Tervist. Mul on Urmas Vadi. Olen Tartus, Magasini tänaval. Kõnnin Tartu uude teatrisse. Täna kandma Katrin Pärna töövarjuks. Saan teada, milline näitleja elu kell on. Pool 11, kohe nad hakkavad tegema siin teatris proovi. Siim Angerpikk lavastab. Sest lastelugu lumest ja, ja tegelikult õhtul Katrin Pärnale etendas Baskin ehk nalja põhivormid. Etendusele kaasa. Täitsa tuiskab kohe. Tere, Katrin. Mis sa kirjutasid? Ära tule, tahtsime näitetrupiga jäätist umbes kõrvalsaalis on. Vara. Okei, aga ma luban Siimule ja kõigile, et mul on täiesti vait. Niimoodi teed, mis mind tegelikult huvitaks, sõita ja päev mulle tundub see täiesti siis mul on alati nagu näitlejatest kuidagi kahju. See on täitsa huvitav, et keegi ei ole üldse ei ole üldse kõik, muidu ma ei oleks tulnudki varjukesega ühiskonda absoluutselt või ühiskonda korraldas, absoluutselt ei soosi ja sellist eluviisi, eks ju, et lapsed hommikul sa näed lapsi siis lõuna ajal. Ma ei tea, kas sa näed ja siis on, õhtul on etendus ja sa ei näegi vä? No erinevatel, kui on väga tihe graafik, siis on kehvapoolne jah, aga ikka etenduse proovivaheaeg, kas praegu ma sõidutan? Olen siis takso, aga see on selles mõttes äge, et mulle tundub, et see lasteautoga viimist ja toomist aeg on jälle see aeg, kus ma saan nendega vestelda või koos olla, et igasugune, see las käivad ise bussiga, kuidas juhtub, on minu meelest ka täiesti ülehinnatud. See on ju meie aeg, et selles mõttes ei, väga hull ei ole, kuna mul läks vanem poeg esimesse klassi siis ma lavastaja soovis, kuulsid, et võib-olla vahepeal Äravine lubad olla. Vaatame siis. Sellises õlakeses järgus akad üsna õrnas eas lunastaja. Ei, vastupidi, ära ole vaikses, kui sa juba oledki eilne viimane küll ühesõnaga singi nagu rahulikult, noh, et saaks jälgida seda, kuidas need kooli lähedal, kui temperatuuri või noh, proovisin või proovin, tähendab mitte endale kuhjata nii palju tööd, nagu vist mul tavaliselt on kombeks. Küll, aga ma saan aru, et nad hakkaks proovidel vihkavad loostuse proof. Aga räägi, mis, mis sul veel toob, et õhtul on etendusõhtul, on etendus ja vahepeal ma pean sõitma sinna kooli, siis võtma ühe venna peale, siis viimase trenni, siis ma tulen korraks proovi tagasi. Siis ma lähen Uustal trenn järgi, siis ma võtan ta uuesti kaasa, siis ma proovin teda toita. Siis ma vist lähen koju vahepeal. Ja siis kuna mul on mees Tallinnas, siis ma loodan, et mul tuleb ema. Ja, ja siis ma saan siis üllata oma need konnad talla, teise filosoofia võtan ka lasteaiast käin toon teise inseneri kalosoofil kilosoofi indiviididele mehaanikud. Ei räägi, mis päev on? Teise inseneri, võtan ka lasteaiast peale, viin koju emale, siis sõidan etendusele. Palju õnne. TT istun Katrin Pärn kurjusega, saad õunu ja ootad nende märkmiku saatnud noote, mis meil toimub siin? Nagu oleks, tunnen ma midagi ära unustanud, etendusi ka unustada, rauast seal ma kujutan ette, et mingi jube ehmatus tulbeks seda ammu Vanemuises. On mulle helistanud küllygisald, küsinud, et kas tuled ka. Aga siis oli ka mingi väga õnnelik juhus, oli, ma olin mõni aeg tagasi või? Paar tundi varem oli helistanud mulle sõber, kutsun sind, lähme Pärnusse. Ja, ja siis me seda aastaid lähme, et võtke mind peale. Panin toru ära, siis äkki tundsin, et ei taha nii-öelda tahaks kodus olla. Ahjuküte üksi olla raamatud kõvad ja helistasin lahkunud, et ma ei tule. Siis üks poolteist tundi hiljem helistas Külliki Saldre, küsis, et kas tuled ka etendusele. Oleks lihtsalt hea õnne peale olnud, kuskil Kilingi-Nõmmel selleks hetkeks, et aga ei siis jooksin sadamateatrisse. Nii lähen Kiievisse. Kiievist Kiievi seriaali perioodil ja Ühtne Vene-Ukraina. Seriaali. Jookseb minu meelest nuusk ja keda sa seal