Loetud ja kirjutatud. Saatejuht Peeter Helme. Tere algab kirjandussaade, loetud ja kirjutatud, minu nimi on Peeter Helme ning täna on soonte külaliseks kunstnik, helilooja, kuraator ja kirjanik Kiva. Tere KiVa. Tere. Mul on plaan sinuga rääkida kirjanduse piiride, kirjanduse ja kunsti nii kujutava kui näiteks helikunsti vahekorra ja tööle. Et kus lõpeb kirjandus ja algab jah, algab, mis, kas eksperimentaalne kirjandus või tüpograafiline kunst või kontseptuaalne mäng või siis tõesti lihtsalt üksteistmoodi, kirjandusloo jutustamine teiste vahenditega. Need on asjad, millega mulle tundub, Sa oled tegelenud ja tegeled ja mille mõistmiseks küsingi alustuseks nii. Kas traditsiooniline narratiivne kirjanduse, need sinu jaoks ammendunud või mõjuta kuidagi kitsalt ja ahistavalt? Kindlasti on ammendunud ja ma küll arvan, et sellisel traditsioonilisel narratiivipõhisel kirjandusel on oma koht ja isegi meelelahutusliku kirjandusel on oma koht, aga ma ise ei soovi sellega tegeleda, et igasugused uuringud ja praktikad on mind viinud nagu muudele aladele, mis võib-olla konventsionaalse kirjanduse seisukohalt vaadates on jah, juba täielik kosmos või jõudnud kuhugi väga kaugele. Aga ma ise olen seda defineerinud näiteks niimoodi, et noh, taustaks kogu selline 20. sajandi filosoofia ja intellektuaal, reaalne ajalugu, kus üks nihe on toimunud just representatsiooni-lt ja selle kontrolli alaidmiselt puhta tunnetusteooriaküsimuste juurde. Et kasvõi teoorias on toimunud nihe neuroteadustele ja asjadele, et kuidas nad peentasandil mõjutavad meid ja mida üks tekst meiega tegelikult teeb. Kas ta annab reaalsust edasi siis sellisel kujul, mida võtab kokku võib-olla Andrepretooni sürrealismi manifestis selline tavakirjandust kehastav lause markiis väljus kell viis, mis siis täpselt viitab kindlale subjektile ajamääruse millelegi kindlale toimumisele kus ei ole tunnetuse jaoks mingisugust kohta. Et selles suhtes ma olen jah nagu radikaaliat. Ma olen kasutanud täiesti arbitraarselt müravoogusid tekstimärkide rägastikku kus põhimõtteliselt ei ole jutustusega midagi pistmist ega traditsioonilise kirjanduse mõistega ega, ega raamatu mõistega, kuivõrd ma olen teinud, näid installatsioonide, galerii keskkonnas, videona ja helikunstina. Aga huvitav ongi jälgida, et kuidas tegelikult kab vastuvõtja peal toimuma, mis, mis protsessid toimuvad, kui me käsitleme teksti ja tähemärki natuke teisel või mitte natuke, vaid päris teisel kujul, siis kui ollakse harjunud. Aga kas seda võib vaadelda ka teatud otsetee otsimisele selles mõttes, et ka traditsiooniline kirjandus tahab ja lõpuks inimese hinge jõuda ja see, mida sina teed, on siis justkui püüa minna sellest nendest probleemidest nagu ringiga mööda ja ja minna sinna inimese hinge ja tema teadvusesse ja ajudesse kuidagi otse. Hingemääratluse võib-olla jätaks kõrvale, et et see on, mitte, et mul midagi selle vastu ei oleks, vaid see on kuidagi liiga spekulatiivne või kahtlane selline emotsioonidega seotud asjade emotsioonidega. Tihti töötab just selline tüüp, narratiividele põhinev kirjandus. Mitte et see nüüd mingisugune lõplik kategooriline imperatiiv oleks, aga, aga et kuidagi neid asju asju määratleda siis ma niimoodi ütleks, aga jah. Puhta tunnetuse toitmist pean ma silmas ja, ja seda, mis mida ja tähemärk meiega tegelikult teha võib, kui ta on mingisuguses teises kontekstis. Aga kas sinu jaoks üldse on oluline määratleda seda, mis on kirjandus ja mis on kunst? Sul oli novembris Pärnus koos Raul meelega näitus