On huvitav meenutada, et just 10 aastat tagasi, 1956. aasta jaanuari lõpus saadeti meid vabariigi esimese grupina maad kuulama, missugune uraal välja läheb. Veebruari algul pidi toimuma Uraalis Nõukogude Liidu makata kokkutulek ja selleks kohaks oli valitud Euroopa Aasia piir. Ma ei tea, kas kusagil maailmas on niisugust piiriposti, mis tähistab kahe maailmajao vahet. Kuid Sverdlovski lähedal Urali mägedes ühel väikesel lagendikul seisab kõrge marmorsammas, mis ühele poole näitab Euroopa teisele poole Aasia. Selle posti lähedal riistasid kõik Nõukogude liidu delegatsioonid üles. Igaüks pidas tervituskõne. Peale seda algasid võistlused. Peale kokkutulekut läksime matkale lauluraali. Esimese päeva õhtuks jõudsime kaevanduslinna Poleks poiss. Meelde on jäänud see, et kui ma läksin küsima matkalehele allkirja ja pitsatit käsk tulla tagasi õhtul juhatati meid öömajale ja kästi õhtul tagasi tulla terve grupiga veel. Ja kui me tagasi tulime, juhatati meid täitevkomitee istungitesaali. Seal oli koos linna tähtsamad tegelased, täitevkomitee esimees isiklikult võttis meid vastu. Ja linnakodu-uurijad. Igaüks siis rääkis oma mälestustes tähelepanekutest, polev skoi kui kaevanduslinna ajaloost. Ja vastuvõtt kestis paar tundi ja me kuulsime väga palju huvitavat selle kaevanduslinna elust kõige vanemast ajast alates. Meelde on jäänud veel see, et need seltsimehed soovitasid meile mitte minna taigasse. Ma ütlesin, et meil on kerged jooksu suusad ehk vas lõõri Belo veel. Et nendega ei saa sõita. Taigas. Meil midagi parata ei olnud minna tahtsime ja mõtlesime, et ehk saab näha, mis tuleb. Algul viis polescoistmeid välja. Traktori tee, sõitsime mõni aeg mööda, metsaveoteed, seal oleks Aasovi mägi. Selle kohta on kirjanik Pasoff kirjutanud jutustuse päikese kyll. Ja selle sündmustik oleks nagu pidanud toimuma just nendes mägedes ja sealsetes kaevandustes ja koobastes. Edasi jõudsime järgmise päeva õhtuks Ühte metsapunkti, sinna saime veel nii enam-vähem ladusalt, polnud viga. Kolmandal päeval siirdusime edasi otse taigasse. Ja seal ei olnud enam lagendike, oli üksainus suur põlismets meie reisi, sihtkoht või pöördepunkt. Õieti oli lõunaroolis linn geensuka, kuid meie teest jäi kõrvale lõunaraali kõrgeim tipp, Shunud ehk karastunud, nagu nad ütlesid. Otsustasime metsapunktist teha kõrvalhüpe, jätsime osa varustust maha ja lootsime ühe päevaga ära käia, seal sinna oli oma 10 15 kilomeetrit. Kõige raskem sellel teekonnal oligi selle mäetipu vallutamine. Mitte sellepärast, et ta oleks väga järske kõrge olla, vaid teda oli raske selles ääretus põlislaanes üles leida. Tuli liikuda 15 kilomeetrit asi muud järgi, kusjuures nähtavus oli võib-olla paarkümmend meetrit. Otse liikuda sai väga harva, sest teed takistasid mahalangenud puud puude rägastikus. Kohati oli nii, et tuli teha suuri ringe, ronida üle puude, mis olid risti üksteisest üle langenud. Vahel jäime nende vahele kinni. Vahel juhtus ka nii, et tegime suure ringi ära, et mingist tehnikust või takistusest mööda saada. Selgus, et olime sattunud lõksu, kust tuli tuldud teed tagasi tulla. Vahel sattusime ka noorde metsa. See oli kõige raskem, Noormets oli niivõrd tihe, et suusapeanud painduma seal. Ja lihtsalt ei saanud ennast pöörata. Talvel on lumekihi paksus seal taigas oma meeter kuni poolteist ja ta on nii, kohel on tunne, nagu sõidaksid tuhasalves. Kõige hullem on see, kui juhtusid kukkuma, siis raske seljakott viisee põhja, suusad jäid pinnale ja üles saada, sealt oli väga raske, üksinda eriti raske. Pidin seljakotist lahti saama, suusad alt ära võtma ja siis said upitada ennast umbes tegutseda tuli nagu