Taaskohtumise rõõm tegi neid iga kord otsekui haigeks. Nad lamasid mitu õhtut vaikselt voodis, soovides vaid teineteise lähedust nautida. See oli magus aeg, mil ei raatsinud magamagi jääda, sest uni tundus kaotatud ajana. Pärast kahekesi veedetud õhtuid tegi EM-i siiski ettepaneku natuke linnas ringi vaadata ja kinno minna. Kino armastasid nad mõlemad. Nende ühised lemmikud olid nii Kreeta karbo siinser rodgers kui ka Freedas Täär, kelle filmidest kuuldud lugusid nad teinekord imisesid. Alexile meenutas kinosaal kihavad sipelgapesa, kus kohtas kõiksugurahvast alates rõdul või loosides istuvatest rikastest kuni saali tagumises osas kaelu õieli, ajava vaesema rahvani. Pealegi meeldis Alexile kinos käia seetõttu, et võimalus pimedast saalist tihedalt naise kõrval istuda oli filmi sisust alati olulisem. Tol õhtul näidati ühte melodraamat. Saal oli publikust pungil. Nii mõnigi paarike suudles vargsi juba enne tulede kustutamist. Nad mõlemad märkasid publiku hulgas mitmeid tuttavaid nägusid. Pärast seansi lõppu otsustasid nad Werneris jalutada, tassikese kohvi juua ning ehk mõne Emmy tuttava kunstitudengiga kohtuda. Nad ootasid rahulikult oma kohtadel, kuni saal tühjenes. Viimaste hulgas tõustes ja väljapääsu poole suundudes põrkasid nad enne ukseni jõudmist kokku musta riietunud kõhetu meesterahvaga. Mees mõõtis neid põlgliku muigega, pilgus halvakspanu. Härrased naudivad aina elulauses esiletungivate põsesarnale ja terashallide silmadega mees sõnu otsekui süljates. Mõlemad tundsid vaistliku vajadust eemale astuda. Vabandage, aga ma ei arva, et alustas Alex külma viisakusega. Et peaksite mulle aru andma, lõpetas kõhetu mees lause. Jah, te saite minust õigesti aru, noogutas Alex. Aga ootamatult ilmunud kogu ei kavatsenudki tee pealt eest astuda. Ta põrnitses neid kurjalt. Miski reetis, et mehed tunnevad 11. Tegemist polnud suvalise purjus kaagiga, kes otsustas ühtäkki tüli norida. Kuigi sedagi võis kinos juhtuda. Äkitselt meenus Emmile kuskilt läbi udu too esimene kord, mil nad koos Aleksei Akmaniga pärast kontserdi Faiznerisse läksid. Just seal nägi ta toda meest esimest korda. Kahe mehe pilgud olid ka tookord teravalt põrkunud. Sa kuradi politsei raibe, ära mitte loodagi, et niisama lihtsalt pääsed. Sisestas põsearmiga tüüp end Alexile lähemale pressides. Käituge, palun viisakalt ja jätke meid rahule, sõnas Alex kõigutamatult. Ära sina, raibe, tule mind õpetama. Ma ei kavatsegi teid, ühel päeval jõuame aga sinuni. Sõnas võõras ähvardavalt. Ega sa ei pääse? Sa kahetsed seda kõike veel väga kibedalt. Ja sinu prouakene kah. Seejärel keeras ta ringi ja lahkus kinost tagasi vaatamata. Mõni hetk hiljem jõudsid KMI Alex tänavale pöördudes vastassuunda, jalutades Werneri poole. Jahmunud Emmy märkas mehe põskedele tõusnud õhetust ning tajus teise katkendlikku hingamist. Aleksei ilmselgelt ärritunud. Mida see mees sinust tahtis, küsis Emmy murelikult. Ära karda, ta plaanis rohkem niisama, vastas Aleks teda rahustada püüdes. Kes üldse selline oli? Eduard Leppik. See, kes sinuga koos gümnaasiumis käis, toob põrandaalune kommunist ikka seesama kui tema