mängid, politseiuurijat? Jah, kuidas sa sinna sattusid? Kaastingu läbi, mingi päris kõva kardingulis, miskipärast läks, nii, oskavad vene keelt korralikult. Ma läksin õppima nüüd vene keelt, keeltekooli, sest ma ei oska tegelikult teda enam juba palju aastaid ma aru saan. Ma ei räägi ise, sest mul kuskil peas on tohutu hulk sõnu ja lauseid, termineid ja ma ei vii neid enam kokku, ma ei mäleta enam, mis need tähendavad. Et päris skisofreeniline tunne. Avan suu, sest mulle tundub, et ma viiksin osata seda öelda ja siis tegelikult ei oska. Ja mulle ei meeldi ka valesti või kuidagi umbes rääkida. Kuna minu ainukesed paar võõrkeelt, mida ma oskan neid ma oskan väga hästi siis kuidagi piinlik öelda valesti. Siis täpselt sellest samast seriaalist inspireerituna Tallinnas oli jutt, et kuu aega tagasi. Ja siis mulle tundus, et ma olen aastaid mõelnud, et kui mul on kunagi aega siis ma lähen õpin vene keelt ja hispaania keelt, aga noh, seepeale et lähen õpin vene keele selgeks, siis sain aru, et mul ei ole kunagi seda aega mistõttu ma lihtsalt läksin kohale, hakkasin lihtsalt pihta. Ja nüüd ma olen käinud niimoodi, kuu aega läheb väga mõnusa Siim Angerpikk suure paberi rullimistel nende paberitega töötab, meil on selline paberist tehtud tükk. Tere. Paberimuuseumiga koostöös on seal, avastas. Leiutise võrdlikust leian, et lapse kooli jõulupidu on sellisel ajal, kui mul on etendus. Mis sa teed sedasama lume ilma etendustele, nii. Samal ajal süda tõmbub kokku lõõtsa peal tohutult. Aga no ma korraks saamist ei saa vist ka täitsa keset kurat. Nii, ja teise lapse jõulupidu oli mul kuskil. Logistika töö ja eraelu logistika tundub ikka noh, oledki nagu majandusüksus. Kõige hullem ongi see, et igasugused sellised jõulupeod või ma ei tea emadepäevapeod ja mis tehakse alati lasteaedades ja nii. Millegipärast need on sellised päevad, kui mul on kogu aeg mingi etendus. Äkki sa ei taha sinna minna, tahan küll. Tahan küll. Ja teise mehe jõulupidu, kui ma lähen sinna, ma vist jõuan. Katrin võttis kelgu. Soojad sokid jalga. Kaklemine sokid, õlg püksi ka. Püksid, kuigi tal on püksid õlas Oi-oi-oioi. Sviitri selga helesinine sviiter Teistele paljudele. Segase. Kampsuniga. Kampsuni paniga peoleod. Marshalli kael. Mütsi kolaka. Tulnud käpikuid. Sõrmikuid käpikute siis terroriste ema. Jalutaks. Katrin hiigelkasuka selga. Ootootootoot Tsakkis lähedaid lumme seisvaid on ikka ja alati sama jakk. Kärt Johanson pakib Katrin Pärna siis varsti saanud liigutadagi. Põdrasuu seoti salliga kinni talle taguses Soutpolki see tegelane mõmmi. Need. Nii siin uuesti otsisin uus kohvik teretulekapile, räägi üteldi, mikrofoni hirmu ei ole, kaamerahirmu ei ole, aga seal on mingid hirmud. Ma ei anna mikrofoni hirmu, ei ole mul kaamerahirmu ja sind ei sega. Aga on siis hirmude? Sest mulle tundub iseenesest juba jube hirmutav on see, et sa lähed kellelegi ette ja hakkad seal midagi tegema nagu isegi nagu hullumeelne minu meelest selles mõttes ma ei ole kunagi lõpuni ära harjunud sellega. Ega mulle ei meeldi, kui mind vaadatakse, tõsivad noh, kui mul on nagu mingi asi ajada, et see teeb selle lihtsamaks, kui ma olen, etendus on parajasti, Ma olen laval täidan oma selle etenduse nagu osa, et siis, aga kui ma olen pidanud näiteks ise esinema kas oma nimel või laulma või mingit oma teksti oma luuletusi lugema võttamastele ja seal kus sa oled sellega praegu, kas sa saad selle. Aga toodab mulle siia uue teatri parklasse tund aega, aga ma ei tea, kui viitsid, tuled peauksest sisse Toometiga kassasse, lihtsalt. Jah, jah. Aitäh, et. Kärbildajad saatis oma lastele sõnumid, et ma tulen sulle vastu selleks kellaajaks sinna minu telefoni pealt ilma nimeta. Ehk siis neil täiesti tundmatult numbrilt