uppujad, opitasid ennast kõhuli suuskade peale, siis said jälle üles. No me töötasime välja taktikalise tegevuse õnnetusjuhtumite korraks, kui keegi juhtus kukkuma, siis järelsõitja sõitis tema kõrvale ja ulatas talle suusakepi ja siis tõmbas ta jälle püsti. Kukkumise juhtus algul väga palju, sellepärast et me ei olnud niisugustes tingimustes harjunud sõitma ja me nagu siin Eestis. Me toetume kõvasti suusakeppidele seal, kui sa juhtusid suusakepile toetama, siis läksid kohe pea, eks põhja. Nii kui sa kogemata juhtusid kõvemini toetama. Nii lendas tasakaalust välja ja siis oli Sumamist pall. Tavaliselt vajusime sisse kuni põlvini, aga kõrgete puude all oli lumi veel kohevam ja seal, kui sa ei pannud tähele, sõitsid puu alt läbi, muidu tuli nendest mööda sõita, siis vajusid sisse, kohe nagu auku kukkusid, vähemalt vööl sisse sõitsime, meil oli viieliikmeline grupp ja sõita tuli nii kordamööda ajasime rada, esimene jooksis lumes oma 25 kuni 50 meetrit, see oli lihtsalt põlvini lumes Sumamine siis selle maa peale oli ta täiesti väsinud, astus kõrvale järgmiselt, sõitsid temast mööda, temal läks veini lõppu ja siis tuli juba valmis tallatud rajal puhates järgi. Sellised kestis sõit pikki kilomeetreid. Huvitav on see, et päev hakkas juba õhtu poole kalduma ja reisi eesmärki smuuti. Me ei leidnud. Me ei teadnud ka täpselt, kui palju me olime liikunud, sest liikumise kiirus oli väga aeglane ja üks asi, mis meile eriti kahtlema pani, oli see, et meil tuli teha metsas lõpmatult kogu aeg ringe. Väga raske oli ütelda, millises suunas me õieti liigume ja kas ringilt paremale, vasakule, lõppkokkuvõttes annavad keskmise resultaadi selle õige suuna. Me nimelt arvestasime nii, et kui ühest kliinikust lähen mööda paremat, siis järgmiselt lähen mööda vasakult ja lõpuks tekkis niisugune arvamused. Võib-olla oleme sellest kõrgendikust läinud mööda. 10 15 kilomeetri peale võib siiski nii palju eksida, et ta võib jääda neist kõrvale ja sellisel juhul võiksime minna lõputult edasi, ilma seda kohtumata. Soluudil oli kõrge vaatetorn, sellest me pidime tema ära tundma. Osa grupi juba püstaski küsimus, et kas võib-olla mitte tagasi pöörduda. Me jõua ööseks laagrisse tagasi. Siiski otsustasime veel edasi minna. Lõpuks hakkas maapind tõusma ja me arvasime, nüüd hakkame jõudma sellele kõrgendikule. Tõepoolest, siis oli uus üllatus, mida varem keegi kohal, teod. Sõitsime edasi, kogu aeg maapind tõuseb, kuid mäe tippu ei tule. Paaritunnise sõidu järel tekkis niisugune arvamus, nagu oleks tõesti viltu meie jalge all ja nagu ei tulekski sellel lõppu. Siis leidsime metsa, sinisedamööda oli läinud põhja pudele seal esimene loom kogu selles tardunud maastikus või õieti tema jäljed, mida me kohtasime. Ei mingeid muid loomajälgi. Algul kartsime väga hunte, kuid tegelikult on nii ükski loom sellises lumesalves elada nähtavasti ei saa. Põder oli läinud sealt läbi ja tema oli kõhuga sügava vao tõmmanud lumme ja meil oli tema jälgi mööda kergem edasi minna ja tema teed mööda jõudsimegi lõpuks mäeharjale. Seal oli kõrge vaatetorn ja üks seltsimeestest otsustas kohe üles ronida ja omaks üllatuseks nägin, et tema poolest tornist hakkab tagasi tulema. Mulle tundus see äärmise tahtenimetusena, et mees läheb vaatetorni ja ei viitsi üles ronida, tuleb tagasi segamaid, tahtsin kohe ise proovida, mul õnnestus temast jõuda korruse võrra kõrgemale, kuid siis olin sellises olukorras, et mulle tundus, et ei tea, kas ma enam alla jõuan. Seal üleval oli nii tugev tuul üldse, sel päeval oli külma 47 kraadi. Niisiis 40 kraadises kuumuses ei olnud unistama. Ja see tõmbas niivõrd läbi, et tekkis niisugune