90 aastat tagasi. Tõusvas joones arenes Eestis rahvuslik liikumine, mis oli suunatud rahvast julmalt rõhuva baltisaksa aadli ja kodanluse vastu. Küünlavalgel pani Kreutzwald paberile Eesti rahva ennemuistseid, jutte ja Viru lauliku laule. Kunstnik Köler koondas enda ümber Peterburis elavaid eesti haritlasi. Carl Robert Jakobson, Lydia Koidula võtsid hoogu oma suureks teeks rasva vaimuketkete kaotamisel. Ulatuslikult loodi ülemaa laulukoore küpses kavatsus korraldada esimest eesti üldlaulupidu mis toimuski 1869. aastal. Ja mille kavas olid eesti algu päranditena Seebelman Kunileidi poolt Koidula sõnadele loodud laulud Mu isamaa on minu arm ja sind surmani. Ülisuur osa hariduse ja kultuuri viimisel rahva hulkadesse kuulus lihtsaile külakooli õpetajaile. Paljud koolimajad kujunesid ümbruskonna rahvale kooskäimise kohtadeks. Palju liikus rahvast ka kõrveküla koolimajas, Raadi vallas Tartumaal. Eriti palju rahvast oli aga pühapäeviti. Siis peeti lauluharjutust. Kõrveküla koolimajas õpetaja Johan Hermanni tütrena sündis ka esimene Eesti naishelilooja ja muusikategelane Miina Härma. See oli üheksandal veebruaril 1864 90 aastat tagasi. Varakult hakkas tulevane helikunstnik koguma muusikalisi muljeid. Juba karjapõlves, improviseerida teistele lastele laulu lugusid. Kodus kuulastaga innukalt vanemate musitseerimised. Seal harrastati isegi kvarteti lauluisa laulis tenorit, ema sopranit, vanemat kasuõde ja kasuvend, alti ja bassi. Tihti võttis isa Miina kaasa, kui ta läks perekondlikel koosviibimistel ümbruskonnas. Ja seal kuulis Miina viiulimängu. Miina oli seitsme aastaseks saanud, kui isa ostis vana oreli. Mina hakkas kohe pilli proovima, hakkas kuulmise järgi koraali mängima ja peagi juba neljahäälse seades. Nii oli ta kuulnud neid lauldavat. Hiljem otsis ta noodiraamatus vastava loo üles ja uuris selle järgi noodimärke, õppides sel viisil noodikirja tundma. Pillimäng juhtis Miina mõttele ise muusikat luua. Selleks aitas kaasa ka Torma köstri Adam Jakobsoni tol ajal väga levinud raamat Joosep Haydeni Ello käik, mis talle pihku sattus. Isa juures algasid ka Miina kooliõpingud. Edasi koolitati teda Tartus äratanud oma mänguga koolis, tähelepanu soovitasid talle mitmed Peterburist pärit olevat kooliõed minna õppima kuulsasse Peterburi konservatooriumi. Eksamiina isegi oli sellest salamisi mõtteid mõlgutanud. Kui aga sama juttu kõneles ka doktor Karl August Hermann, selle aja kõige autoriteetsem mees muusika valdkonnast, kes 14 15 aastasele Miinale klaverimängu õpetas ja teda loomingualaste algteadmistega tutvustas siis küpses Miinas kindel otsus. Maksku mis maksab taotleda kõrgemat haridust. Muidugi õpingut Peterburi konservatooriumis olid seotud suure õppemaksuga ja peale selle elatuskuludega. Need olid küllaltki rasked kanda tavalise külakooli õpetaja taskule. Kuid soov sai siiski teoks. Miina Härma astus professor Hamiiniuse oreliklassi. Sama õpetaja juures töötasid hiljem ka mitmed teised väljapaistvad Eesti muusikamehed nagu Rudolf Tobias, Peeter süda, Artur Kapp, Mihkel Lüdig ja Mart Saar. Harmooniat õpetas talle professor siike contra Pukk diapuugat. Omaaegne nendel soni õpilane professor Johansen. Sel ajal oli Miina Härma ainsaks eestlaseks Peterburi konservatooriumis esimene Eesti Kõrgema eriharidusega, helilooja Johannes Bel lõpetas selle õppeasutuse juba 1881. aasta kevadel ja alles hiljem, kui Miina härma oli juba Eestis orelikontsertidega esinenud, saabusid Peterburi Konstantin Türnpu ja Artur Kapp. Tänu vanematele muusika harrastustele ja püüdlikkusele kulgesid Miina Härma õpingud edukalt. TEMA konservatooriumi aegsest loomingust saame ülevaate, kui Sirvime Karl August Hermanni poolt välja antud laulu ja mängulehtede kuut esimest aastakäiku. Alates 1885.