See mõtlike vene viis on pärit Nõukogude sümfoonilise muusika klassiku Nikolai Miaskovski vihmasest sümfooniast. Ma ei tea Miaskovski muusikas midagi kaunimat kirjutab akadeemik Sahjad kui haruldased hingelise kirgastuse hetked, mil muusika hakkab äkki helendama ning muutub kargeks nagu kevadine mets pärast vihma. Suure südamesoojuse, siiruse ja lihtsusega kirjeldab helilooja oma kodumaad, räägib õnnest, elada keset tema avarusi keset õilsa hinge ja kõrgete püüdlustega inimesi. Meeskovski Ühe suurema lüüriku loomingus on palju niisuguseid haaravaid laulvaid meloodiaid. Neis on kätketud terve kujundite maailm. Kor tunned hingesügavustesse tungivat mõtlikud, kord kõrgustesse püüdlevad nagu lindude lend. Kord veetlevad nagu unistus õnnest. Muusika sisu on lai ja mitmekülgne. Ta pühendab oma teoseid kodumaa revolutsiooni, Nõukogude inimeste kangelaslikkuse, rahva elu, piltide, kodumaise looduse teemadele. Ühes valdkonnas väljendab helilooja end eriti jõuliselt nimelt teravate eluliste konfliktide puhul. Seal avaldub inimese hingeelupinevus, tema otsingute kirglikkus, tunnete võitlus. Siin on järskovski Tšaikovski tõeliseks pärijaks. Siit ka helilooja eriline kalduvus luua sümfoonilised muusikat, mis rikkalikult võimaldab näidata eluvõitluses oma vastandlike pooltega. Nikolai Moskovski on läinud ajalukku kui suurim sümfonist Nõukogude sümfoonilise muusika rajaja. Ta kuulub vene heliloojatest sellesse põlvkonda, kes oma loominguga kogu oma tegevusega ühendasid Nõukogude muusika. 19. sajandi vene muusikaklassikaga. Moskovski on 27 sümfoonia 13 kvarteti mitmesonaadi, kahe kontserdi ja paljude klaveripalade autor. Moskovski on kirjutanud vokaalmuusikat laule, romanss kanta. Kuid need on tema loomingus teisejärgulise tähtsusega. Oopereid polemjaskovski kirjutanud. Teater ei võlunud teda ei ooperi ega ta balleti žanris. Nikolai meeskovski sündis 20. aprillil 1881. aastal Varssavi lähedal Novokiorkovski kindluses. Kaugeltki mitte kohe ei alanud tema muusikutee sõjaväeinsenerist, isa andis talle sõjalis-tehnilise hariduse. Alles 25 aastasena, 1906. aastal õnnestus tal ellu viia oma kauane unistus. Taastus Peterburi konservatooriumi. Merskovski õpetajateks olid niisugused suurepärased heliloojad nagu Rimski korseko jäljada. Alates esimesest õppeaastast konservatooriumis sidus meeskovskid sõprus tulevase helilooja ning muusikakriitiku porissassafieri Sergei Prokofjevi. Ka. Prokofjevi meenutab Moskovski ilmumist Leaduri klassi järgmiselt. Uute sisseastujate hulgas oli habeme ja suure portfelliga helilooja nimega Moskovski. Ta tiris oma portfellist välja serenaadi, mis oli seatud neljale käele ja me mängisime sõda. See mõjutas Miaskovskit minu juurde tulema, et mängida Beethoveni üheksandat sümfooniat neljal käel. See sõprus kestis meeskovski viimaste elupäevadeni. Konservatooriumis õppides kirjutas Moskovski oma esimesed klaveripalad romansid kolm esimest kvartetti tähtsaks, isegi otsustavaks momendiks oli esimese sümfoonia loomine. Ma tundsin, kirjutas helilooja. Moskovski loominguline tee oli keeruline ja paljuski tüüpiline tema põlvkonna kunstnikele. Nagu tema kaasaegsed kirjanduses Aleksei Tolstoi ja Aleksander plokk hakkas ta kunstnikuna kujunema raskeim reaktsiooni aastail pärast 1905. aasta revolutsiooni. See oli kunstis reaktsiooniliste rahvavaenulikke tendentside aktiivse pealetungi aeg. Eriti terav oli võitluskirjanduses kustegedentidele vastandiks oli korki võimas kuju. Moskovski pole dekadentidele kunagi olnud oma inimeseks. Ta oli printsipiaalne