tunne, et ma siinsamas Angun ära selle redeli külge lihtsalt enam käed-jalad ei kuulanud, sõna tundus nagu veri hakkas soontes tarretama ja läheks paksuks ja ei saa enam liigutada. Suurivaevu jõudsin alla, teised olid vahepeal süüdanud lõkke, pistsin käed otse lõkkesse, kui tundus, et kolleeg ei soojenda süüa midagi saanud, neelasime külmunud võid. See oli kõva nagu küünal, sest nii külm oli, tahtsime kiiresti midagi sisse võtta ja alla tagasi sõita, laskusime tuldud teed tagasi. No tore oli küll, umbes kahe kilomeetrise sõidu saime, kuna rada ees polnud vigagi. Mägedest laskumisel siiski häda on selles, et iga järgnev sõidab kiiremini kui esimene, sest esimesel on rada pehmem, järgnevatel tugevam ja nii kippusime ikka üksteise otsa sõitma. Mis mulle veel meenub, sellest reisist on reisi viimane päev. Meil nimelt ei olnud kaasas telki ja selle tõttu soovitati meil pöörlisest kasutada onni kaasa võtsime ainult telgiahju. Sel päeval tuli meil ületada viimane mäeahelik ja selle taga biotavaid raudtee ja raudteejaam. Päike oli juba loojangule kaldumas, kui me jõudsime viimase mäeaheliku, nii et sellest risti üle minna. Jällegi tekkis samasugune tunne, nagu oleks maa viltu ja suunduks otse taevasse ja ei tule ega tule sellel mäel lõppu. Lõpuks otsustasime jääda laagrisse, seekord laagrikoha valik ei olnud õnnestunud. Mets oli liiga tihe ja me ei saanud kusagilt nii tihedaid kuuseoksi, mis oleks onni katuse nii katnud, et selle peale oleks saanud lund kühveldada. Tuleks veel ütelda seda, et Laari ehitamine toimub taigas hoopis omapärastes tingimustes. Nimelt suuski alt ära võtta üldse ei saa. Kui võtta suusad alt ära, siis vajud rinnuni lumme liikumine ei tule kõne allagi, isegi roomata ei saa, mingisuguste ujumisliigutustega võid õige vaevaliselt edasi liikuda. Töötegemisest midagi välja ei tule, niisiis tuli kõik tööd teha, suusad jalas, puude langetamine seal muidugi ei ole üks ega kaks kuud üldse küsimus ja kui tarvis kuuseoksi saada, siis lasime mõned puud maha. Laadisime ära. Kahjuks oksad olid hõredavõitu, samuti lõkke tegemine, söögitegemine, kõik kogu elu toimus suusad jalas. Selle siiski elasime kuidagi üle tütarlastele saime peo varjupoisid, ööbisime kordamööda lõkke ääres. Mõni sai külitada ka ja hommikul jätkasime teekonda. Mäeharjal ronisime kuuse otsa kõrgema puu otsa, et otsida raudteejaama, kuid ka puu otsast me teda ei näinud. Lihtsalt ei leidnud, mõne kilomeetri sõidu järel jõudsime metsast välja, näe, teine külg oli põlenud ja seal silmasime, et jaam asub otse meie jalge all ja me ei osanud puu otsast nii lähedale vaadata. Kõige meeldejäävamaks on meil kohtumine sealsete elanikega. Mäletan, sel õhtul, kui me tulime tagasi Schumuudilt leidsime teelt paar metsatööliste elamut, astusime sisse, palusime juua. Meile keedeti kiirest teed, toodi kitsepiima samuti paljudes metsapunktides, kus me peatusime, võeti meid vastu nagu oma vendi. Mis karudesse puutub, meiega karusid seal ei näinud, aga metsapunkti mehed jutustasid ühel suvel nad olid ehitanud endile korvpalliväljaku ja mängijaid seal nagu tavaliselt, aga ükskord juhtus nii, et lähevad ühel hommikul mängima, märkavad postid on välja kistud ja kadunud, leiavad nad eemalt metsast. Meestel oli niisuguse huligaansuse peale väga pahameel ja mõistutasid kaua, kes seda võis tehasest? Võõraid ju nii üksikus kohas ei käi ja seda meest arvasid nii, et kui nad kätte saavad, siis Nalja temaga elu. No ei õnnestunud leida pahategijat, postid pandi uuesti maasse ja järgmiseks hommikuks olid nad uuesti välja kistud, jälle metsa viidud. Siis otsustati, jääme varitsema ja öösel mehed