saabuv sõnum, tulen sulle vastu pool kaks kooli juurde. Päris hirmutav tõesti, huvitav enda hirmudest. Et ühesõnaga, et jahim, et kui, kui ma olen laulnud või lugenud oma luuletusi või rääkinud midagi noh, esinenud kuidagi nii-öelda nagu enda nimel siis tuleb tunnistada, et see on väga ebamugav, aga ma olen õppinud seda siis esialgu varjama ja siis sellest siis teatud määral üle ola maja. Ja sellega toime tulema. Väga julguse ei tähendab hirmu puudumist ega julgusele see, et sul pole hirme, nii et, et sa midagi ei karda. Ilmtingimata. Ju tõsine vaprus on lihtsalt see, et sa lähed hirmule vaatamata või lähetas läbi või üle või mööda vä. See on nagu päris vaprus, onju, et vaevalt küll need inimesed, kes, noh, ma ei tea, Mount Everesti tippu ronivad vaevalt küll, et neil teekonna jooksul ei ole hirmu kordagi. Noh, see pole võimalik, ma arvan. Kuidas sa sellega hakkama saad, sa mõtled selle peale, mida sa teed või mis seal see ülesanne või mis asja sa üldse ajutises laua peal? Vist ongi see, et ma ei lähe sinna ennast näitama? Sama lause võib öelda siis teise rõhuga ka, et ma ei lähe sinna ennast näitama. Ühesõnaga, vanasti kartsin oluliselt rohkem veel kartsin laval olla ja siis pidevalt juhtus, et ma proovisin hästi ruttu ära teha oma asjadega tiga lavalt maha. Kunimasi siks tar, sain aru sellest, et et ma teen oma sellele nii-öelda tegelaskujule tohutu karuteene, et ma ei lase temal ja üldse oma nii-öelda lugu rääkida. Biden, kihutan ta lavale, siis teen ruttu, puserdan midagi ära ja siis hästi ruttu kihutan minema, et ta jääb ju täiesti ula peale niimoodi minu vaheline tegelaskuju ja siis sain aru, et see ei ole about nii. See on ikkagi. Et ma tegelen praegu ikkagi hoopis kellegi teise kellegi teisega ja siis kuidagi ma sundisin ennast keskenduma sellele, et tema saaks esile tulla või esile tõusta, tabeli proovida. Niimoodi ei saa. Ruubel Katrin, ennem rääkisime kohvikus, üldse on üleüldse näitlemine, on mingi skisofreeniline asjad, tulevad kellelegi ette, tundus see natukene tobeda rullid lihtsalt paberid kokku ja tema paberis tuleb Nõmme. Ma olen alati mõelnud seda, ema läheb tööle aspekti. Kas te aru ei saa, ma pean tööle minema, siis läheb tööle, hakkab paberist lumepalli näiteks tegema. Esimest korda tuli see mõte siis, kui ma vaatasin 2001 kaks, mis menetlemise astel Huckleberry Finn oli Emajõe suveteatris. Kus olid siis Tommingas ja Raivo E, Tamm, kes mängisid, need kelmid olid seal kaks tükki. Erinev stseen. Raivo E Tammeloni mingi sebra kostüümist, mille ta pani endale tagurpidi selga, nii saba, teadagi kus sellise Aivar seal oma mingid eriti sihukeste kuradi lollide riietega tegid seal hästi nagu osalist kohutavalt jämekoomilist välja. Tõesti väga naljakas stseen oli. Aga siis me alati vaatasime seda kõrvalt, mõtlesime. Isa, läheb tööle. Paneb kaelkirjaku või selle sebra kaelkirjak vorstike tagurpidi selga, kui. Alar tööle, ainult teised inimesed ravivad kedagi või kustutavad tulekahju. Aitäh seda ma hästi tihti vaadanud, kuskil Aksi vahel. Vanemuises juhatus seda siin ei ole, seda nagu juhtunud. Aga esimest loksi vahele vaatasin lavanemasse, kus sa ei ole ju jonn ja sa oled ju Riho Namis. Sophiat. Kuulge, ärge nüüd hakake, ei ole tõelise, on väga imelik. Ühesõnaga, väike vahekokkuvõtvalt kell on veerand kaks läbi ja Katrin Pärna tema pojaga sõidame autos. Ja Katrin sõidame õpetajate tänavale ja seda me õpetaja tänavale lihtsalt on see, et ma pean endale seda valju häälega ütlema, sest muidu ma seda autopiloodiga koju ära. Miks te arvate? Et kui hästi palju sõita päeva jooksul, siis see asi juhtub küll, et et ma sõidan autopiloodiga igalt poolt, aga lihtsalt noh, isegi kui on nagu teine soode näoga linna pooled, siis ma