Ja tere kaunist keskhommikut rahvateenrite taas eetris. Kell tiksub kohe täis 11 ja viis minutit ja sel kellaajal juba üle 10 aasta. Panevad teid mõtlema, vihastama hõlbustavad. Kolm rahva teenrid täna koosseisus Heidit Kaio. Endiselt Eesti Ekspress. Just nii. Ja. Peeter Kaldre Eesti rahvusringhäälingu teleuudiste poolelt ja mina, saatejuht Aarne Rannamäe täpselt sellest samast kohast. Lõpuks on saabunud siis suvi, mida võib ka suveks nimetada. Merevesi on läinud soojaks väljas vähemalt Tallinnas ja arvatavasti üle Eesti paistab täna ja loodetavasti ka homme. Päike on soe. Noored mehed kihutavad ennast liikluses surnuks, enamasti joonud peadega. Õllesummeril juuakse ennast pehmeks, vähemalt kui mitte rohkem. Jagelemine Vabadussamba üle jätkub. Klooriämber lähevad ümber veekeskustes. Niisugune tavaline tavaline Eestimaa suvi, ajakirjanikud nimetavad seda üldiselt hapukurgihooajaks. Nii ka sina, Heidit ütlesite, et pidasite toimetuse koosolekut ja ja otsustasite, et nüüd algas neljandast juulist ehk Ameerika iseseisvuspäevast, algas teil hapukurgihooaeg. Nojah, see on, ma olen tavainimene, siis on see tore aeg, see on tõesti see aeg, kus, kus miski ei vaeva mõistust, et kus, kus ei tule suuri suuri probleeme, kus, kus ei viitsigi nendega kaasa mõelda. Ajakirjanikuna see tõesti on natukene, ütleme raskevõitu aekusse. Kus me meil on, jah, toimetuses, ilmselt paljudes toimetustes on sellised naljad juba väljakujunenud, et, et varsti on aeg kartulimardikate lood üles otsida ja ja karuputk on teine, hea teema, just sellised stampteemad, mis tulevad ja siis tulevad need reisid maakohtadesse ja siis avastatakse ju need maakohad, eks ole. Tavaliselt igal aastal vähemalt üks Eesti päevalehtedes teeb, teeb selle tiiru ära, mis on ka väga tänuväärne, tavaliselt hästi vahvad lood, näed, näed toredaid inimesi, kes elavad oma tavalist elu. Aga, aga tõesti, jah, uudiseid ei ole. Ja aga üllatav on see, et võrreldes eelmiste aastatega on see nõndanimetatud hapukurgihooaeg lükkunud hilisemasse aega. Ma mäletan, et aastaid algasta peale kuskil jaanipäeva tuuris et pärast seda oli nagu selline tühi maa, aga nüüd, pannes iga päev ise aktuaalset kaamerat kokku, on, on probleem pigem selles, et ei mahu kõik lood ära. Tegelikult on sul tõsi, tegelemegi ajusid teemaga. Need lood ei ole, nüüd ütleme selliseid jah, ütleme, poliitskandaalid või Eesti sisepoliitika madinat, et noh, valdavalt nad igasugused väga huvitavat suveüritused ja ja, ja sellised asjad, mida ju tahaks näidata kõike, aga paraku on ruumi ruumi napilt ja siis tuleb, tuleb teha tugevaid valikuid. Samas me näeme näiteks poliitteemadest ju, et see lisaeelarve ja sääst või see säästueelarveküsimused ja majanduskasvu küsimused püsivad jätkuvalt teemana, et kuigi kuigi majandus peaks puhkama suviselt, siis tegelikult need teemad on, on siiani üleval ja, ja nende nende üle arutatakse ja need, need pole kuhugi kadunud, et ollakse, valmistatakse justkui sügiseks, et selliseid mõtteid ja teemasid, mis üleval, on neid, neid tegelikult tõesti tavapärasest rohkem. Aitäh no eelmiste aastatega võrreldes on ka erinevus ju see, et kui aasta tagasi kaks-kolm isegi neli tagasi oli ju suvi tarbimisbuum jah, õiged inimesed ju ost, õnnelik tar, massiliselt grilltarbed, kasvõi siis nüüd, kui esimene aasta on majanduskidumas, siis ilmselt see majandusteema pakub huvi igale inimesele, kes igapäevaselt oma sisseoste sooritab või kes suvel plaanis näiteks oma kas maja osta või suvekodu soetada, siis seda ikka tükk aega peab ajusid ragistada maad. Kas, kas üldse selle? Ilmselt me hakkame siin veel meenutama, mismoodi olid muretud 2006 ja 2007 suved, et olite ilusad soojad muretud tarbimisküllased aastad ja, ja hiljem me hakkame endale tagasi mõtlema, et vot olid ajad. Te räägite, head kolleegid nagu Jürgen Ligi juba eilses Eesti Ekspressi intervjuus, et et nüüd on, nüüd on maailma lõpp käes, kui ma vaatan ümberringi, mis toimub. No ma ei räägi ainult õllesummerit, ma räägin üldse nendest, et vabaõhuja muu õhuüritustest siis ei, ei saa nagu aru, et kuidas sa ütlesid, et, et Kiiet kiduks ja kui lähed poodi, siis grilltarbeid ja liha ostetakse samas koguses ja vaata et rohkemgi, kui vaadata, mis toimub. Lauluväljakul jällegi me ei räägi mitte õllesummeri stega või näiteks Saku Suurhallis või kuskil mujal, kus lääne tipp popartiste on nagu seeni pärast vihma, sellist uputust ei ole kunagi olnud ja nende piletid ei ole mitte 100 krooni nagu siin mõned rahvalikud üritused kuskil kuskil nurga taga vaid, vaid need maksavad hoopis rohkem ja kui sinna majandusteadlased ja, ja kontserdikorraldajad, on mõni aeg tagasi leidnud üksmeele, et Eesti Eesti inimene, noh, keskmine selline statistiline eestlane ei pea ühe-kahe rokk-kontserdi vastu lihtsalt sellepärast, et raha ei ole, tehakse nagu valikuid, siis siis need kõik kontserdid täis. No ikka päris ei ole, arvud ju räägivad seda, kontserdikorraldajad ütlevad, et kuskil 25 protsenti on külastatavus langenud ja eile ma lugesin alles uudist, et 25 protsenti ehk siis veerandi võrra langenud ka näiteks uute autode ost mis on ka märkimisväärne eestlane ju autohull, rahvas, nagu ta on ja kinnisvaraturul. Äkki äkki igal eestlasel juba on uus auto? Ütleme, et hea kinnisvara sama moodi, et sellepärast äkki seisata. Kõik et maailmalõpp on nüüd käes, et nüüd ongi kõik ära ostetud ja ja polegi tükk aega uut vaja. No samas jälle sinu juttu toetab ju neljapäevaselt valitsuse pressikonverentsilt Andrus Ansipi jutt, et, et tulumaks laekub paremini kui ei kunagi varem. Tulumaksulaekumiste tõus oli, kui ma ei eksi, siis üle 21 protsendi. Mis, mida ma isiklikult arvan, et see on järelkaja või noh, see on see tulemus sellest palgatõusust, mida me oleme siin kuulnud ja näinud ja, ja, ja loodetavasti ka mõned kogenud, et, et see, see on nagu selle tulemus, aga, aga kindlasti ma arvan, et igaüks, iga inimene on tundnud oma rahakotil bensiini hinna tõusu, inflatsiooni, tundnud, et mõeldakse rohkem, aga mõeldakse rohkem, kuidas kulutatakse, aga õnneks on ka sissetulekud suuremad, et on võimalus võimalus jagada mitmele poole. Iseasi on nüüd see, mis, mis, mis on, mida ka ilmselt paljud on kogenud, on see, et, et kui, kui kulutuste harjumus on tõusnud mingisugusel tasemele, siis sellest nagu allapoole on väga keeruline minna. Et ja sealt on võib-olla siis siis lihtsam hakata kokku hoidma näiteks toidu pealt või siis valida tõesti sealt hakata toidupoes hindu hindu vaatama, et ma arvan, et see on see, mis toimub, et inimesed ei taha väga