paljud niisugused inimesed, kes viiulikontsertidel kunagi ei käi ja kammermuusikast üldiselt palju ei pea. See pala ja see autor on aga ikkagi tuntud. Muusikapala oli aga tuntud ja armastatud juba hulk aastaid, enne kui sai teatavaks tema autor. Ent sellest kõigest juba edaspidi. 1875. aastal Viinis sündinud Šveits Chrysler oli imelaps. Nelja-aastasena võttis ta esmakordselt kätte viiuli, seitsme aastasena, andis juba kontserdi 10 aastasena, lõpetas kuldmedaliga Viini konservatooriumi 12 aastasena Pariisi konservatooriumi ja 13 aastasena sooritas suure kontsertturneed USA-s ja Euroopas. Siis tuli 10 aastane vaheaeg, mis kulus üldhariduse omandamiseks meditsiini, õpinguix ja sõjaväeteenistuseks. Aasta enne meie sajandi algust alustas Ritz Graysler taas intensiivset kontserditegevust mis kestis viis 10. aastat. Kahekümnendail kolmekümnendail aastail nimetati teda maailma esimeseks viiuliks uueks paganiiniks. Meil on võimalik kuuletaga Fritz Chrysleri enda esituses tema liini kapriisi. Palume kuulajail aga arvestada seda, et aastakümnete eest polnud helisalvestustehnika veel kaugeltki tänapäeva tasemel. Hea, et ta siiski olemas oli. Chrysleri suurepärases interpretatsioonis kõlasid maailma viiuliliteratuuri nõudlikud teosed Mozarti, Beethoveni, Nendel, soni, Brahmsi kontserdil tärtiini ja kriigisonaadid. Paganiiniga priisid ent armastas väga miniatuurne, mida viiuldajad tavaliselt esitasid oma kontserdil vaid lisapaladena väljaspool programmi. Chrysleri kontserdikavad nägid reeglina välja nii esimeses osas kontsert, võisonaadid, teises osas miniatuurid. Et nende valik oli õige piiratud, siis seadis ta ise viiulile rea Klucky, Mozarti, Chopini, Brahmsi, Shaggy ja teiste heliloojate palu. Klassikateoste seaded, mis olid tõepoolest meisterlikult tehtud, võttis kriitika soojalt vastu. Ent Chrysler kirjutas ka ise lühipalu, nagu juba kuuldud Viini kapriis. Politsei neli serenaad Hiina Tamburiin kitana Frandinov Beethoveni teemal kõik tänini väga populaarsed lood. Kolmveerand sajandi eest aga heitsid kriitikud heliloojal ette halba maitset ja banaalsust odava populaarsuse taotlust. Viiulivirtuoosi-il, kes oli küll ka Leod eliibi juures kompositsiooni õppinud, soovitati tegeleda korraliku klassikalise muusika interpreteerimise ka ja mitte raisata aega tühistele komponeerimis katsetele. Kuulame hiina Tamburiini, mis kannab hobusenumbrit kolm esitavad Aleksei Korohow viiulil ja kammerorkester Sahhargolarski juhatusel. Originaal on loodud viiulile ja klaverile. Üsna oma aktiivse kontserditegevuse alguses tõi Fritz Chrysler oma kontserdikavadesse tsükli vanad viini tantsuviisid mis koosnes kolmest valsist armupiinad, armurõõm ja ilus rosmariin. Kaks esimest ütles ta olevat kuulsa valsi vanaisa Joseph Flannery vähetuntud meloodiate töötlused. Need olid väga menukad ja läksid kiiresti ka paljude teiste viiuldaja repertuaari. Chrysler ise esitas neid samuti meeleldi kõrvuti oma Viini kapriiside, hiina, Tamburiini ja teiste paladega. Ja sageli tuli tal ränka kriitikat selle eest, et ta julges oma tühised palad asetada niisuguste kunsti pärlide kõrvale nagu Lanne rivaisid. Ühe Berliini kontserdi retsensioonis öeldakse. Chrysler ilmutas halba maitset, esitades oma viiniga briisi, mis oli teravaks kontrastiks lammeri tantsudele neile imekaunitele, zhanri piltidele, millest õhkub Schuberti meilost ja mis meenutavad vana head Viini. Publiku tungival soovil tulid need kordamisele. See oli 1910. aastal. Chrysler oli rünnakutest tüdinud ja avaldas ajalehes vastuse kriitikale, mis tekitas sensatsiooni. Ta tunnistas üles, et mõlemad valsid armupiinad ja armurõõm on tema enda kirjutatud. Jalanneriga pole neil peale mõningase stiililise sarnasuse midagi ühist. Vana hea viini hingus on nendes muidugi tuntav, kuid see on ka teistes Graysleri teostes oli ta ju ise Viinis sündinud ja üles kasvanud. Sajandivahetusel ei olnud veel niisugust tohutut vahet kerge ja tõsise muusika vahel. Tänapäeval võib Chrysleri valss ehk lugeda kergesse muusikasse kuuluvaks kuid need ei ole tantsulood, vaid kontsert, miniatuurid oma lakoonilisuses ja vormi terviklikkusest. Chrysler on hiljem öelnud. Ma armastan väga