pandi ju kinni. Sa ise ütlesid, et sai kuus aastat jah. Aga tänavu kevadel said meie poliitvangide amnestia, tuletas Aleks naisele meelde. Ta lasti koos teistega jälle välja. Endale üllatuseks kohtas Alex toda punase hingega kuju juba mitmendat korda. Selgus, et Kalepik asus pärast vabanemist Tartusse õigusteadust tudeerima. Nad olid juba korduvalt trehvanud, aga seni vaid vilksamisi. Ega kumbki polnud palju muutunud. Lepik oli endiselt riigi suhtes kriitiline, kuigi Tartus suhtles ta endasugustega varasemast ettevaatlikumalt. Ja mida ta nüüd plaanib? Miks ta sind sedasi ähvardas? Eks ta kannab minu peale vimma, sõnas oleks mornilt. Ega need lepiku vanemad pole just kah kõige siledamad kujud, lisas ta veidi aja pärast tasasel häälel. Mis pärast imestus Emmy optandid, sõnas Aleks. Eks sealt Venemaalt tuli ju igasuguseid tagasi. Millega tema vanemad tegelevad, uuris Emmy. Nad pidasid nõmmele riideäri ja peavad Est siiani vastas mees. Aga seal käis algusest peale kahtlane kaader koos. Ikka sellised riigikorra pastalised ja innukad marksistid. Neid muudkui vooris seal uksest sisse ja välja. Kas tema vanemaid ei võetudki siis kinni? Neid prooviti vahele võtta, noogutas oleks. Aga tõendeid jäi paraku väheks. Saatus viis need Lepikuga veidral kombel üha uuesti kokku. Ja seetõttu oli Alex tema vanematega seotud lugu veidi uurinud. Üks nende pere lähedane sõber marksist Adamson, osav konspiraator ja libe kuju kukkus ilmselt just siseringist tulnud vihje tõttu oma põrandaaluse trükikojaga sisse. Ning pärast seda said paar kommunisti ootamatult kuuli kuklasse. Uurimine jõudnud selles osas kuskile, aga trükikojaga seotud niidid viisid omakorda lepiku vanemateni. Nende juures tehti põhjalik läbiotsimine, mille käigus leiti mitu revolvrit ja 12000 rubla kui neil õnnestus vingerdada välja jutuga, et raha tuli ettemaksuna soobli nahkade eest. Ning relvad olid mõeldud enesekaitseks. Kuna tõendeid nappis, pääsesid trahviga relvade ebaseadusliku omamise eest ja võisid taas kergendatult ohata. Aga 1936. aasta lõpul pidas poliitiline politsei pealinnas kinni hulgaliselt pahempoolse tegevusega seotud isikuid. Nende seas Eduard Leppiku, kes pääses esialgu põgenema, varjates end teadmata kohas. Arvati isegi, et ta pages Venemaale. Tol sügisel sekkus ta saatusesse juhus. Kriminaalpolitsei otsis üht tapmiskatses kahtlustatavat meest ning juurdlusega seotud Alexini jõudsid kuuldused, et Kopli poolsaarel nähti tühjas küünis kahtlast isikut liikumas. Alex läks koos paarimehega vihjet kontrollima ja leidis sealt tõepoolest edusse pugenud tüübi. See polnud keegi muu kui Eduard Leppik. Paari lühikese hetke jooksul seisid nad silmitsi. Lepikul olnuks ehk võimalus pääseda, kui vaid oleks, oleks. Aga seda ei juhtunud. Lepiku kinnivõtmise käigus leiti küünist hulgaliselt põrandaalust kirjandust. Koos eelnevate süüdistustega määrati talle kuus aastat sunnitööd. Ta ei olnud seda Alexile andestanud ega kavatsenud seda kunagi teha. Nad kohtlesid Eduard lepikut uuesti suvel. Seal 1939. aasta kuumal suvel sõitsid paljud Pärnusse, et nautida rannamõnusid ja osaleda kuurordi juubeli