kokku hoida nüüd sellise väikese rõõmu pealt nagu kontsert, vaid pigem siis lepivad sellega, et käivad ühe treti näiteks Säästumarketis ostmas, et need mulle sattus kätte üks üks uuring, kus, mis näitas seda, et, et säästumarketi ja, ja Maxima müüginumbrid on tõusnud ja, ja huvitaval kombel kõige rohkem oli kannatanud Selver Nende inimeste, ütleme toitumisvõi ostuharjumused siiski muutunud. Jah, aga ma no ja võib-olla laias laastus on niimoodi, aga millegipärast kuna ma elan sellises piirkonnas, kus mul ümberkaudu on nii säästumarket läheduses kui ka kui ka Selver kui ka kui ka Maxima ja ma olen kõikides nendes käinud. Aga pean tunnistama, et Ma ei taha Maximasse minna, ma, mul tekib frustratsioon. See, see keskkond on seal ikka noh, niukene, niru või nadi, ma arvan, et noh, kes on käinud mõnes teises kaubandusketis, see naljalt, et nagu Maximat vist ei vali Maidan Maximale liiga teha. Seal on kaubad, on odavad ja pole kaupade häda midagi, aga aga seal käib ikka noh, ütleme kontingent on selline, et tahaks nagu tahaks nagu mõnes teises pangas käia. No oled ära harjunud niisuguse normaalse puhta ostukeskusega, siis natuke natuke räpane, natukene kitsas ja, ja kõik, see mõjub. Ja mis kõige olulisem teenindajad räägivad sinuga eesti keeles või vähemalt nad saavad aru eesti keelest, mida ei ole juba nimetada. Samas jättis mitte sageli samas kuigi nimed on ilusad, et Maxima ja Säästu ja kõik, aga, aga ega seal nüüd väga nagu seda Maximatega säästu ei ole, et, et säästumarket kindlasti ei ole mingisugune sakslaste liidril, eks ole, kus sa lähed sisse ja ja sõna otseses mõttes suu vajub lahti, kui sa kuskil noh, näiteks Berliini äärelinnas lähed, lähed poodi ja vaatad, millised on hinnad ja siis mõtled õudusega, millised on meie oma kodus Eestis toiduainete hinnad, et need ei ole üldse võrreldavad. Kui sealt saad ikka veinipudeli korralikku normaalset 30 40 krooni eest. Kui sa oled juustusõber, siis sa võid ennast jämedaks süüa sellest odavast juustust ja mis on, see on väga kvaliteetne, hea ja nii edasi ja nii edasi. Et see, sest mul on tegelikult väga kahju, et, et lilled meile ei tulnud, kuigi neil oli juba ära ostetud kõik maapinnad ja, ja renditi jaaja üüritiiva töölisi ja tööjõudu ja kõik oli nagu ettevalmistused tehtud, et nad oleksid meie turule, aga kahjuks nad viimasel hetkel pöörasid otsa ringi ja, ja otsustasid mitte tulla, et, et sellest on, sellest on siiralt kahju. No mis seal on väga soodne muidugi mitte küll alati ja mitte kõigi kaubagruppide osas, on turg siis nendest, kui turul ikka saad eesti maasika kätte seal kolme-neljakümne krooniga ja suurte kaubanduskettide ees müüakse sedasama Eesti maasikat 86 krooni kilo, siis on ikka vahe kahekordne. Sellest tomat tomatiga sama lugu. Jah, aga minu meelest turg teeb sellist väikest tagasi või ütleme, edu edukäiku või et turg tuleb tagasi, et mingi hetk eestlased avastasid rõõmuga supermarketit ja sealsed plastmasstomatid, aga, aga, aga ma näen kuidagi, et turg, turg jälle on rõõmsalt tagasi olemas, kusjuures mitte minu meelest isegi nagu selle säästu eesmärgil, vaid vaid valik on suurem kodumaine, kodumaist kaupa eelistatakse paremad maitsed. Viie tõesti valik on kordades suurem, et, et ma näen näiteks enda koduturgu nõmmeturgu, et, et see tõesti aasta-aastalt nagu. Ta ärkab järjest rohkem elule, et sinna tuleb järjest rohkem müüjaid, järjest rohkem tootjaid pannakse kinni. Uuesti lahti suurepärase Talupidajate Jah, mind väga rõõmustab, kui see peaks õnnestuma, siis on see ju täiesti suurepärane, et see on küll väga. Aga ütleme, et viimane aeg oleks korralikult Eesti turult see kalts ikkagi ära korjata ja tõsine tõsine talu talupojapidamine sinna tuua, et seda odavat kaltsu, mis jõuab sageli hämaraid teid pidi siia meie riigi pinnale, noh, seda ei ole tegelikult kellelegi vaja. Jah, ma, ma tooksin näiteks just Tartu turgu, mis minu meelest on hästi sümpaatne, et seal on nagu sporemaid Eestis jah? Jah, et selgelt nagu rõhk on, seal on ka nende kaltsukohad olemas, aga need ei, need mitte kuidagi ei domineeri, et kes tahab, leiab need üles, aga selline rõhk on siiski kodumaisel tootjale, seda on tõesti nauditav. Seal käia ja ostaja. Suviste valve teemade hulka kindlasti kuulub liikluse joomine ja me oleme ka siin saates väga palju sellest rääkinud suvel ühe või kahe surmaga, kas inimese surmaga lõppenud õnnetus enam väga uudistekünnist ei ületagi? Võib-olla kuskil ajalehesabas, kui, kui tõesti enam midagi ei ole panna, lõpevad nädal tõi meile ühe suurõnnetuse, kus neli noort meest ennast surnuks kihutasid. Tõenäoliselt joobes ja, ja nii-öelda eesti mehe keskmine, sest eluiga veelgi vähendasid selle sellega, see ületas tõesti uudiskünnist neli, neli laipa korraga on, on palju, mis palju ja teine on muidugi iga-aastane õllesummer, mida ma meie saate eel kolleeg Maimetsale lubasin, et me kindlasti räägime, sest see on, see on teema, mis, mis inimeste inimeste meeli erutab, kas siis ühe või teise kandi pealt. Alkoholivihkajad karskuspropagandistid ütlevad, et sellise ürituse peaks päris kinni panema, teised ütlevad, et see on teine äärmus ütleb, et see on suur kultuuriüritus, kus Eesti parimad bändid esinevad ja tõde on ilmselt seal kuskil vahepeal. No, ja kas ta nüüd kultuuriüritus on tõesti hea küsimus, kuigi kui ma tahaksin siin väikest politseinikku mängida hoopis hoopis natuke sellises akvas teemasid meile juhtisin päev otsa, kuulame kuku raadiot, kus kus hommikust peale käis õllesummeri ülistamine. Et ma olen väga suur kuku, raadiosõber, mida, mida võib aimata juba sellest, et mul oli siis raadiopäev otsa kuku raadio peal, aga selge see kukkur käis nagu selle õllesummeri ülistamine, see, mis mind murelikuks tegi, oli, oli kaks asja, et esiteks kui see oli kinni makstud tekst või kinnimakstud jutt siis ja siis oleks pidanud vastavalt seadusele olema markeeritud niimoodi, et tegemist on, tegemist on reklaamiga või kui see oli toimetuse vaba valik, et seda ajakirjandusliku tekstina kasutada, siis, siis ma väga loodan, et kuku, leiab ka teised toredad festivalid, et näiteks praegu käib, läheb ja ja naissaarel on mitmeid väga toredaid festivale, mis võiksid täpselt samas mahus päev otsa tund-tunnilt kajastamist leida, et et jah, ma tahtsin nagu sellise politseinikuna korra vahele astuda. Meedia meediapolitseinikuna jah. Aga selles mõttes on kuku raadio hästi tasakaalus ja sellest sellepärast, et alles hiljuti propageeris toosama raadiokampaaniat, et kaine grupijuht ja siis jaanipäeva künnisel, see on ju