kerget muusikat ja jumaldan Vaisse. Ma olen alati tahtnud neid kirjutada. Mõlemast valsist on tehtud palju seadeid, küll soolopillidele, kvartetile, orkestrile, Chrysler ise seadis need klaverile ja mängis meeleldi. Ta oli ka väga hea pianist. Väga eredad ja originaalsed klaveriseaded tegid mõlemast valsist Sergei Rahmaninovi. Neid on säravad, kuid ehk pisut ebaGrayslerlikult keerulise harmoonia ja faktuuriga. Aleksander Pachejev esitabki armupiinad Sergei Rahmaninovi seades. Väga populaarne oli tsükkel klassikalised manus, kritid, mille sünniloost kirjutas Graysler 1909. aastal. Nii leidsin need käsikirjad ühes Lõuna-Prantsusmaa vanast kloostrist. Need palad polnud kirjutatud viiulile. Ma seadsin mõned nendest oma instrumendi-le ja tegin mõningad pisimuudatused meloodias. Modereniseerisin saatepartiid, muutsin pisut palade ulatust, ent püüdsin muutmatult säilitada originaali vaimu. Tsüklisse kuuluvad seitsmeteistkümnenda 18. sajandi itaalia, prantsuse ja saksa heliloojate palad. Esindatud on Kubrään martiini, Porpora Frank kör, tittersdorf tartiini vokkeriini Philipp Emanuel Bach, Punjaani. Kuulame ku präänile omistatud Lui 13. laulu ja Pavani selle esitab lemma erindi Tallinna kammerorkestri saatel. Mister Graysleril on halb harjumus lisada oma suurepärasele vanamuusikakavale enda keskpäraseid kompositsioone mis moodustavad neid ümbritsevate šedööritega ebameeldiva kontrasti. Kuidas ta ometi söandab pärast niisuguste šedöövrite nagu kobrääni Lui 13. laulja Babaan võibunjaani prelüüdi allegro ettekannet sundida meid kuulama oma valssi armupiinad? Küsib üks nördinud kriidik. Niisiis seni kuni valsid kandsid Lanneri autori nime, olid nad vana hea viini hingega meistriteosed saanud Chrysleri nime all tuntuks muutusid nad keskpärasteks, ei sobinud kriitika arvates vanade meistrite klassikaliste manus kleitide naabrusse. Alles 1935. aastal, ligi 35 aastat pärast manus kritide ilmumist tegi täits Chrysler teatavaks, et ka nende puhul on tegemist müstifikatsiooni iga mingeid manus skripte pole ta kuskilt kloostrist leidnud. Selle legendi mõtles ta välja vaid selleks, et saada oma teoseid avalikkusele tutvustada. Kui teos kuulus vanaaegsele heliloojale, olgugi mitte kuigi kuulsale, leidis kirjastajate, Andrepre nööride ja kriitikute silmis igal juhul rohkem armu ja tähelepanu kui kaasaegse ja eriti veel algaja helilooja oopus. Müstifikatsiooni oli suurepäraselt õnnestunud ja andnud täpselt selle tulemuse, mida autor oli oodanud. Nii hästi. Klassikalised manus, skriptid kui ka vanad viini tantsuviisid olid paljude kirjastuste väljaandes ilmunud. Need kuulusid paljude interpreetide repertuaari. Neid töödeldi järjest uutele koos seisudele ja kriitikud olid neid kiitnud lausa ülistanud. Piinlik lugu nendele lõbus kõigile kõrval seisvatele aga autorile küllap nukker ja rõõmus ühteaegu. Kuuleme andantiinot martiini stiilis klassikalistest manus kõikidest. Vanade liini tantsuviiside tsüklisse kuuluv kolmas valss Ilus rosmariin on oma helge koloriidi poolest lähedane armurõõmule kuid on lennukam, enams kirtsolik. Selle valsi sünniloost rääkis Chrysler 1960. aastal kaks aastat enne oma surma David ois trahhile, kellega nad tema kontserdireiside ajal USA-s iga kord kohtusid. Muide, sündinud-kasvanud Viinis olija jäi Chrysler hingelt austria heliloojaks, kuigi hilisem elu t5 ta Austriast eemale. 1915. aastal asus ta elama New Yorki, kust 10 aasta pärast siirdus Berliini. Fašistide võimuletuleku järel lahkus ta Saksamaalt ja töötas kuus aastat Pariisis. 1939.-st aastast kuni surmani 1962 elas Ritz Chrysler pidevalt USA-s New Yorgis. Seal David Oistrahhiga võisteldes kandus 85 aastane helilooja viiuldaja mõtteis ajas ja ruumis kaugele nooruspäevadesse, mil ta andis kontserte ois, trahhi sünnilinnas Odessas. Ilus linn. Mäletan, et mul oli kange soov selle linna muusikaansele publikule mängida midagi uut. Ja siis ma kirjutasingi oma ilusa rosmariini. Rosmariin on igihaljas taim, igavese nooruse sümbol. Ja Graysleri igihaljas televiisidele annavad uued esitajad järjest uue nooruse. Valsi ilus rosmariin mängivad Edward krats ja üleliidulise raadio ja kesktelevisiooni sümfooniaorkester.