ja need tööd, mis seal väljas olid, on ju korraga nii kirjandus kui kujutav kunst, et kas sinu jaoks üldse on oluline teha sellist eristust? Ma olen jah, vaikselt omaette mõelnud, et iga kord, kui keegi kunsti üritab defineerida, siis üks liblikas kukub surnuna maha. Et jah, ma ei tahaks defineerida kunsti ja kirjandust, kindlasti kunstil on mingisugused omadused, mis mind huvitavad, et siis kunst laiemas mõttes mitte ainult kujutav kunst. Ma kindlasti arvan, et kunst on selline energiaklaster, et sinna on pandud teatav energia kas siis autori poolt või on see autor või pigem eksperimentaatori või insener selle kuidagi kasutatavates materjalides esile toonud või, või leidnud. Ja see energia on seal kuidagi kättesaadav. Näiteks ma, kui ma kirjutasin raamatu roboti, tee on nihe, siis ma seal üritasin jõuda sellise ülikontsentreeritud lauseni, kus on põhimõtteliselt igas sõnas ja võib-olla ka igas tähemärgis või punktoatsiooni märgis on mingisuguseid viiteid ja kahtlemata neid viiteid, keegi ei loe sealt välja, muidu ta peaks olema lugenud kõiki samu raamatuid ja mõelnud samu mõtteid ja kohanud samu inimesi, mis mina. Aga ma jõudsin sellise vastuseni, milleni vist jõudis ka Mati Unt, kes samuti postmodernistlikud väga palju viiteid kasutas, just et see, isegi kui sa ei jõua sellele viitele täpselt järele, et kas see viitab mingile konkreetsele kirjandusteosele või parafraseerida midagi, aga sellest hoolimata see energia on seal mingisugusel moel olemas. Et, et jah, et üks asi, siis see energia kontsentreeritud kunstiteoses ja teine asi, mis mind väga huvitab, on sellise tundmatu või määramatuse kogemuse esilekerkimine. Et seetõttu ma olen ka tavakirjandusest veidi väsinud või see on ammendunud mu jaoks, et seal kuidagi tundub, et see spekter on natukene piiritletud. Ja mis nendes Raul Meele 60.-te aastate kirjutusmasina luule põhjal tehtud Premiksidesse dub, siis sa mainisid, et ta on, tähendab kunst, kui kui on sealse tekstuaalsus või kirjanduslikus säilinud. Ja tegelikult minu jaoks interdistsiplinaarsus läheb veel kaugemale, et seal on ka mingisugune foneetilisus olemas, et täheväljad, nad tundub. Kui sa vaatad tähevälju ja neid tähti, siis tundub see mingisuguse kõnena, et, et a priori see visuaal justkui kõneleb või laulab või, või, või tal on hääl, vähemalt see selline kujutlus tekib. Grafeemil hakkavad peas mingisuguseid foneeme moodustama. Aga kas see siis tähendab midagi sarnast, mida näiteks juba Richard Wagner 19. sajandil mõtles, et luua selline totaalne kunstielamus, mis suudab mõjutada kõiki inimese meeli võrdselt või enam-vähem võrdselt? Mingis mõttes võib-olla jah, see liikumine sellise Gesamtkunstwerk ideega sinnapoole algas, aga Wagneri aegadest on väga palju muutusi toimunud nii kultuuris kui sotsiaalpoliitilisel tasandil. Ja tänapäeval, tegeldes eksperimentaalkirjandusega eksperimentaalkirjastamisega on näiteks selline mõiste nagu post-internet ja post digitaalne, et Me ei saa eitada seda kogemust, et meil on olnud digitaalne internetimaailm vahepeal, see on mõjutanud meie taju tugevalt, see on mõjutanud esteetikat, see on mõjutanud seda, kuidas me tajume tähemärk info vastuvõtmist, kõiki selliseid asju. Ja kui ma tegin kirjastuse paranoia, Pablishin, nüüd siis juba kolm aastat tagasi siis ma ei oleks arvanud varem, et ma hakkan kirjastama, et ma üldse olin võtamise ja raamatut tegemise suhtes skeptiline sellise antimata realistina, et milleks toota mateeriat siia maailma juurde. Ja mind väga huvitas kõik see