nagu kuku, raadioleib olnud, et valige kaine grupijuht, et nüüd siis ilmselt otsustate tasa teha, et nagu öeldakse, asi parlanksi tuleks. Nojah, jätame selle puhtalt kollegiaalselt viisakuses selle kuku raadio, kus, kus ta on, aga, aga õllesummer on, on kahjuks ikkagi aasta-aastalt ja kuigi on suured ähvardused ja ka, ütleme õllesummeri tulistab pooldajate ja sponsorite ja toetajate, nii poliitiliste kui majanduslike suurtele lubadustele vaatamata purjus alaealised ei ole sellelt ürituselt kadunud ja ei, nad ei nad kao mitte mitte kuhugi ja see on, see on nüüd tõsi, kõige tõsisem probleem ilmselt kogu selle summerdamise juures. On jah, kusjuures see on nüüd, see on tegelikult koht, kus, kus oleks võimalik sekkuda ja kus oleks võimalik ka sellise noh, nagu sellise printsipiaalselt kasvatustööga tegeleda. Nii nagu me nägime seda, mis oli aasta või kaks tagasi prisma keti juures, kui, kui Kristiine prisma müüs alaealistele vist oli kaks pudelit õlut ja, ja selle tulemusel ähvardati siis esmalt müügi litsentsi ära võtta, nooreks võetigi ja mõneks ajaks võetigi just et et kusjuures ma arvan, et sa sellise korralekutsuva episoodina kindlasti mõjutas kõiki kaubanduskeskusi, et keegi ei viitsi nagu sellise jamaga tegeleda, võib-olla tõesti on lihtsam neid dokumente kontrollida, vähemalt suured kaubanduskeskused, küll külapoed, ma tean, et müüvad siiamaani alaealist alkoholi edasi, aga aga suured poed viitsivad tegeleda siis vot see õllesummer võiks olla tõesti selline koht, kus oleks võimalik suure demonstratsiooni na tegeleda alaealiste joomisküsimusega, kusjuures õllesummer ise kaotaks sellest mitte midagi, pigem võidaks, et ma olen kuulnud. Ma tõesti mul ei ole, nagu ma olen kuulnud seda nendeks rabarock on selline üritus, kus väga põhimõtteliselt nattipidi lisatakse alaealisi festivali väravast välja ja kus, kus nagu korraldajad ise väga väga selgepiiriliselt tegelevad purjus purjus alaealistega. Et, et ma tahaksin seda sedasama asja näha õllesummeril. Nojah, võrreldanud prisma, juhtumite õllesummerit on selles mõttes natuke keeruline, et et vaevalt nüüd noored massiliselt kaubanduskeskuste ees lunivad. Täiskasvanud onusid, et mine, mine ja osta mulle õlut. Et see on vast ikka sellised üksikjuhtumid, aga õllesummer, kus on koos tuhanded inimesed, seal on ju väga lihtne anda sõbrale raha või ütelda, mine Toomale jalutada, seal ei pea isegi müüja alati süüdi olema, et see alaealine ennast umbe tõmbab, vaid ja sõbrad aitama. Tallinna abilinnapea Kaia Jäppinen ühes eilses telekanali intervjuus ka sellele, nagu viitas, et kuigi noh, probleem on raudselt olemas ja, ja midagi peaks nagu, nagu selle asja vastu ette võtma, vot kui sa meenutasid rabarocki, seal lahendati asi käepaeltega. Alaealised said ühte värvi ja, ja üleealised said, said teist värvi, ehk siis kellel on õigus õlut ja muid kangeid jooke juua, sellele on ühte värvi randmepael ja kellel seda ei ole, sellel on teine, eks ole, seal sellel väga huvitav lisaefekt, sa ei saa osta, aga kui sa ka jood ja selja, kui sul on, ütleme, mitte mitte purjus, vaid vaid kui sa jood õlut, eks ole, ja sul on randmepael, mis seda nagu teha ei luba siis see torkab kohe silma. Ja siis leidub ka seal nii-öelda tõsi eestlasi, kes ütlevad, et kuule, poiss, pane ära. Aga kui kellelegi näkku ei ole ju kirjutatud ja selle Kristiine prisma puhul ja oligi see see küsimus, et need poisid, kes seda õlut ja sealt said, olid ju peaaegu et täisealised, nad said kohe-kohe 18 ja, ja ühelgi otseselt ei ole kirjutatud, kas ta on 17 või 18 või 19. Mõni 25-ni võib välja näha niisugune lapse nägu, et temaga jäädaksegi küsima, eks ole. Õllepudelit ostes dokumenti ja teised kuueteistkümneaastaselt, kes välja näeb, hoopis hoopis mehelikum või naiselikum, seda ei küsita mitte kunagi. Aga see, see käepael tegelikult lahendaks väga palju. Ma eile kuulsin jällegi ühes telekanali intervjuust, et korraldajad peavad seda paljuks, et see takistab nende ürituse nagu sujuvust. Haavatest väravatest läbisaamine võtab liiga palju aega, kui peaks hakkama nagu käe paelastama erinevaid erinevate värvidega. Ma küll ei näe seal nagu suuremat probleemi, et kui on vaja ja kui see on meie ühiskonna jaoks probleem, siis tuleb, tuleb see asi ära teha. Ma ikka ühte probleemi näen sellise märgistamise peale minekul, see on päris selline kitsas piir. Siin võib varsti sekkuda meil õiguskantsler. Või andmekaitse inspektsioon või ütleme, isiku delikaatsed isikuandmed. Vanuse või soo järgi inimesi märgistama hakata päris vist ka ei ole ju kohane? Jajah, nii nagu meil siin juba gümnaasiumilõpetajate nimekirjad on salastatud, siis, siis. Teine teine üritus, mille ridasid, oleme kaks korda juba maininud, see ju tegin ja, ja õiguskantsler on rahulikult oma oma offis istunud, et ei ole nagu surnud. Ma saan aru, et Peeter tegelikult viskab peent nalja siin, et. Söödan praegu kaarte õiguskantsleri ette, et kui nagu suvel tööd vähe, on. Probleem tekib siis, kui õllesummeri neljandal päeval saad 18. Vaat siis on tõesti probleem, et tuleb randme ümber vahetada, nüüd võib rahulikult jooma hakata, aga see tähendab ühtlasi jällegi suurt rahalist väljaminekut, et, et see võib olla probleeme, siis oleks nagu õiguskantsleri kord sekkuda, aga, aga tegelikult ma arvan, et, et see on teine asi on muidugi eeskuju kui ka siin, nagu täna leheski võis lugeda, et peedetersi üks noormees õlut rüübates, kes ta ei ole veel 18, autogramme jagas või ühel tuttaval popartistil õlleklaas või topsik on käes, kui ta laulab, eks ole, ja ja noh, kõik, kõik need asjad kokku, et hea on muidugi, et politseioperatsioon seal töötab. Nii nagu hea on ka see, et ebaseaduslik parkimine seal eile Roteral lõpetatud, nii et, et need annavad nagu lootust. Aga, aga naljakas on ka muidugi see, et me oleme rääkinud õllesummerit ja me ei ole rääkinud selle nii-öelda poliitilisest taustast ja ma usun, et me seda täna ei hakka tegema. Kest õllesummer elad täpselt nii kaua, kui kuni on olemas kaks faktorit. Linnavalitsuses on praegu võimul see erakond, kes seal on ja teine asi, kui, kui õlletootjatele huvi andnud. See teine asi muidugi ei lõpe vist kunagi. Jah, ütlen tõepoolest õllesummeri korraldaja Marje Hansar oli eelmisel aastal ju poole miljoniga Keskerakonna toetaja, nii et. Ja siht sihtasutuse laulu lauluväljaku juht Riho Rõõmus on Keskerakonna liige, nii et, et see on tõesti väga, väga selline nii-öelda erakondlik üritus. Jah, sealt tuleb ka selle nii-öelda kultuuriürituseks nimetamine, et aga jah, midagi selle asja suhtes, et