tavaliselt sõidan teatri juurde. Ja, ja siis saan aru, et ai pagan, pidin sõitma hoopis mõne ristmiku peale seisma ja ja on nagu, see on täiesti väsin ära õudne väsimuse kohta. Inglise keeles taandub mingisugusesse kruusal seal obligatoorne tingimata tarvilik on keelata mingis kindlas soolaseks. Ristmikule minnes panen suunatule puhtalt enda jaoks aga samal ajal mõtled äkki hoopis mingi lavastuse või endoteksti peale? Mõtled, vahel ikka mõtlen, aga ega nüüd ausalt öeldes kogu aeg ka ei mõtle. Aga õhtul on sul Baskini etendused, kui palju sa selleks mõtled praegu juba või tänu oled mõelnud või hakkad mõtlema? Praegu üritan hoida, kuidas ma ütlen, kuna mul on natukene loomuomane minna hästi hajali oma juttude ja mõtetega siis ma proovin alati tegeleda selle asjaga, millega ma parajasti tegelenud. Ehk siis olla nii palju kui võimalik ikkagi praeguses hetkes. Ma ütlen endale, et ma tegelen praegu sellega. Ja sellega ma tegelen siis kui mul hakkab ronima mingisugune õhtune mõte pähe, siis otsustan, ja nad ei noh, siis võime hakkan muretsema mingi ürituse pärast, mis on, ma ei tea, homme, ei, ma mõtlen selle peale homme. Et selles mõttes ei, praegu ei mõtle. Mõtlen siis, kui teatrisse jõuan. Soid Boyo trimmi viidud, sain võimlemise akrobaatika trennis akrobaatika või noh, selline võimlemine akrobaatika, proovi tagasi või siis lääne. Sõidame praegu Vanemuise tänaval, et kas sa, sa, Vanemuise näitleja ei ole juba enam ammu mingisugused kohatud ka ei ole enam Vanemuise näitleja või, või et, et see ei ole nagu noh, mingi püsiliige või? Ei ei, see on küll nagu kõige paremini teinud. Ei otsus, hirmutav, ei olnud sinu jooksjatega lihtsalt. Ma ei oska öelda nii ja naa, selles mõttes sellega oli kuidagi sedasi, et et see otsesele nii kindel ma tundsin, et ma ei taha enam. Ja kui inimesed küsisid mu käest, et kuhu sa lähed, et kas sa lähed teise teatrisse või Tallinnasse või ja mõtlesin, et panen ära, kas inimesed vaatasid neid kellegagi päris imeliku näoga. Ja too hetk, kui ma ära tulin, siis ma mõtlesin selle peale, et ma ju ei tea, mis must saab. Mul ei olnud noh, praktiliselt mitte mingit kava. Ma teadsin, et ma sõidan Uus-Meremaale kuuks ajaks või pooleteiseks kuuks. Ma tea, mingi kuu aja pärast midagi sellist rohkem mul ei olnud üldse ühtegi sellist põhjapanevat kava eest. Ja siis ma mäletan seda mõtet hästi selgelt oma peas, et ükskõik, et kõik on hästi, mis iganes juhtub, kõik on hästi. Et kui peaks juhtuma, et ma ei, ei saa hakkama nii-öelda vabakutselisena. Et kui peaks juhtuma, et ma ei tööta enam näitlejana, et siis see on okei. Et ma võin teha ükskõik mida või õppida täitsa uue ameti või et selles mõttes, et tol hetkel tõesti see ei noh, võib-olla hirmutas, aga see on seesama, see hirm, et noh on võib-olla küll isegi hirm tõesti ja kahju oli. Kahju oli sellest lihtsalt, et et see Vanemuine, kuhu ma tulin pärast kooli, see oli väga äge koht. Ja ma ei vahetaks seda millegi vastu see olema, kust ma läksin. See oli teistsugune. Et võib-olla, kui mul mingi nagu kahju seal vahel oli, siis mul oli nagu sedasorti kahju, et nagu kellestki või millestki, mida sa enam kunagi ei näe. Aga, aga muidu mitte uue teatri Portland on ja kusjuures mina ei tea, kas need inimesed siin õnglesin, pargivad, sest uue teatriinimesed need küll. Et ühesõnaga prooviks seda sõnastada kuidagi nagu täpselt, ma ei tea, kas tuleb mul välja. Ühesõnaga et kui ma ka ei peaksin päevagi näitlejana töötama, see on ka hästi. Kuidagi selle mõttega saigi juhtuda, see edasi läkski kõik ainult järjest paremaks. Noh, ma läksin ka magistrantuuri lavakasse sellel ajal. Ja siis siin hakkab otsa saama gaas, gaas, gaas, jõudu. Et ma arvan, me peame mingi hetk käivad tankimas. Kuigi