kunstiteos, teemade realiseerumise protsess ja sellepärast ma tegelesin ka vahepeal näiteks performance'i ja helikunstiga, just mitte toota kunstiobjekte ja mateeriat siia maailma juurde, kus on seda juba niigi palju. Aga mingil ajal tuli selline liikumine, mida nimetatakse uus materialismi iks, mis seostub ka seda post digitaalsuse ja post internetiga. Et me ei tea tegelikult mateeriast. Nii palju, kui me vahepeal hakkasime arvama, et seoses lingvistilise pöördega ja sellise Fukoolikuga, et näha diskursus täna et see kuidagi jättis selle mateeria üksinda ja, ja siis pöörduda sellise raamatu formaadi juurde tagasi paranoia Pablishinkjedestusega siis see oligi selline uus uus materialistlik akt, et mis, mis on mateeria tänapäeval, mis on raamat tänapäeval? Mis on tähemärgi materiaalsus tänapäeval? Selline teemade ring? Raamatu Suhe mateeriaga ongi ju selline omapärane ja võluv alati olnud. Ühest küljest on raamatu täiesti materiaalne ise, aga enamasti me ei pearaamatust lugu ju mitte tema Isemelise väärtuse, vaid millegi muu poolest. Sellele on ka kuidagi uus kontekst tekkinud seoses sellise sõltumatu indi kirjastamise lainega sellega, et tänapäeval on põhimõtteliselt kõigil võimalik oma raamat välja anda või trükkida seda ühel või teisel moel. Ja siis selline tus nagu eksperimentaalsed raamatut, kus eksperimenteerib takse raamatu formaadiga või kunstnikuraamatud, mis on tegelikult väga iidne formaat alates Kreeta kammkeraamikast, mida võib käsitleda juba kunstniku raamatutena kuna need keraamikategijad lugesid mingisuguseid tekste või mantraid samal ajal puhtalt tehnilise võttena, et seal ajastada oma liigutusi. Ja samas siiamaani see kunstniku raamatu eksperimentaalraamat, et, et tal ei ole mingisugust olemuslikku või essentsiaalsed, et kvaliteeti, et oleks võimalik öelda, mis ta on täpselt või, või mis neid asju seob. Ja kui ma nüüd paranoia ka olen käinud raamatumessidel või selle eksperimentaalse kirjastamise ja sõltumatu kehtestamise liikumisega kokku puutunud, siis on tohutu hulk selliseid autori raamatuid, mis on toodetud, millel on oma ajalugu, omad staarid, sellinne maailm, mida, mis on nagu absoluutselt teiste reeglite järgi, kui see, kui me läheme traditsioonilisse raamatupoodi ja vaatame neid raamatuid sõjale. Ja üks aspekt veel, et, et raamat minu jaoks on kahtlemata tangi Tirosheeritav kunsti objekt samat moodi nagu graafika ja mingis mõttes hästi demokraatlik, et see on kunstivorm, mida igaüks saab endale lubada hinna poolest ja ka mahu poolest, et raamatama traditsioonilistes mõõtmetes nii-öelda mahub taskusse on mugavalt kaasavõetav, mugavalt levitatav. Aga kuidas on sinu või ka teiste eksperimentaalset kirjandust harrastavad loojate suhe oma lugeja või peaks ütlema vastuvõtjaga selles mõttes, et kui sa räägid praegu sellest täitsa püüdled, sellised defineerima kütuse- ja määramatuse poole, siis ei ole vist ju palju inimesi, kes on valmis selle mänguga kaasa minema või vähemalt see eeldab nende mängude head tundmist ja teatud sellist. Jah, vastuvõtuvõimet. Ma ei arva, et see eeldab kogu selles gene läbi ja lõhki tundmist, et ma arvan, pigem see eeldab isiklikku avatust ja tahet olla avatud uutele kogemustele ja, ja mitte olla kinni mingites kindlates formaatides. Ja Ma ei saa teiste eest rääkida, et nagu enda puhul ma kuidas ma erinevatel aegadel olen hakanud tegelema helidega ja tegelema tekstide ja visuaalidega ikkagi sellel põhjusel, et, et teha sellist loomingut nagu ma ise tahaksin tarbida. Nii et ma