noored poisid-tüdrukud ei saaks seda märjukest kätte, selle selle jaoks võiks midagi ikka rohkem. Nojaa, aga nüüd on see selge, on ju see, et seda üritust keegi ära keelama ei hakka, ta on ikkagi mastaapne mastaapne festival Eestis, et ja teda tuleb nimetada fenomeniks, et midagi, midagi seal on, mis eestlaste hinged tuksuma paneb, et et kuidagi osatud see eestlastele armas õlle joomine veel toredamaks teha, et see on fenomen, see on tõesti fenomen, et see noh, ma ei ole nagu aastaid tagasi, võib-olla nendest võib-olla isegi 10 aastat tagasi korra selle summeril käinud ja, ja siis siis seal tõesti, et see oli lihtne trikk, inimesed joovad õlut ja siis pannakse käima viimne reliikvia, kõik mürisevad kaasa seda laulda ja neid fraasi öelda ja kõigil on jube naljakas, et et ma saan aru, et sellised atraktsioon on seal palju ja palju, et sa võid just nimelt inimesed lähevad perekondadega ja laupäeval pühapäeval õllesummerile kohale, hakkavad õlut jooma ja nendel on seal väga naljakas ja väga tore olla, nii et see, see on mingi fenomen, seal on midagi, midagi eestlaslik on seal tabatud. Nojah jaa, arvestades ühte viimast uuringut või õigemini selle tulemus, siis on tegemist lausa patriootliku ettevõtmisega, sellepärast et paar päeva tagasi tulnud küsitlus näitas, et 80 protsenti eestlastest arvab, et õlu on lausa eesti. Raha ja ja meil on olemas rahvuslind, lill ja kõik muud asjad, miks siis jooki või olla. Kuulge, mina. Täitsa huvi pärast võtsin välja ka õllesummeri majandustulemused. Nii et kuna see on suur üritus, siis oleks teada, et kuidas tal muidugi läheb. See firma, kes korraldab õllesummerit, nendel nüüd hullult hästi, tegelikult ei lähegi, täitsa okeilt. Need selle õllesummeri käive oli eelmisel aastal 16 miljonit krooni ja kasum oli selle pealt kolm miljonit krooni, nii et täitsa selline. Just just nagu kena väikeettevõte. Jah nojah, aga sama sama firma korraldab ka lauluväljakul, mis on neil nagu brilt käes ju ka muid üritusi. Nüüd on jah, niuksed sedasama 16 miljoni sees, ütleme nii miljoni kahe piires, et selle seal põhiline osa siiski. Ma tahtsin teie käest küsida, et ma olen puhkusel ja, ja ma olen interneti vabas looduses ja külapoest saad aeg-ajalt mõne lehe kätte, et ma seletage mulle ära, mis selle vabadussamba ümber siis nüüd toimub, et mis, mis, mis jaskar see on, kas see on niuke tavaline niuke eesti värk või, või, või mis, mis see on, et, et suur ja võimas NATO riigi kaitseministeerium süüdistab ühe väikese linna võimu selles, et need nagu kotivad, neid ei lase sammast püsti panna ja teine ütleb, et jälle väga küüniline käitumine on kaitseministeeriumi poolt ja mis mis kui on, on nagu teineteise nagu kaikaid kodarasse loopida või, või, või kuidas, kuidas teie seda näete? Huvi põhiliselt on vist see, et Toompeal ja alllinnas on erinev võim, et, et see on selline põhimõtteline küsimus, aga see samm, kui kõik Eesti, ma arvan, ikka ja need, see on ju alati, et need pisiasjadeni välja kuni kaitseväe või kaitseliidu kraadini välja, et kas küsida selle teede sulgemismaksu või mitte, et senikaua, kui see, ma, me oleme seda juba aastaid näinud, et kui on võim on erinev alllinnas ja Toompeal, siis siis sellised väikesed eesti kähklused käivad asja juurde. No eks see ongi asja juur, et võim on erinevuses, noh Tallinnas võimul olevate tegelaste arvates on ju Vabadussamba püstitamine lausa mõttetu, sest üks hammas juba on ehk Vabaduse kell. Et mis sinna kõrvale Kusjuures see all on linnavalitsus on tegelikult väga, väga selline sammastemeelne, et, et tegelikult noh, sammaste suurusest ja mõttest ja olemusest saadakse seal väga hästi aru, aga, aga see, see peab olema ka siis selle püstitaja nagu aumärk. Et sealt see, ma oletan, et sealt nagu ka see natukene kaigaste kodaratesse loopima. Kõige markantsem näide sellest, kuidas alllinn ja pealinn ehk siis Tallinna linnavalitsus ja Eesti vabariigi valitsus omavahel 180 kraadi erinesid suhtumises oli ju too kurikuulus pronksile kus linnapea võttis hoopis teise hoiaku, kui võttis peaminister ja valitsus ja alles eile Saaremaal toimunud majandusse. Konverentsil Keskerakonna majanduskonverentsil tuletas Edgar Savisaar taas kord meelde pronksi pronksiööd ja, ja selle laastavat mõju meie meie majandusarengule. Nii et eks see vabadussamba asi käib ju käidud. Muuhulgas ütles ta, et on vaja uusi raskes raskel ajal uusi säravaid ideid, ainult et ei sealt sealt kõnest ei tulnud, sealt ei esitatud neid, aga aga kui ma ikkagi loen, et et trepiastme kõrguse muutmine ja lilleKlumpia ja, ja siis trepiga, käsipuu ja muud sellised vidinad on nagu selle tüli põhjus või vähemalt ajend siis nendel inimestel, kes, kes need sõnad üldse suhu võtavad, kui räägitakse sellisest sellisest monumendist, eks tuleb naer peale. Ei, mitte naerid, naer, nutt tuleb peale, et nad neil peaks olema nagu häbi sellest üldse rääkida. Tallinn ja ka teised Eesti linnad loomulikult, aga, aga Tallinn nagu eriti kuna jääb silma, kuna ta on, kuna ta meie riigi pealinn täitub kolemajade jubedustega ja mitte mitte üks sulepea ei, ei tõuse, et seda jama ära lõpetada. Ja siis hakatakse rääkima mulle trepiastme kõrguse muutmisest, mis peab olema täpselt paigas, et linn saaks, on ta nagu, nagu ehitusloa või see see enam isegi ei lõhna halvasti, vaid selle kohta käivad teised sõnad. No ajalugu kipub ennast kordama, tuletagem meelde, et ka ütleme siis vana Eesti vabariigi ajal käis samamoodi kemplus selle võidusamba üle ja seda kemplust ei õnnestunudki lahendada, sõda tuli peale ja jäigi sammas püstitamata. Hiljuti puutus näppu üks raamat, kus ma nägin neid eskiisi selles selles sambas, no need on ikka päris popp, tõenäoliselt küll, mis oleks äärepealt me jääme Vabaduse platsile tulnud? Ma ei tea, kas õnneks või õnnetuseks jäid nad tulemata, et noh, vaielda nüüd selle üle, et noh et kas see sammas, mis konkreetne sammas, mis, mis projekti järgi peaks tulema, et kas see sobib või mitte, et see sammas on ikka selle kõrval, mida kolmekümnendatel kavandati elusa poisikene ehk kääbus. Mulle isiklikult selle samba vastu ei ole midagi, et mis seal siis ikka, et, et miks ei võiks olla, aga see, see lugu kisub piinlikuks kätte, et, et ma ei saa aru, kuidas see, kuidas see sammas ja selle projekteerimine ja selle ehitamine nüüd nii viimasel hetkel avastati, et see vabariigi juubel oli ju teada, noh, ütleme mõned aastad ette. Et tõesti, et kuidas see, kuidas see nüüd järsku niimoodi keset suve on, käib siin tohutu trall detailide ümber, kusjuures väga oluliste detailide