tegelikult see on, bensiin on ka, mõlemad on gaase, bensiin tavalist, sõidab gaasiga, gaas otsa, saab seda bensiiniga edasi. Ja siis ühesõnaga see mõte mul jookseb praegu nagu selliseks ma esitasin ka. Ei, mitte sellepärast, et tegelikult ka mul saabus, aga mingi täiesti see ere suhkru, härra Kukk ja kõik muu, et kuule, lähme sööma. Mina tagasi küsinud. Me jõudsime proovi tagasi, Katrin, istu kloostri Angerpiku kõrval, ma tulen sellepärast, et nad on vähem. D igasuguse mikrofoni ja kaameraga on jant, et see on seal purgis, aga mulle üldse kuidagi purgis olukorrad ei meeldi või nad üleüldse tekita admustatavad kõhedust purki pandud olukorrad. Sellised kivistunud dogmad mis tahes mõttes, eks ole. Et kuskil on midagi ära otsustada, see on nii ja nüüd igavesest ajast igavesti, nii et see ei sobi mulle. Usun muutumisse paremini. Usun muutumisse. Sest ma ju tean, ma näen tavad, mismoodi minu enda arusaamad asjadest muutuvad või mismoodi ma 10 aastat tagasi midagi nägin, see ei ole samamoodi nagu praegu. Noh, kõik muutub samuti nagu kõik läheb mööda. Jaa, teine variant, eks ole, inimesi on kellel kord oli tüli oli, tead, 63. aastal kellegagi ja siis nüüd nii jäi järgmiseks 50-ks aastaks. Ja kui sa siis 50 aastat hiljem teed juttu sellest inimesest, siis ta ütleb ikka, et kurat, see on selline, tead õudne inimene on ju. Aga sa ei tea ju, mis taga on vahepeal toimunud, võib-olla temast on saanud hoopis midagi muud. Rääkijast samamoodi võiks ju saada midagi muud. Ma olen ikkagi eest, ma arvan, tasapisi loobunud peaaegu kõikidest vanadest nagu hinnangutest või noh, inimestega on kõige lihtsam või selles mõttes. Mul on küll olnud konkreetseid, mingeid juhtumeid, kus ma olen kunagi kellelegi kohta lihtsalt tagantkätt öelnud, et noh, ta ei meeldi mulle ükskõik sellel või sellel või sellel põhjusel. Ah, see on selline või see on tolline. Ja siis olen kohanud teda mingisuguses olukorras, kus kus selgub, et ta on tegelikult hoopis midagi muud või siis vähemalt rohkem või või et mingid need või teised küljed on ta täiesti suurepärast teinud ringi, kutsustanud ümber. Sama asi on see, eks ole, mis tuleb nagu tavalise kasvamisega 100 erinevat nalja, anekdooti sellest, kuidas et kui ma olin nii vana, siis mu vanemad tundusid mulle erakordselt rumalad ja nõmedad ja siis, kui ma olin nii vana, siis ma imestasin, kui palju nad on vahepeal arenenud. Või noh, mis on ka väga lihtne on anda hinnanguid olukorrale, noh, ma kunagi nii ei teeks, või? Noh, mina küll kunagi nii ei käituks, ei arvaks, või. Siis tavaliselt sa leiad selle koha, et veenduda, et kuidas sul sellega siis nüüd elu annab sulle siis võimaluse ikkagi reeglina korrigeerida oma veendumusi. Mina ei tea, mul kunagi, oli küll, niipea kui ma midagi kõvasti manifesteerisid, siis, siis sellega ikkagi on võimalik endale kõik see asi täpselt ligidale tõmmata. Mul on väsimus, on küll selline, nagu oleks puid ladunud. Kui sa ennem küsisid sellest me rääkisime sellest enda näitamisest, eks. Laval, ja nii siis kuidagi on veel see, et laval kui seal etendus, eks ole, kontsentreerunud selleks ajahetkeks. Seda vaatab, ütleme, selline hulk inimesi lähevad koju. Noh, neil on oma muljed, asjad, nad võivad ju ka rääkida või arvustada või hinnanguid anda või ise siis. Kui ikkagi väga palju inimesi kogu aeg vaatab seid siis ma arvan tegelikult kaasa võtab tohutult energiat, see kulutab. Et miski selle ameti juures mõtlesin, enne rääkisime, et imelik ameti nii ja naa, et nali naljaks. Ma arvan, et ongi tegelikult väga loomuvastane, imelik Vagroske amet. Et nendel perioodidel, kui ma olen, olen mänginud hästi palju. Ja sellest minu saalist on läbi käinud tohutu palju inimesi väsin ära siis ma olen vahel