auks korraldatud pidustustel. Linnas leidis aset hulgaliselt põnevaid ettevõtmisi. Ühel õhtul suveorkestri kontserti kuulates libises Emmy kuumusest hajevil pilk vaikselt mööda publikut kuni jäi pidama eemal istuval mehe kujul, kes näis teda vaatavat. Nende pilgud kohtusid, aga emme ei tundnud meest algul ära. Valges särgis lepik oli vuntsid kasvatanud ja paistis kogukam. Aga reetis näo arm, ta MI võpatas, langetas pilgu ning tajus, kuidas kogu rammestus kadus. Temast tõstsid pead meelepaha. Hirm. Emmy teadis mitut juhtumit, kus oli politseiniku elu kallale kiputud. Aleks pides hirmu liialdatuks. Öeldiselt lepi kärples niisama, kuid Emmy polnud selles kindel. Enne kontserdi lõppu oli Lepik korraga kadunud. See oskuslik haistumine süvendas Emmy ärevust. Vargsi mehe poole vaadates tundus, et muusikasse süvenenud Alex polnud kunagist koolivenda märganud ja seetõttu ei hakanud Emmy seda jutuks võtma, tellides hiljem restorani jõudes närvide rahustuseks klaasikese vahuveini. Ometi jälgisite silmad järgmistel päevadel ümbrust jäädes pidama igal vuntse kandval kujul. Kordne põsearmiga mees istus tribüünil, kus nad elasid koos teistega kaasa äsja Euroopa meistritiitlit kaitsnud Kotkase maadlusmatšile. Kuid hiljem pidas ta seda rahutusest tingitud meelepetteks. Sama kordus järgmisel õhtul rannapargis, kui tundus, et õhtust valguse mängu loonud prožektorite vihk langes ühele kühmu hoidvale kogule, kes meenutas kangesti Eduard lepikut. Või polnud see siiski tema. MI püüdis meest vägisi peast visata. Ajapikku ärevus taandus. Maalima asudes unustas Emmy enamasti kõik muu ja süvenes paari pildi lõpetamisse, mis sündisid õdede Daniiravite rannaäärses pansionis. Koht oli tuntud oma külalislahkuse poolest, kuna õed poputasid iga külalist otsekui kauaoodatud sõpra. Eriti meeldisid neile poeedid, kunstnikud ja muusikud. Seal elades jäi MI Aleksi ainsaks mureks vaid õigel ajal söögilauda jõuda. Kõige muu eest hoolitsesid õekesed hommikul kohv ja soojad pirukad. Ärge olge nii tagasihoidlikud. Lõunaks supp ja magustoit, tõstke julgesti juurde. Õhtusöök kell seitse. See moorpraad lõhnab oivaliselt, võtke suurem tükk enne seda kellaviietee. Moosipallid juba ootavad. Kas te märkasite, et mõrsja roosid õitsevad, minge nuusutada, neid lähemalt. Õeta Niilovaid lausa jumaldasid lilli. Nende pansionaat uppus lopsakate õitemerre. Ja kui Emmy neist osa lõuendile maalis ning tänutäheks õestele kinkis, ei suutnud need külalist ära tänada. Te, olete imeliste kätega naine? Te võtate meid sõnatuks? Te muudkui töötate, minge ometi abikaasaga rannale jalutama. Õeta Niiluvaid vangutasid üksteise võidu naerdes pead. Pansioni taga laiuvasse. Männimetsast levis kuuma ilmaga mahedat vaigulõhna ja sealsamas asus ka supelmajake. Linnast eemale jääval rannale sai mõnuga vaikust nautida. Õhtuti oli see peaaegu inimtühi. Rannamaja juures seisis sõudepaat, millega Aleks tihti merel käis sel ajal kui Emmy maalikastiga ringi matkas ning üha uusi motiive visandas. Emmy maalis sel suvel palavikuliselt. Osati ka seetõttu, et tema Ahvenamaa maale sooviti eksponeerida kuurordi 100.