Loetud ja kirjutatud. Saatejuht Peeter Helme. Algab kirjandussaade, loetud ja kirjutatud, minu nimi on Peeter Helme ja kutsusin täna endaga saatesse kirjanik Eeva pargi, kelle sulest on äsja ilmunud uus romaan. Tere, Eeva. Tere. Sinult on ilmunud nüüd romaan nimega lemmikloomade paradiis. Sellise vesihalli kaanega mul läks tükk aega, enne kui ma aru sain, mis siin kaane peal oli või täpsemalt ma ei saanudki, sa seletasid mulle, et seal on kujutatud plaatoni puud, millel on peal number. Ja see raamat on ise ka selline, ei anna ennast kergesti kätte. Ühest küljest mind hämmastas või vaimustas või mõlemat, et sinu tegelaste selliselt psühholoogiliselt täpselt portreed, aga samal ajal see, kuidas oled nad rääkima ja veel rohkem ka kirjutama pannud see on kõike muud kui psühholoogia seal. Kuule. Nii et siin raamatus on minu meelest päris palju vastuolusid, siin on Ühest küljest poeetiline keel ja teisest küljest vägagi ängistav sisu. Ühest küljest täpne psühholoogia ja teisest küljest hästi unenäoliselt dialoogid ja monoloogid. Kus sul üldse tuli sellise raamatu idee, kuidas see kasvas, kuidas sa jõudsid selleni? No see ongi üsna täpselt öeldud, et selle romaani idee kasvas just nimelt, et ma olin Iirimaal 90.-te lõpul käisin seal ringi ja oli seal natukene aega ja siis ma sattusin sellise häbi juurde tõepoolest, mis oli väga huvitav, ehitus oli niisugune ja väga kummaline koht. See koht jäi mulle meelde. Võikski öelda, et tegelikult selle romaani üheks üheks põhjuseks oli ka see maja, kuhu ma isegi läinud sisse, tegelikult, aga mis hakkas teatud mõttes nagu tuli minuga kaasa kummitama vale sõna aga ta jäi kehtima kuidagi nagu mõned asjad on nii nagu mõned inimesed, mõned sündmused jäävad kehtima ja nendest üldiselt siis moodustuski, sest selles on nagu kõheldajat lõks. Ma olen igal pool öelnud ja siis hakkas tõesti nagu ühest lausest tegelikult. Mis pani mu ettekujutuse tööle ja mis ei lasknud mind lahti. Siis selle raamatu puhul tegelikult kogunes asju. No sa mainisid nüüd oma lõksu lõpmatusse mis on natuke võib-olla sarnane raamat selles mõttes, et mind hämmastab, kuidas seal ikka on jaksu kirjutada nii rasketel teemadel ja teha seda samal ajal niivõrd poeetilises ja kerges keeles. Me oleme sinuga täiesti eriarvamusel, selle poja eetilisuse suhtes on minu jaoks on näiteks väga poeetiline keel näiteks Peeter Sauter, sellepärast et mina ei ole kedagi kohanud nii rääkimas näiteks nagu Peetri seltskond seal räägib, kuigi ta võtab just nagu elust enesest. Ja üleüldse niimoodi noh, selline nii-öelda niinimetatud kõva kirjandus, mina ei ole kohanud inimesi eriti ropendama, sega kelleltki tegemas kepiettepanekuid nii otseselt, sest sellest tavaliselt tuleks midagi välja sellest vestlusest. Ma olen olnud Haanjas, ükskord ootasin bussi niisuguse nelja viimase külajoodikuga ja nad rääkisid tegelikult peaaegu filosoofiast, ausalt öeldes nad arutasid mingeid oma asju, nad ei olnud veel täitsa ära kustunud, aga see tekst ei olnud mitte mingil juhul. Seal ei kostnud ühtegi roppust, nii et, et see ettekujutus ühesõnaga inimeste keelest. Ma arvan, et üldse on vale, et inimesed tegelikult räägivad üksteisega üsna mõistlikult ja tegelikult üritavad ennast väljendada nii võimalikult täpselt, kui nad seda oskavad ja ja päris tühja tekstiosaga ei taha. Tegelikult noh, niisugust romaanis siiski tuleb mingil määral, see peab edasi viima nagu romaani sündmust ka, kui andma mingit allteksti, mingisugused laused ja selle vastused, sest tavaliselt inimestel on ka mingi alltekst. No sinul on siin lemmikloomade paradiisis üsna konkreetne lugu jutustada, võiks isegi öelda, et see on üsna lihtne lugu. Ja see lugu on esitatud. Võib vist öelda kahest perspektiivist, üks on jutustaja hääl, mis räägib. Ühe noore naise elust selles endises kloostris ja teine on lugu, mida ta ise oma häälega jutustab. Ja neist kahest kasvab siis kokku üks lugu. Ja