mõelnud, mis, millest see väsimus siis nagu mees, mis ta nüüd siis saab siis tekkida, eriti kui ei ole, tegemist on mingisuguse õudsalt rasketrükiga, et miks ma nii väsinud olen. Siis ma saan aru, et tegelikult see ei tule mitte minu tegevusest, vaid see tuleb just nimelt sellest äraandmisest kogu aeg järjest pidevast, nagu enda laialijagamisest. Sellevõrra näiteks Baskin on ka selline tükk, mis on, on üsna väsitav. Minu meelest me oleme pärast mõlemad täiesti läbi olevat juustiga, jah. Sest me käime läbi nii paljude inimeste. Me teeme Moname sinna lavale, jube palju kujusid, pooled on päris, pooled on välja mõeldud. Aga kuidagi me anname igale poole ennast ära. Ja siis pärast oleme ise täiesti Iiri maksma sellest noh selleks on ka ilmselt viise, kuidas ennast paremini koos hoida. Et tark oleks õppida ennast säästma, aga mitte nii, et see on naha hoidmine, vaata sest see ei ole ka oma poolikult ei jääks, et selles mõttes, et see, see niimoodi ma ka ei oska, et ma ei oska, selles mõttes ma ei oska ennast eriti säästa, praegu ma arvan ma kipun ikkagi panema kogu laksu välja ja siis pärast lakun haavu. Aga peaks õppima, aga säästma niimoodi, et samal ajal ma annan justkui sama palju. Aga ma lihtsalt ei raiska ennast ära. Klootusel kõlab huvitavalt seal mõrvamõte, mida väga paljud inimesed mõtlevad, mitte ainult nagu näitlejad. Sellesama jutu jooksul tekkis kohe üks mõte, et võtta paar aastat tagasi, tellisin lavastus uues teatris keskea rõõmud. Et mis oli hingumul Wismari lavastus ja ja see oli selles suhtes täiesti erakordne. Ma käisin kohe mitu korda vaatamas, mulle väga meeldis. Aga see oli noh, selles suhtes täiesti hullumeelne eksperiment, et seal te läksite lavale ja te ei teadnud või noh, ma ei tea, kui palju te teadsite, mida te teete seal seal ei olnud nagu noh, mitte midagi ette kirjutatud, seal ei olnud teksti, seal ei olnud mingit lisandseeni lihtsalt mingid asjad ja, ja teie kui näitlejad, et noh, ma kujutan ette, et see mõte juba et kui ma peaks niimoodi lavale minema, et see on nagu väga lahe. Aga ma kujutan ette, et vot see on see, mis imeb ikka täitsa tühjaks või kuidas see sulle mõjus. Nii ja naa, selles mõttes, et ta on tõesti meil ei olnud mitte ühtegi kokkulepet mitte ühtegi. Et me ei ei rääkinud omavahel, et noh, mis täna teeks või, või ei mõelnud oma peas ise välja, et vot täna mul on selline number, et ma ja iga etendus oli tõesti täiesti kardinaalselt erinev. Aeg-ajalt me kordasime, võib-olla kordusid väga vähe ja mingisugused No ütleme, et kordasid. Me kordasime mõnda mõnda sellist olukorda, näiteks mis iseenesest noh, oli järgmisel hetkel teistsugune, päris mitu päris mitu mitmel korraliselt. Me helistasime, olles ise laval, helistasime näiteks kellelegi või helistasime üks üks kaheksa kahte küsisime midagi, et noh, see motiiv oli sama, eks ole, aga vastused või asjad või inimesed kellele või mis nemad ütlesid, et see oli, olete ikkagi erinev. Aga et, et selles mõttes jah, et ei olnud nagu ei olnud, ei kokkulepped ja ei olnud ka oma peas plaani. Ja et ei korranud midagi. Siis see oli jube kihvt kogemus. Ja ka selline kogemus, mis oli väga-väga hirmutav. Alguses oli hirmutav, esimesed etendused olid väga hirmutavad. Vastutustunne oli publiku ees ja tundus, et issand issand, mis me nüüd ikkagi teinud oleme. Väga jube oli tõesti kõige jubedam, ma arvan, kogemus üldse minu selle näitleja elu jooksul. Nojah, aga minul oli jällegi vaadata jube huvitav just nimelt seda, seda publikut oli huvitav vaadata Kõsakas mühisema ja midagi omatu pubisema ja minul oli see, et see kõik, isegi kui on igav, on nagu päris või et seal ei ole võimalik kuidagi minna mingisuguse popist looma taha või, või paruka taha, sest see