teen autorina seda oma parimal kombel, kuidas ma suudan ja ja see jõuab ka kohale publikule, kuidas ta soovib. Aga sa oled samal ajal ka öelnud, et sinu jaoks on kirjutamine, esoteeriline tegevus, esoteerika on üldiselt midagi sellist, mis on mõeldud vähestele väljavalitutele või peaks isegi ütlema pühendatutele. Noh, seda on. Keeruline kommenteerida, sest sest New Eitš on hästi Panaliseerinud seda kõike, aga ma arvan, et seda maagilist tunnet ikkagi paljud loojad kogevad ja, ja ka paljud teoste vastuvõtjad kogevad, et tõepoolest on mingisugune eriline kogemus. Ja, ja ma arvan, et see, kuna see ei allu ratsionaalsele tõlgendusele, tähendab see on esoteeriline mingisugusel määral. Kui sa ütled, et ei ollu ratsionaalsele tõlgendustele, kas see siis tähendab ka seda, et sa näiteks enda jaoks välistad kriitika või ei hooli kriitikast? Absoluutselt mitte, ma just arvan, et vähemalt see, mida mina teen autorina, et see on vägagi avatud dialoogile või, või sellises dialoogialdis ja tekst põhjustabki tekste tekstis laiemas mõttes mingisuguse teosena või kultuuritekstina. Et, et need asjad ei ole isoleeritud. Kui sa ütled, et tekst, põhjustabki tekste, kas sellest võib ka nii aru saada, et sind inspireerivadki, teiste tekstid? See on jälle selline teema, üldistusi on keeruline, keeruline või, või tänamatu teha, et et me keegi ei ole vabad mõjudest, sest me kõik tuleme mingist kontekstist ja kultuurilisest tekstist ja oleme lugenud ja näinud mingeid asju ja ja ei ole mõtet väita, et me oleme siis selle tagajärjel kuskil täiesti isoleeritud ja loome midagi täiesti uut. Et kas või sellesama Raulmeli remikside puhul, mis mul oli viimane selline tekstiga seotud teose, et kahtlemata Raul Meele omaaegsed masinad kirja konkreetsed luuletused, mind inspireerisid väga. Ja Ma soovisin neile anda nagu mingisuguse, mitte et nad oleksid kuidagi ebatäiuslikud, vaid just sellele täiusele juurde anda midagi, mida tänapäev võib anda, et mida kuuekümnendatel seitsmekümnendatel ei olnud võimalik teha kas või siis digitaalne töötlus või tänapäevaste masinate kasutamine nende ümbertöötlemisel, põhimõtteliselt sellised masinlikud protsessid, et ma lähtusingi sellest, mida, mida saab masinatega teha mis on mind ka autorina huvitanud, et ennast kui autorit taandada, et anda anda mingi sugulasele, algoritmile või programmile nii-öelda tema hääl. Kui sa ütled, et sind kannustab natukene soov ennast ka autorit taandada, siis see kõlab tegelikult väga noh, võiks öelda keskaegselt meie, ma ei mõtle seda mitte halvas mõttes mitte primitiivselt, vaid, vaid see kõlab nagu ka ühe väga vana traditsiooni taaselustamisel. Minu enda jaoks sai see asi alguse sellest, kui ma taipasin, et kirjandusest olulisem on selle see alusstruktuur ehk tekst, et muusikast olulisem on helid, see materjal, millest muusika tehakse ja kunsti puhul siis, et ideed, et see, mis tegelikult on see materjal, mis moodustab need asjad, mida nimetad, ütleme, muusikaks, kirjanduseks kunstiks. Ja kui käsitleda seda alusmaterjali või kui eksperimenteerida sellega see ei ole nagu kunstnik traditsioonilises mõttes, ta on veidi nagu insener või teadlane, kes uurib seda materjali, mida sellega teha annab, kasvõi helikunsti puhul, et seal ei ole helidest muusika tegemine oluline või mul ei ole tekste kasutades kirjanduse tegemine eesmärgiks vaid uuringi, kuidas materjal käitub, kuidas ma saan selle materjali omapära ja tema enda reeglid nagu eelkõige esile tuua, et see minu meelest taandab sellise autobi subjektiivsuse. See muidugi ei, ei, ei ole taandatav 100 protsenti, aga see veidi ongi, on ikkagi selline neutraalne või selline insenerlik lähenemine. See kõlab ausalt öeldes natuke kuidagi hirmutavalt või ütleme siis vähemalt sellist Euroopas juurdunud üsna romantilist kunstniku kontseptsiooni lammutavalt. Romantiline kunstniku kontseptsioon on ka juba poolteist sajandit. Vana, et et peale seda on seda väga-väga palju lammutatud ja ja ma arvan, et me ei ela 19.