iseenesest on see ju tõesti lihtne lugu. Kas seda võib nimetada paranemise looks? Põgenemise ja leidmise ja otsimise looks võib-olla nagu enamus lugusid on ju tegelikult mis lugu lõpuks ei ole lihtne, kui niimoodi võtta ükstaskõik, mida maailma kirjanduses. Põhilood on lihtsad. Seda küll, ma tegelikult lihtsuse all mõtlesin vast ka seda, et esituslaad on üsna lineaarne ja sul on võrdlemisi vähe tegelasi ja siis sa keskendudki nendele mõnele tegelasele. No ma olen kunagi lugenud ühte kõigi pea klavelli mingiks kirjanikuks aga ma olen lugenud kunagi tema nõugal Houssi, mis on kõikides nende teiste kõrval ikkagi päriselt kirjandus ja seal oli niimoodi, et seal pidin seal ühe asja, et iga tegelane, kes tuleb, ta peab ka tegelikult vormuma tegelaseks, ta peab vormuma inimeseks. Ma pean ise neid nägema tõepoolest. Et see on minu jaoks oluline tegelikult, et et mu lugejad saavad ka pildi tegelaskujust. Ja samas ühesõnaga, mis ma lugesin, mis oli hästi huvitav raamat oli, minu jaoks oli raamatu sõbrakama, Sutra oli geenise oma ja ma usun, et seal tõene, mida ta seal ütleb, on selle kohta, et noh, kolme musketäri kohta see, et tegelikult me ju ei loe, mingisugust meid ei huvita see mingi kaelakee lugu, vann huvitab see, mida teevad Tosportus Aramise tartlane on, et need, need ükstaskõik nii ära solgitud. Tänapäeval need filmid lihtsalt jõledad, mida tehakse, keegi ei usalda autorit ei usalda seda, mille pärast tegelikult need neli tegelaskuju on suureks saanud. See on see, et tõepoolest, et see tegelaskujud on need, mis viivad teost edasi. Mul on ka niimoodi, et kui mõni ma ei suuda mõnda teost lugeda tänu sellele, et mul ei teki tegelaskuju, siis ma ei taha üldse. Kui seal mul seda ei teki, siis ma ei tahagi teada, mis nende inimestega juhtub, sest nad ei, nad ei ole mulle, nad ei tekigi, neid ei ole olemas. Milleks ma peaksin seda lugu lugema, kui seal on tegelased, keda tegelikult ei ole olemas, kui lihtsalt mingid sündmustik aga mitte kedagi, kes sellest sündmustikus liigub. No aga kust see sinu kangelanna, kui nii võib öelda minna marja tuli kas sellega on ikka nii nagu üsna sageli kirjanikega on, et nende tegelased on suuresti nemad ise. No ei ole see, see ongi see vastus iga igaüks tegelikult ju kasutab iseennast kirjutades sa ei pääse sellest kusagile. Et kasutad oma kogemusi, oma maailma nägemust. Ja see võib olla ka täiesti negatiivse tegelase juures tegelikult niisugune sa oled ikka ikka mingil määral peegeldub autorit kõik ta tegelased. Aga kindlasti ei ole siin mina ise. Aga kas on kerge kirjutada inimesest, kes on sinust hästi palju noorem, eks elab hoopis teistsuguses keskkonnas, kes kogeb hoopis teisi asju kui sina. Kas see on sinu jaoks selline seiklus millase koos tegelasega kaasa teed või on see mingi eksperiment katsud elu sisse puhuda kellelegi, kes on hoopis teistsugune? No see on, nüüd, on need trikiga küsimus, samas ma ütleks, et ega ükski inimene, kes tegelikult ikkagi teeb mingit loomingut, teavad kõik lapseks ei saa kunagi vananeda, aga päris korralikke täiskasvanu ei tule kunagi. Et kui moodi sügavalt järele mõelda, siis päris ilukirjandus on ju lapselik tegevus, sa mõtled jutte välja? Ma tegin seda juba lapsena, mõtlesin jutte välja, vaatasin mingit maja ja kujutasin ette, kuidas seal elatakse, mul olid oma lemmikmajad, kuhu ma tahtsin alati minna, vaadata mingisugust tuld selles aknas, mul oli seal oma maa tegelased. Et see on, see on niisugune, mis ei ole kunagi minul nagu ära kadunud, see teeb elu huvitavamaks. See ainult üks lineaarne elu, kui seda ära elada, et sul ei ole lugusid selle sees, siis ma ei taluks seda, lihtsalt ma ei suudaks sellega hakkama saada, et ei ole lugusid. Nii et selles mõttes on nagu lihtne see mängija samas. No mul on lapsed. Kogu aeg läheb edasi, selles mõttes on väga tore. Väga vajalik on tegelikult, et sul on see sealt, et põlvkondade side, nagu see on