ning Auskunstik. Kuid ebaküps, maailmavaade ning oskamatus orienteeruda keerulisel vastuolulisel ajal kutsusid temas esile üksinduse sünge meeleolu ja põhjustasid nende aastate loomingus subjektivistliku suuna. Teda köitsid traagilised süžeed. Tema muusikasse valitsesid sünged sügisesed värvid. Kuid edaspidi püüad Moskovski puruks rebida dekadentlik meeleolude ämblikuvõrgu ja luua eredaid elulisi kujud. Teid teeb näitavateks tähtedeks, selles võitluses olid talle suured Vene klassikud. Meeskovski lapsepõlve ja nooruse ja tugevaimaks muusikaliseks elamuseks oli Glinka ooper Ivantsussani ja Tšaikovski kuues sümfoonia. 1912. aastal kirjutatud artiklis Tšaikovski ja Beethoven tõstate häält Tšaikovski demokraatlikku sümfonismi kaitseks kunsti kaitseks, mis pole loodud asjatundjate kitsale ringile vaid massidele rahvale. 1914. aasta alguses, kui algas esimene maailmasõda mobiliseeriti Moskovski rindele. Kokkupuutumine sõdurite, talupoegade rindelähedaste külade elanikega, tugevdasid Skovski demokraatlikke vaateid, avardasid silmaringi, sundisid uutmoodi vaatlema ümbritsevat maailma. Tema kunstilised huvid pöördusid rahvaliku temaatika poole. See kõik väljendus viiendast sümfooniast. Viies sümfoonia on jaskovski suur saavutus. Valminud 1918. aastal tähistata Nõukogude sümfonismi sündi. Ta avas uue, eriti huvitava ajastu helilooja tegevuses. Nagu kirjutab Moskovski õpilane, helilooja Dmitri Kabalevski, õhkub viiendast sümfooniast tõelist rahva elu. Kuuleme Sümfoonia kolmandat osa Scertsat, kus kõlavad helilooja poolt rindel üles kirjutatud tantsu ja lauluviisid. Viies sümfoonia kätkeb endas Miaskovskist stiili parimaid jooni selles, avaldades sügavalt rahvuslik vene kunstnik, kelle mõtted ja tunded on pühendatud oma kodumaale ja inimestele. Alates viiendast sümfooniast tungivad Moskovski muusikasse üha sügavamini vene laululised intonatsioonid ja rahvaloomingu mitmesugused žanrid. Kaheksas sümfoonia on tulvil rahvalaule. Nende hulgast on neli vene ja üks Baskeeria. Viis heliloojat köidavad ka teiste rahvaste laulud. Me leiame tema muusikas kasahhi ja jakuudi meloodiaid ning Põhja-Kaukaasia laule. Ometi on ka rahvaloomingust pärinevate teemade juures alati kerge ära tunda eskovskit tema loomingulise käekirja Individuaalsete omapära. Nii näiteks klaveripalade tsüklis koltunud lehed on mitu vene rahvalaulu laadis pala. Üks neist on lihtne laul. Ka siin tunnen ära autori kas siis värvide karmusest või iseloomulikest meloodia käändudest. Kohe pärast suurt oktoobrirevolutsiooni saadmeskovskist aktiivne sotsialistliku kultuuri ülesehitaja. Tema loominguline ja ühiskondlik tegevus muutub laiahaardelise, eks ta töötab hariduse rahvakomissariaadis, muusika kirjastuses, heliloojate liidus, kunstiteaduste akadeemias. Erakordselt viljakas Olymjaskovski pedagoogiline tegevus. Alates 1921.-st aastast kuni elu lõpuni oli ta Moskva konservatooriumi professoriks. Moskovski kasvatas üles palju andekaid heliloojaid, nagu segaliin Kabalevski, Hatšhaturjan mudas, kin Muradeeli sääralleelina ja paljud teised. Tunda end meie päevade kunstnikuna. Olim jaskovski loominguline deviis. Ta käsitleb suuri üldrahvalikke revolutsioonilisi teemasid. Moskovski tähtsaimaks teoseks 20.