-le juubelile pühendatud näitusel. Ning ta tahtis lisada valikusse paar Pärnus sündinud pilti. Tol suvel oli ta pea otsekui pilvi täis. Pilved andsid tooni ka tema maalidel. Nende värviküllases võistles õdede Daniilovite aiaga. Need olid täis erksat sinist sädelevat valget. Mõni oli üle kallatud õrna ja uneleva lillaga või tembitud kerge kollasega. Pilved muutsid taeva unenäoliseks neist õhku. Meeleolu paistis katvat allpool laiuvad maastikku. Emme elaski rohkem pilvedes kui mujal, kuigi ta kõrvu jõudsid kuuldused Euroopas hoogu koguvast kriisist. Hispaania kodusõjast ning Saksamaa ülbusest naabrite suhtes. Kuuldud katked pärinesid juskui teisest ilmast, mis teda ei puudutanud. Ta ei pannud õieti tähelegi, mida raadios räägiti või ajalehes kirjutati. Ta vaid noogutas masinlikult, kui mamma vallak võttis ligihiiliva kitsikuse jälle jutuks. Teda ajas isegi naerma, kui Erna manitses suhkrut tangu ja tikke varuma. Sest mis luges suhkur kui pildid vajasid lõpetamist. Aeg oli ainus vara, mida MI tõeliselt hindas suhkur, suhkur, selleta sai vabalt läbi ajada. Kohvi kõlbas ka mõrult juua. Ta ei saanud sinna midagi parata, et teda valdas paanika asemel elevuse tegutsemislust. Mis lasi uskuda, et peagi saab ka väljaspool tema väikest maailma kõik korda küll asjad paika loksuvad. Milleks liigselt muretseda? Jah, kuskil kaugel. Aga kodus valitses samal ajal värvide valguse pillerkaar, mis panin hinge hõiskama. Sel suvel tundus võimatu alatasa hirmu tunda. Korraks ehk ehmatada, seda küll. Aga see läks mööda, kui ümbrus lausa õitses rõkkas. MI töötas end säästmata, närvid lendlesite silme ees nagu liblikad. Alex pidi tal puhuti lausa vägisi pintsli käest võtma, et ta ei unustaks süüa ega puhata. Mees meelitas naist paadiga sõitma ja merre ujuma. Viis teda õhtuti kohvikusse ja parki jalutama, sest unustas tema seltsis isegi sünged mõtted. Pärast kuurordi juubelinäituse avamist suutis MI rõõmu vaevu vaos hoida. Mitmes ajalehes ilmus näitusest ülevaade, kus kiideti teiste seas Emilia vallaku töid ning juhiti tähelepanu tema tugevale värvimeelele piltide helgele meeleolule. Viidati, et noore kunstniku silmad rändasid maa ja taevapiiril kuskil pilvede vahel, kus sünnivad unistused. MI pintsel võõrpas kogu maailma nii kirkaks, et see mõjust usaselegi silmale palsamina. Publikule paistsid pildid meeldivat. Mitmeteist osteti sealsamas ära. Tema rõõmu pääses häirima ainult Alexi isa halvenev tervis. Aastaid südamega hädas olnud papa vallak oli harjunud, et rinnus buti kiskus, pigistas ta oli ebamugavuse valuga kaua koos elanud ega võtnud seda tihti jutukski. Kuivaid rohud mõjusid aga enam ei mõjunud. Võta palju tahes. Lisaks südamele, streikis magugi. Õhtuti ei võinud enam kindel olla, mida toob ö. Järgnev hommik. Papad tabasid vappekülm ja kõrge palavik, mille põhjust ei osanud tohtrid öelda. Nad leiutasid abitult käsi, soovitades teisi rohtusid ja ajades Herna meeleheitele. Ööde kaupa haige juures valvanud mamma hankis üha uusi ravimeid. Kapitsaid topsikuid, karpe pudeleid täis. Aga pööret paremuse poole ei tulnud. Pigem tekkis aina uusi kohti, mis mehele häda