põhiasi, mis Ingomar tahtis, oligi see, et ühesõnaga, et noh, võiks teha improvisatsioonilised lavastuse selle peale, et leiame mingi asja, hakkame midagi tegema, eks ole. Aga meie ainus ülesanne oligi, see ei tee midagi enne kui tuleb tõesti päris impulss. Ja kuulda sellist lauset tundub, et no kuulge, kui tuleimpulsse näiteks vaid kui ei tulegi, siis ei tulegi siis istubki. Ja meil oli väga erinevaid etendusi, oli selliseid, Need on niisugused kõik. Ma kujutan ette, et alati on ju näitlejal see avalikku üksioleku tunne või noh, see sa istud ja kõik vaatavad sind ja, ja see ongi õudne. Ja see ongi õudne siis jube kerge oleks või noh, ühesõnaga mitte jube kergemaid. Vahel on just nimelt kiusatus hakata midagi tegema selleks et oma sellest ebamugavusest üle saada. Aga noh, siis see on, ütleme siis nii-öelda nagu Valeva. Aga sellel hetkel tõesti istun seal ja äkki mul tõesti on see tunne, et nüüd ma lähen, teen seda ja see on õige pagan, seal väga psühhedeelne tunne. Ja, ja siis, kuidas need asjad siis sealt edasi arenevad ja meil oli ju etendusi, mis olid täiesti suurepäraselt, kõlasid kokku täitsa nagu tohutu dramaturgia oleks seal taga olnud, kõik jooksis, toimus inimesed, pidasid vaimukaid dialooge. Ja siis oli selliseid hästi lagedaid, eredaid hetki, kus tõesti kuidagi istusime. Ja siis mingi etenduse oli, ma mäletan kannatanu välja laval olemist, läksin, istusin saali ja vaatasin saalist. Siis avastasin ka, et jube huvitav on. Väga huvitav, ma ei ole üldse midagi. Ei ole öelda, et ei ole üldse hull, vastupidi, väga-väga põnev oli ja siis ma mõtlesin, et aga põnev oli, see andis kohe sellise nagu uue julguse siis tagasi minna pärast ei ole vale. Aga ma arvan, et kogu see protsess on meid jube palju õpetanud ja kogu see protsess on olnud tegelikult hästi vajalik ja mitte ainult mitte ainult nii-öelda professionaalses mõttes, vaid ka inimlikkus. Et kas see ei ole mitte sama olukord praegu, me peaksime laskma sellel samamoodi minna või. Või et kui tekib ebamugavustunne tunde, tundub, et taks hakata rapsima ära sellest nagu halvast olukorrast siis on emalik meenutatud. Nojaa, aga see oli samamoodi, aga me läksime kuidagi läbi sellest tundest ja siis sündis midagi täiesti uut. Me olime täitsa mingis uues kohas, on ju õudselt segased. Ma ei oska, ma saan väga hästi aru saada ja ma arvan, et kui inimesed, kes ei ole seda lavastust näinud, et saavad tulla ja noh, inimlikult üleüldse, et et Ma ei tea ju, mis on selle takistuse taga ja mis on selle pingutuse taga. Et see keskearõõmude kogemus on, on, on mind viinud just sellesse kohta, et on andnud mulle julguse olla oma hirmuga. Esiteks midagi ei juhtugi, kui ma kardan seal okei, võibki karta. Olla jutud jõudnud Katrin Pärna koju segamini loomulikult. Sest Katrini poja kuju ellu juhtuski etendust. Katrini töövari olnud päev otsa tõsine ja Urmas, Urmas, Malle, Malle, Urmas. Selline saade nagu töövari ja käin päev otsa ühel inimesel kaasas. Siis salvestasin, ma ei ole mingi töötegija. Aga teie ise? Ma olen kõva tööd, mina olen. Kuidas öelda, ma olen vabatahtlik töö tegija. Aga täna ma saan aru, on teie töö, Katrini poeg, hoia just nimelt. Ja teine tuleb veel pärast. Mis te teete siis? Ei, mul plaan ei ole praegu, aga vaatame neile otsa ja vaatan, ei ole neid tükk aega näinud. Lastega tuleb mängida, lastele tuleb süüa teha, lastele tuleb muinasjutte lugeda. Lastele nalja teha, ma just mõtlesin praegu teie häält kuulates, et pange lihtsalt vikerraadio pist pädingtoni lugu peol olen aeg-ajalt teinud sellega seda jah, olen aega ja kusjuures ongi nii, et et nad jäävad seda väga huviga kuulama, eks kord oli, see poiss oli vara ise minna volavama, loeb ikka. Ja just nimelt see poiss oli haige ja