näevad. Tuleb metsast, karu läheb posti juurde, loksutab, tõstab välja ja viib ära metsa, tuleb teisele järgi ja teise postiga korduks. Siis nad leidsid, et muu asi aita, kerisid posti ümber okastraadi, siis ta enam neid ära ei viinud. Me küsime. Ei tea, mis tuleb, ära viis, nad ütlesid, et küllap ta tahtis ise ka mängida. Mida tuleks ütelda talvematkade kohta Uraalis siis võib-olla soovitaks nendel, kes tahavad talvel minna, taigasse meeles pidada, seda selleks on vaja tugevamaid kapitaalsemaid suusasaapaid, nad peaks olema tunduvalt suuremad ja muidugi tuleb kaasa võtta ajalehti, nii et jalg pakitakse kordamööda sokki ja ajalehte. Me panime isegi mitu kihti ajalehti vahele. Ajalehed tõmbavad java niiskuse endasse ja selle tõttu jalg ei karda külmut muidugi, osavõtjate ettevalmistus peab olema tõsine. Selle peab eelnema tõsine treening. Kuid ma rõhutaksin veel üht asja. Ei tohi alahinnata matkast osavõtjate moraalset ettevalmistust. Võib tekkida niisuguseid olukordi, millega me pole arvestanud, mis asetavad meid hoopis ootamatutes tingimustesse ja siis oleneb sageli inimese sisemisest tugevusest. Kas ta suudab selle psüühilisele koormusele vastu panna või satub meeleheitesse. Ma ütleksin ka, et liikumine sellisel kinnisel maastikul, kus sihti näha ei ole ja teinekord päevade jooksul sai teakas, sa liigud õiges suunas või ei liigu või oled ehk eesmärgist mööda läinudki, see on küllalt tugev, selline rõhuv, ütlen isegi kohati masendav psüühiline koormus. Mis tõesti võib panna matkajaid kahtlema eesmärgi saavutatavuses iseenda võimetes, isegi ja võib kutsuda esile soovi tagasi pöörduda. Peaksin rõhutama seda, et külmaga tuleb vahest võidelda just nimelt võidelda, ta tuleb sulle kallale nagu vaenlane poeb ligi ja tahab panna sind võdisema. Kui sa oled väsinud, võib-olla näljas, siis võib tekkida niisugune apaatia tunne, et oh, ükskõik, just sellisel juhul peab sul jätkuma, maksku mis maksab, jõudu ennast liigutada. Et külmast üle saada, tuleb vahest kasvõi lihtsalt oma lihased viimseni pingule tõmmata. Ja paraku see aitab. Nii et ohte on seal küllalt. Nende jaoks tuleb olla ettevalmistatud leid tuleb tunda, on kahtlemata iga selline raske elamus on hiljem nagu suureks rõõmuks ja veel isegi 10 aasta pärast tagasi mõeldes tunned rõõmu sellest, et suutsid kõigist raskustest olla tugevam ja nii mõnelgi järgmisel matkal annab ta sulle jõudu ja julgust ette võtta veelgi raskemaid asju. Rõõmsalt matkasell mõõdab, ma, päike särab, silmadel kallab saatjaks linnud taevalael külas kurja koeramatk. Saku poisid, kirge. Veebruarikuu viimase pühapäeva õhtu Vanemuises saal pimeeneb ja kõiki nii näitlejaid kui vaatajaid haarab tuttav erutus. Seekord on see siiski suurem tavalisest, sest tegemist on ikkagi esietendusega. Krambi valgust näed Rauchadžiieviotaret, Kuuba, mu arm. Ja veel üks peaosi on usaldatud neiule, kellest laiem avalikkus pole sõnagi kuulnud. Kavalehele märgitud telia neemes redi. Nii osa kui osatäitja nimed on väga võõrapärased. Juba see äratab huvi. Kes ta on, kust on ta pärit. Sellest algas ka meie jutt Niiles reidi. Ema on mul sündinud, Saksamaal ei saa. Hispaanias sündinud ema tuli 30. aastal Eestisse ja siis, kui sõda algas, siis ta kuna tal oli välispassis ta interneeriti. Kasahhisse. Isa oli mul hispaanlane ja ta oli vabariiklane ja ta oli sunnitud oma kodumaalt lahkuma siis, kui sõda algas ja tema saadeti samuti sinna. Seal nad kohtusid. 