ümber, mille taha võibki asi jääda. Et see asi nagu trepi käsipuu trip täiesti täpselt nagu trepi käsipuud, et kuidas see saab võimalik olla. Vabadussambal vabadussõja sambal on põhiküsimus muidugi see, et miks ta raskel ajal üldse kerkib. Aga see on juba hoopis teistsugune küsimus, see on nagu noh, poliitiline küsimus, tähendab otsus langetati enne rasket aega? Ei no seda küll, aga otseselt tehakse ümber ja otsused on ka tuleva ja ületuleva aasta riigieelarve suhtes olemas põhimõtteliselt, kus siis nüüd 10 miljardit maha kraabitakse, need otsused tehakse ümber, aga aga see selleks, aga kui see, kui see sammas valmib nüüd, mis on, mis peaks tegelikult olema ju kõige tähtsam monument Eesti vabariigis, põhimõtteliselt ju, eks ole. Mis peab ka sellisena nagu tööle hakkama noh, tööle hakkama jutumärkides, et inimesete omaks võtavad, et et mitte ainult välisministeeriumi ametlik protokoll ei näe ette, et tuleb kõrge külaline ja paneb sinna pärja, näiteks aitab jalka nagu oma inimestele midagi tähendama. Et inimesed võtavad, omaksed hakkavad seal käima, näitavad oma sugulastele-tuttavatele välismaal ja muidugi mitte ainult välismaal tunnevad uhkust selle üle, eks ole, et meil niisugune asi on. Siis see niisugune väiklane kiibitsemine selle ümber tagab lõpuks selle, et, et see asi jääbki nagu asja iseeneses ja, ja et ta, et ta ei saa meie omaks meie kogu rahva omaks. Hiljem, mina usun, et kui ta on, kui ta on tõesti selline suurejooneline, et lähed sinna ja vaata kus on alles nüüd väljak ja kus on alles nüüd sammas, et kui ta on tõesti suurejooneline, siis, siis ma ei imestaks, kui see siiski võetakse omaks lihtsalt sellisest uhkustundest või, või rõõmustad, oh, selline sammas on olemas või selline väljak on meil olemas, meie väike Eesti ja meie, et me meil ju ei ole sambaid tõesti, ja meil ei ole mingisuguseid monumente ja, ja mul on tunne, et me nagu ka hakkame järjest enam mõistma seda, et võib-olla mingisuguseid selliseid tühi monument, tühiasju, mis, mis on sümbolid, et, et mis, mis kannavad mingisugust sõnumit, et need võiksid siiski olemas olla. Et ma usun, et, et kui see, kui see tõesti tuleb kena asi, et teda, et hakkab siiski tööle ja siis ja siis see see tüli ununeb, nii nagu on praeguseks ununenud, see kunagi oli tohutu tohutud meeleavaldused Hugo bossi poe vastu, et see rahvaraamat too pood seal kinni ei pandaks, oli täiesti üldrahvalikud meeleavaldused peaaegu või noh, nagu selline rahulolematus, et kuidas saab ja meil on niigi vähe raamatupoodi, et nüüd tuleb sinna mingi Hugo bossi, nüüd ei mäleta enam keegi, terve linn on raamatupoode täis, kõik on kõik, kõik toimib. Sambaid, meil ikkagi tegelikult on, meil on, kui ma ei eksi tollest samast just viidatud raamatust ma lugesin, et kas ma nüüd täpset arvu ei mäleta, aga üle 80 protsendi eestiaegsetest monumentidest on siiski juba taastatud. Nii et meil on mälestussambaid, on meil küll? No ja vabadussõja sambaid külvati ju esimese Eesti vabariigi ajal ju nagu seeni. Jah, aga meil ei ole jah seda kõige-kõige suuremat ja kõige kõige tähtsamat, aga nende monumentide ka on see asi, et et eksmonumendid öeldakse, kaardistavad rahva meelsust ja need praegused monumendid, mida kas siis taastatakse või ehitatakse, need peavad taastama selle, mida okupatsioon 50 aasta jooksul pekk ära lõhkus. Ja mul on küsimus näiteks teile, kui te ei oleks mitte neljas võim, vaid oleksite see esimene või teine võim raskel ajal monument 120 miljoni eest, nagu püsti saama või, või mitte. Mis teie teeksite? Jah, see on niisugune ohkega küsimus, naised, tavaliselt on hästi sellised kokkuhoidlikud, et ikka enne kõigepealt vaatame, selles pere eelarve kokku, tuleb siis hakkame sambaid püstitama. Aga, aga ma loodan, et aga selleks on mehena. Et mõelda, et kõigepealt ehitame samba ja siis hakkame vaatama, kas leib on, onju. Nojah, aga ta ikka noh, minagi lähtun sellest, et kuna ta on nagu välja käidud ja lubatud ja vabariigi 90.-le aastapäevale, siis noh küll sa ütled 120 miljonit, no mis, mis su ettepanek siis oleks, et noh, hea küll, et ärme ärme ehita nii suurt ärme ehitada klaasist, Tehitame nendest vanadest tellistest, mida me saame nõukogude aegsetest nendest laudadest. Ja lammusin, et sellise ettepaneku me teemegi. Sellised on 10 miljoni korra üles üles üles panna, eks ole, mingi tsehhi talle maksta, eks ole. Et noh, ma ei tea, kas nüüd sellise, nagu öeldakse rehepappi ja popsi mentaliteediga Ei no see muidugi sellel ei ole mõtet, et kui juba teha, siis teha korralikult, et aga jah, kas nüüd tõesti nüüd. Jah, aga ei nõus, hind hinnaks, aga üks, üks positiivne moment sellel sambal on kindlasti olemas. Vabariigi pealinna keskne väljak saab autodest puhtaks ja see on, see on juba iseenesest nii-nii suur asi, et las need, las need miljonid siis siis lähevad sinna. Aga jah, sellel taustal on taas kord, meenutades Jürgen Ligi eilsete intervjuude Ekspressis ja, ja seda seda nihukest jõhkrat hoiatust, et ametnikud võiksid hakata endale vaatama juba uusi töökohti ja mitte ära ootama seda koondamise lainet, mis, mis tuleb. Noh, selle taustal on, eks ole, jällegi see igavene küsimus, et mis siis nagu tähtsam on, aga aga mina isiklikult ei usu üldse mingit tohutut koondamislainet. Et kui ikkagi juba seda null koma ühest prognoosi statistikanumbrit Nad on juba vastavalt ülespoole natuke korrigeerima, lubatakse ja paremaid, paremaid numbreid aasta lõpuks järgmisel järgmisel aastal veel veel paremaid. Et, et maksud laekuvad ja ja lähed nagu vaikselt ülesmäge igal juhul asi ei lähe veel palju hullemaks. Et loodame ikkagi, et, et need ennustajad ka seekord eksivad, nii nagu nad palju kordi ennegi on eksinud ja. Minu meelest on üks kõige paindlikumaid köisi on kroonu köis, et me oleme näinud, mismoodi seda ametnikeni palgasüsteemi, preemiate süsteemi, kuidas seda on tüütud üle mingisuguste aastaste korrastada. Et üle mingi ütleme, nelja viie aasta avastatakse, et jälle on mingisugused preemiasüsteemi tekkinud, mingeid alternatiivseid jälle nagu ei ole palganud läbipaistvad, et et on, on, on süsteem, et on astmepalga ta kuidagi jälle tekivad mingid tulemustasud ja need reaalpalgad on tõesti märkimisväärseks suured kasvanud, siis üritatakse jälle mingisugust korrektsiooni teha, uut süsteemi välja mõelda ja nelja-viie aastaga see süsteem jälle see kroonu case by paindub kuidagi ära. Nii et ma, ma arvan, et seal on seal on, ütleme, kroonusüsteemis või riigisüsteemis töötavad säravad inimesed heade mõtetega, et noh, neid variante kuidas, kuidas sellest