nii lähiside tegelikult ei kao ma kogu aeg, näen, ma pean nendega seda kaasa tegema, tahes-tahtmata kõike neid seal kohati väga raske. Aga samas annab hästi palju, sellepärast et sai takerduda iseendasse. Ma ei ole kindlasti iseendasse takerdunud, võiks nii-öelda, see teeb mulle niisuguse kirjutamise üldse mitte keeruliseks. Aga kas sinu lapsed on juba lemmikloomade paradiisi lugenud? Üks on, ta ütles, et talle meeldib rohkem plõks. Kõige noorem. Sulle meeldis siin olnud. Ja sest on väga karm tegelikult, aga mul väga teraselõik minust. Võib-olla isegi täiskasvanu ikka. Et nii, et selles mõttes nagu ja ei loomulikult kõige lapsed on? No see on ka hea märk, nad julgevad olla minuga kriitilised, loomulikult. Nii et kui kaua sa kirjutasid lemmikloomade paradiisi? Ei oskagi niimoodi väga täpselt öelda, aga mitte väga kaua, ma ei kirjuta kunagi asju niimoodi aastate kaupa. Ma tegelikult valmistun nende kirjutamiseks väga kaua. Ja Ma võin, alustan ta näit, ühesõnaga võtta need kätte, panna ära käest mõelda, Nad käivad muga kaasas. Nii et see tegelikult see sisemine kirjutamine, see enne, kui see päriselt füüsiliselt peale hakkab, võib-olla üsna pikk ja aga siis järsku mingil hetkel hakkab mul ka kiire selle asjaga. Nii et ma olen seda kirjutanud kusagil kaks kuud, aga kogu see ülejäänud tegelikult selline isegi mitte materjali kogumine, sest ma tegelikult ei kogunud selle jaoks materjali. Ait, selle väljaotsimine iseenesest võib-olla iseenese seest niisuguste piltidena asjadena kõik kõikide nad seda kokku panna, see on natukene teine asi, aga loomulikult see tekst tegelikult hakkas ka teatud mõttes iseennast kirjutama. Sul on mingi punkt, kus sa lähed teele, kõige parem on see, kui see. Ta keerab kusagile täitsa mitte ära, selle pead sa nagu ära hoidma, täitsa kusagile nurga taha ei keera ja väga laiali ei valgu. Aga mingil hetkel hakkavad tekstid ennast ise kirjutama ja tegelaskujud ennast kehtestama. Laiali valgumise ohtusin raamatus minu meelest küll ei ole. See on ju lõpuks üks õnnetu armastuse lugu ja selline eneses selgusele jõudmise lugu. Võiks öelda, et tegelikult armastuse lugu on ju kõige riskantsem kirjutada. Kui ma selle nagu andsin Torisele lugeda, Doris oli mul nagu esimene lugeja ja mani verbile ütelda käsikirja võlgu. Jaa, Torisonium verbist, kirjastus verbiks, üks liikmetest, siis ma muretsesin selle pärast, et ma kartsin, et see on liiga romantiline. Me kõik kardame kohutavalt romantikat, Toris naeris mind välja, ütle sina ja romantiline, ühesõnaga nagu minus ei ole seda, mitte üht grammigi. Aga sa ütled poeetiline, noh niimoodi kunagi olin, ma käisin esinemas ja siis oli see kohutavalt palju juttu sellest, et et on väga palju ropendamist meie kirjanduses ja me saime riielda, esinedes kuulajate käest ja lausa tekkis konflikte ja nii, ja siis ma otsin väljadelt omale ühe novelli ja lugesin neile ette, mis oli väga kohutav lugu, väga poeetiliselt kirja pandud ja siis ma ütlesingi, tegelikult ei ole, küsimus ei ole mitte selles, kas keegi ropendab või mitte, vaid, vaid see, kuidas miski mõjub, et loomulikult võid ka ropendada, kui see on see koht, kus tegelikult sa tunned, et see on nagu vajalik ja õige. Et sa ei saa teisiti. Et see on tegelaskujul, määrab selle. Aga iseenesest ma niisama lihtsalt sellesse ei usu, sest tõesti inimesed ei ole sellised, kuigi meid püütakse igast otsast nagu seda uskuma panna, et inimesed on üsna rõvedad ja ropud ja hirmsad ja mina ei ole. Inimesed püüavad seda mitte olla Igaljuhul. No ma ei tea, sinu raamatus nüüd meespeategelane, kui teda võib nii nimetada, üks olulisemaid kõrvaltegelasi temal küll üsna vastik tüüp, kuigi ta vist noh, enda, millest vist ei ole jah, aga välja kukub kinni. Ma ütleks ka, et see paine selleks soorituste paine, igas mõttes soorituste paine on palju, palju hullem kui naistel ja auahnus ja pädemine on palju, palju suuremal määral, nagu neid