-st sajandist kenam. Vastab tõele, muidugi. Sa valisid tänasesse saatesse ka muusikat, mida sa valisid. Kuna me räägime siin. Perimentaalsest kirjandusest siis ma valisin siia asjad, mis on sellega seotud ja esimeseks on üks teos, kus Erkki Luuk loeb oma teksti kärbes estraadil ja. Taustaks on minu ja Toomas Detlofi tehtud muusika. Aberiaatri. Kärbes kraadi teeb järele kaljukivadki arm. Prožektorite muusikaale kontinendi mendikus südametega minestanud palgal, arves udu, järvede, nokakujuliste saabastega, laud. Imerusele. Sõjalipud. Kus sellist varem nähtud? Publiku ootel. Jätkub kirjandussaade loetud ja kirjutatud, täna on stuudios kunstnik, helilooja, kuraator, kirjanik ilmselt võiks seda loetelu jätkata Kiva, kellega räägime kirjanduse piiridest ja kirjanduse suhtest muude kunstivaldkondadega. Ja rääkisime enne päris palju sellest eksperimentaalsust ja mida see tähendab ja kuhu see välja võiks viia. Aga ma mõtlesin, et küsin sult seda ka, et kui sa Nende asjadega tegeled, mis pakuvad midagi, siis võiks öelda nii silmale kui kõrvale, kui noh, erinevatele meeltele siis kui tähtis on sinu jaoks, sest eetika või õigemini, kuidas sa mõtled esteetikat selle kõige juures. Ma mõtlen Essteetikast, nii nagu kuuekümnendatel hakkasid kontseptuaal kunstnikud sellest mõtlema, kes siis ütlesid, et nad eitavad igasugust esteetikat. Ja see esteetika tamine kahtlemata oli ise esteetika 60.-te kuul mustvalge neutraalsust kas siis teeskleb või, või maksimaalselt üritada neutraalne olla selline maailm, et see ei ole päris antiesteetika vaid esteetika, mis üritabki olla jah, null esteetiline. Kas või see on hästi näha siis paranoia kirjastuse raamatute visuaalse poole juures, et meie kõigi raamatut kujundaja Tuuli Aule ja see kujunes alguses mul olid üldse teised ideed, et rohkem sellist antiesteetikat ja punkesteetikat kasutada teoste juures. Aga siis Tuuli Aule kujundas välja sellise stiili, et see on väliselt võimalikult neutraalne minimalistlik, üks selline nulldisaine mis annab siis võimaluse just nendele suhteliselt hullumeelsetele ja ebakonventsionaalsete tekstidele võimaluse siis täiesti esile tulla. Aga kui me nüüd oleme päris palju rääkinud just sellest eksperimentaalsust, siis mis asi ikkagi raamat sinu jaoks on, et sa ütlesid, et sa ei taha kirjandust defineerida ja kunsti defineerida, aga kui me räägime raamatust kui sellest kummalisest objektist, mis on materiaalne ja mis ei ole ka, et kuhu ta siis sinu jaoks asetub, et eriti kui sa ütled, et sa ei soovi siia niigi mateeriaga täidetud maailma liiga palju asju juurde luua? Ma määratlan enda rolli kirjastajana tegelikult rohkem sellise Torina või mingis mõttes ka Tiihhei. Et Ma lihtsalt suhtlen autoritega, teen kindlaks, mis, millised tekstid, millised autoripositsioonid nagu annaksid kõige kontsentreerituma all või, või parimal kujul edasi mingit vastavat teemat ja siis vormistame nad raamatutena ja anname välja ja sellise pigem väiksed iraažilistele, et säilib see eks eksklusiivses. Ja nad on jah, tiražeeritavad kunstiobjektid