koondamisest kõrvale hoida, et ma, ma arvan, neid neid leidub küll ja küll. Jah, see on nii oluline küsimus nende jaoks, sest mida üks ametnikuhing hakkab tegema siis, kui ta on koondatud? Ta täiendab lihtsalt meie töötute armeed üsna, vaevalt erafirmad hakkavad suvalisi rea ametnikke oma palgale võtma. Ja seda enam, kui erafirmad ei ole mingist ohutus õitsengus parasjagu. Ja selleks on vaja samamoodi ümberõpet nagu Narva Kreenholmi koondatud naiskangutele, eks ole, majaga meie ametnike armeele. Ehitusteiega ei ole, me oleme ikkagi võtame nagu, et mingisugune ametnik kuskil hall ja keskpärane kuju, eks ole, et noh, teid ongi liiga palju bürokraatiat liiga palju, noh tegelikult kolme inimese töö võiks kaks vabalt ära teha ja nii edasi, nii edasi. Ametnikul on juures selline noh, nagu negatiivne foon või mitte ainult Eestis, vaid, vaid igalt poolt, ametnik ongi siin midagi, midagi igavate, midagi, midagi suhteliselt rumalat, kes täidab käsku ja nii edasi. Aga tegelikult hea ametnik on kuldaväärt, see on vana vana tõde, aga ega see ei puuduta ainult ametnik. See puudutab kõiki, ka Gabe'i, ükskõik kus me istume, heideti, mitte aga kallist rahvusringhäälingut ja, ja, ja, ja rahvuslik ooperit Estoniat, kes valmistub mingi kuni 70 inimese koondamiseks Ütleme ETV usuma rohkem kui ministeeriumide koondamist koondamistesse. Jah, loomulikult ja seda on hea teha ülevalt poolt survet avaldades. Nii jätkame hapukurgiteemal, me oleksime suures hädas, eriti ajalehed, kui oleks olnud soome-ugri maailmakongressil. Kui oleks olnud Eesti-Vene presidendi kohtumist, kui oleks olnud pidulikku väljamarssi kui oleks olnud teravaid sõnu ja kui oleks olnud tärkavad sisepoliitilist kaklust piirileppe teemadel. Need on teemad, mis meie ajakirjandusest ei kao ja jumal tänatud, et ei kao sellepärast et on ju tähtsate tähtsate küsimustega. Kuigi minu meelest Eesti-Vene suhted on, on, on nii kehvas seisus, et iga väiksemgi tuuleiil ehk nagu nagu ilves ise ütles, et liblika löök võib tekitada orkaanid. Siis ongi nüüd, et kogu see sündmuste jada meie meie ajakirjanduses aga, aga mitte ainult meie kasko, ütleme, naabrite soomlaste juures ja mujalgi on tekitanud väikese sellise tormi. Kas ta nüüd veeklaasis või ta ei ole veeklaasis, seda, seda me ei oska võib-olla täna öelda, see selgub alles mõne aja pärast. No ta ikka päris hapukurki ei ole, kindlasti on üks, ühe tähelepanuväärsema sündmusega tegemist, et kui sellest ka keset talviste kiiret tööaega toimunud oleks kindlasti täpselt sama palju või veel rohkemgi tähelepanu pälvinud. Ei no absoluutselt, sest et juba Eesti-Vene presidendi kohtumine, mis küll tegelikult kõigi nende sündmuste jada taustale, ei suhteliselt tahaplaanile, ka meie president oli üsna kidakeelne, kui ta rääkis kohtumisest Medvedjeviga, aga, aga, aga see on ka mõistetav, sellepärast et see, mis järgnes, see noh, ujutas kõik muu üle. Nojah, siin on käinud suur vaidlus selle üle, et kas president käitus õieti või ei käitunud õieti öeldakse kaks täiesti erineval seisukohal olevat liini. Osad ütlevad, et ta reageeris liiga üle, liiga emotsionaalsed, et oleks pidanud nagu kõrvarlentis Gorbatšovi esinemise ära kuulama ja mitte reageerima. Teised ütlevad, et väga õieti tegi, Eesti ei pea laskma ennast sellisel foorumil solvata. No kui küll minu seisukohta midagi teada tahab, siis minu arvates ilvesele žestiga täitva õieti ta tõmbas niivõrd suured tähelepanu nii Eesti-Vene suhetele kogu maailma silmis kui ka üllatav-üllatav ka soomeugrilaste olukorrale tegelikult, sest lugedes näiteks Soome ajakirjanduses ilmunud reaktsioone paar päeva hiljem kogu sellele tülile juhiti ju lõpuks jõuti Gorbatšovi esinemiseni välja tegelikult ja selleni välja, et Venemaa on üleolev ja jõhker oma käitumises soome-ugri rahvastesse, nii et selles mõttes tähelepanud pööramisena oli asi ja mis minu meelest oli, nagu halb oli, oli see, et teatavasti Medvedjevi Ilvese kohtumisel oli ju keskne teema, mis Venemaa poolt tõstatati, oli piirilepe. Ja see kurikuulus preambula preambul preambuli, kuidas, kuidas seda nüüd päris õieti vist. On küll mitte piirileppe, vaid ratifitseerimisseaduse ratifitseerinud. Preambul preambuli nagu vist annab, annab säärane kuidagi ketelt preambula see selleks, et seda ju naudis Medvedjev, et, et see tuleb ära muuta ja, ja nüüd, kui Toomas Hendrik Ilves pärast ütleb intervjuus, et tema meelest on, on see ka õigustatud selle selle preambuli ära võtma ja see on nagu selles mõttes keskkonnale lugu, et see on nagu otseselt ju vastutulek Venemaa nõudmistele. Aga Venemaal on teatavasti ei tohi mitte tolligi järele anda, sellepärast et nagu annad, ühe tollijärele tahetakse terve mees. Ja kogu see diskussioon on ju riigikogus juba maha peetud. See dokument on vastu võetud. Nii et algatada nüüd uuesti tagurpidi protsessi, on minu meelest ei ole. Ütleme niimoodi nagu välispoliitikat, produktiivne Eesti. Mina tõesti kõrvaltvaatajana ehk ajakirjanduse jälgijana viimased need paar-kolm nädalat olen, olen nagu tabanud ennast paar korda mõttelt, et huvitav, kuidas see asi nagu välispoliitika tehniliselt välja näeb. Kas seal Hantõ-Mansiiskis, kus Gorbatšov oma oma jura ajas oli Eesti delegatsioonile tema kõne sisu, näiteks teada? Kas Ilvese lahkumine oli ette planeeritud, et see, see tehnika on tegelikult siin väga, väga nagu, nagu põnev, et mismoodi selliseid otseseid langevad, kas, kas see oli nii-öelda Lennart Meriliku käitumine, ehk tahan kuulata tõlget, sest ilmselt vene keelest ilves nii palju aru ei saa? Ma mulle tundub, et kuigi ta natukene kavandanud seda, aga mitte nii palju kuulab tõlget ja ütleb kuramuse mees, mis juttu ta ajab? Ma olen, ma olen minema. Või oli see nii-öelda välispoliitiliselt ette kaalutud samm, et enne selle sammu astumist oli nii delegatsioon kui ka välisminister ja valitsus ja kõik olid teadlikud, et niisugune asi tuleb või, või see ei olnud teine asi? Kui Ilves tuli Aktuaalse kaamera stuudiosse salvestama intervjuud õhtuse AK tarvis, et kas, kas tema need seisukohad kus ta pakkus välja, et riigikogu võiks sügisel tulla tagasi piirileppe juurde, selle õnnetu preambuli sealt ära ära koristada oli nagu kooskõlastatud või oli see taas ilvese soolo ehk nii-öelda Lennart Meriliku käitumine? Sest tegelikult see teine asi, kui esimene on president, võib tõesti teha soolo. See teine asi, kus, kus ta nii ruttu sellega olles, noh, piltlikult öeldes tõesti alles lennukist maha astunud ja tulles AK stuudiosse on, on põhimõtteliselt ikkagi ju nii-öelda Eesti ametlik välispoliitika