45. aastal sündisin mina Garagandaal linnas. Ehtimale jõudsin 47. aastal. Siis ma olin kahe aastane. Kosmoseklassi läksite Tartus siinsamas Tartus, kurjustab, olete juurdused. Kuna mu ema oli ka kunagi tantsinud, siis tema tahtis, et minust saaks baleriin, nii 105 mind tantsima. Alguses olin ma kultuurimajas seal umbes paar aastat kuid siis ma läksin üle ida Urbeli juurde. Kui vana te olete, siis kõige esimesed sammud tegin ma umbes nelja, viie aastaselt. Lasteringis. Ma 58. aastal hakkasin õppima siis Vanemuise õppestuudios seal kuna me seal tegime, siis meid rakendati ka Vanemuise ballettidesse ja operettides ooperites esimene ballett, mida ma tegin kaasa Vanemuise laval oli pähklipureja. Seal tantsisin väikest poissi. Edasi tulid siis beer, künt, krat. Operettide Starr, Jaanus Teesoo, palun. 1000 meetrit armastust. Ooperites olen teinud vürsti koris, kihlus kloostris. Orpheus juriidike ja nüüd siis debüütlauljatari näha, kuidas see juhtus? Ma ei tea isegi, see oli mulle kah täitsa ootamatuks. Praegu õpin muusikakoolis, teisel kursusel teatrist sõbratarid ja sõbrad ütlesid, et mul on päris ilus hääl, et mine katsuvad, võib-olla tuleb sinust laulja. Nojah, ma kuulsin nende sõna ja siis ma Läksingi Tartu muusikakooli Tartu muusikakoolis õpetaja Jõksi lauluklassis. Nii, ja kui nüüd rääkida esimesest esinemisest lauljatari laval, Kuuba, mu arm, kes tõid selle jaoks välja, valis külalislavastaja Epp Kaidu. Ma tõesti ei tea, aga küllap ta siin on. Arvestan nii. Temperamenti. Omapäraseid omadusi. Ma olen ise ka lõunamaalane. Kuidas teile endale meeldib see osa? Mulle see väga meeldib, sellepärast et siin on laulu ja tantsu ja seda ma armastan väga. Oli raske õppida. Noh, alguses oli küll, ma ei saanud kuidagi tekstiga hakkama. Ega ta mul praegugi päris hea ei ole. Öelge, kas teil on ka eeskujusid? Jah, näiteks mulle meeldib väga Helmi puur. Ma olen teda näinud televiisori ekraanil. Olen näinud teda teatris. Ja mulle ta väga meeldib. Sellepärast on äärmiselt lihtne ja mina leian, et lihtsuses peitub ilu. Kui teil oleks valida või kergemale tükk, muidugi valiksid. Täpselt ma ei oska öelda, aga ma tahaks kindlasti mängida mõnes tänapäeva operetis. Näiteks veeezzai stoori, igal juhul midagi tänapäeva lihtöelge, kuidas palju? Praegu tööpäev kuidagi humaanselt õppisite muusikakoolis ja töötate Vanemuises raskeks ela. Omajagu raske talguid. No tööpäev algab mul kell kaheksa kella kaheksaks lähen kooli, olen umbes kella 11-ni või poole 11-ni. Siis jooksen ruttu treeningule. Treening on tund aega pärast seda proov. Rasproovi jälle ruttu-ruttu kooli. Ja seal võib-olla jääb mõni tund või poolteist üle süüa korralikult. Ja siis õhtule, kas etendus või proov? Kahekümneaastasel tütarlapsel on ikka noorusajaga isikliku elu natukene, kas selle jaoks aega peaaegu üldse jääb sellekski aega, vahel ikka kinos ja raamatuid saab lugeda. Kohvikus istun, mulle meeldib väga kohvikus käia. Seal saab vaielda, arutada kohvitassi ees on seda väga mõnus teha. Niisugust kohvikut vilistada. Mina helistan Tartus, kohvik, sädet? On teil veel mõni harrastus? Jah, suvel mulle näiteks meeldib väga ujuda. Õpin ujumise selgeks juba viieaastaselt. Siiani olen, võiksin öelda, et olen päris tugev ujuja. Kustu suvelduaalseduur, keda tavaliselt ma olen Elvas. Üle järve ujuda. Ja ujun küll isegi võib olla mitu korda. Niisugused raamatut oli kõige rohkem meeldivad. Mulle meeldivad kõige rohkem meditsiinialased, raamatud ilukirjandust, ilukirjandust ja muud ka. Siiski rohkem ilukirjandus. Mulle meeldib väga kolmeköiteline romaan, Ivan Ivanovitš vaprus ja sõprus. See on väga huvitav raamat. No räägime natuke tulevikust. Mis teil plaanis on? Kõigepealt muusikakooli lõpetada. Mina tahaksin ikka jääda opereti näitleja. Sellepärast seal on ikka laul ja tants ikka käsikäes ja tantsust ma ei tahakski.