tegid. Pikale omamise tõttu vaevasid haiged ka seljavalud. Aleks otsustas plaanitust varem linna tagasi pöörduda. Talle tundus võimatu suvitada sel ajal, kui ema juba väsimusest ümber kukkus ja papagoi tervis ei näidanud paranemise märke. Puhkuselt linna naasnud poeg käis õhtuti mammale abiks. Nad tõstsid papa valude leevenduseks leentooli. Kuigi ega ta seal eriti istuda jaksanud. Ta ja iga päevaga silmnähtavalt nõrgemaks. Palavik tuli ja läks. Õhtuti tõusis vererõhk. Varem ei reibas papa vallak muutus sõnakehvaks ja morniks kaotades huvi maailmas toimuva vastu. Vahtis ainult lakke. Ka rääkinud lõpuks peaaegu midagi. Nii lammast mitu nädalat sõnatult, kuni ei teinud enam silmi lahti. Mõni päev hiljem lahkus Aleksei isa jäädavalt. 1939. aasta sügis kuni 1940. aasta suvi. MI oli sügisel arvatud juba Ado Vabbe ateljee õpilaste hulka, mis tähendas üha uusi portreesid, akte, figuure ja natüürmorti, sekka palju iseseisvat tööd ja poole ööni maalimist, et lõpetada lisaks koolis antud ülesannetele suvel alustatud lisandeid. Ümberringi valitses hirm ja umbusk, aga tema lootis maalida sedavõrd julgelt, et tulemus krabaks ennastki. Ta töötas metsiku hooga, kuigi käed väsisid pikkadest töötundidest ja silmad vajusid iseenesest kinni. Meister ateljeesse jõudmiseks oli vaja veel veidike pingutada. MI edust rõõmu tundev juhendaja andis lootust, et enam pole palju minna. Emmy oli osalenud korduvalt ühisnäitustel ja tema tööde paremik ennustas Vabe sõnul peatset isikunäitust. Ta läks vaja veel veidi aega ja kannatust. Veel natu-natuke. Keset pöörast ööd uinat hetkeks peatudes märkas Emmy endalegi üllatuseks, et väljas valitsev õhkkond alguses vaikselt ka tema töödesse. Piltidel ei olnudki enam valdav. Nii muretu meeleolu kui varem. Helge helesinine vahetus sageli sünge tumesinise vastu, milles ka vilksatas vaid jaopärast kirkamaid toone. Piltidel kõrguvad pilvemassiivid moodustasid allpool laiuvale loodusele kurjakuulutava tausta mis ähvardas kõik halastamatult endasse haarata. Ühed röstitud mustjassiniseks tõmbunud taevaga pildid tõesti, Semm lausa kapi taha peitu. Ado Vabegi täheldas, et MI üha järsem pintslilöök vormis kõike jahmatavalt lõikavalt teravaks. Asja üle juureldes jõudis ta ise oletuseni. Tema kätesse oli ajapikku hakanud kuhjuma meeletu igatsus mehe ja kodu järele. Kui mai viimaks pärale jõudis, kihutas ta rongiga koju tagasi kuigi jätkas sealgi tööd pooleliolevate piltide kallal. Suveks oli ta söömise ja magamise peaaegu unustanud ning arvas seetõttu und nägevat. Kui mees keset päeva rattaga koju sõitis ja sõnagi lausumata ukselävel tardunud seisma jäi. MI pidi teda mitu korda nimepidi hüüdma. Nüüd on asjad küll halvasti, lausus Alex lõpuks tardumusest ärgates. Mis on halvasti? Küsis MI tööd katkestades. Venelased tulevad sisse. Kuhu? Eestisse? Oota, ma ei saa aru, mida sa nüüd räägid. Seda, et meie riigiga on lõpp. Sel päeval peatus aeg nende väikeses korteris peaaegu terveks ööks. Nad istusid rabatuna teineteise kõrval diivanil suletud akende ja lukus ukse taga. Just nagu aitaks see väljas toimuv ajutiselt olematuks muuta. Öö hakul süütasid