vastu minek ükskõik, kas siis toimus kiiresti või mitte kiiresti, aga, aga meie ametlik seisukoht on ikkagi see, et, et see seadus on vastu võetud, see on meil ratifitseeritud ja Eesti pool on selle asja pannud lukku ja paljon nüüd venelaste väljakupoolel. Kui president tegi selle sammu, siis ta võttis nagu omaks, et tegelikult ka ka meie võime selles partiis kaasa mängida ja see on hoopis teistsugune välispoliitiline lähenemine. No toosama konstatsioffeudis juba ju kiita Ilves selle seisukohavõtu eest. Ma ei tea, võib-olla ma eksin, sest ma ei tunne ju ka neid telgitaguseid, mis ajendasid, aga ma arvan, et mõlemad sammud olid mitte ettekavatsetud. Ehk siis lahkumine kongressilt, õigemini täpsustage mitte kongressilt, vaid kongressi istung ühelt plenaaristungile plenaar istungilt ja, ja ka see aktuaalses kaameras välja öeldud ei olnud ettekavandatud. Ma ma millegipärast arvan eriti seda viimast, sest nojah, ma ei saanud siin paljastada mingisuguseid tehnoloogiaid, aga aga ma arvan, et seda küsimust ei olnud algselt planeeritud, talle aga ta tuli ja vastus tuli tuli, tuli selline. Tegelikult sellisel juhul oli see välispoliitiliselt nõrksa see teine kuma. Ka selle välja sammumise tegelikult heaks kiidan, siis siis seda teist teist sammu ei saa kuidagi heaks kiita. President ei saa arvustada riigikogus vastu võetud seadust, kuigi ta oli ka enne seda samalt sama meelt, et seda preambulit sinna pole vaja. Siis ikkagi riigikogu kuuest fraktsioonist viis kiitis selle heaks. Ja ole sa siis tol hetkel, kui see asi toimus riigipea või mitte riigipea siis riigipeana noh, minna minna pidi öelda Parlamendi ja parlamentaarses riigis just parlamendi tahte vastu enne seda läbi arutamata, see on see, see, see ei ole hea soolo. Ma ei tea, mina läksin vastupidisel seisukohal, et, et mul on tunne, et et ühiskonnas on nagu selle preambuli suhtes juba üsna pikalt onu selline nõutused, milleks sa siis täpselt vaja oli, kui sellest nii suurt jama tuli, mida sa siis ikka õieti andis? Selle üle me võime arutama jääda ainult et nüüd on ta vastu võetud. On on see, et ta on, et ära ja ta on parlamendi poolt ehk siis rahvaesindajate poolt vastu võetud nõus, ja, ja president peaks siis rahvaesindajate soovi soovi või siis nende nägemus siis sõnastama. Ma olen nõus sellega. Aga samas kui on, kui tõesti on näha, et ühiskonnas on selles selles suhtes küsitavus tekkinud ja, ja, ja noh, mingisugune mingi tee peab ju mingil hetkel avatama, kui, kui see tõesti ei ole mõttekas, et keegi peab seal ukse lahti tegema, et aga järsku meil seda väga ei ole vaja. Et miks ei või siis president olla, kes see võiks, siis kes see siis veel oleks, tuleks? Ma ei tea, väliskomisjoni esimees ütles seda sügaks peale ta pagan, et võib-olla me ikkagi muudaksime seda või ma leian, et, et noh, keegi võiks seda ju öelda sellel tasandil, et tõesti see, see, see preambuli küsimus on ühiskonnas on vaieldud sellest selles suhtes on tekkinud arusaamatusi. Nojah, aga vaata praegu niimoodi need asjad ei saa käia, et Venemaa president paar päeva varem nõuab selle preambuli tühistamist ja nüüd meie president ütleb, et tema on kaasomand. Ma saan arusaamisega mageda, musa. Seal on umbes sama nagu, kui meedia poolt Medvedjev oleks öelnud, et et Venemaa soov on, mis tegelikult ongi Venemaa soov, et kõik siin elavad venelased saaksid automaatselt Eesti kodakondsuse ja siis tuleks kas Eesti peaminister või president või välisministri staar ka sama moodi, et, et nii niimoodi nagu neid asju nüüd küll teha ei saa ja mind paneb ka imestama see. No ma ei tea, kõik kiidavad kangesti, kui osav on Venemaa välispoliitikaga. Väga paljud viimaste aastate sündmused näitavad, et see teps mitte ei ole, nii et kas Ukrainat siin kõige markantsem näide, et kui Venemaa kindel soov on saada piirileping Eestiga, mis on ju Venemaale vajalik, aga seda ei ole Eestile ja nii, nii väga vajavad Venemaa, kes tahab viisavabadust Euroopa Liiduga nii väga vajalik, siis. Miks sa pead seda presidendi kohtumisel niimoodi välja ütlema? Sa tead, et sa asetad, eestlased sundviskes? Siukse selliste asjade jaoks on diplomaatilised kanalid aetakse asju vaikselt ja kui oleks eesti pool tulnud välja mingisuguse mõtte algatusega, ilmad, eesti rahvas oleks teadnud, et see mingisugune kindel nõue, eks ole, võib-olla see oleks nagu natukene rahva petmine, aga, aga diplomaatias ja välispoliitikas on see asi päris tavaline. Et siis oleks need asjad natukene nagu, nagu lihtsamad andnud, aga nüüd praktiliselt Medvedjev ise ju seadis olukorra sedapidi, et Eesti ei saa mitte kuidagi selle initsiatiiviga välja arvatud üks erakond. Juhtusin kuulama Eesti raadios riigikogu endise väliskomisjoni esimehe, keskerakondlase Enn Eesmaa seisukohta. See on minu arust ainuke erakond, kes ütles, et Ta tuliselt toetab seda ilvese mõtet, aga avaldas ka arvamust, et riigikogu seda menetlusse sügisel eirata. Jah, see on, selles mõttes on sul õigus tõesti, et venelased nagu ei taba eestlaste olemas võib-olla siiani ära tabanud, et kui me sellest gaasijuhtme no ütleme, ehitamise uuringutes osalemisest loobusime lihtsalt sellepärast, et põhimõtteliselt olla selle vastu, et me oleme siukesed, väiksed tigedad eestlased, me lähme istume siin ja me ei anna järgi siis see tõesti, ma olen nõus, sinuga on väga, väga rumal, poliitiliselt väga ütleme diplomaatiliselt, väga rumal. Tigedus see on, see on, see on Eesti jaoks eluline küsimus, hoida hoida Venemaaga suhetes kindlat joont, sest kõik praktikad on näidanud, et et siin ei saa niimoodi, et üks pool nõuab tähendab, suur pool nõuab ja siis väike Peeter ütleb, et okei, teeme ära. See on hukatuslik. Et me ei saa Kus NATO-s on, meil peaks nagu teoreetiliselt su selja taga on olema, aga ma arvan, nii Euroopa liidus kui NATOs näeksid väga paljud heameelega, et see nõndanimetatud preambul, millest nad ilmselt aru ei saa, milleks see sinna pandud on, et see kaoks ja, ja, ja lõpeks ära see piirilepingu mitteolemine, vabandust eesti keele pärast, et Eesti ja Vene vahel ei ole, piinleb. Noh, nii mõnigi kolumnist ja vaatleja on, on öelnud seda, et, et Eesti peaks ikka kõigele vaatamata hoidma Venemaaga suhtlemisel madalat profiili, et et noh, niisugust kuigi teil on nii-öelda külm rahu, et niukesed tulist sõnavahetust ei, ei ole vaja, et, et see on tegelikult nagu ainuke, mida, mida Brüssel Euroopa Liit ja NATO noh nagu nagu hea meelega näevad, aga, aga kuskil ei Brüsselis ega üheski teises maailma pealinnas ei saa, ei saa ühelegi rahvale kui ka meile mitte