nende elusa määrab. Ja samas naistele meeldivad tegelikult niisugused mehed, kes on, kes on just nimelt nende vastaspoolused, tihti vastaspoolused tõmbavad. No see on sinu peategelase traagika või sealt alguse saada No enamus armastuslugudele on see traagika just sama. Võib-olla ei ole nii nii äärmuslik, aga mingil määral on. Aga kuidas üldse sina ennast tunned, kui sa hakkad meestegelasi ja nende hingeelu kirjeldama? Tõsi, siinse kirjeldad üsna väljast pilguga sõnu. Meestegelast kirjeldab ikkagi peategelane, minna marja, nii et päris sõda mehe sisse minna. Ilmselt pean ma kirjutama niisuguse uue uue asja, kus on just nimelt meespeategelane. Nii ma tunnen ennast tegelikult mõnusalt meesosalistel on, ma arvan, et mul ei ole selles tegelikult ma ei leia, et, et selles oleks nii kohutavalt suur vaimne, vaimne vahe just nimelt füüsilist vahet tajuma väga hästi. Eluaeg elanud mehega, kes on väga mehelik ja, ja kasvanud vendadega ja et mul ei ole see. Mul ei ole ka niisuguseid pete sõlme nagu ka füüsilise poole pealt, mis naistel väga tihti on tegelikult ja kanist ülemäära paisutatud romantilised ettekujutused, mida ei saa keegi isegi mitte täita. Kas minna Marial on siis sellised, päriselt vist mitte. Päris mitte, tänan ka vend olemas, kellega ta on väga lähedane. Et juba see tingib seda, et sa näed seda algusest peale väga lähedalt elada seda kaasa. Et see juba muudab tegelikult su vaatepunkti nagu meeste osas. Äkki sa loed katkenud jätta, muidu või muudkui räägime siin raamatust, aga raadiokuulajal pole veel aimugi, millest me räägime. Ma võitsin CAD klahvidelt spiraalid, keerdusid sõnade asemel tagasi ekraanile. Tuhm müts vastu ust andis märku sellest, et lõunasöögikandik oli kohale toodud ja ma võisin ust paotada ja selle endale tuppa tõsta. Aeg, mis muidu selles ruumis paigal seisis, oli järsku teinud mitmetunniseid. Ja mul oli hetkeks tunne nagu kinos. Kui filmi lõppedes ekraan tühjaks valgub. Pime saal valgeks läheb ja sa leiad end järsku toolil istumas, mahajäetuna, traagilist või õnnelikku lõppu. Kui kangelased ära päikeseloojangusse ratsutavad, sina bet tõusma üldises jalgade lohinas ukse poole trügima, uksest välja, tolmusele tänavale astuma. Mart naeris, kui ma ütlesin, et olen otsustanud, et kui üldse vaadata, siis veel ainult väga viletsaid filme, tõelist rämpsu, halenaljakat, see pikas või tapmist, tagaajamist ja idiootliku horrorit sest CDd tegelikkuses maandumise nii palju ohutumaks. Ta pidas mu teooriat totraks, öeldes, et sel juhul peaksime rõõmustama ka õudusunenägusid, nähes neist ärgates. Aga ta ei teadnud, millest ta rääkis, sest ise väitis ta, et ei näinud kunagi und. Mina nägin. Esimene asi, mida ma üldse mäletan, ongi uni ja see, kuidas mind karjumana sülle võeti, mööda tuba kustutades ümisedes ringi käidi. Ja siis ma olin nii väike, et ei osanud veel rääkida ja öelda, et keegi loom tahtis mul voodis pead otsast ära hammustada. Isa Trumpist sinuga terve tööd ringi, ausõna, mina oleksin lihtsalt lõpuks aknast välja visanud, aga teema käis, ütles laulda, rääkis ema. Ning kuigi ta naeratas, oli ka selles Leebes ilmes tasu nõudvat etteheidet. Ma olin nii noor ja sinulik, täiesti võimatu. Beebi nüüd räägitakse, sellest kirjutatakse naistelehes. Aga mina ausõna, kartsin, et hüppan koos sinuga auto olla. Ükskord peab hüppasingi alles siis, kui Silver sündis, jäidze järsku vait ja tema oli algusest peale nii kena ja vaikne laps, aga ainult seni, kuni ta sinu järele kõiksugu lollusi õppis tegema. Ehk olekski parem olnud, kui oleksin hüpanud. Ema, me elasime teisel korrusel, seal aga veel juba, kui jube külmse korter meil oli. Ma näen, unesid kirka värvilisena ja korduvalt samasugustena, aga erinevalt filmidest, Isamaa, neid valida, koledatel kohtadel silmi sulgeda, teleka eest ära vett jooma minna just ärgates oma unedes, nagu poja veel välja rabeledes tuleb mulle meelde kinnise osakonna perearsti