-st aastast. Kõige väljapaistvamad teks sel perioodil loodud lauludest on kalevipoja tekstile kirjutatud enne ja nüüd ja pühendan kõik kallile Anna Haava sõnadele. Laulu enne ja nüüd on helilooja kirjutanud tugeva pateetilise tõusu joonega mis saavutab oma haripunkti. Sõnadel ärgake taaralaste taimed. Laulu keskmises osas on kujukalt tabatud sõnades kaugel, näen kodu kasvavat peitub kindel ja helge usk tulevikku. Laul pühendan, kõik kallile juhib meid lüüriliste tunnete maailma. Selle meloodiaväline lihtsus ja puhas kargus tõstavad selle laulu eesti koori repertuaari parimate saavutuste hulka. Ei saa jätta märkimata, et juba nende varaste laulude juures võime tunda Miina härma kunstniku isikupära. Temal loomingulist käekirja. 1886. aasta. Toimub Miina härma esimene iseseisev orelikontserttagasihoidlikkus Tarvastu kirikuhoones. Järgnevad uued esinemised, paistus Viljandis ja helmes kõikjal palju tänulikke kuulajaid, kõikjal südamlik vastuvõtt. Miina härma kirjutas ühes oma erakirjas. Kõik läks ju väga rahulikult, ehk küll rahvahulk väga suur oli. Üldse on eestlased igal pool oma last armuga vastu võtnud ja sellega igapidi mulle lahke ja sõbraliku mälestusi. Ma pidin südamest tunnistama, ma ei ole oma rahvast mitte asjata armastanud. Järgnevail aastail arendaski Miina härma eriti laialdast tegevust orelikunstnikuna. Esinedes mitmetes Eesti linnades ja asulates. Tema kontserdid tutvustasid klassikaliste orelirepertuaari ja tegid muusikalist kasvatustööd kõige laiemates rahvahulkades. Ühel sellisel kontserdil Suure-Jaani kirikus oli Miina Härmale oreli tallajaks noor Artur Kapp, kes hiljem jutustas, et siin sai ta tõuke oma kutsevalikule. Artur Kapp ise kirjutas. Minu mälestused Miina Hermannist ulatuvad tagasi vanemasse aega ja on seepärast seotud iseäranis mu noorpõlvega. See oli 1891. aasta suvel vist augustikuu alguses, kui Miina Hermann andis Suure-Jaani kirikus orelikontserdi Suure-Jaani lauluseltsi ilmatari segakoori kaastegevusel ja minu isa Joosep Kapi juhatusel. See orelikontsert oli Suure-Jaanis minu mälestusi ja kuulmise järgi vist esimene kogu selle kiriku ajaloos. Minusse kui 13 aastasesse poisikese jättis Miina Hermanni mängi oreli repertuaar, mida ma polnud enne üldse kuulnud sügava mulje. Et minu isa minule juba seitsmeaastaselt näpunäiteid andis, klaveril seega mind ette valmistades muusika alal töötamiseks mõjus Miina Hermanni esinemine Suure-Jaani orelil selleks otsustavalt kaasa. Et minust sai orelimängija. Aastatel 1893 94 leiame Miina Härma leidsigist. Sealt korraldas ta kontsertreisiga teistesse Saksa linnadesse. Ajakirjanduses ilmunud arvustustest võib saada ettekujutust Miina Härma meisterlikkust instrumendi käsitlusest. Huvitava kirja on saatnud ühele oma tuttavale, sel ajal Leipzigi konservatooriumis õppinud pärastine Tallinna muusikaõpetaja ja koorijuht ja organist Theodor Teder.