öelda, et palun kaotage mingi asja nimel omaeneseväärikus ja vot, kui me läheksime nüüd pärast seda kahe presidendi kohtumist kohe nii-öelda käsu korras selle Tartu rahu kallale ja preambuli kallale, siis, siis oleks tegelikult väärikuse kaotus. Ja teine asi on see, et okei, me võime ju teha midagi, me võime ka astuda nii-öelda ise ühe sammu, aga mis see meile annab, annab piirilepe Venemaaga, okei, kas piirilepe iseenesest annab midagi nii-öelda laiemas mõttes strateegiliselt kahe riigi suhetes? Vastus on Sergei, omal ajal venelasega moosisin, väideti, et Vene õigeusu kirikuga tunnistamine ja kirikuvarade tagasiandmine, et, et kuidas selle ära teete, siis siis noh, suhteliselt kindlasti paremaks vastupidi, suhtleksid viletsamaks. Tähendab, see on, see ongi, see ongi idanaabri niisugune taktika, et moosida, pakkuda heameelt väikesele lollikesele, küll nad ära teevad, küll me siis ikkagi käitumine jõupositsioonilt edasi. Et praegu selles olukorras, kus kus seda lepingut tõesti vaja rohkem Venemaale kui, kui, kui, kui Eestile ei ole mingit kiiret mitte kuhugi ja kui, kui kunagi on vaja see preambula ära kaotada ja on olemas selged garantiid, on, on näha selge kasu, mis sellest tuleb siis noh, miks ka mitte? Ja Eestil on praegu tegelikult ainulaadne hoop käes, mida tal ei ole. Ma ei mäletagi, millal viimati olnud suhetes Venemaaga on just see, et Vene Venemaale on vaja piirilepingut rohkem kui Eestile. Et palun väga, arutame siis, et mis oleksid need kaup kauba vastu asjad, aga noh, see ei pea olema tõesti noh. No ma ei tea, see on umbes sama, kui, kui Eesti hakkaks nõudma. Et see liblika tiivalöök oleks niivõrd tugevad, näiteks soome-ugri rahvad saaksid suuremat iseseisvus. No ma ei kujuta ette, mis, mis, mis Venemaa sellise asja peale kostaks, kui juba see kaudne vihje tekitas niukse sellise tormi tormi veeklaasis, kus Ilvese sõnavõtus nähti kaudselt üleskutset soome-ugri rahvastele hakata rohkem eralduma Venemaast. Kusjuures, kui sa ütled seda, et Eestil pole olnud ammu sellist võimalust kui, kui praegu seoses selle selle vene poolt soovitud Venemaa poolt soovitava viisavabadusega, siis, siis minu meelest mul oli väga sümpaatne või huvitav avastada ka seda sedasama selle Ilvese demonstratsioonesinemise või demarši suhtes, et, et see seal tegelikult oli ka demonstratsioon endale, kohalikele inimestele, et, et see oli, see oli sõnum nendele, et Eesti käitub niimoodi, Eesti ei pea seda õigeks, sellist käitumist ja seal on ka ma olen nagu nendest intervjuudest, mis on praegu tehtud, on aru saanud, et seal on uskumatult palju inimesi, kellele eestlase patseerib. Et, et esimest korda ma näen seda, et eesti tegele, tegutseb nii-öelda Venemaa tagalas või, või Venemaa pinnal elavate inimestega noh, toonis, mis, mis on Eestile sümpaatne ja, ja võib-olla isegi natukene ütleme vene venevaenulik. Et see on see, mida meie oleme kogu aeg siin, pead, pead käte vahel hoides kogenud, mismoodi ida Ida-Virumaal meie naaberriike meie kaasmaalasi manipuleerib, et, et mul on nagu väga hea meel, mitte et nüüd Eesti manipuleeriks seal Siberi kandis, aga et, et, et ma näen, et meil on seal poliitilised huvid ja, ja me tegeleme nendega, et meil on sõnum ja seal on ka inimesed, kes tahavad seda sõnumit vastu võtta. Aitäh. Ma arvanteistkümnenda pean ütlema lauset, ajalugu kipub ennast kordama, aga paraku mitte mitte kunagi samal viisil. Ma ei jõudnud enne saadet kontrollida, kas see fakt vastab tõele, aga aga vist vastad, kui Eesti president oli Lennart Meri ja ta Hamburgi raekojas esinedes nimetas Venemaad vist agressoriks. Putin marssis välja Putin, kes oli Peterburi abilinna abilinnapea, kes täpselt samamoodi tõusin püsti ja selle peale. Orid, Taavi Aas või Kaia Jäppinen tõusis püsti muuseas siin üks tuntud kolumnist Brüsselis resideeruv Ahto lobjakas ja öelda, et tema arvates oli see see väljamarss asjata, kuna protokollilist president üleüldse nii väikse venna peale nagu keegi Gorbatšov ei peaks reageerima, vastupidi, ma arvan. Kui kõnelejaks oleks olnud Venemaa president ja rääkinud neid sõnu siis ei oleks võib-olla sobinud võib-olla, aga see oleks hoopis teine situatsioon. Aga kellelegi Gorbatšovi peale, kes lehvib nagu šaakal lõviümbris ütleme, protokolliliselt riikidevaheliste suhete seisukohalt, eks ole, kui, kui vastas istuvad riikide presidendid ja peaministrid ja siis keegi Parlamendi väliskomisjoni esimees tuleb ja hakkab nagu tõde kuulutama. Veidi seo, see oligi just see koht, kus, kus president ei pea alanduma nihukest jama kuulama ja peab välja marssima. No ja nimetada ja küll me võime öelda Venemaa parlamendikohta, ükskõik mida ta on kummitempel ja nõnda edasi, aga tegemist on ikkagi kummitempel, meie parlament, tegemist on ikkagi Parlamendi väliskomisjoni esimehega ja nimetada seda mõttetuks ametnikuks natukene liiaks, ma kujutan ette, et näiteks meie lugupeetud Sven Mikser võib päris solvuda kohe, sest tema on teatavasti meieri. Ei, ma räägin puhtalt, ei, ma räägin mitte Gorbatšovi isikust ega tema sõnavõtust, ma räägin puhtalt protokolliliselt tähendab, ta ei saa ju sellist kohtlemist ühelgi kohtumisel nagu, nagu riigipea või valitsusjuht. Seda ma tahan ainult öelda. Ja kui see, kui see, kui see ametnik või see, see parlamendisaadik hakkab, hakkab ajama selget juttu, mis, mis, mis on vale, mis on rumal, siis siis riigipead ei pea seda vaikides pealt pealt kuulama ega vaatama. Ma arvan nii. Aga mis puutub pilvedesse kõnesse, siis ma arvan, et see oli tema ameti üksgeniaalsemaid kui mitte kõige geniaalsema, sest et ma lugesin selle otsast lõpuni tagant ette, Est tagant takka läbi ja ja seda võib tõesti tõlgendada mitut moodi, seal oli igasugune sõnum sees, mida sa soovid kuulda ja see ongi, see ongi ülim, mida ühelt riigi peale oodata tegelikult ja seal oli ka muidugi uskumatult julge, peab möönma, sest tegu ei ole ju mitte mingi roodukomandöriga, kes jagab käske ja ütleb nii-öelda puhast lausteksti, et kõik oleks kõigile ühtemoodi arusaadav, vastupidi see on, see on poliitiku ja riigipea. Mõned kolumnistid on seda nüüd Eesti ajakirjanduses ka soovinud, et see oleks tulnud olnud selline selgem ja lihtsam, aga ma lihtsalt arvavad kolumnistid. Ei ole aru saanud, mida Ilves tegelikult öelda tahtis, et soovitaks ka neil sinu kombel lugeda kõigepealt Eesti eest taha ja siis uuesti natukene aju pinguta. Just aga nüüd me oleme sunnitud lõpetama Heidit, Kaio, Peeter Kaldre ja Aarne Rannamäe olid täna rahvateenrite stuudios ja. Ja taas oleme eetris nädala pärast, ilusat nädala.