selles mõttes. Nii et sinu jaoks siis pigem köidetud graafilised lehed. Nii ma ka nüüd ei ütleks. See on nagu ei tahaks defineerida uut asja vana asja kaudu või uut formaati vana formaadi kaudu. Jahabriori raamat on köidetud graafika, kuivõrd trükkimine on graafika ja ka raamatu trükkimine ja eriti kui vaadata, kust see alguse saanud on kasvõi kloostrites käsitsi tehtud pühadest tekstidest koos tüpograafia ja illustratsioonidega et, et seal on see graafiline esteetika küllaltki mängib, mängib olulist rolli ja see kõik on selles raamatu ja graafika ajaloos raamatugraafika, kujundusgraafika, siis selles on olemas oma siis nii materiaalsel kui energeetilisel moel. Aga jällegi millegi päris uuena defineerimisega ongi nii, et see kogemus võib olla nii uus, et meil selle jaoks ei ole veel sõnu ega, ega terminoloogiat, et sellepärast ma rõhusingi selle peale, et just see küsimus, et mida see mateeria siis teeb selle vastuvõtjaga subjektiga tunnetajaga, mis, mis kogemuseta loob. Et küll üldistused tehakse tulevikus selle kohta, mis praegune periood siis raamatuga või kirjandusega täpsemalt tegi. Aga sa rõhutad juba mitu korda seda, et millega sa tegeled, on uus, aga samal ajal on ju eksperimentaalseid formaat, žanreid, kujunduslik, lahendusi, köite lahendusi tehtud, alati aastatuhandeid, võib öelda. Absoluutselt, ja ma olen sellest väga teadlik ja seetõttu mind õudsalt hämmastabki, et miks meie jaoks nagu raamat ja kirjandus midagi sellist väga konventsionaalset ja piiratud formaati tähendab vähemalt mulle tundub, et, et justkui me ei. Me ei anna endale aru, et kogu meie kultuur ongi eksperimenteerimis, sest tulnud kõik see on eksperimentide tulemus ja on lihtsalt kristalliseerunud mingisugused viisid, mis absoluutselt kindlasti siin töötavad ja mida siis või mingisugused formaadid, mida siis järjekindlalt taastoodetakse. Noh, seal muidugi turunduslik kutsu mõtted, kommertsiaalne reaalsus on kõik seal taga. Et tulunduslikust aspektist on teada, mis millised asjad müüvad ja siis neid taastoodetakse. Aga ma ise arvan küll, et kui miski ei ole eksperimentaalne, siis ta ilmselt ongi. Et, et ega seal väga palju muid võimalusi ei ole. Me oleme laisad ja mugavad, tuleb välja, eks. Mina ei ole. Ma mõtlen seda, et ei viitsigi vist sageli mõelda selle peale, et ka näiteks mingisuguseid vanu tekste või selliseid, ütleme, kultuuri tüvitekste võiks esitada pess radikaalsemal või sellisel ootamatu omal moel ja võib-olla need tekstid asuksid siis ka paremini tööle ja oleksid populaarsemad, noh, ma hakkan näiteks mõtlema, see on selline kõige lihtsam tasand klassikalistest teostest tehtud koomiksiformaadid, mis seal ju paljudes maades üsna populaarsed. Koomiksite ta on ka selline selline asi, et nad küll toovad Nende originaalteoste ideed või pointi edasi, aga selles mõttes nad jällegi teevad sellest sellise Disney multifilmi või hamburgeriformaadi, et võtavad ainult selle põhiidee ja jätavad nüansid kõrvale. Võimalik, et üldjoontes on veidi nagu vaesestav liikumine. Vist küll, et ehk on hoopis nii, et igale loole on olemas mingisugune nii-öelda ideaalne žanr või formaatiasse tuleb lihtsalt leida ja mitte mitte leppida selliste laiskade lahendustega. Jah, ma nõustun. Aga räägime natukene sellest, kuidas sina näed või kuidas sina tead, mis ootab üldse raamatut lähiajal tulevikus ees? Mulle endale tundub, et kõik selline digitaalne revolutsioon on tegelikult raamatu seni jätnud üsna puutumata katsed kuidagi uusi tehnikaid kasutada raamatute jaoks ei