-te aastate alguses oli tema kuues sümfoonia. See on traagiline epopea, kunstniku pihtimus. Temas on põimunud nii kunstniku suhtumine revolutsioonijärgsete aastate sündmustesse isiklike elamuste traagika, mis on seotud lähedaste inimeste surmaga kui Kaaverhareni poolt revolutsioonilisel süžeede loodud näidendi koidikud jälgimisest saadud elamused. Erutused, mis põhjustasid selle sümfoonia tekkimise, kirjutas helilooja ja innukus tema loomisel teevad selle teose mulle kalliks veel praegugi. Oma kuuendast sümfooniast peegeldas meeskovski seda revolutsiooniliste sündmuste tajumist mis oli iseloomulik tolleaegse vene intelligentsi enamusele ja leidis tüüpilise väljenduse bloki poeemis 12. Nagu plokk kuulus kaabiaskovski nende hulka, kes nägi revolutsioonis võimsat vabastavad jõudu, mis muudab tuhaks vana maailma. Kuid tema tolleaegne ebaselge maailmavaade ei võimaldanud kujutada revolutsiooni teemat õigesti, objektiivselt. Seepärast valitsevat sümfooniast julmus, märatses tyhja paanika ja lein. Keskseks kujuks on sümfooniast rahutu isiksuse teema kannatuste rada teel revolutsioonile. See seob kuuendat sümfooniat, Aleksei Tolstoi epopea esimese osaga. Kannatuste rada. See on autori südametunnistuse, piinade, lootuste, vaimustuste languse, depressiooni rada. Tohutu suure epohhi tunnetamine, kirjutas oma epopöast Aleksei Tolstoi. Järskovski kuues sümfoonia on meeldejääv nii oma vastuolulisuse eksimuste kui ka suure ausa kunstniku kirglike otsingute poolest. Sümfooniakujundite ring paistab silma eepilise laiusega, temast põimuvad suurte sündmuste pildid isiklike mõtetega. Helilooja kirglike väljendusvormidega. Kohe esimene osa viib kuulaja hingelise võitluse ja traagiliste konfliktide õhkkonda. Traagilised kujundid asenduvad helge lüürilise episoodiga, mis köidab meloodilise ilu ning tunneta romantikaga. Nägu raju nagu ähvardav Go kõlab Scertso sümfoonia teine osa. Sellele vastandab helilooja aeglase osa ilu ja romantilise lüürika. Revolutsioonilise kangelaslikkuse kujundid esinevad sümfoonia finaalis. Võimsa voona kõlavad neil aastail laialt levinud prantsuse revolutsiooni aegsete laulude Carmen Joala ja edasi meloodiad. Nad kõlavad tungivalt otsekui maruline tuulekeeris, mis paiskab akna pärani, tuues kaasa tänavate. Moskovski armastas oma kuuendat sümfooniat, kuid ta teadis ka selle teose puudusi. Teadis, et ta pole leidnud veel neid kujundeid ega keelt, millega peab kujutama kaasaega. Kuid 200 teema Meie kaasaegsete kujutamine oli, nagu kirjutas helilooja tema kõige suuremaks unistuseks. Koos plokiga oleksite võinud öelda, kui ei elata kaasajas, ei saa kirjutada. Üha sügavamini täitub tema looming nõukogude tegelikkuse, ideede ja kujunditega uue ajastutunnustega. Tema muusikaline keel muutub lihtsamaks ning arusaadavamaks. Tähelepanu väärne on ja Skovski pöördumine massi laulu poole. Kolmekümnendail aastail kirjutab ta marsilaulu lenduritest omal ajal populaarse kommunistlike noorte võitlus laulu kohisesid paplid, laule, polaarmaadeuurijatest ja teisi. Massilaulude loomisel. Saadud kogemused tõid kasu suurte instrumentaalteoste kirjutamisele. Täpsed reljeefsed, laululised Inturatsioonid, aktiivsed marsilised ja tantsulise rütmid leidsid kasutamist 30.-te aastate sümfooniates Moskovski 16.-st 18.-st ja 19.-st sümfooniast. Kõik need teosed on läbi imbunud täisverelise elulise pulsiga. Nende kangelasteks on nõukogude inimesed. Uue eluehitajad. Nende hulgast on eriti tähtis 16. sümfoonia, mille helilooja lõpetas 1936. aastal. See on nõukogude heroiline sümfoonia pühendatud meie vapratele lenduritele. Muusikas on kujutatud kangelastegude romantikat, suurte inimlike püüdluste ilu. Tema peamiseks ideeks on inimene ja kuduma. Seepärast haarab see sümfoonia neid veel tänapäevalgi. Nöörilistes tunnetest kodumaa vastu on kantud sümfoonia, teine osa, helilooja, kes sügavalt armastas loodust, sidus selle muusika mälestustega jalutuskäikudest, Moskva ümbruses, imekaunites metsades ja nimetas ta metsaõigeteks. Neid on selgelt kuulda keskmises episoodis, kus helilooja Prokofjevi sõnade järgi viib meid suvisesse metsa tema siristavate elanike hulka. Oma 18. sümfoonia pühendas Moskovski oktoobrirevolutsiooni 20.