hoiatus, et ma ei tohi tihti ema vaatamas käia. Miks te siia tulete? Te näete ju, et ta ei tunne teid ära, muutub ainult rahutamakse. Teie ei ole üldse see, kes ohutult võiks nädalast nädalasse seda endale lubada. Vaadake, mis nägu te olete? Kui soovite, võin ma teile mingeid kergemaid rahusteid välja kirjutada, kas te magada saate? Usun muned, liikusin nagu varjud päeval minuga kaasas ning see arst nägi nii mind kui ka mu unesid. Ma seisin oma rähklemisest katkise, see särgis täies nagu jubedas unes kuuled alasti tänaval ja inimesed tulevad ja lähevad. Nad ei tee sinust välja, ometi näevad sind ja itsitavad, aga arst eksis, nad ei pea mind kinni siduma, sest tegelikult ei olnud tõeliselt hirmus mitte see aeg, kui ema vastu seina hakkas jooksma ja teda kinni tuli hoida. Vaid hoopis aasta enne seda ja veelgi varem, palju varem. On asju, millele ma kunagi ei mõtle ja mis mul kunagi meelest ei lähe. Selles katkendis tuli välja terve rida selle romaani olulisi probleeme, kui nii võib öelda, kui võib-olla need kokku võtta, siis mulle tundus raamatu lõpus, et Sa ütled seen lisaks kõigele muule seda, et mitte ainult iseenda eest ei saa ära põgeneda, vaid et kui enda perekonna eest on väga raske ära põgeneda tuleb sinuga ikkagi kaasa. Tal on meil kõigil kaasa alati aga Mu enda jaoks oli tegelikult see üks oluline koht, mida ilmselt teised ei pane tähelegi. Tegin enda meelest avastuse inimese vanuse osas, et me vananeme kõik nagu üks hiigelorganism ja meie vanusevahe sinuga, nii et sa oled tegelikult minust vanem, mis aastal sa oled sündinud? Vot täpselt nii palju sa oledki minust vanem, et see oli mulle kuidagi nagu niisugune ahhaa-elamus endale. Ja mingil määral isegi nagu usun sellesse siis öelda, kui üldse usust rääkida. Et eelmised põlvkonnad on meist olnud nooremad. Ja Me vananeme põlvkonniti. See on jah, üks selline naljakas mõttes on tõesti minna marja ju kõiki inimesi mõõdab, nii et iga uus inimene, kellel, kes tema teele satub langeb tema sellise aritmeetika aritmeetika ohvriks. Jah, ma ei tea, mida sellest arvata, aga aga see on üks naljakas mõte küll. Aga kuulame vahepeal natuke ka muusikat, mille sa tänasesse saatesse valisid, mida me kuulame, kõigepealt? No kuule, ma kõigepealt pluss pringstiini sellepärast et tema oli selline rokkar, kes mulle veel tõepoolest mind üllatas ja mulle korda läks üks nendest suurtest delt kasvanud sellel ajal, kui oli Elvis kuskil nii kaheksa 10 oli ta juba minu suur iidol ja siis ma olin kuskil mingi 14, kui tulid piltlid, et ühesõnaga ma olen kasvanud tegelikult Niukest tõelise roki ajastul ja väga palju seda rokki, mis praegu on üldse praegust muusikat, ma näen selles meeletult kordust ja kulumist ja ja lihtsalt tegemist tegemise pärast. Aga pluss oli selline boss oli selline, kelles oli veel seal tõelist niisugust jõudu ja võimu ja, ja nisust sisemist. Jätkub kirjandussaade loetud ja kirjutatud äsja kõlas Pruuspringstini lugu pooldu ran. Ja tänane saatekülaline on Eeva Park, kelle sulest ilmus äsja kirjastuses verb romaan lemmikloomade paradiis. Oleme juba natuke rääkinud selle raamatu sisust ja kuulanud katkendit. Mõned märksõnad on meie jutus kõlanud perekond, enese otsimine, õnnetu armastus. Aga väga paljuski selle raamatu sisust esitad sa peategelase enda kirjutuse kaudu, peategelane istub ühes loomemajas ja kirjutab. Ja sellega sa oled kirjutanud ühe järjekordse raamatu kirjutamisest. Ja mul tuleb meelde üks vestlus, mis mul kunagi Jon kausiga oli, kes no vot, ma ei teagi, kui hea meel tal nüüd on, et ma seda niimoodi siin eetris ütlen, aga nagu ma ütlen ikka. Igatahes ta kirus seda, et miks kirjanikud muudkui kirjutavad kirjutamisest, kellele peale kirjanike ja võib-olla kriitikute ikka see korda läheb ja kirjanikud peaksid rohkem kirjutama. Lugejate elust, ütleme siis nii. Kas sina ei karda seda, et see raamat jääb natuke liiga kirjanike raamatuks? No see, kes