nad ahjust tule. Suvest hoolimata pani hirm kehad külmetama. Alex hoidis naist tundide viisi enda vastas. Silitades tal pead. Nad püüdsid kuuldu osas selgusele jõuda, millestki aru saada ning aruteluga kuhugi jõuda. Aga mõistus tõrkus juhtunut uskumast. MI püüdis väita, et tegu oli ajutise segadusega eksitusega, mis laheneb juba hommikul või hiljemalt nädala pärast. Neil pole vaja muretseda, asi ei saa sedasi jääda. Alex raputas süngelt pead. Ta aimas, mis teda ees ootas. Temast oli hiljuti saanud kriminaalpolitsei abikomissar. Tal polnud pääsu. Temasugused võeti alati esimeste hulgas ette. Aga ta ei tahtnud naist liigselt hirmutada neelates nii mõnegi alustatud lause poolelt sõnalt kurku tagasi. Tol ööl nad lohutasin teineteist silitades teineteise juukseid ja pigistades julgustavalt teineteise käsi. Järgnevad päevad kinnitasid paraku Aleksi kartusi. Piisas, kui näha vankumatus Rodus marssivaid vägesid, mis valgusid Tallinna tänavatele ja vallutasid pealinna ümbritsevad saared. Kõik kogunemised ja koosolekud keelati ära ning kodused relvad ja raadiod kästi loovutada. Isegi õue ei tohtinud enam öösel minna. Kõik raudteed, sadamad, lennuväljad ja postkontorid võeti punaste võimu alla. Nagu ka riiklikud asutused ja omavalitsused. Samm sammult päev-päevalt midagi ei jäänud, kahe silma vahele. Ometigi keeldusid inimesed toimuvat uskumast. Nad tahtsid uskuda oma peaministrit, kes soovitas säilitada rahu. Emmigi kordas mõttes rahustavaid sõnu ning jätkas maalimist. Kui seltsimees Ždanov erirongiga pärale jõudis, katkestas ta töö vaid selleks, et mehele pannkooke küpsetada. Pannkoogid kord ja rahu. Paanikaks pole põhjust. Kõik pole veel kadunud. Asjaolud saavad peagi selgitust. Varugem lihtsalt kannatust. Säilitage väärikus ja sööge kõhud täis. Keset einet asetas Alex kahvli kõlksuga lauale ja võttis ära minemise uuesti jutuks. Nad olid ennegi arutanud, et ehk oleks mõistlik mõneks ajaks kuskile ära sõita. Ehk õnnestuks pääseda kuidagi õe juurde Soome ja sealt isegi kaugemale kuniks olud selginevad. Mamma oli juba mõne aja eest pudupoe ajutiselt kinni pannud ja tütre juurde sõitnud ning püüdis neid igal võimalusel enda juurde meelitada. Ta oli meeleheitel, teda piinas pidev migreen. Ta oli valmis tagasi sõitma, poega kaasa tirida, kuid Helme ei lubanud mammal lahkuda. Hirmust ja halbadest aimdustest vaevatud Herna püüdis igal võimalusel keelitada Alexit otsesest ohukoldest lahkuma. Pakkige ometi oma asjad. Kui juuni keskpaigas oli aeg nende korteris korraks peatunud siis edasi voolasse Emmy meelest metsiku tempoga, nagu tahaks hetkelist peatust mitmekordselt tagasi teha. Sündmused järgnesid üksteisele tohutu hooga, niites neile ette jäänud inimesi jalust. Esialgu mängiti veidrat mängu, kus president istus ametis aga valitsus andis riigi ohjad vabatahtlikult punastele üle. Kuigi politseinikud, nende hulgas Aleks, panid vormid kenasti selga ja käisid tööl edasi. Näiliselt harilikest argipäevadest hoolimata pöördus kõik vääramatu jõuga pea peale. Iga päev tõi ootamatusi, inimesi, vahetati välja või arreteeriti. Neile hakati öösiti järele tulema. Üha