-le aastapäevale. Ta kujutas selles helgeid rahva õnnelikku elupilte. Vestluses kõrkiga ütles Prokofjevi kunagi, et seoses rahva sooviga üles ehitada reibast ja rõõmsat elu peab ka muusika tõenäoliselt olema reibas ning energiline. Korkilisas, kuid on vaja ka südamlikku ja õrna muusikat. Selles vastuses avaldub suure kirjaniku armastus inimese vastu delikaatne ning tähelepanelik suhtumine temasse. Lüürika polemjaskovski loomingus kunagi puudunud. Eredalt avaldub ta helilooja romanssides. Kuulame paratanski sõnadele loodud romansi, Su ilu võlu Veronika Porošenko esituses. Eriti täiuslikult avaldub jäskovski andekus lüürikas elu viimase aastakümne jooksul loodud sümfuunijates ja kvartettides. 1940. aastal on loodud 21. sümfoonia. Seoses sellega ilmub Miaskovski nimi esimeste Stalini preemia laureaatide hulka. 20 esimest sümfooniat võib nimetada lauluks kodumaast. Isamaasõja karmide sündmuste eelõhtul õnnestus Miaskovskil kuidagi eriti siiralt ja lihtsalt väljendada armastust kodumaa vastu. Oma rahva eluga olime Skovski looming tihedalt seotud ka isamaasõja-aastail. Võitluse kangelaslikkusega jutustavad tema 22. ja 24. sümfoonia ümber piiratud Leningradi teema esineb poeemis. Kiirabi on meiega. Loominguline rahutus, erakordne nõudlikkus enda vastu, meie sündmusterohke elu, kaasahaarav tempo põhjustasid asjaolu, et Miaskovski looming ei tunne seisakut. Ta on olnud, elab edasi riskiv üle saanud vigadest, eksimustest ja vastuoludest mis kuskil viimased helitööd, 13-st kvartett ja 27. sümfoonia valmisid 1949. aastal. Need teosed olid suurepäraseks võiduks kunstnikule, kes püüdles tõe poole kunstis. 27. sümfoonia Onjaskovski sümfonisti suurepärane saavutus. Ta kroonib helilooja aastatepikkust pingelist loomingulist tööd. Moskovski pani sellesse viimasesse sümfooniasse kogu oma vaimustuse meisterlikkuse ja inimese sisemaailma sügava tundmise. Nagu tagasi vaadates kõigele läbielatule tunnetas Moskovski siin suure kunstniku delikaatse hingega elu ilusuurust soojuse ja armastusega pöörduta inimeste ja kodumaa poole. Sümfoonias avaldub inimese rikas ja keerukas sisemaailm, tema tunnete ilu ning üllus. Aeglasest sissejuhatusest nagu eetilisest laulust sünnib esimese osa dramaatiline peateema. Sümfoonia lüürilised kujundid kätkevad endas Moskovski lüürika parimaid jooni mis on väljendatud suured, õilsad tunded. Niisugune on näiteks Moskovski 27. sümfoonia, teine osa. Sümfoonia aeglase osa keskmises episoodis tekib uus kontrastne kujund täis traagilist jõudu. Ta kõlab meenutusena karmidest katsumustest, mida elas läbi kodumaa ja veelgi laiemalt ning täiuslikumalt nagu elu ja rahulaul. Kõlab pärast tormi teise osa helge teema. 27. sümfoonia on meie kaasaja üks parimaid sümfoonilisi teoseid. Ta valmis 1949. aastal ja kanti esmakordselt ette 1950. aasta detsembris. Pärast autori surma. Sümfooniafinaaliga lõpetas Moskovski oma suure ja sisuka loomingulise tee. Elu jooksul on jaskovskile antud palju aunimetuse ja autasusid kuid suurimaks autasuks on talle nagu igale kunstnikule see, et tema helitööd elavad ja kõlavad maailma kõigis paigus valmistades inimestele rõõmu kaunistades ning rikastades nende ridu.