kirjutab seal parajasti minna mari ja ta ei ole ju kirjanik, ta kirjutab iseenesele, et aru saada, mis on temaga juhtunud ja ma ka ei ütleks, et oleks õnnetu armastus armastus kui ta on päris armastus, sest seal on päris armastusest jutt on alati õnnelik. See ükstaskõik, mis, mis pärast ka ei juhtuks, see, et sa oled armastanud alati hästi oluline see, et kas ta on õnnetu või mitte, see õnnetused ikka juhtuvad. Aga pärast on ta õnnetu ja pealegi ei ole üldse kindel, kas meespool mart teda ikka armastus. Võib-olla ongi kõige olulisem ise suut armastada ja oma armastuse määramit mitte mõõta üleüldse teise teise vastamisega, sest see on alati suur õnn tegelikult iseennast tõeliselt. Sest see on niisugune nagu äratus, tegelikult armastus, kõik kardavad seda hirmsal kombel, aga aga see on tunne, mis on inimesel võib-olla kõige kõige olulisem tunne kõige kõige teda iseennast, avam tunne. Nii et ma ei, ma ei pea seda tegelikult üldse mitte nii õnnetuks raamatuks. Huvitav, sest minul oli küll seda lugedes ikka täitsa kurb minna, margi oli ju selle raamatu vältel peaaegu kuni lõpuni välja üsna katki. Palju sa neid terved inimesed on? Terved inimesed ei ole üldse huvitavad, on väga, väga keeruline on tervetest inimestest ja neil on alati mingisugune teatud ideotismi nähud on juures, kes nii väga terved on. Need ei ole inimestena huvitavat kindlasti. Aga need teised kõrvaltegelased, sa kirjeldad mingil määral ka teisi seal kummalises loomemajas viibivaid tegelasi ja kuna ma olen ise ka mõnes loomamajas viibinud, siis natuke niimoodi muigasin, sest ma mõtlesin, et, et see on küll selline natukene kirjanike sisehuumor, sest sa kirjeldad just sedalaadi tüüpe, keda loomemajanduskohta Nojah, kindlasti ma olen, ma ei ole päris selliseid kunagi kohanud, aga, aga paar tükki neist küll otse elust võetud muidugi. Aga, aga nendes kohta väga huvitavaid inimesi ja kohtab ka selliseid, kes tegelikult Ta on kuidagi nagu sinna sattunud, kes ei ole ka nii väga kirjanikud ja need rähklevad tavaliselt väga kummalisel kombel siis tõestada ennast, et nad, et nad seda on. Nii et see on, see on huvitav paik. Aga mu lõksus ei olnud tegemist üleüldse ei olnud tegemist kirjanikega nendega, kes kirjutavad. Aga see on ka siin tegelikult ju ei ole? Jah, võingi mingi sulle vastata, et see ei ole kirjanik, kes kirjutab neid asju. Kas sa tema teksti kirjutades siis pidasid ka seda silmas, et ta peaks olema keegi, kes ei ole väga kogenud kirjutaja sest et seda lugeda, sest mulle tundus küll, et sa oled loonud ühe teistsuguse registri või teistsuguse keele. Minu meelest oli täiesti usutav lugeda teksti, mille puhul justkui mul kuklas oli see tunne, et see on nüüd sellise inimese tekst, kes ei ole harjunud kirjutama, aga kellel on ettekujutus sellest, milline võiks olla kirjanduslik keel ja ta püüab siis kangesti seda kirjanduslikku keelt paberile panna. Selle teksti olulisus seisneb selles, et ta kirjutab seda iseendale. Võib-olla sellest tekibki see niisugune vahe selle ülejäänud tekstiga see ei peagi olema kirjanduslik, tegelikult see on. See on endale, et mäletada, et seda veelkord saada kõigest sellest osa, mis on olnud olla veel kord õnnelik, lihtsalt. Raamatu lõppu jõudsin, siis ma lugesin selle koha, kus ta Sa vist ei ole eriti hull asi, kui öelda, et ta lõpus lahkub sealt loomemajast seda vist kuulajale öelda, kelle lõpus lahkub, sealt ma lugesin selle koha mitu korda üle ja mulle jäi ikkagi segaseks, et mis sellest tema kirjutatud tekstist nüüd sai. Kas ta jättis selle alles või kustutas arvutist. No see jääb igaühe enda enda otsustada, mis ta sellega teeb, ilmselt see nii nagu see lõpp, ma olen juba kuulnud paarilt inimeselt, kõik on saanud sellest ka sellele romaani lõpust erinevalt aru väga-väga kuumal, väga kummaline oli see, kusjuures see on ju väga lihtsalt kirjutatud tegelikult seal ei ole ju minu meelest mingisugust nuputamist, aga samas