rohkem tekkis need, kes käisid päeval tööl. Aga ööbisid redus. Kaleksin soovitati tungivalt pakku minna. Pakkige ometi oma asjad. Kui Aleksei juuli alguses oma tavapärasele puhkusele katkestas KM töö, otsides kapist lõpuks kohvrid välja. Aga tal polnud aimugi, mida neisse pakkida. Kas kogu nende elu või ainult osa sellest. Ja milline osa sel juhul raamatud, riided või lauanõud. Nad ei suutnud kuidagi selgust saada, kuni hakkasid neisse kuhjuma kõike, mis tundus tähtis. Kohvrite ümber askeldavad meest jälgides tajus emm tema segadust ja kurbust. Koridoris seisvat Alexit paistsid vaevavad kõhklused. Samas kui Emmit tabas ootamatult tunne, nagu hakkaks neile antud aeg otsa saama. Nagu oleksid nad oma aja just kohvrisse pakkinud. Selle enesele hoidmiseks tuli kotid haarata, joosta otsekohe päevagi kaotamata. Ta palus mehele samal õhtul sõprade juurde varjule minna. Aga Alex raputas resoluutselt pead, teatades, et ilma M-ita ei liigu tema sammugi. Ma tahtsin oma pildid homme papa juurde, tulen sulle järele, lubas naine. Ta püüdis mehele selgeks teha, et tema ise polnud otseselt ohus ega pakkunud uuele võimule erilist huvi. Mis asja peaks neil olema noore naiskunstnikuga, kes maalis loodust? MI piltides polnud midagi poliitilist, sest pilved on pilved ja puud on puud olenemata ilmakaarest. Ta lihtsalt ei suutnud neid pilvi ja puid laokile jätta. Nii mõneski mahajäetud kodus oli hävitav laastamistöö korraldatud ja seetõttu tahtis Emmy maalid isa juurde hoiule viia. Aga Alex mingu kohe. Mees raputas sünger pead kavatsemata naiseta meetritki liikuda. Nende kotid jäid koridori. Hommikul asus Aleks korteri panipaiku ja lauasahtleid sorteerima, ajades pabereid raevuka hooga ahju. Lõpuks mõjus ka kõige ohutum paberitükk, tähendusliku jäljena. Eraldi muretsejaid, nende mõlema lemmikud raamatud ja luulekogud, mida tundus kahju hüljata. Samas oli võimatu kõike kaasa võtta. Neist tekkis veel üks kotitäis, mis tuli koos maalidega papa juurde hoiule viia. Revideerida suure põhjalikkusega elamist imises Aleks üht laulujuppi. Korraga helises telefon. Ikka veel laulukest ümiseda arvas Alex, et ilmselt helistab mamma, kes ei kavatsenud enne loobuda, kui oli nende minekus kindel. Haaras hajameelselt toru Maale pakkiv Emmy ei pööranud kõnele tähelepanumees rääkis üsna lühidalt. Emmy ei saanud aru, kellega. Seejärel teatas Alex, et peab tööasjus korraks välja minema. Selles polnud midagi erilist. See polnud sugugi esimene kord, kui Alex ootamatult välja kutsuti. Puhuti tuli tal ikka kedagi aidata ja ootamatu olukorraga seoses sündmuskohale kiirustada. Ta katkestas koristamise, selgitades EM-il, et läheb Faiznerisse paari kolleegiga kohtuma. Öeldi, et asi oli pakiline. Enne väljumist seisatas ta kohvrite kõrval. Nad vaatasid tummalt. Teineteistmees naeratas naisele tröösti valt. Ära muretse, ma olen tunni või hiljemalt paari pärast tagasi, siis tahtsime kõik asjad koos papa juurde, kinnitas, oleks. Ta pöördus minekule, aga keeras siis uuesti ringi. Tuli naise juurde, kallistas teda kõvasti, silitas ta juukseid ja suudles õrnalt suule. Seejärel kolksatas oks.