ole just vähemasti populaarseks saanud või ei ole vilja kandnud. See on võib-olla ka selline kui teha neid järeldusi sellise mainstreami põhjal või suurt raamatu müügikettide ja messide põhjal. Et kindlasti noh, see on nii turuga seotud ja ihade taastootmise ja taas täitmisega seotud. Et eksperimentaalses Scenes üle maailma. Kindlasti leiab ka vastupidiseid näiteid. Aga mis sa arvad, kas sellest samast eksperimentaalses geenest saab midagi ka peavoolu jõuda või tilgub sealt sinna peavoolu ikka väga vähe? No, ma arvan, tänapäeva ikkagi ise iseloomustab see, et, Et sa võid ise valida, kas kas tegutseda ja tarbida selles niinimetatud peavoolus või siis mõningates muudes vooludes, sest nagu mahuliselt toimub väga palju lihtsalt et see ei jõua sellesse niinimetatud peavoolu, aga see ei tähenda, et seal kuidagi kuidagi vähesem või, või, või vähem huvitavam oleks. Et lihtsalt, kui ma mõtlen kas või nende eksperimentaalkirjastuse messide peale, kus ma paranoia aga olen osalenud. Ja kuivõrd paranoia Pablishing tegeleb ka raamatute ja sellist prinditavate arte faktide kogumisega, siis nendel messidel või nendes raamatupoodides ringi vaadata, sest siis ma seal ongi lihtsalt, et iga see raamat või iga toode on näide mingisugusest mingisugusest tendentsist. Kõik on hästi iseloomulikud ja sellise kollektsionäärina. Mul on tunne, et ma peaksin kõik nad omandama sinna paranoia kollektsiooni ja sinna võimalik samat moodi kaotsi minna, ainult selles elada nagu, nagu selles niinimetatud peavoolus ja minu jaoks on see lihtsalt huvitavam nendel eksperimentaalset tellija defineerimata tuumatel aladel tegutseda ja uurida. Aga mida peaksid üks meie raadiokuulaja tegema, kes tahaks nüüd väikese pilgu heita sellesse maailma, mida sa ise kirjeldasid? Tallinnas on lugemiku raamatupood, mis, mis on väga hea valikuga üle maailmakunstnikuraamatud ja sellised eksperimentaalsemaid raamatud. Muus osas Eestis väga vist valikut ei ole, et see jah ei ole selline mugavuskultuur, et ta igast uksest ja aknast sulle sissetungiks, et et selleks, et paremaid, palun saada, on vaja kuidagi ise ise aktiivne olla ja otsida neid. Nii et kas võib siis öelda, et sinu soovitus raadiokuulajatele on, et nad julgeksid ise natuke enam eksperimenteerida ja oma mugavustsoonist väljuda? Absoluutselt ja see on nii hea soovitus, et ei oskagi seda rohkem kommenteerida. Aga ma tänan iva selle vestluse eest ja sa valisid siia saate lõppu veel ühe muusikapala, mis on. Et tegu on siis Joanna elmani luuleplaadi raamatuga sulgunud ruum, mis on täies pikkuses kuulatav ka paranoia SoundCloud'i leheküljelt ja veebiaadressilt paranoia poee kirjanduslikult, võib-olla ta ei ole päris selline radikaalselt eksperimentaalne paranoia, stiil aga kahtlemata ei anna, on väga hea luuletaja sellise sümbolistliku müstilise sisekaemusliku poeesia valdkonnas ja tema luulet lugedes mulle tundus, et ma tahaksin seda kuulata, Ta kuskil pimeduses ja siis saigi selline plaat tehtud, et ta ise kannab ette seda. Ja siis tegin ma sinna sellise ambient muusika taha. Nii et nüüd, ükskõik kui palju sa saate lõpus aega veel jääb, et see tunniajane plaat Selge ilmselt seda peavad raadiokuulajad siis ise hiljem veel põhjalikumalt kuulama. Aga veel kord, suur tänu Kiva selle jutuajamise eest, mina olen Peeter Helme kuulmiseni. Siin linnas on palju maju. Mõni on varemeis mõnimik. Siin linnas on palju. Kelle käed ulatuvad kõrvadele? Kuni pikakasvulise hiiglase Maakera südamesse võtavad maa enda pihkudesse. Ärkvel on häirima?