igaüks näeb seda erinevalt täiesti erinevalt nähakse hoopiski mingi inimese sisemise pildina ja ei tea mille on, aga, aga ma tahan tegelikult ühte asja veel puuduta. Minu jaoks oli hästi oluline tegelikult see puude palve siin, mis tekib, nagu tal peategelasel see, et inimesel on vaja millegist kinni hoida maailmas ja et me oleme kaotanud palved, see, mis on olnud alati nagu osa inimeste arengust ja ajaloost ja kõik, et, et see oli minu jaoks tegelikult, see tuli raamatuks sees alles, tegelikult tekkis see, see puude palve ja see sai mulle endale kuidagi nagu väga oluliseks niisuguseks raamatu osaks. See, see kuidagi, see, see tuli ka täiesti niisugune mitte plaanipäraselt, vaid lihtsalt tekkis nagu teksti. Ja see on hästi sümpaatne, siis selgituseks sellele raadiokuulajale, kes selle raamatut lugenud peategelane kõnnib mööda parki ringi ja vaatama puude juurde kinnitatud silte, kus on puude ladinakeelsed nimed ja hakkab neid enda peas kombineerima ladinakeelse meie isa palvega. See mõjub hästi sümpaatselt. Kuidagi soojalt. See oli kummaline, nagu vajadus tekkis selle järele ja just niimoodi nagu tekst, nagu nõudis seda raamat iseenesest, nagu nõudis, nii et see on niisugune, mis nagu võiks öelda, et iseeneslik tekkimine raamatu sees. No aga see on tore tunne, eks, kui sa tunned, et nüüd tekst suunab Jah, jah, ja see vajadus ka neid uuesti jälle, kui see esile tuleb, et see ei ole mitte niimoodi, et nagu tehniliselt mõtled, et, et nüüd oleks koht jälle, kus seda panna, vaid ei, see nagu see oli väga kirjutades nii et seda kirjutada ei olnud raske selles mõttes. Aga kas sa kirjutasid raamatu algusest lõpuni või kirjutasid sa kuidagi natukene seda kompileerida, sellepärast et sul vahelduvad ju tekstiosad osa, on siis minna marja enda mälestuslik tekst, mida ta ise paberile paneb, ülejäänu on siis noh, nii-öelda reaalajas toimuv kas sa tõstsid seal lõike ümber või tuli see kõik järjest alguses. See tuli järjest algusest lõpuni ja tegelikult ongi nii, et kui ma kirjutama hakkan, siis mul on see tegelikkus kirjutatud tegelikkus, saab nagu esmaseks tegelikkuseks, et mul on nagu raske alati noh, nihukest tekstist sisse-välja käia. Et see on üks niisugune, mis ma saan, täitsa aru võib kirjanikud. Romaani lõppedes, kui sa, kui sa pead nagu oma igapäevaelu väga veel samal ajal kõrval elama, et see tegelikult võib täiesti vaimselt täiesti sassi ajada inimese, eks see on nagu niisugune mina muidugi siis lihtsalt kuidagi muutun ilmselt peamis poolselt kaunist sassis niikuinii kogu aeg siis ütles, et ma ei ole väga adekvaatne siis ilmselt niisugustes korralikes asjades kõikides, et kas on piimakodus ja, ja mis on kuidagi kellelegi ja mul olid väga kaua ma näiteks ei saakski üldse romaani kirjutada, kogu elu plahvataks mulle lihtsalt näkku, et pärast ärkad üles. Ja seda tegelikkusest oma väga vähe alles jäänud sellisel juhul, et selles mõttes mulle väga hästi sobiks minu kirjutamise rütmed, niisugune et mingisugune kogunemine. Aga samas kui ma, kui ma tean, et noh, on ka asju on ka kaotsi läinud sellega et mul ei ole, mul on nagu aeg kirjutama hakata asuda ja mul ei ole selleks võimalust ka seal olnud Aga kui raamat valmis saab, kas siis on kahju ka sellest maailmast lahkuda? Ei ole juba ja. Aita. Ei. Sa oled kirjutanud ju väga erinevates žanrites, oled kirjutanud isegi ühe lasteraamatu, 2010. aastal ilmus lasteraamat, kõige tugevam isa alustasid üldse luuletustega. Sa oled kirjutanud väga palju väga häid novelle. Kas sinu jaoks on mingi erinevus ka žanrites? Kas on nii, et mõne asja ütlemiseks on just teatud žanrit vaja või tuleb see kõik kuidagi? Ja kuidas on halb sõnaga ilmutuslik? Võiks öelda, et romaani puhul ei ole sul kunagi niisugust niisugust ühte selget lugu nagu, nagu novelliga. Novell nõuab niisugust selget lugu tõepoolest, mida sa tahad ära öelda. Romaanis on väga palju asju kohas. Sa ei saa romaani ainult