Mina olen Mait Laas, olen animafilmi režissöör ja paari aasta eest oli mul võimalus külastada suurt Hiina maad, sealset filmifestivali, kus ma siis kohtusin ühe Hiina müstika uurijaga ja ta oli pärit ise Itaaliast ja tegi oma doktoritööd siis idamaade müstikast. Ja kui ta kuulis, et Ma olen animafilmitegija, siis ta eeldas, et ma tunnen huvi nagu erinevate selliste maailmade vastaseks ja ta otsustas siis oma poiss-sõbraga, et viivad mu sellisesse loominguliseks keskkonda, kus siis on ka üks selline suur Tiibeti budisminäitus kus need skulptuurid Väljase maalid väljas ja sõitsime siis sinna taksoga ning taksost ta siis rääkis sellest oma uurimustööst, mida ta siis kolme aasta vältel on teinud seal Pariisi ülikoolis ja et ta on kohtunud erinevate ida tarkadega. Et ühesõnaga, et kui inimene saab 50 aastaseks, siis peab hakkama ta nagu valmistuma. Teispoolsusse minekuks peab puhastuma süvendatult põnev jutt ja siis selle käigus juba jõudsimegi sinna nii-öelda meie mõistes nagu Telliskivi loomelinnakusse, mis oli noh, kordades suurem ja nad olid väga nagu erutunud ja mida ma selle näituse kohta arvan. Ja siis taksos rääkisin mina neile ka oma loo, et ma käisin seal erinevais budistlikes kloostrites, märkasin seal ühte, no kuidas nad nimetavad siis sellist jumaluse bodhisattva kujud skulptuuri ja podishatval oli alati õlgadel põlvedel peopesade-l otsa ees olid silmad, leekidest, silmad kujutatud selline kujutis ja ma ei saanud aru, mis asi see on, et kuidagi väga huvitav ja palusin, et äkki siis oskab selle kohta midagi öelda, et mis asi see on. Ja kui me taksost väljusime, siis ütlesid maitsed, vaated päris selgelt aru, mis juttu sa ajad või et noh, misasja sa mõtled, eks ju, selle kuju all, aga kui sa märkad siin näitusele ole hea, näita mulle, et siis ma nagu räägin sellest sulle Margnesime näitusel laiali ja noh, mina muidugi nagu jahimees, üritasin siis nüüd kohe saada nagu mu uudishimu rahuldatud ja leida siis see kuju või see kujutised, kus siis need märgid on peal ja siis üsna pea. Ma selle kujukese selle saali keskelt leidsin, kutsusin siis selle nii-öelda siis müstika uurija ka kohale, et äkki ta siis seletab, et noh, mis asi see on ja ja siis ta tuli sinna tuli väga häiritud tuli Uusanud oma tuttuue aifuunimine, ta poiss-sõber oli kinkinud taksosse ja tuli tassi löödud, et kuidas ta sai sellise telefoni ära kaotades üritas seda taksojuhiga, seal sahmerdad on minu jaoks pold ja ta siis lõpuks avastas keed. Et olukord on ikka väga täbar. Et ta ei saa midagi muuta ja siis minu lohutuseks siis vaatas seda kuju lõpuks ütles, et see kuju kehastab siis pässonit. Ma ei saanud aru inglise keelest, mis asi see bash on? Jah. Aga noh, temal oli ka juba tuju täitsa nullis, et noh, et ta sellepärast et ta oli sellise väärt telefoni ära kaotanud. Tänud ja tema poiss-sõber oli kurb sellepärast et tema tüdruksõber oli endast väljas ja mina olin siis ka nagu kurb, et neil oli nagu suurte lootustega tahtsid mulle ühte näitust näidata ja kõik oli nagu löris. Ja siis me liikusime kohvikusse ja siis muuhulgas tuli siis teema meelde, et noh, mis asi see bash on ja siis ta vaatas seda sealt Google'i abil ja siis selgus, et et see on kannatus. Ja oligi huvitav situatsioon, et ühesõnaga me keegi ei teadnud täpselt selle bastioni sõna verbaalset tähendust, aga me kõik kogesime oma olemusest, seda, mida see kuju endas nii-öelda siis kandis. Ja see kuju nagu andis meile võimaluse siis kogeda seda. Ja paar nädalat hiljem, kui ma olin juba koju jõudnud, saatis mulle kirja, et ma ei tea, et ma läksin oma üliõpilastega sinnasamasse näitusele ja seal oli see kunstnik muuk kohal. Siis esimese asjana ulatas mulle oma aifuuni, ütles, et mina seda ei vaja, mulle tundub, et sina vajadused rohkem. Vot selline lugu, võta või jäta, aga lugu päris elust ja väga mõtlemapanev, et et mõelge, mida tahate.