siis siis ma otsisin sealt välja isegi need mitmeosalised, need viis osa ja tahan veel lase veel, veel. Siis kuulas sest tükk aega, mis sa sööd. Õunamoos kakaoga Maide. Rusikat maitsta oi kui valja isuga Ko ja sa saad aru, seda. Söötudega pojaga purgist nagu mingisuguses Coru Otid Nii kohe hakkab etendus kortereid, ütles, et bordundjal Shohulikult. Etendus Pallo, Katrin. Tere. Sõjopeeleja riskisin ja. Täis juba kehte, siis kaine peaga lavale läheb. Nalja teed? Just rääkisime enne hirmudest ja asjadega ei saa minna liikluses lavale või? Peab ikka tropid tegema enne, siis on julgem kohe. Seal on mingi võrk peos, mul on võrk peas, jah. See üritus on sul, see hoiab koos, peab, peab peade mõtted head mõtted laiali, ei jookseks, kuidas tulla vahepealseid pikutada, mõelda midagi, läksin koju ja siis vestlesin omasele noorema pojaga veel pikalt ja siis sain aru, et olen kõik oma kohustused unarusse jätnud. Käisin toidupoes hoopiski ja nüüd ei ole suutnud lõpetada seda. Seletamist kogu aeg, mõtlen, et nüüd panen suu kinni, sigi autos, üksipäini rääkis ja nii edasi. Mis võiks? Ei mäleta, mis ma läksin. Ma läksin endast, räägin hästi palju, üksi muidugi. Ei räägime. Räägin küll kogu. Ma räägin isegi noh, avalikus ruumis või ma lähen näiteks kauplusesse, siis ma kahestun ja pean endaga kahekõnet. Üks ütleb, et kuule, mina võta seda ka, teine ütleb, ah, kuule, jäta nüüd. Sisenduse olek, juust, särgi naljaks. Urmas Sule võrk peos. Ja mis värk sul seal on selline väga tore võrk, mis pannakse park alla, hoiab juukseid kinni, aga ma ei hakka siin mingit nalja tegema, räägin kõik ausalt ära. Naljakaid nojah. Nagu Katrin Pärn on salvestanud, muusikat ei kuule, soovin sulle head etendust, aitäh ja kohtume ja peale etendust. Muusika on selline maha. Loba tagantsooli. Rahustatakse sooli lasknud poega isegi mõtlesin vaikselt, salvestan seda etendust. Äkki keegi ütleb midagi Katrin Pärna kohta. Istume Katrin Pärnaga uue teatrisaalis kell on vist ilmselt juba varsti hakkab 11 saama, need on täpselt need 12 tundi olnud su töövari ja kas selles saalis on midagi nagu sellist, et imelik on ka, et noh, mingis mõttes on jube imelik siin saalis olla, et mis äsja oli sinna etendus, mida inimesed on ära läinud. Tihti mul nagu tunne teatrist pärast seda, et see kontsentratsioon või see, et keegi vaatab veel edasi nagu jätkub, seal ei ole seda tundnud. Ma ei oska öelda, mis tunne see on, aga ütleme selline nii-öelda tühi lavaõhtune pärast kõike tühi lava on alati olnud hästi imelik nagu maagiline, nagu ägevnia ka, eks ole, käes omal ajal. Aga midagi on selles sellist väga veidrat küll pisut tontliku, võib-olla on salvestunud igale poole kõik, kõik kõik vaatamised ja kõik tunded ja kõik läbielamised, ma ei kujuta ette, üle lava minna, pimedas on alati natuke kõhe. Sellest ka näitlejad räägivad, nad ei suuda kohe koju minna, magama jääda. Et mis sul on praegu? No ma praegu pean minema sellepärast et esiteks mul need insenerid ootavad mind või noh, selles mõttes nad magavad, aga aga ma lubasin, et kui nad öösel juhtuvad ärkamist väiksem nurgas ka ärkab kuskil niimoodi paika. Et siis ma olen kodus ja ma olen nii väsinud täna kuidagi õudsalt läbi. Vahele aga see, et vahele annab etendus rohkem nagu jõudu täna kuidagi raskem. Huvitav, miks mul küll ei ole ennem seda etendust näinud või seda lavastust, aga, aga tänane etendus tundus küll nagu selline, et rahvusel ju algusest peale kohe nagu kaasas ei tea kuidagi enda mingi kohalolu. Minu meelest ongi õige aeg siin öelda, et lõpusõnad, et täna ma olin siis Katrin Pärna töövari, selle saate, mida te kuulete, mängivad kokku Viivika Ludwigi, Urmas Vadi. Kuulake meid. Järgmisel pühapäeval jälle. Katrin selle hea tööd, aitäh.