ühe ainsa sellise nagu impulsi peale üles ehitada, ta lihtsalt ei püsi sul siis sa ei saa ja see saab otsa nagu liiga vara. Aga novellis on just see üks impulss, üks mingisugune, mis, mis on väga oluline. Et muidugi unustan kohe kõik oma tekstid muuseas, nii kui ma olen valmis saanud nii, annad minu jaoks tegelikult ajalugu ja ma vaatan kusagile vaatan tulevad uued asjad ja on need, mida ma ei ole saanud kirjutada, aga seal novellides nagu head, et mul on vähemalt kolm neli novelli, millega ma olen tõeliselt rahul oma elu jooksul. Mida, millest meil on, midagi ei muudaks, luuletuste puhul on täpselt samamoodi, et mõned on lihtsalt, et nad on nagu nad on nagu olemas, nad on sulle nagu antud, mitte sa ei ole neid niimodi kirjutanud ja see on, see on väga hea tunne. Ja noh, luule on palju rohkem vabadus, sellepärast et seda sa saad kirjutada igal pool, tegelikult ükskõik mis asju tehes, suusatades, kartuleid võttes mida iganes. Aga, aga romaani jaoks see on nagu füüsiliselt tegelikult Ta võtab võhmale. Ja üks asi on veel, mis on siin olnud tegelikult arutluseks, et, et noh, et kas kirjutamine on tegu, kirjutamine on kindlasti tegu, kui ta seda ei ole, siis ei olegi see, mis, mis mõtet seal siis üldse on. Tegelikult see on tõesti nagu kirjutades isegi füüsiliselt teatud määral sa elad läbi seda, mida tehakse. Teisiti ei hakka see asi vähemalt minu jaoks küll tööle tunnen seda ka ära. Nii et kui see ei ole tegu, siis mis asi ta siis üldse on? Et romaani kirjutatakse üldse kirjutatakse ju väga üksi omaette. Et selles mõttes on niisugune romaani ilmumise juures tuleb järsku ootamatult ju koostöö inimestega ja mulle on alati meeldinud koostöö tegelikult inimestega. Kuna ma olen nii palju, sellepärast ei ole see mind nagu ära ära tüüdanud, nii et et et oli koostöö nii Torise või kujundaja Piiaga piruuberiga ja, ja, ja siis Ede Kõrgvee, toimetaja, kellega me istusime ja vaatasime teilt teksti koos läbi, see oli ka mulle põnev, sest nad on esimesed lugejad. Ja see tagasiside juba see, et sa näed, et, et ta ei tee seda ühesõnaga nihukese noh, vastumeelse pingutusega, vaid, et ta on tekstis seisja, tuleb sellega kaasa. See juba annab sulle mingi teatud kindluse. Minagi lugesin seda romaani ilma igasuguse vastumeelsus ette, vaid pigem lugesin ta niimoodi kahes jupis läbi, aga oleks mul aega olnud, oleksin ma ta ilma hetkeks kõrvale panemata läbi lugenud, et tõesti, Eeva, suur tänu lemmikloomade paradiisi eest. See raamat on küll kohati üsna nukker, ma siiski jään selle juurde, aga samal ajal väga mõtlema panev ja ja sümpaatne ka ja lõppu ei hakka muidugi ära rääkima. Ja suur tänu selle vestluse eest, Eeva Park. Aga sa valisid siia saate lõppu veel ühe muusikapala. Jah, see on Helin-Mari harutari, nii valge tööd, see on plaadilt valgus ja mis ma tahan öelda, on see, et tihti on niimoodi, et tehakse koostööd tänu sellele, et inimesi tuntakse Eesti on nii väike, siis mina ei tundnud Helin-Mari üldse enne kui ta lugusid tegema. Ja tema leidis mind ühesõnaga tõesti tekstide alusel. See, kuidas ta leidis, on ka ikka peaaegu novelliteema. Nii et me oleme koos käinud esinemas ja, ja Helin Marion, kirjutanud tekstidele juurde muusikat ja need on kõik suurepärased. Head muusika kuulamist, mina olen Peeter Helme, sellega lõpeb loetud ja kirjutatud ning eetris oleme taas nädala pärast kuulmiseni. Seal kus meid ei too jääst välja Teidmide ning mööda külmunud hankeid nüüd AC minna. Nüüd kuhu tahes lokkinud Sis tähtedele ei ole aega ega lõppu selles valguses künnile otse tähtedele ei ole aega ega selles valguses sammu üles. Üles selles maaelu säiliks sest kõnni OC. Ja mööda Teimide ning mööda keenud Haatik nüüd AC minna nüüd kuhu tahes longi. Sest tähtedele ei ole aega ega lõppu selles valguses sammudele rõhku tähtedele ei ole aega. Mu selles valguses sa mõõdad seesamamoodi üles õhku. Selle kla kuuse. Selle eesmärk, kui see seda on, see.